Olulisi tõukejõude germaani uskumusolendite saksa-eesti valiksõnastiku koostamiseks oli autorile kindlasti Austria professori Leander Petzoldti raamatu "Väike deemonite ja vaimolendite leksikon" tõlkimine ja kommentaaridega varustamine eelmisel aastal, sellest raamatust on pärit ka enamik magistriprojektis kasutatud märksõnu. Töös antakse ülevaade uskumusolenditega seotud tõlgete spetsiifikast, terminoloogia ajaloost ja hetkeseisust ning probleemkohtadest antud sõnastiku koostamisel. Töö põhiosa moodustabki sõnastik. Lõpuks on ära toodud ka eesti-saksa sõnaloend. Terminite valikul on püütud lähtuda kaalutlusest, et esitatud saaks representatiivne valik uskumusolendite nimetusi, mis hõlmaks nii laialt tuntud olendeid, nagu nõid, kummitus, libahunt, kui ka spetsiifilisemaid usundilisi kujusid, nagu bercht, berserk, drud jt.

Kas usunditeemaline sõnavara on aktuaalne?

Üldtendentsina võib märgata inimeste identiteediotsingute suurenemist, tuntakse kasvavat huvi oma juurte ja kultuuri vastu. Samuti soovivad inimesed kanooniliste religioonide tähtsuse taandudes leida endiselt seletusi asjadele, mida nad ei oska seletada (luuakse nii-öelda omamütoloogia), tuntakse ka isiklikult end jätkuvalt kogevat kontakte vaimumaailmaga, nagu poltergeistide, kummituste, kaitseinglite, vampiiride, kuradi jt-ga. Loomulikult näitavad ka uskumusolenditega seotud pärimus ja sõnavara Eestis globaliseerumistendentsi _ lisandunud on jetid, kääbikud, zombid, vampiirid, humanoidid jt genuiinses pärimuses tundmatud kujud. Järjest suureneb eesti unikaalse rahvapärimuse tutvustamine väljaspool Eesti keeleruumi, samas tõlgitakse eesti keelde arvukalt (pseudo)mütoloogia alaseid teoseid teistest keeltest. Populaarsete fantastika valdkonda kuuluvate teoste (eesotsas "Harry Potteri", "Kääbiku" ja "Sõrmuste isandaga") juured on rahvapärimuses ning paljude olendite prototüübid ja maagiavõtted vanemast usundist laenatud. Kasvab valdkonna mänguline kasutus, kujunevad uskumus- ja fantaasiaolenditele baseeruvate rollimängudega tegelevad kildkonnad.

Milleks on vaja sõnastikku?

Eestis on usundi- ja mütoloogiaolenditega seonduvat terminoloogiat käsitlevaid sõnastikke napilt. Vajadus saada ühtsem pilt nende tihti juba olemuselt ambivalentsete ja keeruka päritolu- ja levikulooga uskumusolendite paljususes on aga olemas. Nii mõndagi antud valiksõnastikus esinevat sõna kasutatakse igapäevaselt, kuid vähe on neid, kes tegeleksid Eestis selle terminoloogiaga süvitsi. Saksa usundihuviliste ringkonnad on meist selles osas sammujagu ees _ näiteks leidub terve rida temaatilisi, sageli väga muljetavaldava kujundusega, kuid sisult asjatundlikke veebilehti (nt http://www.daemonen.de; http://www.geisterarchiv.de jt), mis annavad definitsiooni või kirjelduse vastava olendi kohta, selgitavad nime päritolu ja heal juhul pakuvad ka vasteid teistes keeltes.

Millised on terminoloogilised probleemid?

Nii uskumusolendite kui muude kultuurifenomenidega seotud terminoloogia tõlkimisel teistesse keeltesse osutub äärmiselt oluliseks vastava nähtuse kultuuriline taust. Nagu kinnitab Peeter Torop (2003), võib siin täheldada metoodilist nihet: tõlkija ei pea olema lingvist, vaid kulturoloog; tähtsamaks kui keele tundmine võib osutuda kultuuri tundmine. Sarnaste motiivide, tunnuste, tegevuste olemasolu erinevates kultuuriruumides ei tähenda, et uskumuste või uskumusolenditega seotud kujutelmade vahel võiks tingimata eeldada geneetilist seost. Isegi kui seos on olemas, pole näiteks eesti päkapikk sama mis on germaani Zwerg. Eesti kultuuriruumis on päkapikk uustulnukas, üle võetud kirjanduse kaudu teiste maade gnoomide ja kääbusolendite mõjul (nt juba Kreutzwaldi muinasjuttudes (esmatrükk 1866) figureerivad muude saksa kultuurist kohandatud motiivide hulgas laenuliste sugemetega härjapõlvlased). Eesti veevaim ei ole sama, mis inglise näkk. Erinevalt eesti valdavalt magevees tegutsevast näkist, ilmub Inglismaal näkk pigem merest ja tal on esmajoones tormi eest hoiataja funktsioon, alles teisene funktsioon on olla deemonlik uputaja. Siia võib paralleelina tuua veel kolmanda kategooria, mis on edasiarendamist leidnud peamiselt saksa romantilises kirjanduses, nimelt ahvatlevad neidised, nagu Melusine ja Lorelei, kes meelitavad vette ja lõppkokkuvõttes samuti uputavad kergeuskliku inimese, kuid kes kindlasti pole pärisasukad eesti usundis. Kultuuritausta arvestamata üksühene nimetuste ülekandmine oleks kas lausa eksitav või vähemalt riskantne ettevõtmine. Vahel võib tõlkimisel probleemseks osutuda ka see, kui erinevates keeltes on mingil sõnal sarnane kirjapilt, kuid sisu hoopis erinev.

Mis on töö tulevikuperspektiivid? Luua laiemas lõikes seletavaid sõnastikke-leksikone, mis hõlmavad rohkemaid kultuuriareaale.