Eelmine aasta andis nii eesti kui soome folkloristikale hea doktorisaagi. Sealjuures polnud valdavalt tegu n-ö varase lõikusega ehk siis inimestega, kes on läbinud etteantud raja 3+2+4 (või kuidas kusagil parajasti parimaks peetakse) just niisuguse kiirusega. Mullused doktoriks väitlejad olid valdavalt juba keskikka jõudnud inimesed, kelle teaduslikud huvid ja tulemusedki on saanud küpseda. Üks sellistest on ka 5. juunil 2004 Turu Ülikoolis doktoriks väidelnud Marjut Huuskon, kelle dissertatsioonina esitatud raamat tulebki allpool vaatlusele. Muide avaldas vastuväitleja Lassi Saressalogi oma kõnes arvamust, et selline aegapidi-asjad-käivad moodus annab ehk vähemalt folkloristikas sageli parema tulemuse kui n-ö kiirküpsetus.

Marjut Huuskonen on oma raja sisse sõitnud kaugel põhjas - Lapimaal, täpsemini Soome-Norra piirijõe Teno kallastel asuvates paikades. Eeskätt Talvadas-, kuid ka Nuvvus-nimelises külas alustati nimelt 1967. aastal pärast eeluuringuid (viimased hõlmasid ka mõnd lühemat kogumisretke) ulatuslikku projekti, mille käigus korduvate, rühmadena ettevõetud välitööde käigus püüti võimalikult ammendavalt talletada ja tundma õppida nende külade usundipärimust ning folkloori. Nagu raamatu algusosas meenutatakse, tehti kokku 6 ulatuslikumat kogumismatka, kogujaid oli kümme, kusjuures mitte kõik ei osalenud kõikidel matkadel. Muide, raamatu kirjutamise ajal on Marjut Huuskonen ise intervjueerinud mitmeidki kunagisi kogujaid, ja on tõepoolest huvitav lugeda, kuidas ja mida meenutatakse umbes 35 aastat hiljem. Selle Lauri Honko juhitud nn Talvadas-projektiga liitus Marjut Huuskonen ise alles 1975. aastal, mis oli ühtlasi viimane kord teha ulatuslikumaid välitöid nimetatud süvauurimis-projekti raames. Raamat „Stuorra-Jovnnan ladut" ilmus aastal 2004. Oli siis aega muljetel-mõtetel settida lasta, enesele üha uusi küsimusi esitada ja vastuste kontrollimiseks taas Lapi-matkale asuda.

Need saamid, kellest Marjut Huskonen kirjutab ja kes talle jutustasid, pole show-laplased, kes trummi löövad ja loitsivad, vaid viimased sajandid omapärast segamajandust (karjakasvatus, kalapüük, marjakorjamine, käsitöö) harrastanud Euroopa külainimesed, Soome kodanikud, kirjaoskajad kristlased. Lühidalt: mitte midagi uudistajate jaoks.

Teose pealkiri sunnib küsima: "Aga kes see niisugune on?" Sellele küsimusele on õnneks vastus kohe raamatu algusest võtta: Stuorra-Jovnna oli ajalooline isik, aastail 1794-1874 elanud mees, kes kirikukirjades kandis nime Jouni Jomppanen. Tema suusaradadest kõneldakse raamatus ühelt poolt keskkonnajuttude, teiselt poolt isikujuttude aspektist. (Arvan, et selles kontekstis ei saa ympäristö-sõna vasteks panna `ümbrus' , aga liitsõna ympäristonkertomukset vastena ei tule `kohapärimus' ka arvesse. Nii et siis keskkonnapärimus ja keskkonnajutud.)

Marjut Huuskonen on osanud kuulata oma vestluskaaslasi ja varem teiste poolt tehtud lindistusi. Kuulamisoskus on hea eeldus mõistmise jaoks. Tunne, tuju, meeleolu on tähtsad. See on minu meelest raamatu tähtsamgi and kui tähelepanekud selle kohta, kuidas just pärimus on seotud kindlate paikadega ja loodusobjektidega.

See kuulamisoskus ei ilmne mitte ainult kõige otsesemas mõttes, võimes lindistustest välja lugeda sõnadetagust. Ta on osanud kuulata ka kirjutaja häält aastasadade vanustes raamatutes ja üsna uutes uurimusteski. See eeldab lugupidamist teise vastu. Kirjandus pole olnud (ära)kasutatav, vaid tähelepanuga loetav, järelekaalutav, uusi mõtteid äratav, igal juhul dialoogipartner.

Raamatu keskse Stuorra-Jovnna suhtes valitses ka viimase kogumisperioodi jutustajate hulgas mitmesuguseid arvamusi ja Marjut Huuskonen eritleb neid, kasutades selleks saamikeelseid emic-termineid. Need uuritavate tekstide kohta kasutatud terminid (osalt tekstides enestes) on mainnas, muitalus ja cuvccas ja nimetatutega seotud verbid. Kõhklematult tõekspeetav oli viimaste põlvkondade jutustajate jaoks muitalus, mainnas, mis võis sisaldada juba liialduse-elemente, kusjuures cuvccas tähistas selgelt lorijuttu või valet. Väga väärtuslik on ajalooline ülevaade nende juttude varasemast esinemusest ja käsitlustest. Kas need olid luiskelood või tõsiseltvõetavad jutud? Lindistuste väljavõtted näitavad, et küsitletud inimesed võisid selles suhtes üsnagi eri meelt olla. Samas osutab Marjut Huuskonen sellelegi, et emic-terminid on libiseva sisuga juba sünkroonselt võttes, ja et igal juhul tuleb arvestada nende muutumisvõimalust ajas. Siin astuvad mängu nii muutuv mentaliteet kui rahvuslik eneseteadvus: nagu selgub, tekkis jutustajates mõnikord kartus, et niisugused jutud, nagu Stuorra-Jovnnaga liituvad, ei aita kaasa saami asja ajamisele. Eks mõjutas see ka terminite valikut.

Nagu võib otsustada temast hiljem räägitu põhjal, oli Stuorra-Jovnna ise olnud tähelepandav jutustaja, aga ka muidu pigem erandlik kui läbilõikeinimene. Näiteks oli metsikute põhjapõtrade küttimine, mida ta harrastas, selleks ajaks juba unustusse vajuv elatusala. Jutud, mis võisid ta enese suust pärineda, kujutavad teda tundrutel rändamas ja põhjapõtru varitsemas, kuid see töökeskkond viis ta kokku ka nii meie meelest loomulike loodusjõududega (torm) kui üleloomulike olenditega (maa-aluse rahva neiu).

Väga kütkestaval kombel on M. Huuskonen kõrvutanud 20. sajandi lõpupoole Talvadase küla jutustajate ja 19. sajandi alguse pastor J. Fellmani tormituule ja lumetormi elamusi. Tuleb välja, et keskkond on suuresti mentaalne - elatakse küll samal Lapimaal, aga keskkond erineb vastavalt kogeja kultuuritaustale.

Muidugi on jutt sellest, kuidas ennast kalju külge sidunud SJ kistakse tormi poolt õhku ja ta lehvib oma porolasso otsas nagu rätt, või kuidas torm ta ometi lahti kisub ja kannab ta enese (või esimesel puhul ta mütsi) tuttava pere koja katusele.

Stuorra-Jovnna lood on tihtipeale või isegi enamasti seotud mitmesuguste kinnisobjektidega. Viimaste hulk võib isegi kasvada selle arvel, et mida rohkem aega on möödunud, seda rohkem on erinevate juttude algse kangelase kohale asunud Stuorra- Jovnna kui domineeriv jututegelane. Pealkirjas mainitud Stuorra-Jovnna suusarajad kujutavad endast kaht tundru küljel ülevalt alla suunduvat, taimkattest ja pinnasestki lagedat vööti, mis on ehk midagi meie Kalevipoja heinakaarte taolist. Aga samu objekte on varem tuntud kui staalo (meie vanapagana tüüpi hiid saami traditsioonis) radasid ning hoopis igav teaduslik seletus ütleb, et need on lume- ja maavaringute tulemus.

Mitmetes lugudes esinevad veel Stuorra-Jovnna puud: kask ja mänd. Kui viimane on lihtsalt kinnisobjekt, millest SJ retked on mööda viinud, siis esimesega liitub huvitav motiiv: nimelt suure hooga allamäge lastes on SJ põrganud vastu kaske ja samast kasest on ta valmistanud kolm paari suuski. SJ nimega on ühendatud ka kive, mis peaksid olema kivistunud maa-alused ja nende põhjapõdrad.

On veel kindlate loodusobjektidega seotud lugusid sellest, kuidas Stuorra-Jovnnat pääseb koos jahisaagiga suurveest kindlale pinnale, kuidas ta püüab paljaste kätega kinni tugeva metsiku isapõdra jne. Tähelepanu äratabki, et kuigi lugude prototüübist on teada, et ta pidas oma naisega lehmi ja lambaid, nagu Tenojõe orus oli tavaks, kujutavad jutud teda alati kütina, st muistsema elatusala harrastajana.

Omaette jutud on veel need, kus kirjeldatakse SJ libahundina, kes sel kujul käis laastamas kodustatud põhjapõtrade karju. Marjut Huuskonen täheldab huvitavat asjaolu, nimelt, et kui inimnäolise SJ seiklustest kõnelevais juttudes on väga palju kohanimesid, siis väljapoole inimühiskonda astunud libahundistunud SJ on ka väljaspool toponüümikat.

Huntidega on seotud ka lugu sellest, kuidas SJ kütib hunte ja muu hulgas rakendab kinnipüütud hundi sarvitu põdra pähe oma saani ette, et niimoodi just hundikarja taga ajada. See, mis tundub lausa võimatuna, on väidetavasti otse Stuorra-Jovnnalt eneselt pärinev koos juurdekuuluva kinnitusega, et kuigi lugu tundub kuulajaile uskumatu, on see ometi tõsi.

See pole sugugi ainus jutt, kus SJ on nimelt hundikütt ja see on libahundist Stuorra-Jovnnale otseselt vastanduv roll. Või õieti ei saa kõnelda isegi vastandumisest, sest üliosav hundikütt ja libahunt tegutsevad tõesti erinevates maailmades. Marjut Huuskonen hindab mitmel moel kujutatud tihedaid suhteid huntidega ja seda asjaolu, et kõige sagedamini on jahijuttude toimumispaigaks pühaks peetud Rastegaisa tundur. Tema meelest loovad need juttude ümber müütilist tausta.

Mõnes jutus pole uskumuslik aines enam oletatav, vaid päris silmanähtav. Varasest ajast peale korduvalt talletatud loos näiteks kõneldakse SJ suhetest maa-aluste neiuga (gufihtar). Koos veedetud kolme päeva (ja eriti öö) mälestuseks võib SJ saada veel maa-aluste suure põdrakarja. Eespool oli viidatud sama aine teistsugusele arendusele, kus maa-alused muutuvad kiviks, niipea kui Stuorra-Jovnna ülestõusmispühade hommikul nimetab Kristuse nime.

Huvitaval moel tuleb uurimusest välja, et ka ehe rahvajutt ise on peaaegu keskkonnanähtus või loodusnähtus, samas kui arhiveeritud pärimus on esteetiline nähtus. Selles suhtes tasub tähele panna olulisi erinevusi Pedar Jalvi 20. sajandi algul tehtud üleskirjutuste ja rohkem kui pool sajandit hiljem tehtud lindistuste vahel. P. Jalvi üleskirjutajana on ilmselgelt püüdnud luua esteetilist tervikut sellesse kuuluvate kompositsioonielementidega, varustades iga loo oma sissejuhatuse ja lõpplahendusega ja seda tehes järgides ilmselt põhimõtteid, mida temasse oli istutanud kirjandusõpetus. Lindistused võivad alata, kuidas kunagi: näiteks arupidamisega selle üle, kas SJ jutud on piisavalt usaldusväärsetelt isikutelt kuuldud, et ise nende edasirääkimisega mitte valetajaks osutuda, või poole sõna pealt eelmiselt jutult järsku Stuorra-Jovnna juurde pöördudes või kolmandat-neljandat moodi, samuti võivad nad lõppeda kas vanade juttude ununemisest heietamisega, eeljutustaja või iseenese mingil määral SJ seiklusi meenutavate kogemuste meenutamisega jne.

Üks on teisega võrreldes tõesti pügatud prantsuse park, mis meenutab ühetoonilist ja samas vaheldusrikast - ning lõputult laiuvat Lapimaa loodusmaastikku. Ja imelik küll: kui kaunil suvepäeval viibiksin palju meelsamini teises, mida pean mingi sisetunde järgi enda õigeks keskkonnaks, siis eraldi juturaamatus eelistaksin Stuorra-Jovnna jutte vist siiski Jalvi redaktsioonis lugeda. Või kas eelistaksin? Äkki on õige öelda, et olen lihtsalt harjunud? Ehk oleks mulle tegelikult meelepäraseim mingi vahepealne variant? Jään selle üle veel mõtteid mõlgutama, aga arvustus tuleb enne lõpetada.

Ma pole kindel, kas ma üldse suudan soome keele stiili hinnata, aga ometi on tahtmine öelda Marjutile ka selle eest kiidusõnu. Minu nõtra arusaamist mööda on Stuorra-Jovnna ladut hästi kirjutatud: sidusalt, selgelt ja sugugi mitte tuimalt või igavalt.

Isegi oma töö kompositsooni seletab ta Tenojõe orust pärit metafooridega: iga peatükk algab lühikese sissejuhatusega, mis viib selle peatüki teema juurde - ja on seega nagu matkakepp, mis Tenojõe küla laplastel oli teele asudes ikka kaasas.

Teose lõpus on viidete, väga rikkaliku kasutatud kirjanduse, arhiiviainese loendite jms kõrval ka resümeed - saami ja inglise keeles. Viimane on juba saanud harjumuseks, aga esimene johtub ainest. Ja tundub küll, et antud juhul pole tegemist pelga poliitilise korrektsusega, nagu mõne teise autori puhul kalduksin kahtlustama. Ei, Marjut Huuskonen on sedavõrd kena inimene, et saamikeelset resümeed võib pidada ta siirast südamest tulnud tähelepanuavalduseks oma saami päritolu jutustajate, konsultantide ja kaastööliste suhtes. Hoolivust ja tänumeelt ilmutavad ka tervelt kolm lehekülge hõlmavad tänuavaldused. See paneb mõtlema ja endale selgeks tegema, kui paljudel inimestel on osa iga muugi raamatu valmimisel. Niisiis tahan lõpetuseks ka omalt poolt lausuda tänu kõigile asjaosalistele, Stuorra-Jovnna enesega alustades, toreda ja tuumaka teose eest. Aga Marjut ise ei tohi varju jääda, temale tuhat tänu! Jääme kannatamatult järgmist raamatut ootama.

Kristi Salve