8.-10. oktoobrini 2004 korraldas Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristikaosakond Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskuse toel rahvusvahelise konverentsi P-põlvkond tundras.

Konverentsi nimetus pärineb 2000. aastal avaldatud Viktor Pelevini kultusraamatul Generation P, mis kirjeldab uut, tarbimisele orienteeritud vene põlvkonda ja selle maailma, kus pepsikoola on omandanud staatuse sümbolina olulisema tähenduse kui poeesia. Peakorraldaja Aimar Ventsel, kes on uurinud lähiaastatel Sahha Vabariigi (Jakuutia) omandisuhteid, suunas oma ettekande näiteks popkultuuri (ja eelkõige popmuusika) mõjule selles piirkonnas

Konverentsi töises ja mõnusas õhkkonnas kohtusid Tartus Saksamaa, USA, Ungari, Inglismaa ja Venemaa erinevate institutsioonide ja Eesti põhjarahvaste uurijad, kes jagasid oma vaateid, mõtteid ja hinnanguid massi- ja linnakultuuri mõjude ulatusest, iseloomust ja tagajärgedest kohalikule noorsoole.

Konverentsi eeskõnelejaks oli Piers Vitebsky, kelle arvukad välitööd on saanud teoks Venemaal, Sri Lankal ja Indias. Tema uurimused on puudutanud nii pühapaikasid, šamanismi kui ka tänapäevale tüüpilist erinevate usundite adapteerimist ja sulatamist maailmavaatesse, samuti rahvausundi sünkretisminähtusi.

Valdav osa ettekannetest põhines 1990. aastatel ja sajandivahetusel korraldatud antropoloogiliste välitööde materjalidel, kus oli vaadeldud nii põlisrahvust kui ka sissetulnuid linna- ja looduskeskkonnas.

Ettekannetes vaadeldi täiesti uute noortekultuurinähtuste juurdumist erinevate põhjarahvaste noortekultuuri, eeskätt aga muusikanähtuste kultuuripiire ületavat levimisviisi. Moodne estraadi ja levimuusika suurendab huvi emakeele vastu ja annab keelele prestiiži (Nikolai Kuznetsov), kuid ka nt kickboxing, break-dance ja punk rock (Stefan Krist, Aimar Ventsel) kuuluvad tänase põhjarahvaste noortekultuuri juurde. Kirjeldati sotsiaalpoliitilisi muutusi endise Nõukogude Liidu aladel ja sellest tulenevaid noorte väärtushinnagute muutusi poliitika, perekonna ja eneseteostuse vallas (Otto Habeck).

Kontrastiks vaadeldi ka nt olukordi, kus noored on sunnitud püsima traditsioonilise elulaadi juures. Nt evenkide elu tänapäeva külas, kus puudub elekter ja mis suuresti meenutab 1930. aastaid. Ka siis oli elu Nõukogude võimu poolt vähem kontrollitav, mistõttu noortel oli vähem võimalust olla vanematest erinev. Seepärast veetsid nad rohkem aega sugulasi ja naabreid aidates, jahiks valmistudes, kalastades jms (Istvan Santha).

Osa ettekandeid puudutas põlisrahvaste ja teiste rahvaste omavahelisi suhteid (Radzana Dugarova) ja etnilise eneseteadvuse üldisi arengutententse, nagu kultuurilise taaselustumise ja enesemääratluse protsesse Venemaa põhjaaladel. Alates 1980. aastate keskelt on hulgaliselt põlisrahvustest inimesi õppinud kirjandust, kunsti, keeli ja muid humanitaaralasid Leningradis. Selle põlvkonna prominendid ja põlisrahvaste regionaalsed esindajad asutasid Põhja, Siberi ja Kaug-Ida põlisrahvaste ühenduse, mis on muutnud noorte liidrite mõjul põlisrahvaste poliitilist esindatust (Florian Stammler).

Hea meel oli kohata konverentsil tuntud handi-uurijaid New Mexico riigiülikoolist Olga Balalajevat ja Andrew Wiggetit, kes rääkisid traditsioonidest ja muutustest idahandi ühiskonnas, samuti Eesti külaliikumise üht eestvedajat Mikk Sarve, kes tutvustas koolimetsade projekti. Loomulikult ei puudunud ka ettekanded, mis käsitlesid kas märgatavalt varasemat perioodi või mida on ettekandja väikeste variatsioonidega korduvalt konverentsidel esitatud, selliseks teemaks oli kõnealusel teadusfoorumil näiteks Kazõmi sõda.

Kokkuvõtteks: meedia, muusika, popkultuur ja tänapäeva poliitiline olukord on olnud väga oluliseks mõjuriks inimeste ja rahvuste tuleviku kujundamisel. Seda isegi nii kaugel põhjas.

Andres Kuperjanov