Nime "Ariste aeg" kannab Eesti Kirjandusmuuseumis 4. veebruarist avatud näitus, mis on koostatud eesti fennougristika suurkuju, keeleteadlase ja folkloristi Paul Ariste 100. sünniaastapäeva puhul. Näituse nimi on laenatud ka siinsele lühiülevaatele mitut laadi juubeliüritustest.

Tõsi, tegelikult oleks õigem kõnelda "Ariste aegadest", sest oma üpris pika elu jooksul, mille piiridaatumid olid 3. veebruar 1905 ja 2. veebruar 1990, koges ta, nagu eesti rahvas üldse, väga erinevaid aegu.

Paul Ariste sünniaeg jäi tsaariaega. Oma kooliteed alustas ta veel tsaariajal kodukandis Torma-mail Tõikvere külakoolis, kus valitseva venestuspoliitika kohaselt oli ka koolitunnistus venekeelne. Selleks ajaks aga, kui Paul Berg (oma nime muutis ta 1927. aastal eestipäraseks Aristeks) jõudis gümnaasiumiikka, oli olukord muutunud. Oli saabunud Eesti aeg - 1918. aasta 24. veebruaril kuulutati iseseisvusmanifestiga välja Eesti Vabariik. Nii sai noore vabariigi noor kodanik juba eestikeelse gümnaasiumihariduse ja seda märgiti eestikeelse lõputunnistusega. 1925. aastal võis ta astuda juba peaaegu enesestmõistetavalt emakeelsesse ülikooli, et õppida eesti keelt, uurali keeli ja rahvaluulet. Ta jõudis veel pärast ülikooli lõpetamist Eesti ajal palju teha: töötada Eesti Rahvaluule Arhiivis, täiendada ennast välismaal, kaitsta doktoritöö. Teda kõitsid väga paljud teemad.

Aga see aeg lõppes P. Aristele nagu kogu eesti rahvale järsku. Algas Teine maailmasõda ja Eestile tähendas see peale muu okupatsioone. Vene aeg, saksa aeg, vene aeg - viimane kestis ligemale pool sajandit.

Kui P. Ariste elutee lõpule jõudis, oli vähemalt eestlastele jälle väga lootusrikas aeg - ning õnneks täitusidki tollased lootused iseseisvuse taastamisele. P. Ariste 100. sünniaastapäeva tähistati jälle Eesti Vabariigis - paljudele noorematele peaaegu enesestmõistetavalt - arvukate üritustega.

Heade asjadega harjub inimene tõesti ruttu, samuti nagu halvad kiiresti ununevad. Aga kergesti unustada ei tohi neid inimesi, kes aitasid halbu aegu paremaks muuta. P. Ariste oli kindlasti üks selliseid. Ajal, kui nõukogulik venestuspoliitika järjest jõudu kogus, kinnitas ta sõna ja eeskujuga, et emakeel on kõige ilusam - mitte ainult eesti, vaid ka ersa, vepsa, komi keel.

Esimene tähtpäevale pühendatud üritus toimus P. Ariste sünnivallas Tormas. Sellel 2. veebruari lühikonverentsil esinesid tänapäeva fennougristid, P. Ariste õpilased ja tema töö jätkajad Tartu Ülikoolis Heinike Heinsoo ja Tõnu Seilenthal, samuti ka P. Ariste kunagised ersa ja udmurdi rahvusest juhendatavad - ning sootuks uue põlvkonna esindajana komi rahvusest praegune Tartu Ülikooli doktorant Nikolai Kuznetsov.

Kõige pidulikumaks kujunes 3. veebruaril Tartu Ülikooli aulas peetud konverents, millest võttis osa ka president Arnold Rüütel, kes esines pärast ülikooli rektori avatervitust sõnavõtuga. Seejärel said sõna professorid Ago Künnap ja Tiit-Rein Viitso. Viimane andis ettekandes "Innovaatiline Ariste" küllap vist teaduslikult kõige kaalukama ülevaate P. Ariste teadustöö eri tahkudest ja tema mõjust Eesti jt rahvaste keeleteaduse arengule. T.-R. Viitso oli ka see, kellele piduliku konverentsi lõpul anti üle Eesti Teaduste Akadeemia asutatud Paul Ariste medal, millega märgitakse kõige silmapaistvamaid uurijaid humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas. Teised ettekandjad tutvustasid igaüks erinevat külge P. Ariste väga laia diapasooniga teadustööst. Nii kõneles Anna Verschik teemal "Paul Ariste ja juudid" ning Aleksandr Dulitšenko temast kui interlingvistist. Paul Ariste arvuka ja mitmerahvuselise juhendatavate pere liikmed jagasid mälestusi oma õpetajast.

Pärast konverentsi lõppu käidi Raadi kalmistul, et asetada lilli professor Paul Ariste hauale.

See pidulik üritus päädis ülikooli rektori vastuvõtuga ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis, kus jätkus P. Ariste õpilaste - kellest mõnedki on juba emeeritused - ning omaste mälestuste jagamine.

Järgmisel päeval peeti Tartu raekojas rahvusvaheline konverents "Interlingvistika ja eurolingvistika", kus olid kavas nii teoreetilised ettekanded (nt Euroopa Liidu terminitest esperanto keeles), ülevaated Eesti esperantoliikumise ja interlingvistika ajaloost kui ka käsitlused P. Aristest esperantistina ja muust tema isikuga seonduvast.

Mälestusnädalasse mahtus veel kahe näituse avamine - Tartu Ülikooli raamatukogus ja Eesti Kirjandusmuuseumis. P. Ariste pärand on nii rikas, et võinuks vabalt koostada veel kaks niisama huvitavat väljapanekut või praegusi poole võrra suuremateks teha, ilma et kordamist karta olnuks. Raamatukogu näitus oli keskendunud trükisõnale. Kirjandusmuuseumi näitusel, mille koostamisel osales mitme osakonna töötajaid, oli eksponeeritud P. Ariste poolt erinevates keeltes üleskirjutatud rahvaluulet, temale paljudest maadest saadetud kirju, rohkesti fotosid, dokumente ja näiteid ta suurest eksliibristekogust.

Kuna veebruari esimene nädal oli üritusi tungil täis, korraldas Akadeemiline Rahvaluule Selts P. Ariste ettekandepäeva paar nädalat hiljem, 17. veebruaril, andes sellega ühtlasi märku, et inimesed väärivad meelespidamist ja meeldetuletamist pidevalt, mitte ainult seoses ümmarguste tähtpäevadega. Vadja-teema oli esil kahes ettekandes. Ergo-Hart Västrik kõneles sellest, kuidas on kirjutatud rahvausundist Paul Ariste välitööpäevikutes. Ada Ambus andis - uuele ja unustatud kirjandusele toetudes - omapoolse vaate vadjalaste ajaloole. Paul Ariste materjale Eesti Kultuuriloolises Arhiivis tutvustas Leili Punga ja tema tegevust komi rahvaluule kogumisel Nikolai Kuznetsov.

Kirjandusmuuseumis valmis kuulsa fennougristi sünnijuubeli puhul ka kaks trükist. E.-H.Västriku toimetamisel ilmus P. Ariste "Vadja päevikud 1942-1980". Nikolai Kuznetsov valmistas ette kaheosalise väljaande komi rahvaluulest ja etnoloogiast, mis osalt on kirja pandud P. Ariste enda käega, osalt tema korraldamisel.

Kristi Salve