22. mail 2004 kaitses Helsingis doktoriväitekirja Senni Timonen, Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluule arhiivi uurija.

Senni Timose väitekirja "Minä, tila, tunne. Näkökulmia kalevalamittaiseen kansanlyriikkaan" (Mina, olukord/ruum, tunne. Vaateid kalevalameetrilisse lüürilisse rahvalaulu) kaitsmine leidis aset Helsingi ülikooli väikses aulas, kus kuulajaid oli ligi 300 - tavatult palju ka sealses kontekstis. Soome ülikoolide kaitsmiskoosolekud järgivad Tartus toimuvaga võrreldes tunduvalt rangemaid ettekirjutusi, seda nii sõnavõttude, väitluse kui ka näiteks riietuse osas. Kõnesolev kaitsmine oli oma etenduslikult poolelt ka neis rangetes raamides üllatuslik - näiteks kaitsekõne ühe osana kõlas vana rahvalaulu esitus kolmelt noorelt neiult. See kuulus siiski harmooniliselt uurija käsitlusviisi: nii tutvustas ta kuulajatele oma aastatepikkust uurijateekonda arhiivitekstide lugemisest nende laulude ettekujutusliku kuulmiseni sealsamas, ikka arhiivis. Senni Timose rahvalaulu-uurimuste üks tunnusjooni ongi nende laulude eluläheduse-tunnetus, seda nii lauljate kui uurija mina-pildi seisukohalt.

Väitekiri on muljetavaldavalt mahukas - 580 lehekülge. Oponent professor Satu Apo tõdes, et nähes nii mahukat väitekirja oli tal tunne, et talle on toodud mitte üks, vaid kolm doktoritööd. Lugedes ja ka väitluse käigus tuli taas esile, et väitekiri on sellisena siiski väga sidus ja läbimõeldud. Uurimuses keskendub autor Soome kahe regiooni - Põhja-Karjala ja Ingerimaa vanale rahvalaulule, ent neid alasid tuleb mõista kui geograafilist, aga ka kui elukondlik-kultuurilist ruumi. Senni Timonen lähtub varasemast, nüüd üle sajandipikkusest regilaulu-uurimise traditsioonist, lisades sellele 1980-90ndaist folkloristikas omaksvõetud naisuurimuse võimalused. Laulud avavad end uurijale ennekõike kui 19. sajandi naiste omakultuuri osa: mida õpetavad laulus emad oma poegadele (leia õige minia) ja mida tütardele (mine õigele mehele), miks näevad neiud oma tulevikku ennekõike ühenduses abielu ja meheootusega, mehed aga abielu ja neidu oma elu keskteele ei sea (peatükid: Naise osa: mees. Mehe osa: tee), ja kuidas tunneb ennast naine abielus olles: kas ta elu sõltub mehest või hoopis ämmast? Sedalaadi teemad tulevad esile uuritud lauludes, millest edasi Senni Timonen pakub sissevaate naise staatusse ja enesetunnetusse 19. sajandi Soome ühiskonnas. Erinevalt mehest sai naine oma eluteed kujundada valikuid oodates, kuid see ei tähenda, et naisel ei olnud oma võimalusi saatust kujundada. Tema mõjujõud võis koonduda sõnasse - loitsimisse. Üldisemalt võttes need on naiste elulood: regilaulud ei ole mitte ainult lähedal, vaid nad on osa laulikuist. Siinkohal võiks tekkida küsimus: kuidas neis lauludes on omavahel seotud siis minevik (pikk-pikk kalavelamõõdulise laulu traditsioon) ja olevik (lauliku enda elu)? Kes on laulu "mina"? Ka sellel küsimusel on pikalt peatutud - üksiku ja üldise vahekordade selgitamisel lähtub Senni Timonen väitest, et "mina" ja "meie" neis lauludes ei ole vastanduvad, ent "meie" (rühmatasand) saab kuuldavaks "mina" (üksiku) kaudu. Nende laulude kohalolek ajas, ruumis ja laulikus ongi kokku võetud raamatu pealkirja-sõnades: mina, olukord/ruum, tunne.

Tiiu Jaago