Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonnal on kujunenud tavaks korraldada väljasõiduseminare, et tavapäratus ümbruses saada teavet üksteise tegemistest ja probleemidest. 4. jaanuaril mindi sel eesmärgil Alevi külla Emajõe Suursoo keskusesse.

Pärast bussisõitu avanes osalejatele hunnitu looduspilt: talvine jõekäär, metsatukk, puhas valge lumi... Ja maalilise vaate taustal Emajõe vasakul kaldal jõeäärse asustatud piirkonna viimane hoone, Kantsi kõrts, nüüdne looduskeskus.

14. sajandil rajati Kantsi kõrtsi kohale Kastre kindlus, mida mainitakse esimest korda aastal 1392. Nagu Vana-Kastre, nii ehitati seegi kindlus Emajõe kui kaubatee (Pihkvast mööda Peipsi järve ja Suurt Emajõge Tartusse, sealt edasi mööda Väikest Emajõge Võrstjärve, Võrtsjärvest Tänassilma jõge mööda Viljandi järve, sealt mööda Raudna ja Pärnu jõge Pärnusse) valvamiseks ja kaitsmiseks. Siin peatati laevad üle jõe käiva tõkkepuu abil ja võeti tolli. Küla serva rajatud kindlus hävis Liivi sõja ajal. 18. sajandil kerkis linnuse asemele Eesti väidetavalt ainus jõekõrts. Kantsi kõrts elas üle Teise maailmasõja, ehitis hakkas lagunema pärast 1970. aastat.

Looduskeskuse tarbeks varemetele hoonet projekteerides tuli arhitektidel Raul Kõllamaal ja Aune Arusel muinsuskaitse nõudel alles jätta kõik säilinud maakivimüürid. Seetõttu saab looduskeskuse külastaja näiteks endisi müüre, linnuse sisehoovi sillutist ja üht-teist maapõues varjul olnut uurida läbi fuajee põranda klaaskatte.

Maja saladuste avastamisega seminar algaski. Esimese korruse väljapanekute juurest liiguti uudistades teisele korrusele, akendest avanevat vaadet imetledes jõuti loengusaali. Algas tõsine seminaritöö.

Ettekannetes anti ülevaateid osakonnas toimuvatest töödest ja tegemistest, projektide ja teadusgrantide hetkeseisudest ja vahetulemustest.

Asta Õimu avaettekanne tutvustas fraseologismide ja kõnekäändude andmebaasi (http://www.folklore.ee/justkui/), kuhu on koondatud vähegi sarnase sõnastuse ja tähendusega väljendid. Praeguseks on neid andmebaasis 160 000 ringis. Mõistagi ei ole see üksnes puhteestiline aines, siin on rahvusvahelise leviku ja tuntusega kõnekäände, kirjanduslikku päritolu ütlusi, piibliväljendeid, tõlkeid jne. Oluline on, et kõike seda ühendab leviku- ja kasutusala - eesti murded, suuline või kirjalik eesti keel. Tegijatele on problemaatilisim tööjärk ainese valik: enne andmebaasi lisamist on vaja otsustada, mis on mis ja mida sellega peale hakata. Keerukus seisneb selles, et fraseologismid on folkloristlikus mõistes kõnekäänud, kuid kõnekäänud ei pruugi lingvistilises mõttes fraseologismid olla.

Katre Õim jätkas fraseoloogia andmebaasi teemal, näidates, kui keerukas on väljendite semantiline märgendamine.

Piret Voolaid kirjeldas 2001. aasta septembris alustatud projekti Eesti mõistatuste perifeeria digiteerimine raames valminud mõistatuste piirialade andmebaase, rõhuasetusega 2004. aasta lõpul valminud lühendmõistatuste andmebaasil (vt ka www.folklore.ee/Lyhendid). Lühendmõistatuste küsimuspoole moodustab peamiselt üldtuntud lühend ehk akronüüm, millele antakse vastuses tavapärasest hoopis erinev, vaimukas ja humoorikas tõlgendus. Andmebaasi materjal on arhiivi kogutud aastail 1938-1996; nagu muudegi mõistatuste perifeeriaºanride puhul on lõviosa (2200 kirjet) kogutud üle-eestilise koolipärimuse kogumise aktsiooni käigus aastal 1992. Seetõttu on suuresti tegu oma ajastut ja tolleaegset piiratud sõnavabadusega ühiskonda iseloomustava ainesega, millest enamik on tänaseks juba ajaloohõnguline ja kaotanud oma päevakajalisuse. Nii saab lühendmõistatusi käsitleda omaaegse poliitilise rahvahuumori ühe osana. Andmebaasi kasutaja saab genereerida kõiki lühendmõistatusi vastavalt järgmistele atribuutidele: küsimus, vastus, arhiiviviide, koguja, kogumiskoht ehk topograafia, kogumisaeg ehk dateering ning märksõna.

Liisa Vesik tutvustas kalendritähtpäevade andmebaasi Berta (http://www.folklore.ee/Berta/), mis pakub teavet umbes 80 rohkem või vähem tuntud kalendripüha kohta, valikuliselt on esitatud ka koolikalendri pühi. Tähtpäeva tutvustaval lehel on sellega seotud kommete lühiülevaade ja püha arengulugu (kust tulnud, kuidas Eestis kohandunud, millised on olnud muutused). Iga päeva juures on usundi ja kombestikuga seotud abistavaid lisamärksõnu. Pildimaterjal ja videonäited on koondatud omaette lehtedele, muusika ja laulunäited on liidetud vastava tähtpäeva juurde, kuid on leitavad ka omaette lehelt. Arhiivitekstid leiab otsinguga Berta online-andmebaasist. Erinevate teemade kohta lisaandmete leidmiseks saab kasutada veebilehtede ja trükiallikate loetelu, kalendriloo ja -muusika üldiseloomustust. Lehelt lehele on hõlbus liikuda linkide abil. Berta on alalises täienemises: igaüks saab lisada lugusid oma kogemustest seoses tähtpäeva pidamisega.

Karin Maria Rooleid on rahvusvaheline etnoloogia- ja folkloristika bibliograafia Internationale Volkskundliche Bibliographie (IVB) toimetaja alates köitest 1999 (2004). Bibliograafias registreeritakse jooksvalt Euroopa riikide ja euroopalikust kultuurist mõjustatud riikide tähtsamad erialased publikatsioonid; väljaandmise ja trükkimise eest vastutavad Bremeni Ülikool (Universität Bremen) ja Saksa Etnoloogia Selts (Deutsche Gesellschaft für Volkskunde, DGV). Kokku on ilmunud 45 köidet, nende ajaline ulatus on 82 aastat: 1917 (1919) - 1999 (2004). IVB koostatakse eri riikides elavate kaastöötajate saadetud materjali alusel. Kaastöötajad on kogemustega teadlased ja spetsialistid, kes tegutsevad etnoloogia, folkloristika, kultuuriloo või raamatukogunduse alal. Praegu on bibliograafial ligi 70 kaastöötajat 24 riigis. Seni on IVB ilmunud vaid paberväljaandena, kuid lähitulevikus on oodata ka võrguväljaannet. Ettekande põhjal sai aimu, kui palju teadmisi, täpsust ja kannatlikkust on vaja nii laiahaardelise bibligraafia koostamiseks.

Nikolai Kuznetsov tutvustas Paul Ariste juubeliks valmiva raamatu Komi rahvaluule. Kogunud Paul Ariste aluseks olevaid käsikirju. Koguja ise pole kordagi jalga Komimaale tõstnud, kuid Teise maailmasõja pöörises sattus mitmete soome-ugri rahvaste esindajaid sakslaste kätte vangi ja P. Ariste intervjueeris neid Tartus. Tekstid on kirja pandud komi keeles ja varustatud tõlgetega eesti keelde. Viimased on tehtud ilmselt informantide abil ja vene keele vahendusel, seetõttu kohati ei vasta tõlge originaalile. Folkloori ja etnograafilise ainese kõrval on üles kirjutatud ka autoriloomingut.

Tõnno Jonuksi ettekanne Radar - kes, mis, kuidas keskendus Virumaa digitaalse kultuuriloolise kaardiga ehk projektiga Radar seonduvale. Radari põhiallikaks on kohtadega seotud rahvajutud, enamik pärit Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist ja Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist, kuid kasutatakse ka Eesti kohalike muuseumide ja koduloolaste kogutud materjali. Kõik jutud digiteeritakse ja koondatakse andmebaasi. Seejärel otsitakse juttude tegevuspaigad üles maastikul, mõõdetakse nende koordinaadid GPSiga, pildistatakse. Saadud info kantakse digitaalsele kaardile. Lisaks CD-l levitatavale kaardile on Radari materjale võimalik leida veebiaadressil http://www.folklore.ee/radar/.

Priit Lätti ülevaade Järvamaa muistised ja asustuspilt rauaaja II poolel ja keskaja algul viis kuulajad arheoloogide töömaile. Selgus, et Järvamaad on võrreldes teiste eesti piirkondadega vähe uuritud ja seetõttu ei saa sealse muistse asustuspildi kohta midagi väga kindlat öelda. Piirkondades, mille kohta on napilt arheoloogilist informatsiooni, võib abi olla rahvapärimusest. Mitmed olulised muistised - hiiekohad, külakalmistud jne - on tihti leitavad vaid pärimuse abil. Näiteks on Järvamaal registreeritud kolm-neli linnamäge, pärimuslikke linnuseid on märgatavalt rohkem. Arheoloogilisi meetodeid kasutades saab kindlaks teha nende kohtade tegeliku asutatuse ja funktsiooni.

Liisi Laineste ettekandes Tegelased eesti etnilises huumoris 1890-2004 prooviti määrata etniliste naljade osahulka naljandite-anekdootide hulgas ja jõuti järeldusele, et etnilise huumori hulk väheneb pidevalt, üldse räägitakse anekdoote üha vähem. Uuritud tekstide hulgas oli palju kordusnaljandeid, vanu anekdoote uute tegelastega. Tegelasi valitakse kultuuriliselt, geograafiliselt või ajalooliselt aina kaugemate rahvuste hulgast: sajanditagune hõimupilge naeris lähemate naabrite üle, 1960.-1990. aastatel olid etniliste naljade tegelasteks eelkõige vennasrahvad sotsialistlikest maadest, tänapäeva netinaljade tegelased on aga sageli kaugemate eksootiliste rahvaste hulgast. Kui varem tögati neid, kellega reaalselt kokku puututi, siis nüüdisaja naljades pole vahetu kontakt pilgatavaga oluline, sest avardunud kommunikatsioonivõimalused aitavad kaasa järjest uute rahvusstereotüüpide tekkimisele.

Tiheda seminaripäeva lõpetas Renata Sõukand ettekandega Paljasjalgne Tõnisson. Kabla küla pärimus. Ülevaate keskmes olev isik on tuntud ka Vend Vahindrana, ainsa eestlasena, kes on kuulutatud usupühakuks. Autor püstitas Kabala maile välitöödele minnes küsimuse: kui palju sünniküla elanikud sellest legendaarsest "buda mungast" teavad ja millist rolli, kui üldse, mängib Vend Vahindra kuju külaelanike identiteedis? Selgus, et Vend Vahindra sünnikülas teati temast vähe, veel napimalt õnnestus koguda rahvajutte. Samas ollakse uhked oma (küll kasinate) teadmiste üle ja kahetsetakse, et omal ajal vanemate elanike jutustusi tähele ei pandud. Teda tunnistatakse oma küla elanikuks, kuid samas asetatakse teda külast väljapoole, määratledes teda teiseusuliseks, veidrikuks ja ränduriks.

Üritus toimus sihtfinantseeritava teema Eesti ja teiste rahvaste folkloor: pärimus, identiteet ja globaliseerumine raames, seminari ettekanded iluvad ajakirjas Mäetagused ja kogumikus Reetor.

Ell Vahtramäe