Kalendri, üldse ajaarvamise kujunemislugu pakub huvi kas või seetõttu, et tegemist on pidevas muutumises oleva fenomeniga. Ajaarvamise ja tähtpäevade tähistamisega seonduvas rahvapärimuses, s.o rahvakalendris on praegusajal muutused iseäranis hästi märgatavad, pealegi on 19.-20. sajandi eestlase kalendripilti trükisõna vahendusel üsna palju tutvustatud ning võrdlusvõimalused olemas. Kirikuvisitatsioonide, reisikirjade, kroonikate jms vahendusel on võimalik ajas tagasi vaadata ka 17. -18. sajandisse ning püüda rekonstrueerida varasemat, muinasusundi ja katolitsismi ilminguid kajastavat kalendaariumi.

Mida kaugemale minevikku, seda enam sugeneb erisuguseid hüpoteese, seda enam pääsevad mõjule stereotüüpsed arusaamad. Sebastian Münster väidab oma suurteoses "Kosmograafia", et 16. sajandi Liivimaa talupojad kuud ja päikest kummardavad; seda kordavad oma kroonikates nii Balthasar Russow kui Dionysius Fabricius (Metssalu 2004). Milles taevakehade kultus seisneb, kuidas avaldub, see on teadmata - appi tuleb võtta fantaasia. Igatahes võime oma kogemuste põhjal öelda, et sellal, kui päike paistab kõige kõrgemalt, peame rahvakalendri kõige suuremat suvepüha - jaanipäeva, ning talvel, mil päike on madalseisus, jõuavad kätte kogu aasta kõige olulisemad pühad - jõulud. Nendegi pühade tähistamisviisis on toimunud hästimärgatavaid muutusi.

Kommenteeritava artikli (lk 149-164) autor Tõnu Ülemaante (edaspidi TÜ) ütleb otsesõnu välja, et tänapäeval leiab aset murettekitav "kõikvõimalike tähtpäevade, pühade ja pidustuste üha kiirenev devalveerumine". Mõneti olen autoriga ühte meelt, teades, kui rikkalik ja mitmekülgne, eri elualadega vahetult seotud, ratsionaalne ja samas ühtlasi emotsionaalne on olnud nii jaanipäeva- kui jõulukombestik veel 20. sajandi algukümnenditel. Muidugi on tähtpäevapühitsuste kvaliteet ses suhtes muutunud: püsiv ning arenev on peamiselt kalendritavandi meelelahutuslik, inimestevahelisele suhtlusele keskenduv väljund, muu kipub aina enam hääbuma. Pole kerge mitte märgata viimatise aastakümne võsassekasvavaid põlde ja heinamaid ning lagunevaid talutaresid - see on märk sellest, et meie taas vabaks saanud riigis ei toonud talude tagastamise aktsioon kaasa talumajanduse arengut endisel viisil. Meil ei ole enam vaja ka saagiendeid ega ilmavanasõnu, rahvafenoloogiat ega tähtpäevadega liigendatud töödegraafikut. Selline on asjade loomulik käik, et need mälust kustuvad. TÜ mõtteavaldus pidustuste religioossusest kätkeb endas ilmsesti tavandi usundilise sisu taandumise problemaatikat. Märke sellest, kuidas see (TÜ sõnul) "ehtne, sügav, mõtestatud, tõelise sisuga" maailmatunnetus taanduma on hakanud, võib leida juba neistsamadest 17. -18. sajandi kroonikatest.

TÜ repliigi kohta jõulude kui "koduste pühade" loomuvastasusest tuleb küll selgituseks öelda, et see kodukesksus piirdub teatava ajalõiguga. Vastastikuste kooskäimiste ja kogu küla omavahelise suhtluse aeg algas (19. -20. sajandi rahvaluulekirjapanekute järgi otsustades) teisest jõulupühast. Minek ühest ajadimensioonist teise, n.ö piiriületus eeldab maagilisi toiminguid, sh kaitse- ja tõrjemaagiat. Kriitilise üleminekuaja tavandi poolest väärivad esiletoomist taimevegetatsiooni ja majanduskalendri suvepoolaasta algustähis jüripäev, muistsete pööriajapühade traditsiooni edasikandjatena jaanipäev ning esimene jõulupüha, nimetamata ei saa jätta ka neist nooremat, 1691. aastal paavst Innocentius XII poolt uue aasta alguspäevaks kehtestatud esimest jaanuari. Eestimaa lääneosas on veel 20. sajandil pahaks pandud naisterahva tulekut teise peresse enne kui kriitiline aeg möödas. Võõra mõju neutraliseerimiseks visati tulijale hobuserangid kui maagiline vahend või meestepüksid kui maskuliinse väe sümbol kaela, abi loodeti tuha või soola puistamisest võõra jälgedesse. Tänapäevalgi peavad mõned oluliseks, et esimene külaline, vastutulija või õnnesoovija uusaastahommikul oleks meesterahvas. Küllap niisugused usundilised arusaamad aitasidki meie 20. sajandi jõuluveetmist kohastuda koduseks pühaks ja perepühaks. Muistsete pööripäevapühadega võis olla teisiti, kuid oletan, et rühma ühistegevuse määras siingi kokkukuuluvus mingi tunnuse alusel, nagu sugulus, tootmistegevus, ühine territoorium vm.

TÜ artiklis on juttu (sh tsitaadi vahendusel Gerald S. Hawkinsilt) ristiusu apologeetide püüetest oma pühakutähtpäevi rahvakombestikku sisse suruda. See stereotüüpne seisukoht sai meil mööndusteta üldkehtivaks nõukogude režiimi aegu, ja eks leidu ju näiteid taunivast hoiakust nn ebausutoimingute kohta visitatsiooniprotokollides ning kroonikates küllaga. Kuid nimetamist väärib samuti see, kuivõrd kirikukalender ise on ristiusueelset rahvakombestikku üle võtnud, seejärel sanktsioneerinud ja levitanud: nt rituaalsest külvikombestikust pühademunad, suvehaljuse kättejõudmist märkinud suviste- ehk nelipühakased, uudsesaagi ühise kasutuselevõtuga lõikuspühad, jõulupuu, jne. Tõenäoliselt jõudis teave tulepatroonist - pühast Laurentsiusest, ja karjapatroonist - pühast Jürist meie maale juba enne ristiusustamist, sulandudes ühte kohalike haldjakujutelmadega.

TÜ nimetab "tõelisteks" selliseid pühi, millel on kohaseid looduse poolt antud eeldusi, etaloniks kõige markantsemad päikesekalendri aastajaotustähised - suvine ja talvine pööripäev. Viimatinimetatu on tema hinnangul vast tähtpäevade seas kõige positiivsema meelsusega. Praegusaja positsioonilt vaadates tundub tõesti nii olevat, 20. sajandi lõikes saaks parema hinde siiski suvistepühad. Ajaratast veelgi tagasi keerates leiaksime eest 19. sajandi teise poole (Jakob Hurda rahvaluulekogumise aegade) praegusaegsest sootuks erineva rõhuasetusega jõulu- ja ka jaanipäevatavandi. Siin jagub tohutult tegevusjuhiseid, et edukalt üle elada piiriaeg, mil kurjad jõud on liikvel (ohtudest ja ohutusvõtetest meil ja mujal mail vt Eisen 1994: 22-28; Eisen 1898). Kui jõulutähistuses midagi igipüsivat esile tuua, siis seda, et Kristuse sünnipüha eelkäijaks oli päev, mil Idamaade paganlikus usundis tähistati valgusejumaluse (Sol Invictus - võitmatu päike) sünnipüha.

Reservatsioonideta ei tuleks võtta seisukohta, et "vanadel eestlastel" oli oma tähtpäevakalender, mille kuupäevad (olgu vägivaldselt või vaba kujunemise käigus) ühitati kanoniseerutud pühakupäevadega. Julgen arvata, et vägagi paljud toiduse hankimisse ja varumisse puutuvate ning rituaalidega seotud tähistused olid enne kirikukalendrist kinnistunud daatumeid rühma piires kokkuleppelised, kusjuures arvesse tulid loodusemärgid, kuufaas, tuulesuunad jne. Kiriklikult tähtis püha ei tarvitsenud saada olulist kohta rahvakalendris, kui selleks polnud eeldusi sobivuse poolest majandustsüklitega (vt ka Vahtre 1991: 76 jj). Iseloomulik on sobitumine enam kui ühe kirikukalendri tähtpäevaga: teada on mitu külviorientiiri, mitu lõikus- ja karjasepüha, jne. Ka suvise pööripäeva tähistamiseks on valik langenud teadaolevalt jaanipäeva kõrval veel peeterpaulipäevale (29. juuni) ja heinamaarjapäevale (2. juuli).

Kui meie maal on olnud (oletagem, et on olnud) niisuguseid tähetarku, kes tegelesid päikesekalendriga sedavõrd süvitsi, et nende pädevuses oli aastaringi jaotamine päikeseaasta pööripäevade toel neljaks, kaheksaks ja koguni kuueteistkümneks osaks, siis metsade ja soiste, hõreda asustusega Eestimaa asukate igapäevaelus ei oleks need pööripäevade vahele seatud ajapunktid saanud kuigi olulised olla. Võib eeldada, et kronomeetrilise liigenduse funktsioonis oleks kuukalendril (lunatsioonid, kuufaasid) enam šansse. 19. -20. sajandi rahvapärimuses võib aduda mitut kõrvu eksisteerivat ajaarvestussüsteemi, vastavalt: päikesekalender, kuukalender, majandus- ehk töödekalender, (taime-)vegetatsioonikalender, kliimakalender. Teoreetiliselt sobituks päikeseaasta 16-jaotus maaviljeluse eelsesse ajastusse e.m.a., kuid tõestada seda jaotust meile teada rahvakalendri toel oleks sama, mis püüda tuult väljal. Tõestuseks ei ole piisav ka Setumaa rahvaluulekoguja Simeon Aasa kirjapanek (vt lk 159) sellest, kuidas tema noorpõlves pööripäeval või uusaastal päikesetõusu sihti fikseeriti, orientiiriks metsatukk või puu.

Meie muistsel kalendril on ühisjooni eeskätt muinas-Skandinaavia kalendriga (vt ka Vilkuna 1961). Põhjala kalendri varasema etapiga on Eestis kõige püsivamalt tegelenud paleoastronoom Heino Eelsalu (1985; tema tööde loendit vt Kuperjanov 2003: 194-196). Kaugemate piirkondade kultuuriga on nõnda, et uurijal tekib ikka ja jälle heauskne ettekujutus samasuguste ilmingute kunagisest olemasolust samuti meil. Süsteemi-ihalusest on kantud ka TÜ otsingud. Püüdmata siinkohal ümber lükata (hüpo)teesi, et meie maal tunti astronoomilise aasta 8- või 16-jaotust, möönan vaid, et süsteemi rekonstrueerimist rahvakalendri tähtpäevade paigutamisega n.ö õigesse kohta on katsetanud paljud uurijad, sh G. Hawkins, kelle tööd TÜ tutvustab. Hawkinsi teada ei eksisteeri kirikukalendri kõigi pühakute päeva (1. november) eelset ukse tagant teise käimise kommet mujal kui Ameerika Ühendriikides. Kui halloween kümmekond aastat tagasi meil Eestis moodi läks, saime üksiti teavet selle kohta, et tegemist on omal ajal Euroopast Ameerikasse jõudnud tähtpäevatavandiga. Niisiis ei tuleks teiste uurijate (nagu ka Hawkinsi) seisukohti võtta kui lõplikku tõde, vaid kui pidepunkti, mille tõeväärtus võib olla kaheldav.

Lisan veel arvamuse suvise pööripäevapüha nimekandja jaanipäeva (Ristija Johannese sünnipüha) traditsioonide kohta. Eestimaa paiknemine Lääne ja Ida kultuurihoovuste vahel on toonud meie rahvakalendrisse mõjustusi nii ühelt kui teiselt poolt. Idaslaavlastele on jaanipäev kui päikese austamise püha võõras. Jaanipäeva vana nimetus Janka Kupala annab tunnistust sellest, et selle päeva paganlikuks eelkäijaks on olnud veepüha. Seosed germaani rahvaste päikesepühaga ilmnevad jaanitule süütamises ridva otsa, märkida tuleb baltisakslaste mõisajaanitulede eeskuju. Kas eestlastest teenijaskond ja talurahvas jaaniku seost päikesekultusega kuidagi tajusid, seda ei oska rahvapärimuse põhjal öelda. Usk jaanitule tõrje- ja kaitsemaagilisse toimesse tuleb eriti Lõuna-Eesti kombekirjeldustes küll esile.

Mall Hiiemäe

* Eestimaa astronoomiliste rajatiste problemaatika tundub põnevamgi olevat kui muinaskalendri rekonstrueerimine. Kuid arheoloogia- ja astronoomia-alaste teadmisteta folkloristina ma nendes küsimustes kaasa rääkida ei saa.

Kirjandus

Eelsalu, Heino 1985. Ajastult ajastule. Tallinn: Valgus.
Eisen , Mathias Johann 1898. Jaani raamat. Arutused jaaniöö ja jaanipäeva kohta ja 25 Jaani juttu. Tallinn.
Eisen, Mathias Johann 1994 [1931]. Meie jõulud. Tallinn: Olion.
Kuperjanov, Andres 2003. Eesti taevas. Uskumusi ja tõlgendusi. Tartu: Eesti Folkloori Instituut.
Metssalu, Jüri 2004. Rahvausust varauusaegsetes kroonikates. Puud, ussid ja pikne. Kolmas vend. Pro Folkloristica XI. Toim. Mall Hiiemäe, Kanni Labi. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 50-73.
Vahtre, Lauri 1991. Eestlase aeg. Uurimus eesti rahvapärase ajaarvamise ajaloost. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut.
Vilkuna, Kustaa 1961. Wochenrechnung und Teilung des Jahres in zwei oder vier Teile. Finnisch-Ugrische Forschungen XXXIV. Helsinki: Société Finno-Ougrienne.