2004. aasta aprillikuu seitsmendal päeval lahkus meie hulgast 81. eluaastal eesti folkloristikas tunnustatud teadlane Vaina Mälk.
Vaina Mälk (neiuna Kukk) sündis Kehtnas kooliõpetaja perekonnas. Alg- ja keskkooliaastad möödusid Pärnus. Sõja-aastatel töötas ta õpetajana ja suundus seejärel Tartu Riiklikku Ülikooli, mille lõpetas 1950. aastal folkloristina. Proovinud paar aastat õppejõu tööd (ta suunati Tallinna Pedagoogilisse Instituuti), pühendus Vaina Mälk 1952. aastast teadustööle - temast sai Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluulesektori töötaja.
Filoloogiakandidaadi kraad omistati Vaina Mälgule folkloristika ajalugu käsitleva uurimuse "Eesti Kirjameeste Seltsi osa eesti folkloristika arengus" eest (1963). See on väga palju fakte ja teavet sisaldav töö, mida tänapäevalgi kasutavad kõik folkloristid, kes puutuvad kokku XIX sajandi kirjapanekutega meie arhiivides.
Vaina Mälk oli seotud rahvaluulesektori plaaniliste tööde ja tegemistega. Sektori töötajate ühistööna ilmus hulk ülevaatlikke töid, sh "Eesti rahvaluule ülevaade" (1959), kuhu Vaina Mälk kirjutas historiograafiat, mõistatusi ja paari laulurühma käsitlevad peatükid. Järgnes antoloogia "Eesti muinasjutud" (1967), mille üheks koostajaks ja kommenteerijaks Vaina Mälk oli. Saksakeelsena (1980) tutvustab väljaanne meie muinasjutte laiemale maailmale. Peale nimetatute oli Vaina Mälk seotud veel mitme sektoris tehtava plaanilise tööga. Kogumikus "Priiusel raiume rada..." (1970) on tema sulest käsitlus proletariaadi rahvusvahelistest võitluslauludest ja revolutsioonisündmuste kajastustest folklooris.
Vaina Mälgu elutööks kujunes läänemeresoome väikerahvaste vanasõnade publitseerimine. Soome folkloristidega koostöös planeeritud läänemeresoome rahvaste ühisvanasõnade projekti raames koostati eesti vanasõnade akadeemiline väljaanne. Eesti uurijate ülesandeks jäi kokkuleppe kohaselt ka vadja, liivi ja vepsa vanasõnade publitseerimine. Tartu töörühm hakkas ette valmistama eesti materjali avaldamist, väikerahvaste materjali otsimine ja publikatsioonide ettevalmistamine jäi Vaina Mälgu ülesandeks. Suure pühendumuse ja entusiasmiga kogus Vaina Mälk vennasrahvaste vanasõnu juhuslikest käsikirjadest ja läbitöötamata arhiividest. Kahel korral oli tal võimalus (neil aegadel üsna harukordne!) töötada ka Helsingis SKS-i rahvaluulearhiivis. Neljal aastal käis Vaina Mälk ise vadja külades materjali kogumas, tuues sealt kaasa üle 500 vanasõna. Arvestades koostaja täpsust ja põhjalikkust materjali kogumisel ja töötlemisel, nihkusid esialgsed ilmumisajad neilgi teostel, kuid tulemuseks on eesti folkloristikas kolm kõrgetasemelist tõsiteaduslikku väljaannet.
Ilmunud "Vadja vanasõnad eesti, soome, karjala ja vene vastetega" (1976), "Liivi vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega" I-II (1981) ja "Vepsa vanasõnad eesti, vadja, liivi, karjala ja vene vastetega" I-II (1992) ei ole pelgalt ammendavad materjalipublikatsioonid. Teosed on varustatud sissejuhatustega (ka vene ja saksa keeles) ja hulga registritega, mis sisaldavad kasutaja jaoks vajalikku ja huvitavat lisateavet. Tüübiartiklid on vormilt sarnased eesti vanasõnade akadeemilise väljaandega, kuid sisaldavad lisaks tekstide tõlkeid eesti keelde ja teiste sugulas- ja naaberrahvaste paralleele. Töö eripära arvestades ja maksimaalset tulemust taotledes kaasas koostaja projekti ka fennougriste, murdeuurijaid ja teisi folkloriste. Kollektiivsete tööde puhul on kõige tähtsam organiseerimine ja töömeeleolu hoidmine. Vaina Mälk oskas oma meeskonna tööd koordineerida ja kõik kolm suurt ettevõtmist lõpule viia. Pole tegijate süü, et omal ajal olid kirjastamisolud kehvad ja traatselgsed rotaprintväljaanded on halvasti kasutatavad ning väikese trükiarvu tõttu tänaseks rariteetseks muutunud. Läänemeresoome ühisprojektis olid eestlased seega omapoolsed kohustused täitnud ja 1985. aastal ilmus Helsingis pikaajalise töö tulemusena "Proverbia septentrionalia". Koostajatest oli siin Vaina Mälk vaieldamatult kõige parem väikerahvaste materjalide tundja.
Mõeldes tagasi Vaina Mälgu tehtud töödele ja tegemistele, ei tohi unustada tema rolli väitekirjade kaitsmisnõukogu sekretärina. ENSV-s oli väitekirjade kaitsmine sootuks midagi muud kui tänasel päeval Eesti Vabariigis. Mõnda aega olid lähimad nõukogud Moskva ja Leningradi ülikoolide juures, seal olid järjekorrad pikad, asjaajamine väga komplitseeritud ja kogu protseduur venekeelne. 1982. aastal õnnestus jälle KKI juurde moodustada kirjanduse ja rahvaluule kandidaadiväitekirjade kaitsmise nõukogu. Kõik kaitsmisega kaasnevad materjalid pidid olema vene keeles ja kinnitatud Moskvas, kuid kaitsmine ise toimus ikkagi Tallinnas. Selle nõukogu juures said oma kraaditöid kaitsta nii meie kui ka tollase Nõukogude Liidu territooriumil elavate hõimurahvaste teadlased, kellel oma vabariikides vastavad nõukogud puudusid. See omakorda tähendas, et kaitsmisele laekunud tööd ja autorid olid väga erinevatest oludest ja erinevatel tasemetel. Kaitsmisnõukogu sekretäriks oli Vaina Mälk, kes kandis kogu tegelikku organisatsioonilise töö koormat.
Vaina Mälk töötas kogu oma elu Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluulesektoris. Neil aastail hinnati veel inimesi, kes töötasid pikemat aega ühel töökohal - Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluulesektoris töötas Vaina Mälk järjepanu 40 aastat (1952-1992). Viimased aastad (1979-1992) vanemteadurina.
Tööka ja järjekindla uurijana andis Vaina Mälk eesti folkloristikasse märkimisväärse ja aegumatu panuse. Tema "Eesti Kirjameeste Seltsi osa eesti folkloristika arengus" seisab nooremate folkloristide raamaturiiulis kõrvuti teiste vajalike teatmeteostega. Ja kuigi Vaina Mälk siirdus 1992. aastal pensionile, otsis ta vanasõnade paralleele läänemeresoome jätkuprojekti tarvis veel pensionipõlveski. Vaina Mälgu viimased uurimistulemused ootavad seega alles avaldamist "Proverbia septentrionalia" veel ilmumata järjeköites.
Anne Hussar