Kõvakaaneline arvukate fotodega illustreeritud kogumik 29 autori kirjutistega analüüsib maskeerimiskombeid Sloveenia erinevates piirkondades. Kombestikuvaatlused pärinevad eeskätt 1990. aastatest, kuid paiguti on paralleelainest esitatud 20. sajandi algusest peale, eriti aga Teise maailmasõja järgsest ajast. Sellisena annab raamat ülevaate Sloveenia erinevates piirkondades toimunud traditsioonilise kombestiku nihkumisest küladest linna, täiskasvanutelt laste ja seenioride repertuaari, spontaansest kalendritavandist institutsioonide toetatud üritusteks, samuti saab jälgida kommete taasloomise protsessi ja selle motivatsioone. Autorite seas on tuntud etnolooge, samuti kohalike muuseumide töötajaid, kelle abiga on jõutud maanurkadesse ja mägipiirkondadesse, suurematest linnadest eemalejäävatele aladele.

Kunagisest pikemast maskeerimisperioodist on tänaseks säilinud eeskätt lihavõttesandid ning kunagine maskide küllus on ühtlustunud. Muidugi on Sloveeniaski kiiresti paberist või riidest valmistatud maske ja rutuga selga otsitud rõivaid, kuid võimsad karusnahaga kaetud maskid püüavad 2001. aasta fotodel pilku ja elav kombestik on viimasel kümnendilgi rikas. Porabjes, Ungari territooriumil asuvad sloveenid maskeerivad aastavahetuse paiku (üksnes noormehed vanuses 15-25) ja lihavõtte ajal (lasteaia- ja algklasside lapsed). Täiskasvanutest lähevad maskidega ringkäigule üksnes vähemuste komitee ja pensionäride klubiga seotud. Laiemalt on maskeerimine olnud tuntud nigulapäeval, kui maskeeritutena käisid ringi nigulad (mikoloouštje), narrid (kloni, pajaci) ja paljudes maades tuntud Lenke/Lentje. Maskeeritud tantsisid, laulsid, õnnistasid lauludega põlde ja karja ning said vastutasuks ande. Ringiliikujate kamp oli lärmakas, helistati kellasid ja tembutati. Praeguseks on enamik vanadest tähendustest kadunud, noorte meeste seltsid ja muud rahvuslikud organisatsioonid õhutavad sanditamiskommet säilitama kui rahvusele tunnuslikku traditsiooni.

Sloveenia lihavõttemaskide hulgas torkavad silma erinevad loomamaskid. Üks huvitavamaid maske on kahe- või neljajalgne hobune, mitmel pool saatjaks maskeerimata pillimees. Tihti on "hobuse" seljas ratsanik, kes kätega liigutab hobuse pead. Tavaliselt liigutakse ringi rühmana ja peru hobust püütakse peremehele maha müüa. Hobusepea on valmistatud puust, kaetud kitse- või lambanahaga. Sellel on silmad, keel, liikuv lõualuu - taas suuremate loomamaskide puhul laialt levinud võtted. Tuntud on veel karu, sokk, härg, kurat, kellel on mitmeid lokaalseid nimetusi (korant, kurent) ja kes tihti kannab puust maski, valget kasukat ja helistab suuri kellasid, kuid ka külvajad, haldjad ja muud olendid. Andidekorviga ringikäimist on alustatud külades juba mõned päevad enne lihavõtteid. Pere õnnistamise järel pakutakse tulijatele veini ja vorsti, raha on kaasajal kõige tüüpilisem and.

Tänapäeval on maskimeistreid vähem, mis ohustab kombe säilimist või keerukate maskide asendumist lihtsa poetootega. Arvatavasti on see olnud üks peamisi traditsiooni hääbumise põhjusi ka näiteks Lääne-Eestis ja saartel, kus sügistalvistel pühadel liikus veel 20. sajandi keskpaiku erinevaid loomamaskidega sanditajaid. See on mõistagi põhjuseks, miks mõni meister hoiab maske järgmise kasutuskorrani enda juures ja jagab neid sobival puhul teistele. Maskimeistriks võib Sloveenias olla kohalik saapameister ja nahaparkal, osa rekonstruktsioone on valminud kohaliku noortekeskuse tööna. Maskeeritud on esitanud ka väiksemaid etendusi, mis sarnanevad nt iiri kindlate tegelastega värssetendustele.

Pisimgi kombestik kajastab ühtlasi muutusi üldisemas ajaloos. Nii oli Itaaliale kuulunud piirialadel igasugune maskeerimine keelatud. Paljudes piirkondades pani kombestiku kiduma linnastumine ja mägialade tühjenemine. Selle taaselustamine või lausa rekonstrueerimine on kõneks paljudes artiklites ja langeb 1960. ja 1970. aastatesse. Just siis hakati taaselustama kohalikke kombeid, valmistama maske, õppima etnoloogide abiga tundma kohalikku pärimust. Sagedasti kordub Niko Kureti, sloveenia kalendriuurija nimi. Tema ja teiste õpetlaste osa kombestikukonsultatsioonide andmisel ning selle taastamisel on hindamatu, kuid võib kujutleda, missugust energiat ja aega see teadustöö kõrvalt nõudis.

Paljudest kirjutistest ilmneb, et juba 20. sajandi alguses on see olnud pidulik rahvuslik sündmus ka linnarahvale, mille juurde kuulusid näiteks puhkpilliorkestriga karnevalirongkäik ja linlikult riietatud maskeeritud. Kahtlemata on sanditamisel olnud erinev tähendus maal ja linnas. Maal valmistutakse tihti põhjalikumalt pühadeks, koristatakse ümbruskonda, linna restoranides pakutakse peotoite, mõlemal pool korraldatakse maskeeritute rongkäike. Mõnel pool on uuemal ajal linna keskväljakule seatud üles karnevalitelk, mis viitab spontaanse tegevuse taandumisele ja kombestiku üldisele kommertsialiseerumisele. Linna maskeerimisfestivalidest on viimasel kümnendil hakanud kujunema rahvusvahelised peod, kuhu kutsutakse väliskülalisi oma kombestikku tutvustama. Linnad ja külad konkureerivad tänapäeval selleski suhtes, et tõusnud eneseteadvusega elanikud soovivad sanditada ennekõike kodukülas, mitte olla kutsutud linna esinema.

Maskeerimistava kui identiteedi ja kokkukuuluvuse väljendusvahend ei ole oluline üksnes minoriteetidena teistes riikides elavatele sloveenidele, vaid ka kodumaalastele, kuivõrd maskid, nende nimetused ja kombestik ise erinevad piirkonniti, andes sellisena võimaluse paikkondliku eripära rõhutamiseks. On märkimisväärne ja tänapäevane, et maskeerimisega tegelevad noorte meeste ühendused. Sageli on rühma koosseis püsiv, nii et neil on oma veebilehed. Siiski sõltuvad kõik sarnased ettevõtmised lisaks karismaatilistele rühmaliidritele ja maskide valmistajatele veel linna- või külavalitsusest ja nende suhtumisest toimuvasse. Autorite sõnutsi arvestavad kohalikud valitsused selle kui suurema sissetuleku allika ja turistide peibutisega. Uueaegseks tendentsiks võib pidada, et kohalikud on hakanud arvestama asjaoluga, et maskidele ja kogu sündmusele on neil moraalne ja tegelik autoriõigus. Samal ajal jätkab enamus sündmuses osalejad ja maskide valmistajad oma tegevust traditsioonist lähtudes ja õigustele mõtlemata. Paljudes paikades on maskeeritute saabumine asendamatu sotsiaalne sündmus, maskeerimine valmistab selles osalejatele rõõmu.

Artiklikogumiku koostajad peavad mõeldavaks, et tegemist on ühtlasi globaliseerumise vastandnähtusega, mis on aktsepteeritav seletusviis. Sama tõhusad seletusviisid on koha ja paiga väärtustamine, selle nidus sidumine kultuurinähtustega ja (teadlik) turismimustrite kujundamine.

Lisaks huviväärsele ja mitmekesisele kombestiku ülevaatele sisaldab raamat ka loetelu vastavast kirjandusest, filmo- ja videograafiast Sloveenia Teaduste Akadeemia Audiovisuaalse laboratooriumi kogudes. Seesugusena on kogumik põhjalik tänase kombestiku kirjeldus, väärt lugemist, pakub mõtlemisainest ja paralleele.

Mare Kõiva