13. novembril 2004 suri Tallinnas folklorist Loreida Raudsep, omaaegse Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluulesektori töötaja. Praegune folkloristide noorem põlvkond pole lahkunuga ilmselt kunagi kohtunud, vaevalt et tema väheseid töidki lugenud. Tallinlasena sattus ta pärast pensionile jäämist harva oma koduinstituudi seinte vahele. Tartusse, mis talle elu lõpuni kaugeks jäi, ei juhtunud ta ammugi mitte, ei konverentsidele, ei arhiivi uurima.
Loreida Raudsep sündis Narvas 7. mail 1922. aastal käsitöölise perekonnas. Koolihariduse sai ta juba pealinnas, 5. algkoolis ja 4. keskkoolis, mille lõpetas 1941. aasta kevadel.
Keskkoolineiu elukäiku tõi otsustava pöörde 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon. Nagu mitmed teised, sattus temagi vaimustusse kommunismiideedest, helgest ja õnnelikust tulevikust rõhujateta ühiskonnas. Loreida Raudsep astus komsomoli ja temast sai algorganisatsiooni sekretär. Sõja algul evakueerus ta Venemaale, töötas kolhoosis põllutöödel, õpetas eesti lapsi Moskva oblasti ühes algkoolis, oli tegev sõjaväelaste perekondade hooldamise valitsuses Moskvas, hiljem Tallinnas. Aastatel 1946_1948 oli ta inspektor ENSV Sotsiaalkindlustuse Ministeeriumis.
Katkenud haridustee jätkus Moskvas vene keele kursustel ja 1943._1944. aastal Moskva ülikooli filoloogiateaduskonnas. Kõrgharidust tõendava diplomi sai Loreida Raudsep Tartu Riiklikust Ülikoolist 1952. aasta kevadsuvel. Vastne folklorist suunati Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluulesektorisse (noorem)teaduri kohale, kuhu ta jäi 1983. aasta jaanuarini.
Kui Loreida Raudsep 30-aastasena instituuti tööle asus, oli see äsja viidud Tartust Tallinna, eemale arhiivist. Sektor Tallinnas oli teaduslik uurimisasutus, Kirjandusmuuseumi osakonna ülesandeks jäi ennekõike rahvaluuleainese kogumine ja korraldamine. Nõukogulik asutustevaheline tööjaotus määras äsja ülikooli lõpetanud teaduri tegevusvälja, mis tema võimetele paraku kõige paremini ei sobinud.
Folklorist Loreida Raudsep valis uurimisteemaks naljandid, konkreetsemalt kiriku- ja pastoriteemalised naljandid, mis olid talle maailmavaateliselt südamelähedased. Olulisemaks saavutuseks sel alal sai ülemaailmseks fennougristide kongressiks Tallinnas välja antud saksakeelne tüübi- ja variandikataloog "Antiklerikale estnische Schwänke. Typen- und Variantenverzeichnis" (Tallinn, 1969, 244 lk). Kataloogi aluseks olev materjal põhineb kõikidel rahvaluule- ja murdekogudel kuni aastani 1960, autor vaatas läbi ka trükiallikad. Kokku on trükises 427 tüüpi, mida esindab 3069 tekstivarianti.
Trükikataloogi koostamise kõrvalt jõudis Loreida Raudsep 1961. aastal avaldada kaks artiklit: "Kirik ja ristiusu õpetus eesti rahvaloomingu peegelduses" artiklikogumikus "Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. 2" ja "Eesti rahvaluulekogudes leiduvad meieisapalve paroodiad" instituudi uurimuste sarja 6. köites, mis kandis pealkirja "Keele, kirjanduse ja rahvaluule küsimusi".
Pärast tüübikataloogi koostamist jätkus töö kiriku- ja usuvastaste naljanditega juba Eduard Laugaste juhitavas töörühmas, mille kutsus ellu tolleaegne ENSV Teaduste Akadeemia president Arnold Veimer isiklikult. Asuti uurima klassivõitluse kajastusi rahvaluules (eelkõige orjuslauludes), sinna sobisid hästi ka kirikuvastased naljandid Loreida Raudsepa teemana. Rühma töö tulemusena ilmus kaks kogumikku, mõlemas ka naljandikäsitlused: tüübimonograafia "Miks tuli kirikhärrat seljas kanda. Naljanditüüp AT 1791" ja "Rahvanaljandite kogumine, publitseerimine ja uurimine Eestis" vastavalt kogumikes "Saaksin ma saksa sundijaks" (Tallinn, 1976) ja "Kui ma pääsen mõisast" (Tallinn, 1983). Aastaid tööplaanides olnud kandidaadiväitekiri koomilise avaldumisest rahvanaljandites jäi paraku lõpuni viimata.
Instituudi rahvaluule sektori pikaajaliseks tööks kujunes ülevaatliku eesti rahvaluule käsitluse kirjutamine. Töösse oli kaasatud kogu sektori kollektiiv. Richard Viidalepa juhtimisel ja toimetamisel koostati "Eesti rahvaluule ülevaade" (Tallinn, 1959) ja "Ýñòîíñêèé ôîëüêëîð " (Tallinn, 1980). Esimesse kirjutas Loreida Raudsep peatükid rahvalaulikutest, rahvalauludest (kalendrilised ja perekondlikud tavandilaulud, armastuslaulud, laulud kodust ja lapsepõlvest, lastelaulud, laulud laulust), vanasõnadest-kõnekäändudest. Venekeelses väljaandes, millel autoreid tunduvalt rohkem, pärinevad Loreida Raudsepa sulest vaid käsitlused jutustajatest ja rahvanaljanditest.
Keele ja Kirjanduse Instituudis koostatud "Eesti kirjanduse biograafilisele leksikonile" (Tallinn, 1975) koostas Loreida Raudsep kokku 25 artiklit nii folkloristide (Oskar Kallas, Selma Lätt, Ingrid Rüütel, Ingrid Sarv jt), rahvalaulikute (Els Mikiver, Miku Ode, Puru Liisu jt) kui ka rahvaluulekogujate (Emilie Poom, Jaan Sandra jt) kohta. Neid on kasutatud ka leksikoni hilisemates, täiendatud trükkides (1995, 2000).
1947. aastal astus Loreida Raudsep NLKP-sse. Juba üliõpilasena oli ta ülikooli parteibüroo liige, peaaegu kõikide instituudiaastate vältel juhtis ta asutuse parteiorganisatsiooni selle sekretäri või asetäitjana. Ta tegutses siira ja andunud kommunistina, mis aitas direktoritel Eduard Pällil ja Endel Sõglal hoida instituuti ideoloogiliselt õigel joonel.
Ideoloogiatuuled pillutavad inimesi _ keda kuhu _ ja muudavad paljud saatused tragöödiateks. Uue sajandi künniselt vaadatuna võib Loreida Raudsepa saatus näida ühena sellistest tragöödiatest. Kuid ideoloogiad tulevad ja lähevad, inimesest jääb ta tehtud töö. Loreida Raudsepast jäävad eesti folkloristikasse püsiväärtustena kiriku- ja pastorinaljandite kataloog ja eesti anekdootide historiograafiat käsitlev kirjutis ning 1950. aastate lõpupoole ekspeditsioonidel üleskirjutatud rahvaluule.
Rein Saukas