Miks just Raikkülas? Võiks vastata küsimusega: Miks ka mitte? Mõis on idülliline koht, suurtest teedest ja kärast eemal. Põlispuud kohisevad filosoofiliselt, linnud laulavad, varemeis häärber mõjub väärikalt - siin sobib kirjandusklassikast rääkida küll.

Raikküla mõisa peahoonet peetakse üheks klassitsistliku stiili parimaks näiteks Eestimaal. Tõsi, kunagist hiilgust võib ainult aimata, kuna hoone on varemetes. Pärast võõrandamist on mõisahoones asunud nii lastekodu kui ka kool. 1960. aasta tulekahjus hävis hoone katus. Kooli tarbeks ehitati lääne poole uus hoone. Alles 1980. aastatel ehitati mõisahoonele - õigemini sellele, mis veel kunagisest uhkusest järel oli, - uued laed ja katused. Interjöörid olid paari aastakümne jooksul kahjuks juba hävinenud. Renoveerimisel kasutatud katusekivid osutusid praagiks ning katus hakkas peagi vett läbi laskma. Nüüdseks on mõisal taas omanikud - eestlastest Jõesoode pere. Karmel Jõesoo soovib Raikkülast kujundada raamatumõisat ning selle suunitlusega üritusi on mõisa põlispuude all juba mitmeid peetud.

Raikküla on raamatumõisaks sobiv oma kuulsate asukate tõttu - Raikkülast pärit Alexander von Keyserling (1815-1891) oli kuulus geoloog ja maadeuurija, Vene Teaduste Akadeemia liige. Ta oli muuhulgas ka ühtse Saksa riigi rajaja Otto von Bismarcki sõber, mistõttu Bismarck on Raikkülas korduvalt käinud. Teine mõisaga seotud suurmees on 20. sajandi kuulus filosoof Hermann von Keyserling (1880-1946), Saksamaal Darmstadtis asuva Tarkuse Kooli asutaja. Ta sündis küll Kõnnu mõisas Pärnu-Jaagupi kihelkonnas, kuid on suure osa oma elust veetnud Raikkülas. Eesti suurmeestest on siitkandist pärit Uku Masing.

Konverentsile oli esinema kutsutud Aarne Ruben E. Vilde memoriaalmuuseumist, kirjandusloolane Leo Villandi ning Katre Kikas ja Ell Vahtramäe Eesti Kirjandusmuuseumist.

Raikküla raamutupäeva ulatuvusest koduseinte vahelt kaugemalegi oli aru saada juba Tallinnas rongi peale istudes: puupüsti täis vagunis püüdis kõrv kaasreisijate jutukatkeid, üsna lähedal nimetati Raplat ja Raikküla. Ja Rapla raudteejaamas nägin salgakest noori, kes teadsid, et edasiseks sõiduks tuleb linnaliinibussi istuda. Bussijaamas edasiliikumisvõimalusi uurides sain teada, et Raikkülla jõudmiseks on tarvis sõita 9 kilomeetrit Järvakandi poole, mõis aga jääb maanteest 300 meetrit ida poole. Raikkülla jõudes oli meie rongist tuttav seltskond täienenud veelgi.

Konverentsi peeti küllalt ekstreemsetes tingimustes ühes mõisa kunagistest kaunitest saalidest. Mõisahoone oli saanud küll uue trepi ja katuse, kuid siseruumide remondini ei oldud veel jõutud. Nii varjas katus soojendava päikese ning tuul puhus akendest läbi.

Avasõnad ütlesid Raikküla mõisa omanik Karmel Jõesoo ning konverentsi korraldaja kultuuriloolane Kairi Toomet.

Aarne Ruben rääkis Eduard Vildest ning mõisakujutusest tema loomingus. Pilgu alt on läbi käinud kõik teosed, milles vähemal või rohkemal määral mõisast ja mõisarahvast juttu: "Minu esimesed triibulised", "Külmale maale", ajalooline triloogia, "Mäeküla piimamees" jt. Selgus, et Vilde on kujutanud mõisnikke nii suhetes talurahvaga kui teiste mõisnikega. Ja kummalisel kombel loob kirjanik vajaliku eelhäälestatuse teose mõisavastase idee mõistmiseks just mõisnikevaheliste suhete kujutamisega: isandate omavahelised tegemised annavad neist pildi kui eriti ebainimlikest, alpidest ja tühistest tegelastest, kellel oma alamate üle piiramatu võim.

Katre Kikas keskendus oma ettekandes "Kuidas kodustada mõisnikku?" mõisnikukujutusele Andrus Kivirähki "Rehepapis". Elegantse esituse käigus näidati, et lihtsal, kuid nutikal talupojal oli siiski võimalik vaenulikku jõudu - mõisnikku - üle kavaldada.

Ell Vahtramäe teemaks oli "Mõis rahvapärimustes", eelkõige juttude ning nende tegevuspaikade seoses Porkuni mõisa näitel. Porkuni on küll Raikkülast kaugel, kuid probleemid on sarnased, seda nii minevikus kui olevikus. Mõis oli (ja on) tähtis geograafiline orientiir - seda ka neis juttudes, mis otseselt mõisaeluga seotud ei ole. Mõisas toimuv - olgu tegelasteks siis mõisnik, ametnikud või töölised - pakub süºeid nii rahvajuttudele kui kirjandusteostele. Praegu eksponeerib Porkuni oma kirjanduslikult tuntud tegelasi, rahvajuttude osakaal on piirkonda tutvustavates ülevaadetes väike.

Ettekandepäeva lõpetuseks sobis suurepäraselt Leo Villandi "Mõtisklusi Eesti mõisatest" - pilguheit mõisakultuurile, eriti klassitsistliku mõisa kultuurile. Kangastusid uhkete tõldadega mõisnikud häärberi ees auringi tegemas, külaliste vastuvõtt trepil ja lossis, ainult pisut kujutlusvõimet ja Raikküla mõisa räämas seintele ilmusid maalid, galeriides jalutasid daamid, härrad... Sealt edasi aga meenus vanaema heegeldatud suur narmastega pitslina, mis ehtis tema kummutit, talukoht, mille olemasolust annab tunnistust vaid mõni õunapuu, sirelipõõsas ja floksipuhmas - nendegi eeskujud pärinevad mõisast. Mõisainterjöör ja ümbrus oli talupojale ideaaliks, mille sarnaselt ta oma kodugi kujundada soovis. Mõis mõjutas maarahva kultuuri, nii materiaalset kui vaimset.

Mõisa ruumes oli avatud raamatunäitus "Kirjandusklassikud ja mõis". Toimus raamatulaat, kus kirjastused ja antikvariaadid müüsid uusi ja vanu raamatuid. Kõikidele huvilistele korraldati ajaloolis-kultuuriline jalutuskäik mõisa pargis ja hoones. Raamatupäev päädis Rapla Teatritegemise Seltsi näitemänguga.

Ell Vahtramäe