19.-20. novembrini 2004, aasta esimese suure põhjamaise lumesaju saatel peeti Helsingis Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiivi korraldusel rahvusvaheline seminar Folklore Archives and Cultural Dynamics. Problems of Digitizing and Management of Intangible Cultural Heritage (Folklooriarhiivid ja kultuuridünaamika. Vaimse kultuuripärandi digiteerimise ja haldamisega seotud probleeme). Kuivõrd sõna digiteerimine on viimastel aastatel saanud oluliseks märksõnaks ka Eesti Kirjandusmuuseumi folklooriarhiivide ainesega töötajatele, oli digiteemalisel seminaril tänuväärne võimalus osaleda ka eesti folkloristidel Anneli Baranil, Kristin Kuutmal, Andres Kuperjanovil, Mare Kõival, Liisa Vesikul, Piret Voolaiul ja Ergo-Hart Västrikul.

Kümmekond aastat tagasi kogu maailmas mõjuvõimsalt alanud arvuti- ja elektroonilise meedia võidukäik tähendas iseenesestmõistetavalt uue ajastu sündi ka folkloristikas, mh folklooriarhiivides. SKSi rahvaluulearhiivi juhataja Lauri Harvilahti kirjeldas kahepäevase seminari avasõnades ja avaettekandes (Perspectives of Digitisation, Preservation and Management of Intangible Heritage: An Introduction; eesti k Vaimse kultuuripärandi digiteerimise, säilitamise ja haldamise perspektiivid: sissejuhatuseks) digiteerimise eesmärki: folklooriarhiivid on tänapäeval kultuurilise dünaamika ja loovuse perspektiivist olulised mõjurid, seega vajavad arhiivijäädvustused elujõulist juhtimis- ja digiteerimissüsteemi. Seetõttu on oluline käsitleda arhiveeritud folkloorimaterjalide füüsilist ja intellektuaalset juhtimist, koondada arhiivimaterjali digiteerimisega lähedalt kokkupuutuvad ühe eriala inimesed ja diskuteerida elektroonilise ajastu valupunktide üle. Põhiprobleemidena nimetas L. Harvilahti elektrooniliselt mitmekesiste arhiivimaterjalide (nt käsikirjad, helisalvestised, videolindid ja fotod) korraldamist, kirjeldamist, säilitamist, kaitsmist ja ligipääsu digitaalsetele materjalidele. Viimasel juhul vajab lahendamist probleem, kuidas pääseb ligi rahvas, kellele kuulub arhiivipärand, ja vastava eriala spetsialistid. Oma ettekandes tegi Soome folklooriarhiivi juhataja ajaloolise läbilõike ka soome rahva vaimse pärimuse erinevatest kopeerimisviisidest kuni tänapäevaste arvutiprojektideni.

Seminari esimese päeva ülejäänud ettekanded tutvustasid eri riikide folklooriarhiivide digiteerimistööd, mille abil kujunes ülevaade paikkondade eripärast. Näiteks teisena sõna saanud Dublini Ülikooli iiri folkloori osakonna õppejõud Rionach Ui Ógain (Lore in Gigabytes: Working towards Digitisation in the Department of Irish Folklore at University College Dublin; eesti k Pärimus gigabaitides: ettevalmistused digiteerimiseks Dublini Ülikooli Kolledºi iiri folkloori osakonnas) esitles põhjalikumalt kahte käimasolevat digitaalse arhiveerimise projekti: 100 000 fotot sisaldava fotokogu ja 1300 vaharulli sisaldava heliarhiivi digiteerimise projekti SOS (Saving Old Sounds).

Esimese seminaripäeva pärastlõunane istung kuulus täielikult kolme Balti riigi folklooriarhiivi digiteerimise ja sellega seotud probleemistiku ülevaadetele. Aldis Putelis Läti Folkloori Arhiivist tõstatas probleemi (Accessibility and Preservation: An Antagonism?; eesti k Kättesaadavus ja säilitamine - kas antagonism?) digitaalsetele folklooriandmete ligipääsetavusest ja nende säilitamisest, lähtudes tehnika kiirest arengust: millised arvutitarkvarast tingitud tehnilised formaadid sobivad arhiivimaterjalidele, arvestades vajadusega neid pikalt säilitada. Mida platvormivälisemalt ehk andmebaasi väljundprogrammist sõltumatumalt on andmed arvutis kättesaadavad, seda parem on neid kohandada üha uute programmeerimiskeeltega ja neid vastavalt vajadusele konverteerida. Eesti Rahvaluule Arhiivi ülevaate esitas Ergo-Hart Västrik (Revisiting Archival Description: Recent Experience in Modelling Data Structure for the General Database of the Estonian Folklore Archives; eesti k Taas kord arhiivi kirjeldamisest: Eesti Rahvaluule Arhiivi täisandmebaasi andmestruktuuri modelleerimise kogemusest), kes tegi ekskursi folkloorimaterjalide digiteerimise hetkeseisu Eestis ja nimetas valupunktidena ühise standardi ja teoreetilise terminoloogia puudumist, digiteerimise ja andmebaaside loomise projektide liigset killustatust ja omaetteolekut. Vilniuses asuva Leedu Kirjanduse ja Folkloori Instituudi etnomusikoloogid Ruta ¹arskienP ja Auste NakienP kirjeldasid detailselt digitaliseerimist Leedus (Digitisation Processes in Lithuanian Folklore Archives: Preservation and Publishing of Sound Recordings, eesti k Digiteerimisprotsessid Leedu Folkloori Arhiivis: säilitamine ja helijäädvustuste publitseerimine): lõpetamisel on aastateks 1998-2005 kavandatud vanasõnade digiteerimine, lähitulevikus (2006-2016) on ees mõistatuste digiteerimine; kirjeldati ka mõne projekti tehnilist teostust ja kasutatud programme. Põhjalikumalt esitleti leedu polüfooniliste rahvalaulude sutartiinede elektroonilise säilitamise viise ja nende publitseerimist.

Teine seminaripäev algas Tampere Ülikooli infoteaduste osakonna esindaja Marjo Riita Valtoneni teoreetilise ettekandega (Description of Recorded Information; eesti k Jäädvustatud informatsiooni kirjeldamine), kus vaadeldi digitaliserimise eesmärke ja põhimõtteid: esmalt tuleb arvestada, et selline töö nõuab aega (kiirustamine ja läbimõtlematus toob kasu asemel kahju!), tuleb kaaluda lisarahastuse leidmist, valikukriteeriume, arvestada materjali iseloomu. Digiteeritud arhiivijäädvustuste süstematiseerimine ja intellektuaalne haldamine peaks keskenduma andmete identifitseerimisele, väärtustamisele, kättesaadavusele, arusaadavusele. Oluline aspekt on digiteerimisel informatsiooni sidusus. Erinevat lähenemist vajavad: 1) nn digitaalsena sündinud ainese arhiivid (uuem materjal, mis on algusest peale elektrooniline), 2) viitavad andmebaasid, 3) digiteerimisprojektid (paberformaadis originaaljäädvustuste digiteeringud, indeksid, viited, registrid, spetsiaalandmebaasid). M. R. Valtonen nimetas Soome arhiivides järgitavaid rahvusvahelisi arhiivindusstandardeid, nagu ICAs (International Council on Archives - Rahvusvaheline Arhiivide Nõukogu) vastu võetud arhiiviseadustikud General International Standard Archival Description (2000) ja ISAAR (CPF): International Standard Archival Authority Record for Corporate Bodies, Persons and Families. Eestis kultuuriministeeriumi eestvõttel välja töötatud kultuuriväärtuste infosüsteem (KVIS) on näiteks kasutamist leidnud paljudes Eesti muuseumides.

Jukka Saarinen (Old Runes in XML - Structuring a Digital Corpus; eesti k Vanad runod XML-is - digitaalkorpuse struktureerimine) ja Pasi Klemettinen (Digitisation of Manuscripts and Archiving Processes; eesti k Käsikirjade digiteerimine ja arhiiviprotsess) esindasid Soome Kirjanduse Seltsi ja keskendusid oma ettekannetes soome vanade rahvalaulude (SKVR = Suomen Kansan Vanhat Runot) digiteerimisprojektile, mille üks koostööpooli oli teatavasti Eesti Kirjandusmuuseumi pooletosinaliikmeline skaneerijate töörühm. Soome haridusministeeriumi rahastatud digiteerimisprojektis oli Eesti ülesandeks aastatel 1998-2000 skaneerida umbkaudu 100 000 soome kalevalavärsilist rahvalauluteksti, praegu tegelevad soomlased XML-tekstidena kodeeritud hiigelsuure SKVR-korpuse redigeerimise, tüpoloogilise märgendamise ja vastavate arvutiprogrammide (otsingumasinate ja kasutajaliideste) väljatöötamisega.

Karl-Magnus Drake Stockholmist Rootsi Rahvusarhiivist esines asjatundliku ettekandega Mass Production of Digital Church Book Documents and Metadata at National Archives of Sweden (Digitaalsete kirikuraamatute dokumentatsiooni ja metaandmete massiline koostamine Rootsi Rahvusarhiivis). Kuuludes Euroopa riikide digiteerimisalasesse koostöövõrgustikku Minerva (koostööpartnerid vahetavad ja levitavad informatsiooni, et luua ühine Euroopa platvorm, töötada välja arendussoovitused ja juhendid kultuuripärandi digiteerimise, metaandmete, pikaajalise säilitamise ja kättesaadavaks tegemise kohta; 2003. aasta detsembris liitus sellega ka Eesti kultuuriministeerium) 6. töörühma (WG 6: Identification of good practices and competence centres; eesti k Heade töövõtete määramine ja kompetentsikeskused), on K.-M. Drake üks Minerva publitseeritud digiteerimiskäsiraamatu Good Practice Handbook (Hea praktiline käsiraamat; 2003) (www.minervaeurope.org/structure/workinggroups/goodpract /document/bestpracticehandbook1-2.pdf) kaasautoreid. Iseloomustanud oma arhiivikogemusele tuginedes digitaalseid projekte, peatus ta põhjalikumalt andmebaaside rajamise ökonoomsetel teguritel, nagu kvaliteedi kontroll, tulu hindamine, turvalisus, seadusandlusele vastavus. Teiseks tutvustas Rootsi uurija kirikuraamatute digiteerimise näitel andmebaasi tehnilist teostust ja kolmandaks oma eraprojekti - kaljujooniste digiteerimist.

Viimase diskussioonettekande pidas Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhataja Mare Kõiva, kes käsitles ettekandes Seven Paradoxes of Folklore Databases (Folklooriandmebaaside seitse paradoksi) eesti folkloorimaterjalide digiteerimise ja elektroonilise andmehalduse kümneaastase kogemuse näitel Eestis tõusetunud probleeme. Paljud õiguslikud, tehnilised ja digitaalsete arhiividega seotud lahendused (säilitamine ja turvakoopiate süsteem, andmete konverteeritavus, sõltumatus platvormist, avatus ja laialdased kasutamisõigused) on Eesti kümnekonna mahuka folklooriandmebaasi ühised jooned. Paradoksaalselt erinevaid standardeid järgivad vaid üksikud andmebaasid: näiteks valdavalt redigeeritakse tekstid Arvo Krikmanni reeglite kohaselt, kuid on ka juhtumeid, kus digitekst kordab originaali ortograafilisi vigu. Sõltuvalt uurimisrühma kontseptsioonist on metaandmestik avatud erineva põhjalikkusega. Kuigi andmebaase rajatakse laiale avalikkusele, on kasutajana vaikimisi arvestatud siiski erialakaaslasega, kelle küsimustele ja ootustele enim osatakse vastata, sest kasutajate monitooringut ei ole tehtud. Kui kunagi oli folkloristile oluline kvaliteetne esitaja ja koguja, siis nüüd on selleks erioskustega digitaliseerija. Massiline tekstide digiteerimine tõstab esile eetika, tsensuuri ja enesetsensuuri küsimused, sest näiteks välipäevikuis on seisukohti, mis ei ole mõeldud informantidele. Suure ühtse konverteeritava andmebaasi võimalikkuse seavad kahtluse alla probleemid, mis on seotud tehniliste lahenduste ja standarditega - erinevas formaadis andmete puhul muutuvad need erineva kiirusega.

Seminari lõpetas Piret Voolaid esitlusega Constructing Digital Databases of the Periphery of Estonian Riddles (Eesti mõistatuste perifeeria andmebaaside rajamine), mis tutvustas eesti mõistatusi, eeskätt aga piltmõistatuste ingliskeelset andmebaasi Estonian Droodles. Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna koostatud/koostamisel internetiväljundiga andmebaase tutvustasid ka just selleks foorumuks valminud posterettekanded: Eesti fraseologismide andmebaas (Anneli Baran), Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas BERTA (Liisa Vesik), Eesti kultuurilooline kaart RADAR (Tõnno Jonuks ja Priit Lätti) ning Eesti mõistatuste perifeeria andmebaasid (Piret Voolaid).

Helsingis kahe päeva jooksul kuuldu andis tükiks ajaks mõtlemisainet. Kokkuvõtvas arutelus tehtud põhijärelduse sõnastas konkreetselt ja selgelt Aldis Putelis:

Folkloorimaterjalide digiteerijad seisavad silmitsi kolme tasandi probleemidega: 1) folkloristlike, 2) arhiivinduslike ja 3) tehnilistega. Suurte rahvaluulekogude digiteerijad peavad arvestama tulevikuga.

Arhiivikogude massilisel digiteerimisel võib eristada suuremahuliste elektrooniliste koopiate loomist ja suurte tekstikorpuste rajamist, mis realiseeritakse tehniliselt erinevalt. Esimeste puhul skaneeritakse rahvaluulekogud pildifailidena arvutisse ja leheküljed on piltidena kättesaadavad registrite ja indeksite, nn metaandmete abiga. Teiste, suurte digitekstikorpuste puhul on vastavate otsimootorite abiga võimalik leida kõiki tekstilisi näitajaid. Andmebaaside riiklike standardite ja terminoloogiate väljatöötamisel on oluline elektroonilise talletamise ja andmebaaside rajamisega tegelejate osalus, arhiivitöötajate kaastöö holistiliste ja paindlike andmebaaside loomisel.

Piret Voolaid