Anu Vissel. Lastepärimus muutuvas ühiskonnas. Ars musical popularis 15. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, etnomusikoloogia osakond 2004. 232 lk. Doktoritöö. Kaitstud 25. oktoobril 2004 Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli juures. Oponent Kristi Salve, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur.

Kui Anu Vissel (toona Zirk) tuli pärast ülikooli lõpetamist tööle Kirjandusmuuseumisse etnomusikoloogia osakonda, oli ta oma teema juba leidnud. Nimelt oli ta üliõpilasena Udo Kolgi juhendamisel kirjutanud kursuse- ja hiljem diplomitöö karjaselauludest. Mäletan siiani, kui asjalikult mõjus Anu selleteemaline üliõpilasettekanne.

Sama, tõepoolest perspektiivika teemaga jätkaski Anu Vissel oma folkloristikarjääri ning tegi kiireid edusamme. Ettekandeid, millest nõukogudeaegsetes tingimustes jäi enamasti jälg ainult teesidena, ning artikleidki valmis terve hulk. Nende loetelu viiks pikale, kuid siin tahan ometi nimetada 4-osalist väljaannet "Eesti karjaselaulud", mis oli ühe laululiigi kogu korpuse avaldamine ja sellisena pretsedenditu.

Mis olnuks loomulikum kui oodata, et Anu Visseli doktoritöögi kannab kord sama pealkirja?

Läks aga teisiti. Pöördepunktiks Anu Visseli uurijahuvides kujunes lastefolkloori kogumise võistlus, mis toimus 1992. aastal. Laekunud tõepoolest hiiglasliku materjali läbitöötamisele asus teiste hulgas ka Anu Vissel, ja juba 1993. aastast alates võtavad ta bibliograafias võimust lastefolkloorile pühendatud artiklid. 1997. aasta kevadel sai temast rahvaluulemagister lastemänge käsitlevate artiklite põhjal.

Ja nüüd on aasta 2004, ning 25. oktoobril sai Anu Vissel Tartu Ülikoolis doktorikraadi. Väitekirjana kaitstud raamat kannab pealkirja "Lastepärimus muutuvas ühiskonnas". Mida siis võib leida selles värviliste kaantega köites, mis on ühtlasi sarja Ars musicae popularis 15. üllitis?

Sissejuhatuses käsitleb autor lapsepõlve mõistet ja selle interpreteerimist erinevatel ajajärkudel meil ja mujal, aga ka lastepärimuse mõistet ja selle uurimise ajalugu. Viimased osad sissejuhatusest tutvustavad autori enda tööd lastepärimuse uurimisel, kasutatud meetodeid, töö eesmärke.

Jättes kõrvale sissejuhatusele järgnevad eestikeelsed ja raamatu lõpus paiknevad ingliskeelsed ülevaated artiklitest, siirdugem raamatu põhiosa - viie varem mujal ilmunud artikli juurde.

Enne artiklite vaatlusele asumist märgin siiski, et ma pole lähtunud nende järjestusest raamatus, vaid sellest, kuidas nad minu meelest võinuksid paikneda. Ainestiku ja käsitluslaadi poolest võiks artikleid rühmitada kaheks grupiks. Esimesed kaks hõlmavad üht laululiiki selle etnoloogiliste taustadega. Laulude puhul on sõnalisest tekstist rohkem tähelepanu pööratud meloodiatele, materjal ise on vana ja selle kogumise ajalugugi pikem. Teise, kolmest artiklist koosneva grupi puhul puudub - ja seda uuritavast materjalist johtuvalt - etnomusikoloogiline aspekt. Peale selle on nende puhul tegemist uue, vägagi uue ainesega.

Mahukaim on artikkel "Eestlaste kiigekultuur enne ja nüüd", mis on samas ka hea näide sellest, kuidas tervikuks haarata nii etnoloogiline kui etnomusikoloogiline aines, nii meie rikkalikud arhiivid kui internetilehekülgedel leiduv, nii kauge, mõnikord oletuslik minevik kui tänapäev.

Artiklis tuuakse välja kiigetraditsiooni muutumine maagilisest tegevusest täiskasvanud noorte vaba aja veetmise viisiks, seejärel peamiselt laste meelelahutuseks ning kõige lõpuks folklorismiilminguks ühelt poolt ja ekstreemspordialaks (kiiking) teiselt poolt. Tõsi, sportlikkuse elemente oli juba varasemaski kiigekultuuris. Kui traditsioonilise külaühiskonna kiikesid, kiikumist ning kiigelaule käsitledes võis autor toetuda Ilmar Talve, Herbert Tampere jt käsitlustele, siis uuem aines on oluliselt autori enese kogutud. Rohkete illustratsioonidegi seas on palju erakogudest pärinevaid fotosid. Kindlasti on kõige uuema perioodi kohta käiva andmestiku hankimisel tulnud kasuks autori aktiivne osalemine folklooriliikumises, mis on viinud ta mitmesuguste konkursside, festivalide ja muude selliste ürituste toimumispaikadesse. Mainida tasub tähelepanekut paikkondliku kultuuri nivelleerumisest, mis kõige muu hulgas puudutab ka "kiigearhitektuuri".

Igatahes on juba oma komplekssuse poolest tegu tööga, mida vaevalt keegi saaks artikli mõõdus paremini järele teha. Edasised uuringud peaksid olema jälle spetsiifilisemad, sest kindlasti pole veel öeldud viimast sõna näiteks kiigelaulude kohta, mis praeguses iseenesest vägagi pikas artiklis on leidnud suhteliselt vähe ruumi. See omapärane ja kaunis osa meie vanast rahvalaulust vääriks küll monograafiat.

Väitleja esimesele ja kauaaegsele teemale - karjaselauludele - on pühendatud artikkel "Estonian Herding Songs from the Perspective of Ethnic Relations", mis on ilmunud Saksamaal ajakirjas The World of Music ning on mõeldud seega (etno)musikoloogide rahvusvahelisele seltskonnale. Lugejaskonda arvestades on ehk ka teema formuleeritud nii, et see köidaks teistest rahvustest lugejaid. Nagu pealkirjas lubatud, nii ongi artiklis rohkesti tähelepanu pööratud võrdlustele läti, leedu, liivi, soome, rootsi ja vene karjasemuusikaga, kuid ka karjatamistraditsiooniga. Nimelt on Anu Visseli artiklis antud ajalooline ülevaade karjanduse ja karjatamise muutustest läbi aastatuhandete pikkuse ajajärgu loomapidamise algaegadest kuni tänase päevani. Uurimusest tulevad välja mitmesugused vastavused eespool nimetatud rahvaste karjasemuusikas, olgu siis meloodiate, rahvapäraste terminite või sõnastusmotiivide osas. Tõenäoliselt pole ajakirjapoolsed mahulised piirangud isegi võimaldanud siin esitada kõiki huvitavaid tähelepanekuid, mida leidub Anu Visseli arvukates spetsiifilisemates varasemates artiklites.

Aga ehk pole põhjust selle üle kurta. Isiklikult loodan, et tuleviku rahvaluuleuurijad ja sügavamate huvidega asjaarmastajad saavad kunagi enda kätte toeka köite, mis sisaldab nii ilmunud väljaannete taastrüki kui mahuka uurimusliku osa, mis hõlmab kokku kirjutatuna senise ja lisab veel palju uut.

Kui esimestena vaadeldud artiklites oli laps kiigekultuuri ja karjasemuusika kõrval- või kaudne tegelane, siis ülejäänud kolm on pühendatud otsesemalt laste teemale. Üks neist, venekeelsena ilmunud "Meediaajastu laste hällilaulud" kasutab materjalina lastevanemate (kuid ka laste eneste) anketeerimisel saadud vastuseid küsimusele, kas, kes ja mida on lastele laulnud. Materjali kogumine, mille käigust saab ülevaate artiklist enesest, on olnud põhjalik, haaranud Eesti erinevaid piirkondi, samuti on küsitlusi läbi viidud korduvalt, mis võimaldab teha järeldusi ka ajaliste muutuste kohta kümmekonna aasta vältel. Tegemist on 2000. a toimunud fennougristikakongressi ettekandega, mis ilmus küll 2001. aastal, aga ilmselt on A.Vissel teemaga edaspidigi tegelnud. Ilmselt pole ka siin ettekande/artikli formaat võimaldanud kogu sel alal korjunud teadmust mahutama. Võib-olla tekkisid mõned küsimused just ülemäärase kokkusurutuse tõttu, näiteks diagrammi 1 jaotused võiksid olla veidi avatumad "täiskasvanute populaarsed laulud" all. Eeldatavasti jaotused "vanemad" ja "uuemad autorilaulud" tähistavad kooliõpikutest, raadiost jm pärinevaid lastelaule, mis aga võinuks olla ka diagrammil märgitud. Küllaltki suur on Varia protsendiarv (6). Mis selle all võiks peituda? Mõni näide aidanuks ehk selgust tuua.

Kui hällilaulude puhul, olgu nad vanad või uued, on laps olnud objekt, siis kahe artikli aineks on laste päris oma pärimus. Kummagi materjal on ometi küllalt erinev. "Vanamees ja valge tuvi" vaatleb liisklugemisi. See ºanr läheb meil tagasi vähemalt 19. sajandisse, mille lõpust on esimesed juhuslikud üleskirjutused. Põhiliselt toetub A.Vissel ERA kogu ja 1990-ndate aastate materjalile, mõnel määral on kasutatud ka W. Andersoni kogu. Nende võrdlemine võimaldab sedastada erinevusi vanavanemate ja lapselaste, võib-olla lapselapselastegi traditsioonis. Tuleb välja näiteks tendents asemantiliste liisklugemiste taandumisele tähendust omavate ees, samuti on suurenenud koomiliste (või vähemalt laste poolt koomilistena tajutud) situatsioonide kujutamine. Huvipakkuv on autori järeldus, et vene liisklugemised pole eesti omi mõjutanud. Oli ju näiteks, nagu selgus A.Visseli enda uurimustest mängude kohta, uuemas materjalis vene mõju täiesti olemas, ja seda võiks ka liisklugemiste puhul oodata. Ju siis on liikidevahelised erinevused siin otsustajateks.

Informatiivne on põhjalikum käsitlus artiklile pealkirja andnud lugemisest, kus näidatakse populaarseks saanud teksti "Üks helevalge tuvi..." varieerumisi ja redaktsioonide kujunemist. Neid esitava tabeli puhul on mul küll eriarvamus: minu meelest pole "Üks vanamees kooris keppi" siiski piisavalt sarnane ei "valge tuvi" põhiredaktsiooniga ega teiste redaktsioonidegagi, nii et seda võiks võtta iseseisva tüübina. Ehk on ta lähemal hoopis sellele lugemisele, milles "tita jõi tassi kohvi"?

Viimane väitekirja koosseisu kuuluv artikkel kannab sisu avavat pealkirja "Meedia kui mängude vahendaja ja uute mängude allikas". Meediast, põhiliselt televisioonist kui mängude vahendajast on siiski suhteliselt vähe juttu. Huvipakkuvam on see osa, kus 1990. aastatel koolidest kogutud ainestiku põhjal selgub, et õpilased matkisid omavahelistel koosviibimistel tollal populaarseid telesarju "Kuulus või kummaline" ja "Reisile sinuga". Äärmiselt televisioonikauge inimesena ei ole ma n-ö originaale näinud, kuid laste kirjeldused näitavad suurt püüdlikkust oma eeskujude jäljendamisel, aga vajaduse korral ka leidlikkust varieerimisel. Samas tean, et 21. sajand on toonud terve rea uusi mänge, millest mul on aimu ainult pealkirjade järgi. Kas peaks nüüd tegema kordusuuringu, selgitamaks nendegi võimalikku matkimist laste seas?

Päris suur osa artikli mahust kuulub küll tausta loomisele - meedia (TV) mõju ja konkreetsete telemängude käsitlusele. See on lisanud kasutatud kirjanduse nimekirja kümneid kirjeid jooksvate arvustuste-kommentaaride näol. Nagu öeldud, olen ise küll viimane hindama nii saateid endid kui ka kriitikat, kuid artiklit lugedes tundub ometi, et autor võinuks ise julgemini oma seisukohta väljendada, säästes niimoodi oluliselt ruumi ja saavutades ka paremad proportsioonid n-ö teooria ja praktika vahel. Meediakriitikale kulutatud ruumi arvel võinuks ehk hoopis avada praegust nappi märkust selle kohta, kuidas ka varasematel aegadel on lastel olnud raamatutest ja hiljem kinost pärinevad lemmikkangelased. Aga kuidas neid mängiti? Tarzanit näiteks? Iseenesest on artikkel ju õpetlik, ning selge on see, et Anu Vissel on niisuguse nähtuse nagu telemängude järgitegemine fikseerimisega teinud tubli teo.

Võiks veel osutada ühele või teisele kohale raamatus, mis tekitasid kõhklusi või eriarvamusi - aga eriarvamus ei tähenda veel, et tegemist oleks puudusega. Ning selles suhtes pole küll kõhklemist, et Anu Visseli töö vääris doktorikraadi.

Kristi Salve