Eesti Kirjandusmuuseumi tavakohase aastalõpufoorumi teise päeva ettekanded olid traditsiooniliselt rahvaluule valdkonnast. Et konverentsi üldteema oli seotud monumentide ja müütidega, ühendaski see motiivistik tinglikult 22. detsembri eri suundadesse ja ajastustesse põikavaid käsitlusi. Ühisjooneks oli suhteliselt hiljutiste sündmuste vaatlemine, millest kuulajatel olid oma mälestused või isiklikud kogemused. Tänapäeva ühiskonna probleemide tõlgendused kõnetasid konverentsilisi isegi sel juhul, kui esitatud versiooniga päri ei oldud. Selle tõttu valitses saalis elav mõtte- ja sõnavahetus, paiguti muutusid küsimused absurdseks.

Monumentidest käsitleti kaht olulist ja pikemat aega ühiskondliku arutelu keskmes püsinut. Katre Kikas arutles Kalevipoja üle, tuues esile, kuidas see omandab omaette märgilise tähenduse ja hakkab elama uues tähendusväljas. Eneken Laanes jälgis Tõnismäe monumendi tähenduse muutumist ajas, ruumis ja kultuuris. Ta keskenduse sellele erandliku skulptuurilise lahendusega võidumonumendile, tutvustas katseid kujundada mälestussammas ja selle ümbrus vastavalt uutele ühiskondlikele oludele ning põhjuseid, miks see seni on luhtunud. Lühemalt oli jutuks mälestusmärgi tähendus Teise maailmasõja veterandidele, samuti selle juures toimuvad tseremooniad.

Suulise ajalooga ristuvaid elulugusid, intervjuusid ja meediatekste analüüsivaid ettekandeid oli kolm. Tiiu Jaago jätkas Ida-Eesti kui etniliselt keeruka koosseisu ja teravate rahvusuhetega ala probleemidega, vaatlusaluseks elulood ja mälestused. Seekord olid kesksed poliitilised piirid ja keerukate suhete kajastamine Kohtla-Järve elulugudes.

Mare Kõiva tutvustas ühe väikelinna naisteringi lugude põhjal 1950. aastate õudusfiktsioone, tuues esile, et hirm ja häbi sundisid narratiive looma, kuid ka limiteerisid nende esitamisviisi ja -situatsiooni, samuti loo struktuuri. Lugusid, mis ei võimalda kangelase ega märtri rolli, vaid seostuvad üksnes avaliku hukkamõistu ja häbiga ei esitata kunagi enesekohastena. Juttude põhimotiividena oli kajastatud näiteks vorstivabrikuid, Moskvas ringikõndivat uraanimehikest, musti miilitsaautosid jms. Ettekande järel algas minu jaoks ürituse lõbusaim osa. Lugupeetud professor küsis, kas musti autosid võib vaadelda tehnilise progressi sümbolina, kohmetunud vaikuse peale algasid akadeemilised kommentaarid kus arutleti tehnika progressi üle ja seejärel nii mitmedki mäletasid tšornõi voroniks kutsutud halvaendelist autot hästi. Hämmastas ka ühe väärika folkloristikadoktori imestunud küsimus, oh heldust küll, kas tõesti Põltsamaal oli juba enne Teist maailmasõda autosid. Igal juhul meenutas olukord meie hariduspoliitika suundumust, kus folklorist ei pea tundma murdeid ega üldajalugu.

Eda Kalmre analüüsis ettekandes "Voitkade fenomenist viis aastat hiljem" meedia loodud kangelasmüüte ja tegelikkust, sh põhjusi, miks huvi metsavennamüüdi tegelaste vastu nii kiiresti hajus. Ettekandja juhtis tähelepanu, et meediakangelasele pannakse kõrgeid lootusi, samas kiirendab meedia tähelepanu müüdi ammendamist.

Mare Kalda ettekanne "Kuidas leida aardeid" tutvustas uusimaid harrastusi ja sellega seotud legende, nimelt geopeituse mängu ajalugu, veebikeskkonna ja reaalse keskkonna vahekordi, mängust osavõtjate eripära ja nende suhteid, samuti mänguaardeid. Geopeituse mängijate hulgas on märkimisväärne osa IT-ametnikel ja nende lähedastel, mistõttu tehnilisi oskusi nõudev mäng on neile sobiv. Uuel mängul on ühisjooni orienteerumisega.

Kirjandusmuuseumi pikaaegne sõber astronoom Tõnu Viik nihkus oma ettekandes "Johann Reinhold Patkul - Liivimaa suur riigimees?" ajas tublisti tagasi ja vaatles ekstsentrikutest perekonna valgusel ühe riigimehe müüdi tõusu ja langust. Võib üksnes imestada võimukandjate arvu üle, kelle heaks ja kelle vastu liivimaalane töötas ja kuidas labiilne poolte vahetamine nurjas paremad poliitilised kavatsused, mistõttu J. R. Patkul oli juba 19. sajandil pigem tahtlikult unustatud kui mäletatud kaasmaalane. Ajaloo ilmestamiseks olid ettekandesse põimitud arvukad värvikad lood Patkuli hõimkonna liikmetest, krooniks riigimehe mehelik ja kaklushimuline ema.

Andres Kuperjanov