Veel 19. sajandi keskpaiku oli kirjutav naine Euroopas pigem erandlik kui tavapärane¹ nähtus, kellele vaadati kui õigelt teelt ("Kinder-Kirche-Küche") kõrvale kaldunud anomaaliale. Sellele vaatamata haaras üha rohkem naisi sule ning sajandi lõpuks oli naine kirjanikuna enesele tee rajanud nii perekonnalehtede joonealustesse kui mainekatesse kirjastustesse, lugeja südamest rääkimata. Vapraid "kirjaneitseid" on olnud ka Baltimaadel.

Baltisaksa kirjanduslugu alustab Elisa von der Recke (1754-1833), Kuramaa viimase hertsoginna Dorothea poolõde, kahtlemata harituim daam tolleaegsel Baltimaal. Õpetatud ja intelligentsena kuulus ta 18. sajandi lõpu "õpetlasvabariiki", lävides Goethe, Klopstocki, Kanti jt ajastu suurustega, reisides koos seltsidaami, samuti kirjutava Sophie Schwarziga Euroopas ringi ja kirjutades - kirju, päevaraamatuid, reisikirju, luuletusi. Sellist kirjanikuelu sai 18. sajandil endale lubada vaid aadlidaam, kel oli piisavalt iseseisvust, et teadlikult ignoreerida seisuslikke ja soolisi konventsioone, mis piirasid naise tegutsemisraadiuse privaatse sfääriga.

Ka eesti kirjanduse teadvustatud alguses seisab üks naine - Lydia Koidula (1843-1886). Nagu baltisaksa kirjanduses, on ka eesti kirjanduses mänginud naised tähelepanuväärset rolli. Lydia Koidula, Anna Haava, Marie Under ja Betti Alver on eesti luule alustalad, keda ka enamikus kirjanduslugudes olulisena esile on tõstetud. Kuigi vähema tähelepanu osaliseks saanud, võib ka Lilli Suburgit, Hella Wuolijoed, Aino Kallast, Marie Heibergi eesti kirjanduskaanonisse kuuluvaks pidada. Pühendades naiskirjanike rollile eesti kirjandusloos omaette käsitluse, on Ants Oras koguni arvanud: "Rohkem kui mujal on meie naistel sisemisi eeldusi vabaks, omapäraseks luuleloominguks." Oras pidas silmas kirjandusliku traditsiooni kohustava koorma puudumist, mis võimaldas eesti naisel teostada end kirjanikuna vabamalt kui tema sookaaslastel Läänes.

Harvem on küsitud selle järele, milliste raskuste ees seisid naised kirjanikena omas ajas, milliseid seltskondlikke norme tuli neil trotsida, kuivõrd leidsid nad toetust, kuivõrd taunimist, kui konarlik oli nende tee eesti kirjandusse ja kirjanduslukku. Millistes sotsiaal-kultuurilistes tingimustes asus kirjutama eesti naine ja kuivõrd erinesid need tingimused tema saksa soost kaas(maa)lanna omadest? Millised kultuurilised normid soodustasid või takistasid eesti ja baltisaksa naise kirjutamist? Kuivõrd oli naiste kirjutamine allutatud oma aja naisesuse-ideoloogiale, kehtivatele soolistele, seisuslikele jm diskursustele? Kas kirjutamise esmane roll oli naise jaoks eneseteostus, pihtimus, kompensatsioon, kehtiva ühiskonnakorralduse moraalsete põhimõtete põlistamine või hoopis mäss, protest, kriitika?

Neile ning mitmetele teistelegi küsimustele otsiti vastust Tartus 4. juunil Kirjanduse Majas toimunud seminaril. Esmakordselt vaadeldi võrdlevalt Baltimaadel üheaegselt kirjutanud eesti ja saksa naist. On oluline meeles pidada, et eesti naine hakkas kirjutama just saksa keeles ja tema saksa soost kaasmaalanna polnud talle mingi tundmatu suurus. Ta oli tema koolikaaslane ja kaaslinlane, kes vahest lausa kõrvaltänavaski elas. Ta oli paljuski eeskujuks, kindlasti rohkem eeskujuks kui saksa keelt kõnelev mees eesti keelt kõneleva mehe jaoks.

Eesti haritud naine 19. sajandil oli koolitatud saksa keeles ja meeles. See tütarlastekoolis või kõrgemas tütarlastekoolis saadav saksakeelne haridus oli olulisel määral erinev poistele antavast. Naise haridus oli suunatud ema, abikaasa, koduperenaise rolli täitmisele ega vastanud moderniseeruva ühiskonna nõudmistele, mis heitis naise tööturule. Naisküsimus nii saksa kui eesti naise jaoks kerkib üles eeskätt haridusküsimusena, mis on mõlemal puhul koheselt ka rahvusliku hariduse küsimus. Kui sakslastel on ta seotud saksa keele ja vaimu hoidmisega Baltimail ja venestussurve tõrjumisega, siis eesti elus on eesti rahvusliku meelsuse hoidmine tegelikult usu küsimus rahvusliku hariduse loomise võimalikkusse, mida kahandab tugevasti tendents sulanduda saksakeelsesse ja meelsesse haridusse. Nii nimetab Natalie Jakobson, C. R. Jakobsoni õde, aastal 1882 Eesti Kirjameeste Seltsi ees kõneldes tütarlaste senist koolitust valehariduseks, sest olemasolevates koolides "õpetatakse meie tütreid oma rahvast ja oma vanemaid ära salgama, eesti kultuuri, eesti meelt ja meie vanematest pärit ausaid ja ilusaid eluviise põlgama".²

On veel kolmaski, kellega eesti naine 19. sajandil dialoogi pidas ja kellest ta ehk teadlikumaltki eeskuju võttis - soome naine. Seetõttu kiigati seminariettekandeis ka üle mere, selgitamaks, kuidas olid lood Skandinaavias, kus naiste emantsipatsioon oli mitme sammu võrra edenenum kui feodaalpatriarhaalseis läänemereprovintsides. Esimeses ettekandes käsitleski Sirje Olesk kirjutava naise võimalusi 19. sajandil Soome näitel, küsides, miks Minna Canth, kelle eluaegne kuulsus on võrreldav Koidula kuulsusega, jäi hilisemas kaanonis pelgalt üheks realismi algatajaks soome kirjanduses ega muutunud rahvusliku legendi koostisosaks nagu Koidula Eestis.

Järgnevad ettekanded viisid 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse Baltimaadele ja käsitlesid sellest ajast pärit legendaarseid aadlipäritolu daame, kes muu hulgas tegid endale nime ka kirjanikena. Vahur Aabrams käsitles Elisa von der Recket tema päevikute põhjal kui "esimest omaelulooga baltlannat". Ave Tarrend (""Tantsiva pühaku" väikene kirjanduslik šedööver - Barbara Juliane von Krüdeneri kiriromaan "Valerie"") vaatles eesti folklooris hästituntud müstiku, "tantsiva pühaku" Barbara Juliane von Krüdeneri kirjanduslikku šedöövrit "Valerie", mille eestikeelne tõlge nägi trükivalgust sel kevadel. 18. sajandi lõpu aadlidaamide kirjanduslik praktika erineb oluliselt 19. sajandi kodanlasest kirjaneitsi omast. Kui esimestele oli omane vaimne suveräänsus ning julgus trotsida oma ajastu seltskondlikke konventsioone, siis teisi kammitses patriarhaalne määratlus ning sõltuvus kindlaksmääratud soorollidest, millest vaid vähestel õnnestus end vabaks elada ja kirjutada - seda tihtipeale isikliku õnne hinnaga. "Kui oleksin noorena abiellunud, poleks ma loonud ühtegi laulu ega andnud ainustki kontserti. Koidula abiellus ja vaikis," on tunnistanud Miina Härma looja naise loomingut kui valusat loobumist.

Koidula, kelle kirjutamist ja ühiskondlikku aktiivsust nägid tema nii eesti kui saksa soost kaasmaalannad "pöörasusena", kinnistas hilisem kaanon tolle aja ainsa luuleprintsessina kirjanduslukku, ehkki tema kõrval oli kirjutajaid teisigi - Natalie Jakobson, Lilli Suburg, Els Raudsepp, kelle looming ei pruukinud jääda kunstilises mõttes Koidula omast kaugele maha. Ju puudus viimastel lisaks Lydia "pöörasusele" ja silmatorkavale isiksusele ka isast ja tema mõttekaaslastest toetajaskond, kes kirjaneitsile loominguliseks tegevuseks turvalise konteksti moodustasid. Oma ettekandes "Kunstiloome ja naiseks olemise küsitav dihhotoomia Koidula kirjavahetuses" avas Elo Lindsalu Lydia Koidula kirju lehitsedes ehk vähem tähelepanu pälvinud aspekti Koidula-käsitlustes: ettekande eesmärk oli selgitada Koidula vaateid naisemantsipatsioonile, naiseks ja emaks olemise ning kunstiloome ühendamise raskustele.

Lilli Suburgit proovis Koidula varjust välja aidata Eve Annuk ("Lilli Suburg kirjanduslugudes ning Aino Undla-Põldmäe käsitluses"), rekonstrueerides stereotüüpse käsitluse - Suburg kui Koidulast vähem andekas rivaal - päritolu ja kaanonisse kinnitumist. Koidula ja Lilli Suburgi põhimõtteliselt erinevatele kirjutuspraktikatele juhtis tähelepanu Epp Annus: Koidula jaoks oli kirjutamine eeskätt rahvuslik projekt. Vastavalt sellele taandus tema narratiivsetes teostes subjektiivsus rahvuslike ülesannete ees. Koidula motoks oli: rahvuslikke ideaale järgides saavutame edu ka isiklikus elus. Lilli Suburg kirjutas iseendast, tema jutustustes on esikohal subjektiivsus, autobiograafilisus, mis on alles seejärel seotud rahvusliku paatosega. Lilli Suburgit käsitles ka seminari kontseptsiooni üheselt järgiv ettekanne saksa filoloogia tudengilt Aija Sakovalt, kes kõrvutas kahe, eesti ja baltisaksa naiskirjaniku - Lilli Suburgi ja Johanna Conradi - tekstide paralleelselt kulgevaid narratiivseid struktuure ja sarnaseid naisesuse-kontseptsioone.

Sigrid Int ja Liina Lukas esitlesid üht baltisaksa 19. sajandi lõpu ambitsioonikamat ja omal ajal kahtlemata kuulsaimat, tänaseks ununenud kirjanikku, Riiast pärit Laura Marholmi, kelle teosed ("Das Buch der Frauen", "Zur Psychologie der Frau" jt) ärritasid omal ajal nii feministe kui antifeministe. Järgides Laura Marholmi peent arutlusniiti, tuleb teda pidada pigem feministiks par excellence, kirjutavate naiste tundlikuks psühholoogiks, kelle isiklike kogemuste najal tekkinud ja neis karastunud psühholoogiline teravpilk nägi kaugemale kui sajandivahetuse vasakpoolse feminismi majanduslik-juriidiline diskursus. Marholm lähtus nn loomulikest sooidentiteetidest, meheliku ja naiseliku fataalsest dualismist, kuid väitis, et bioloogilisest soost on kulturatsiooniprotsessi käigus eemaldutud ning ajalooliselt ja kultuuriliselt kujunenud sooroll on üles ehitatud nii, et see ignoreerib bioloogilist sugu, seda eriti naise puhul. Seega, kui parafraseerida Simone de Beauvoiri,³ sünnitakse küll naiseks, kuid ei saada selleks, oleks Laura Marholmi tees. Kultuurilist sugu toodab eeskätt kasvatussüsteem, tütarlastele ja poistele ette nähtud erinev sotsialiseerumisprotsess, mis mõjub pärssivalt naise loomusele. "Kogu naise kasvatus on suunatud sellele, et temast saaks sootu olevus... Kogu tema sooline kasvatus pole muud kui naise salastamine tema enda eest." "Nüüd on aeg, kus me nõuame tagasi kogu oma naiseksolemise... "- see on Laura Marholmi feministlik võitlus. Baltimaade konservatiivses kliimas mõjus Laura Marholm võõrastavana. Kodumaa, mis oli imetlenud tema Balti ajaloo ainelisi konventsionaalseid draamasid, mõistis hukka oma tütre kultuurikriitilised vaated abielule ja naise eneseteostusvõimalustele. Laura Marholmi vaadetest tõmbas paralleeli Marta Sillaotsa omadeni Sigrid Int.

Järgmised ettekanded tõid sajandilõpu baltisaksa naisküsimuse juurest eesti järelärkamisaegsesse luulesse, mille loojaid oli palju, kuid originaalsust vähem. Nagu selgus Ele Süvalepa ettekandest, on sellegi ajastu uurimine jäänud kinni kunagistesse klišeedesse ning vajaks uut pilku, avastamaks näiteks varju jäänud naiskirjanikke, kelle kirjanduskaanon liiga kergelt endast on tõuganud. Üheks niisuguseks erandliku saatusega luuletajaks oli Elise Aun alias Eesti neiu Setumaalt alias Roosi, keda kriitika kõrvutas Anna Haavaga ja kellest loodeti isegi "Koidula kandle ülevõtjat". Miks ta seda kannelt siiski ei pärinud? Auna luules selgesti tajutaval igatsusel kättesaamatuks jäänud vaimse maailma ja saavutamata ehtsa "mina" järele on oma sotsiaal-kultuurilised põhjused. Luuletajahing temas pürgis iseseisvusele, kuid oma aja naise ja inimesena ei jaksanud ta välja murda konventsioonide nõiaringist, nii nagu seda suutis Koidula.

Erinevalt Elise Aunast, kelle haridus oli lünklik, nagu enamikul eesti soost tütarlastel tol ajal, sai Anna Haava tolle aja naise kohta maksimaalse hariduse. Ometi ei kindlustanud see haridus talle ei materiaalset heaolu ega õnnelikku elusaatust. Anneli Mihkelev ("Siiski ma naeran jumalist naeru! Anna Haava, tema aeg ja luule") juhtis tähelepanu Anna Haava tugevasti isikliku saatusega loomingu paradoksaalsusele, isamaa- ja ajaluule maskuliinsuse ning naiseliku individuaalse kogemuse ja isikliku läbitunnetatuse keerulisele ja vastuolulisele kombinatsioonile.

Seminari viimased ettekanded ületasid sajandipiiri ja kompasid taas eesti kirjanduse identiteedipiire. Samas lahkasid need naise kirjutuse intiimseimat ºanri - autobiograafiat. Aino Kallase kirjanikuks kasvamisest kõneles nii Aino Kallase päevikute, kirjade ja autobiograafilise romaani "Katinka Rabe" kui ka teda puudutavate kriitiliste käsitluste põhjal Leena Kurvet-Käosaar. Olulise aspektina tõstatus küsimus isiklike eelduste ning loometahte ja ümbritseva kultuurikeskkonna vahekorrast kirjanikukutse järgimisel. Kuigi juba Aino Kallase sajandivahetusel kirjutatud noorpõlvepäevikuis on tajutav tugev tahe kirjanikuks saada, on Kallase kirjanikutee kujunemisel ülimalt oluline roll nii majanduslikult kui kultuuriliselt rikkalikul tüdruku loomepüüdlusi toetaval kasvukeskkonnal kui ka hilisemal kultuuride vahel paiknemisest tingitud mõningasel kultuurilisel ambivalentsil, mis kirjandusloomeks kohati ehk vabamadki käed jättis kui kindel kuuluvus ühte kultuuri seda võimaldanuks. Aino Kallase kirjanikuks kujunemise teekonnas tõuseb soo küsimus esile nii päevikutekstides, mis sageli käsitlevad probleeme, mille ees naine loojana seisab, kui ka näiteks Krohnide ja Kallaste erinevates suhtumistes kirjutava naise küsimusse ja (soome) ühiskonna sooliselt markeeritud hoiakusse. Maris Saagpakk ("Naise elu baltisaksa autobiograafiates") käsitles pärast 1939. aastat baltisaksa naiste kirjutatud avaldamata autobiograafilisi tekste, milles leidis traditsioonilise baltisaksa ajaloonägemuse edasikirjutamist, "vana hea aja" idealiseerivat taaselustamist. Neis tekstides jutustatakse ikka seda "meie baltisaksa lugu", mille ees taandub intiimne naiseks-olemise problemaatika, nagu võiks oodata autobiograafilistest ülestähendustest. Naise ja mehe kirjutuslaad erinevad baltisaksa autobiograafiates vaid vähesel määral.

Seminar lõppes ümarlauaga, mida juhatama oli kutsutud Margit Sutrop ja selles osalema Madli Puhvel, Sirje Kivimäe, Sirje Olesk, Leena Kurvet-Käosaar ja Liina Lukas. Ümarlaua üheks keskseks küsimuseks kujunes seminari lähenemisnurga perspektiivikus edaspidistes uurimustes. Olulise küsimusena tõstatus ühe kultuuriruumi, mida tinglikult võiks nimetada läänemereruumiks, eri kultuuride võrdleva käsitluse võimalikkus ja teaduslik produktiivsus. Kas teatud kultuuriruumi eri seisuslike, rahvuslike, kultuuriliste praktikate koosvaatlusest võiks sündida representatiivne tervikpilt, mida võiks omakorda asetada kõrvuti teiste kultuuriruumidega, selgitamaks välja antud ruumi eripära ja ainulaadsust või siis ka sotsiaal-kultuurilisi konstante? Üldiselt oldi ühel meelel selles, et kuigi selline võrdlev projekt oleks kindlasti käivitamist väärt, tuleks silmas pidada ka sellest tulenevaid ohte varasele eesti kirjandusele mattuda muukeelse ja meelse alla kui selle õbluke jäljendus, mugandus ja/või plagiaat.

Loeme seminari kordaläinuks juba ainuüksi seetõttu, et interdistsiplinaarses kontekstis astusid dialoogi saksa ja eesti kirjandusuurijad, tallinlased ja tartlased, tudengid ja tunnustatud uurijad ning õppejõud. Seminar suutis küllalt suure põhjalikkusega kaardistada võimalikud ühised teemad, lähenemisnurgad ja huvikeskmed. Järgmise sammu vajalikkuses - veel ühe seminari ja kogumiku osas - olid kokkutulnud ühel meelel. Oleme liialt harjunud sellega, et meil on üks ja ainuke eesti kirjanduslugu. Kaasaegne lähenemine pooldab erinevaid kirjanduslugusid ning üks neist võiks olla just niisugune, mis tooks nähtavale naise tegutsemise kirjanikuna, koondades ühtede kaante vahele Baltimaade kirjutavad naised oma kultuuriruumilise kuuluvuse kogu keerukuses, problemaatilisuses ning vastuolulisuses.

Liina Lukas
Leena Kurvet-Käosaar

Kommentaarid

¹ Väärib äramärkimist, et üldiselt konservatiivses inglise 19. sajandi ühiskonnas tõusis kirjanduses esile mitmeid väljapaistvaid ning siiani kaanonis püsinud naiskirjanikke: Jane Austen, õed Brontëd, George Eliot, luuletajatest Elisabeth Browning ja Christina Rossetti.

² Helmi Mäelo, Eesti naine läbi aegade, Tallinn 1999, lk 35.

³ Oma kuulsa lause "Naiseks ei sünnita, naiseks saadakse" kaudu keeldub Simone de Beauvoir tunnistamast ükskõik millist naiselikku või naisele omast põhiloomust või tuumolemust.