26. ja 27. novembril 2004 peeti Tartus ja Värskas rahvalaulukonverents Ilumäel. Värska oli teise konverentsipäeva paigaks valitud seetõttu, et konverentsiga tähistati ühtlasi Jakob Hurda klassikalise kolmeköitelise väljaande Setukeste laulud 100. aastapäeva ning mõnedki ettekanded käsitlesid seda väljaannet või setu laule. Samas polnud tegu pelgalt juubeliüritusega. Rahvalaulu (ja just vanema runolaulu) uurimine on uue aastatuhande hakul olnud Eestis üpriski elav. Jättes kõrvale regilaulu puudutavad ettekanded ja nende kohta ilmunud artiklid muudel konverentsidel ja muudes väljaannetes, vaatleme allpool lühidalt ainult spetsiifilisi ettevõtmisi.

Eelmised uueaegsed rahvalaulukonverentsid said teoks 2000. ja 2002. aastal ja nende ettekandeid koondavad kogumikudki on juba ilmunud. Õieti oli elavnemine alanud juba 1990. aastate teisel poolel, mil valmis mitu regilaulualast magistritööd. Nendel põhinevaid artikleid, aga ka kogenenumate eesti uurijate käsitlusi, millele oli liidetud paar tõlget, sisaldas 2000. aastal ilmunud kogumik Kust tulid lood minule... (toim Tiiu Jaago, Ülo Valk). Kogumik Regilaul - keel, muusika ja poeetika (toim Tiiu Jaago, Mari Sarv; 2001) baseerus esimesena nimetatud konverentsi ettekannetele ja 2004. aastal ilmunud Regilaul - loodud või saadud (toim Mari Sarv) vastavalt 2002. aasta omadele. Esimese kogumiku pealkiri avab hästi temaatilisi suundumusi, aga pole siiski ammendav. Peale nimetatute on esindatud ka sellised teemad nagu ühe piirkonna traditsiooni omapära (Liina Saarlo) ning selle seosed asustuslooga (Tiiu Jaago, Kristi Salve), samuti tõuseb mõnes artiklis esile lauliku isik ning selle mõju tema repertuaarile (Andreas Kalkun, Õie Sarv).

Siirdugem nüüd mullusügisese konverentsi juurde. Tiiu Jaago jätkas uurijate seas suhteliselt vähe tähelepanu pälvinud Läänemaa Karuse kihelkonna regilaulude vaatlust. Sedapuhku oli ta keskendunud kahe lauliku pulmalauludele, eesmärgiga jälgida, kuivõrd peegelduvad nende repertuaaris esitajate kaasaeg ja ajalugu.

Rahvalaulude enamasti kõvasti hämardunud usundilise sisu seletamiskatsetega on tegelnud mitu uurijate põlvkonda. "Harja otsimise" nimelise laulu seniseid interpreteeringuid võttis kokku ja lisas omapoolseid Mall Hiiemäe.

Terve oma alles lühikese uurijatee jooksul on Liina Saarlo huvitunud regilaulude stereotüüpiast. Seekordses ettekandes oli ta leksikaalset stereotüüpiat uurides kasutanud kvantitatiivset analüüsi ja võrrelnud Kodavere ning Jõhvi-Iisaku regilaulukorpuste sõnavara. Edakai Simmermann, kes on e-projekti Võrumaa väike kannel juht, tutvustas koostatud andmebaasi, mille põhjal muu hulgas on lihtne osutada Võru- ja Setumaa repertuaari ühisosadele.

Esimese päeva ülejäänud ettekanded keskendusid rahvamuusikale.

Janika Orase väga huvitav ettekanne käsitles (nagu eelmisegi konverentsi nüüdseks ilmunud Helmi Villa regilauluviisid - korrastatud mitmekesisus) regilaulutraditsiooni viimastelt kandjatelt salvestatut. Seekord olid vaatluse all kolm Järvamaa laulikut, keda olid 1965. aastal helilindistanud erinevad kogujad. Lisaks muule juhiti ettekandes tähelepanu sellele, kuidas kogujate individuaalsus kujundab ka lauliku portreed.

¹anna Pärtlas, kelle etnomusikoloogiaalaste uuringute läbiv teema on mitmehäälsus, tõi esile paralleele setu ja mõne Lõuna-Venemaa regiooni mitmehäälsuse vahel.

Mõistete ajaloo radadele oli sedapuhku pöördunud Taive Särg, kes kõneles rahvamuusika kontseptsiooni ja mõiste kujunemisest Eestis 19. sajandi teisel poolel. Mõnevõrra intrigeeriv oli rahvapillide uurija Igor Tõnuristi ettekande teema: Mida leiab regilaulus rahvapilliuurija. Regilaulus prevaleerib, nagu juba eelmise sajandi uurijad on näidanud, omamoodi "vormiloogika", mida arvestamata võib jõuda üsna kummalistele ja igal juhul valedele järeldustele. Ka ettekandja pidi korduvalt konstateerima lauluvärsside ja etnograafiliste andmete kokkusobimatust, kuid arvas siiski, et regilauludes leidub pigem sümboolses tähenduses nimetatud pillide kõrval ka huvitavat rahvapärast terminoloogiat ja muud, mil on tähendus uurimismaterjalina.

Teine konverentsipäev, mille ettekanded peeti Värska kultuurimajas, oli põhiosas setu-teemaline.

Andreas Kalkun kõneles sellest, kuidas Jakob Hurda Setukeste laulud ja artiklid peegeldavad oma aja ideoloogiat ja teaduslikku mõtet. Esineja arvas leidvat mitmetest kirjutistest varjatud, kuid setude suhtes ilmselt alavääristavaid seisukohti. Ettekandele järgnevas diskussioonis esitati muu seas aga ka väiteid, et J. Hurt esindas pigem Eesti ühiskonnas üldisele üleolevale suhtumisele vastanduvat seisukohta.

Täpne ja selgelt formuleeritud oli Paul Hagu programmiline ettekanne "Setukeste laulude" tähendus eesti ja setu kultuurile.

Väljaannet Setukeste laulud Jakob Hurda loominguna käsitledes üritas Madis Arukask esile tuua mõningaid selle ideoloogilisi ja kunstilisi aspekte. Aado Lintrop jättis seekord kõrvale teda regilauludes siiamaani huvitanud usundilise aspekti ja esitas oma vaate eesti regilaulu "eluloo" ja selle erinevate etappide kohta. Ta tõi eriti esile 16. sajandi teise poole, mis oma 25 aastat kestnud ja maad laastanud Liivi sõja, katku- ja nälja-aastatega võis olla tähtsamaks murdeperioodiks, kui seni on harjutud mõtlema.

Arne Merilai ettekanne polemiseeris (tegelikult küll tänapäeva folkloristikas nii lihtsustatult mitte eksisteeriva) käsituse vastu, mille kohaselt regilaul on muistne, ürgne vms. Ta vaatles küsimust meetrika aspektist ja jõudis tulemusele, et rõhulis-silbilis-vältelise regivärsi tekkimise aega ei saa määrata, ilma et arvestataks keeleliste eelduste kujunemislugu. Kuna keeleteadlastegi hulgas puudub üksmeel, jääb mitu väga erinevat võimalust vastata regivärsi tekkeaja küsimusele, ja ürgsus pole sugugi ainuvõimalik.

Hoopis isemoodi vaatenurgast heitis pilgu Setukeste lauludele Õie Sarv. Nimelt otsis ta sealt laule ja motiive ning isegi tehnilisi termineid setu naiste käsitöö kohta.

Eelviimases ettekandes kõrvutas Kristi Salve setu ja vepsa rahvaluule rakendusvõimalusi individuaalses eepikas. Teema tõusis huviorbiiti ehk seetõttu, et viimastel aastatel on Eesti, kuid ka Soome teadlased eriti palju tegelnud Anne Vabarna setu pärimuse ainetel loodud teostega (märkigem ainult viimati sarjas Folklore Fellows Communication (nr 281) ilmunud The Maiden's Death Song & The Great Wedding.

Konverentsi lõpetuseks tutvustas Paul Hagu Leeloantoloogia koostamise probleeme. Esimene köide sellest väljaandest, mis sisaldab lüroeepikat, on praeguseks juba ilmunud. Millal ilmub vaadeldud konverentsi ettekannetel põhinev kogumik, seda näitab tulevik.

Kristi Salve