Artiklite kogumik "Regilaul - loodud või saadud?" (toimetaja Mari Sarv, Eesti Kirjandusmuuseum) esindab ühelt poolt regilaulu-uurimise järjekestvust Eestis: see on jätk kahele varasemale sama sarja kogumikule "Kust tulid lood minule" (2000) ja "Regilaul - keel, muusika, poeetika" (2001). Teiselt poolt pakub see kogumik nüüdisaegseid vaatenurki nii öelda igipõliste teadusprobleemide valgustamiseks: antud juhul esitatakse "vana" teema traditsiooni ja improvisatsiooni seotusest uues ja muidugi mõttelaadilt teisenenud sõnaseoses "saadud või loodud". Mari Sarv kirjutab: "Pärimusliku loomingu mõiste hõlmab endas kaht poolust - saamist ja loomist. On ilmne, et traditsioonilises ühiskonnas on regilaulus olnud põimunud mõlemad aspektid. Kuidas just, sellele keskendubki käesolev artiklikogumik - mil määral regilaul on "päritud" või "saadud" ja mil määral on tegemist traditsioonikandjast autori loomingu eneseväljendusega; kust on laulud saadud, mis on laulikutele olnud inspiratsiooniallikaks; millistes piirides loomine või varieerimine on olnud traditsiooniline ja kuidas need piirid on uuema aja saabudes muutunud?" Artikleid lugedes ilmneb, et nüüdne rõhuasetus on palju julgemalt ja sihiteadlikumalt esitatud lauluvaramu piiri- ja äärealale (mida varem peeti kas traditsioonist juba väljuvaks autoriloomingu tunnustega lauluks, või lihtsalt vähelevinud ilminguks). Käsitlustest tuleb esile näiteks loomise ja saamise koosmõju uus tasand, mille tekitab laulude kogumine arhiivi. Paul Hagu sõnastab artiklis "Anne Vabarna eepika loomeprintsiipidest" lauliku loomevõime ja -võtete kõrval ka laulude üleskirjutajast-tellijast koostööpartneri osaluse loodud laulus. Andreas Kalkuni artiklis "Anne Vabarna nina. Tõest ja valest seto naiste autobiograafilistes lauludes" käsitletakse suulise autobiograafia - laulude - erijoonet, mis tuleneb üleskirjutaja otsustustest (näiteks, kas üldse märkida teksti juurde, et tegemist on lauliku omaeluloolauluga või jätta see märkimata). Janika Oras ("Helmi Villa regilauluviisid - korrastatud mitmekesisus") mainib kogujate omavahelisi ja kogujate ning lauliku vahelisi kokkuleppeid kui kirjutamata reegleid. Küsimus saamisest ja loomisest hakkab üha kanduma ka laulude kogujatele.

Teine esiletulev tunnus kogumikus on regionaalsus. Kogumikus on üksteist artiklit, neist viies on juttu setu traditsioonist, teised viis tegelevad muude Eesti alade repertuaariga (Karula, Karksi, Kodavere, Jõhvi-Iisaku), ühes, Kristi Salve artiklis vaadeldav lauluala küll laieneb lõunaeesti lauludelt võrdlusele läti repertuaariga, ent selles võrdluses on tegemist teatud mõttes regionaalsuse printsiibiga. Kui keskendutakse lauliku repertuaarile, on regionaalne aspekt vältimatu. Sellest tuleb esile ka kolmas dominant: üldist kirjeldatakse pigem detailide kaudu kui vastupidi. Laulu mikrotasandi uurimisprobleemid ja -võimalused esitatakse Liina Saarlo ("Põhi ja lõuna. Regilaulude piirkonnad Kodaveres"), Kanni Labi ("Paralleelverbid - regilaulu koostisosad ja keeleüksused") ja Mari Sarve ("Laulikute värsivara võrdlus: metoodiline eksperiment") artiklites. Regioonide ja mikrotasandi teema põimumine on süvenema ahvatlevalt sõnastatud Kristi Salve artikli pealkirjas, mis on osalt laenatud ("saadud") regilaulust, osalt uurimusest tuletatud ("loodud"): "Viru poolt oli viiruline, Riia poolt oli ristiline… Eesti ja Läti rahvalaulud laulust". Artikkel on pühendatud küll lauluteemale, kuid see ei märgi mitte ainult teemat, vaid konstruktsiooni, pärimuse arusaama iseendast ("poeetilist metafolkloori"). Kristi Salve kasutab ka artikli lõpetuses lauluvõtet "Kui uuesti ümber öelda, siis on ometi intrigeeriv vaadata ennast Läti peeglist" - pidevalt uuenevad taustad ja lähtekohad aitavad ka juba tuttavat näha uue nurga alt ja mõista seda varasemat ja nüüd leitut lõimides senisest mitmekesisemalt.

Mis jääb kõlama? Uurija eeslistus näikse olevat süveneda tekstides sisalduvasse "mina"-pilti ja pärimussisesesse lau(lik)ukontseptsiooni. Lauluteksti uuritakse kui lauliku ja koguja, keele ja kujundi, mineviku ja oleviku kohtumispaika. Kui 20. sajandi paaril viimasel aastakümnel hakkas rahvalaulu-uurimine jääma ülemaailmseid probleeme ning ilminguid käsitleva jutupärimuse varju, siis näib, et nüüdseks on leitud uued vaatekohad, küsimused ja meetodid. Kuna eriti tuleb esile äärejooneline, piiripealne, "mina", regionaalsus, siis võib eeldada, et see on ka tasakaaluks globaalsusele.

Tiiu Jaago