Balti Assamblee sai alguse neil üha kaugemale jäävail aastail, mil Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu võitlesid oma iseseisvuse taastamise eest. Algul oligi assamblee mõeldud koordineerima poliitilisi ettevõtmisi. Aja jooksul on selle organi poliitiline tähtsus vähenenud, kultuuriline ehk koguni kasvanud. Igatahes antakse jätkuvalt välja iga-aastasi Balti Assamblee auhindu, millest üks on mõeldud pärgama ükskõik millise kunstiala viljelejat, teine teadusvaldkondades tegutsejat.

2004. aasta lõpul oli põhjust rõõmustada eesti folkloristidel: preemia omistati meie kolleegile akadeemik Arvo Krikmannile. Tartu semiootik Igor Eernov nimetas kümnekonna aasta eest Arvo Krikmanni maailma parimaks parömioloogiks. Tunnustust pole keelanud ka teiste maade uurijad. Paljutähendav on kas või see, et Grigori Permjakov, tähelepanuväärseim eelmise sajandi vene parömioloog, valis oma pärijaks Arvo Krikmanni ajal, mil paljud tema olulisemad uurimused polnud veel ilmunud. Praegu kuulub meie esiuurija maailma ainsa parömioloogiaalase perioodikaväljaande kolleegiumi ja on lisaks Eesti Teaduste Akadeemiale valitud ka Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liikmeks.

Küllap leidub folkloriste, keda on inspireerinud ja edasi aidanud A. Krikmanni üldkehtivad tähelepanekud ja järeldused näiteks tüpoloogia kohta. Kindlasti on hulganisti ka neid, kellele lihtsalt imponeerib tema ellu ja töösse suhtumine. See on lühidalt öeldes talupoeglikult alalhoidlik, illusioonidevaba, aga ometi idealistlik.

Ega siinkirjutaja nii rumal ka ole, et püüaks vaidlustada ilmset tõsiasja: tänapäeva arenenud riikide inimeste vaimutoidu moodustavad just lood, mis algavad ja lõpevad meediumides, kuigi mingi algidu võib tärgata ja vahepealne edasiarendus toimuda ka vaatajate-lugejate seas. Miks siis neid mitte uuridagi? Või siis tõelisi, sealjuures võimalikult värskeid hirme ja hingepaineid? Kui mitu monograafiat on praeguseks ilmunud 2004. aasta teisel jõulupühal Kagu- Aasiat tabanud tsunami teemal? Olgu siis tegu tõelise sündmuse või fiktsiooniga, igal juhul võimaldavad sellised ühe naise kirjadel, teisega tehtud intervjuul ja oma kamba laheda kuti arvamusavaldustel põhinevad kiiresti kokku pandud oopused mõnusalt rännata mööda konverentse, näha maailma ja näidata iseennast.

Kõige kiiret tuntust tõotava asemel on Arvo Krikmann askeetlikult töötanud arhiivis, kus on rohkem kui miljonil leheküljel kirjas sadu tuhandeid rahvalaule, jutte, mänge, uskumusteateid, mõistatusi, vanasõnu... Helisalvestatud ainestikust, mis on samuti väga mahukas, filmi- ja videomaterjalist ning fotodest ei hakka siinkohal kõnelemagi. Jutt käib aukartustäratava ulatusega korpustest. Muude soodustavate asjaolude, Arvo Krikmanni ande ja pühendumuse koosmõjul on kõigi eesti rahvaluule liikide seast avaldamise ja uurimise seisukohalt parimas seisus lühivormid. Aastail 1970-1980 ilmusid Eesti vanasõnad I-IV seerias "Monumentae Estoniae antiquae" - sarjas, mille kavandas ja ristis eesti folkloristika tõeline isa Jakob Hurt, keeleteaduse alal doktoriväitekirja kaitsnud pastor.

Tänaseks on ilmunud ka samasse sarja kuuluvad Eesti mõistatused I ja II, st mõistatuste väljaande põhiköited. Ajal, kui tänapäevasus, ajakohasus jne on väga kõvad sõnad, tuleb märkida, et A. Krikmann ei raiu oma tekste peitliga kivitahvlitele - arvutiga on ta lähemates suhetes kui enamik trendiinimesi.

Mõlemad kapitaalsed väljaanded on küll valminud rühmatööna, aga teoreetilise alusmüüri ladumine on ikka olnud Arvo Krikmanni asi. Nii oli see juba vanasõnade väljaande puhul, kus ta oli toimetaja koos Ingrid Sarvega. Rühmaga liitumisel oli praegune kõrge autasu saanu äsja ülikooli lõpetanud nooruk, pesamuna. Selge aga see, et vaatamata Matti Kuusi Soome lahe tagant suunavale käele oleks tulemuseks olnud ainult korralik keskmine, kui Arvo Krikmann poleks noorusliku kompromissitusega alustanud taas ja taas peaaegu algusest. See-eest oli aga eesti vanasõnade teaduslik väljaanne suurepärane, selle järgi koostati ka liivi, vadja ja vepsa väljaanded ning lõpuks Proverbia septentrionalia - väljaanne, mille tõttu käivituski kogu vanasõnaprojekt.

Suurväljaannete kõrvalt on Arvo Krikmann koostanud ka populaarsemaid raamatuid, mille metoodika, ees- ja järelsõnad on esmaklassilise teadusliku väärtusega. Loomulikult sisaldab tema bibliograafia arvukalt uurimusi: lühemaid ja (peamiselt) pikemaid või väga pikki artikleid ning monograafiaid. Uurijana on Arvo Krikmann jõudnud rahvaluule lühivormide kaudu kujundite üldisemate probleemide ning huumoriteooriani. Samas on ta huvi rahvahuumori vastu pärit juba üliõpilasaegadest (vanemasse kihistusse kuuluvatest rahvanaljanditest oli ka ta diplomi- (nüüdses terminoloogias bakalaureuse)töö), nii et mõnes mõttes on ta ringiga jõudnud algusesse tagasi. Kognitiivne lingvistika ja selle alaosa - kognitiivne semantika - on uurimissuunad, millele ta on viimasest sajandivahetusest alates eriti pühendunud.

Suurema tunnustuse on ta siiamaani pälvinud ikka lühivormidega seoses.

Mõistatusteväljaande käsikiri valmis juba arvutiprogrammide abil, radikaalselt erinevalt niisiis eelmisest suurväljaandest. Arvo Krikmann on õpetanud masina täitma levikukaarte: selle programmi nimi on Mummutaja. Jah, levikukaardid... Kui haarata kusagilt kuuldud peata ja sabata jutujupp, siis võib sellest ju terve rahva mentaliteedi konstrueerida, osavalt tsitaate pruukides. Aga mis tõeväärtust sellel on? Kui aga vaadata eestlaste ja teiste läänemeresoomlaste vanasõnade või näiteks lõunaeesti mõistatuste levikupilte, ütleb see üsna olulisi asju - ja päris kindlal häälel. Meie hulgast mõne aasta eest lahkunud Soome akadeemik Matti Kuusi, 20. sajandi teise poole olulisemaid vanasõnauurijaid, hindas väga kõrgelt enda toimetamisel mitmete uurijate osavõtul valminud väljaande Proverbia septentrionalia Arvo Krikmanni kirjutatud uurimuslikku osa eri rahvaste repertuaaride seoste tihedusest. Tema sõnade järgi pole tulemus, mille kohaselt eestlastel on sidemed igas suunas tasakaalus, kuna aga Soome puhul prevaleerib selgelt lääs, liivi puhul lõuna ja karjalaste, vepslaste ning vadjalaste puhul ida, enam pelgalt folkloristika. Ei ole tõesti. Siin on nüüd see tõsiseltvõetav rahvuslik mentaliteet, tõsiselt võetav kultuuripiirkondadeks jaotumine, pilk moonutusteta peeglisse.

Aastal 1974 ilmusid Arvo Krikmanni publikatsioonid On Denotative Indefiniteness of Proverbs ja Some Additional Aspects of Semantic indefiniteness of Proverbs, mida Ameerika Ühendriikides Matti Kuusi rajatud ajakirja Proverbium väljaandmist jätkanud professor Wolfgang Mieder nimetab rohkem kui revolutsioonilisteks ning mida ta tõttas ajakirjas taasavaldama. Nende tööde valmides, üle 30 aasta tagasi, oli ta juba Meister. Välised märgid sellest, tiitlid ja tunnustused, hakkasid tulema alles tüki aja pärast. Mõni neist oleks ehk üldse tulemata jäänud, kui poleks toimunud just algul viidatud poliitilisi muutusi. Vaevalt oleks ENSV Teaduste Akadeemia Arvo Krikanni oma ridadesse valinud - või mine tea, ehk kõigest hoolimata. Kuulus ju sinna siiski ka tõelisi teadlasi humanitaariagi vallast, kuigi just sel alal prevaleerisid nõukogude võimule ustavad tegelased, selle võimu apologeedid. Jah, vähemalt Stalini-järgsetel aastatel enam õige ja vale füüsika (n-ö juudifüüsika) vahel vahet ei tehtud, aga kõiges, mis puudutas inimest, humanitaar- ja sotsiaalteadustes, oli vahe oi kui terav.

Väga iseloomulik on Arvo Krikmanni enda hinnang oma tööle ja saavutustele. Kui need, kes oma tähe enesereklaami ja tagatubade intriigide kaudu särama on löönud, armastavad asja kujutada nii, et nad on võidelnud kogu aeg tohutute takistustega ja seisnud teel edule vastamisi vaenlaste hordidega, siis Arvo Krikmann kujutab asja nii, et tal on igas suhtes lihtsalt vedanud. Selline hinnang leidus ühes tema intervjuus, mis antud 60. sünnipäeva puhul. Ta on seal kasutanud vene teaduspärimusest tuntud vastandust: ühed on saavutanud midagi tänu millelegi, teised jälle hoolimata millestki. Ma jäin seda lugenuna õige pikaks ajaks mõtlema ja tänaseks olen jõudnud otsusele, et nii ongi: õigetele, antud juhul siis tõelistele teadlastele, tulebki kõik heaks, samas kui see, kes keskendub tema vastu (olgu tegelikult või ka ainult näiliselt) sepitsetud intriigidega võitlemisele, on ise väike ja valesti suundunud, teda ei huvitagi vanasõnade loomametafoorid, aatomi ehitus ega hundikarja käitumine, vaid ainult see, mis esimeste puhul heal juhul peale antakse.

Kui W. Mieder nimetab Arvo Krikmanni üheks tänapäeva kõige säravamaks folkloristiks, siis miks peaksime antud juhul Ameerika Hääle kahtluse alla seadma? Mina seda küll ei kavatse teha, pigem kõrvaldaksin neist ülistussõnadest "ühe". Millal ometi antakse välja folkloristide Nobeli auhind? Sobiv kandidaat on ju täiesti olemas.

Kristi Salve