26.-27. oktoobril 2004 peeti Eesti Kirjandusmuuseumis teine interdistsiplinaarne seminar "Inimesed ja lemmikloomad" (korraldajateks Eesti Folkloori Instituut ja Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond). Kui seminari esimene osa (7.-8. mail Narvas) keskendus traditsioonidele ja nende muutustele inimeste ja (lemmik)loomade suhetes, siis seekord otsiti vastust küsimustele, miks inimene üleüldse tahab endale lemmikut ja milline on inimese vastutus lemmiklooma heaolu eest. Ehk siis kokkuvõtvalt: kes saab sellest suhtest rohkem kasu ning kumma vastutus on suurem, kas loomal või inimesel?

Kõige teravamalt tuli selline küsimuse asetus välja ehk bioloog Triinu Männi ja inimgeograaf Juhani Javoiši ettekannetest. J. Javoiš oli pealkirjastanud oma ettekande "Kas lemmikloomade pidamine on õigustatud?" ning vastas sellele üsnagi otseselt, et ei ole, või kui, siis tuleks eelistada sünantroopseid loomi, mõeldes viimaste all koeri, kasse jt liike, kes on traditsiooniliselt inimesega koos elanud. Kindlasti tuleks aga vältida igasuguste troopiliste loomade kodus pidamist. T. Mänd lähenes küsimusele aga hoopis teise nurga alt: mitte inimene pole see, kes loomi ära kasutab, vaid loomad hoopiski parasiteerivad inimese peal. Oma ettekandes, mille pealkirjaks oli "Lemmikloom kui pesaparasiit", võrdles ta lemmiklooma ja inimese suhet käopoja ja teda üleskasvatavate linnuvanemate omaga - kasuvanemad saavad küll väga hästi aru, et nende pesas olev lind pole nende poeg, kuid sellele pojale omased neoteenilised (=lapselikud) tunnused tekitavad neis vajaduse tema eest hoolitseda. Konkreetselt inimesepoolse vastutuse (või õigemini selle puudumise) teemaga tegelesid ka Loone Otsa ja Maarja Kaaristo loomade väärkohtlemist käsitlevad ettekanded. M. Kaaristo vaatles loomade väärkohtlemist 19. sajandi II poole külakeskkonnas, L. Ots 1930. aastate linnakeskkonnas; M. Kaaristo materjaliks olid tolleaegsed kohtuprotokollid, L. Ots lähtus nähtuse kajastamisest 20. sajandi alguses ilmunud ajakirja Eesti loomasõber põhjal.

Üheks seminari probleemseimaks küsimuseks kujunes mõiste lemmikloom sisu ehk siis see, mis teeb loomast lemmiku või millised loomad võivad olla lemmikud, samuti arutelu lemmiklooma ja kodulooma suhtest. Oli ettekandeid, mis ei üritanudki lemmikloomi muudest koduloomadest eristada (M. Kaaristo, L. Ots), kuid oli ka neid, mis olidki just suunatud selle küsimuse lahendamisele - nagu näiteks J. Javoiši ettekanne, ning ka Aleksei Turovski teesidena saadetu, mille pealkirjaks oligi "Kellest ei saa lemmiklooma?" (vastus: ainus liik, kes ei kõlba lemmikuks, on homo sapiens). Mõnevõrra sama teemat käsitles ka oma kirjandusest lähtuvas ettekandes "Kas linnust saab lemmikut?" Kadri Tüür. Samas lähtus loomapsühholoog Raivo Mänd oma ettekandes "Mida lemmikud vajavad" loomadest, kes ühel või teisel põhjusel on sattunud inimese loodud tehiskeskkonda (lemmikloom kodus, loomaaialoom, laboriloom), ning küsimusest, kuivõrd on loomad võimelised seesugustes keskkondades kohanema. Ehk täpsemalt: kas looma anomaalne käitumine tehiskeskkonnas on tingitud stressist või on lihtsalt tegu kohastumusega?

Kõige vähemprobleemne oli lemmiklooma mõiste piiritlemine tänapäevasest materjalist lähtuvatel humanitaarteadlastel. Nii käsitlesid Mare Kõiva, Marju Torp-Kõivupuu ja Ell Vahtramäe oma ettekannetes peamiselt kasse ja koeri kui tänapäeva linnatingimustes kõige levinumaid. Mare Kõiva üritas ühe internetiküsitluse põhjal kaardistada tänapäevaseid inimeste ja lemmikloomade vahelisi suhteid ning nende muutusi võrreldes varasemaga. Marju Torp-Kõivupuu käsitles tänapäevaseid loomadega seotud matmiskombeid. Ell Vahtramäe kõneles loomadele nimepanekust, ühe kummastavaima võimaluse oli ta ära toonud ka oma ettekande pealkirjas: Don Carlos Sant Mickael III von Kirbugot und Hyyregelder. Liisa Vesik tutvustas Eesti erinevaid lemmikloomade portaale ja netikogukondi ning nende probleeme.

Seminaril esitati ka mitmeid ettekandeid, mis lähenesid loomade ja inimeste suhetele läbi arheoloogiliste ja mütoloogiliste vaatenurkade/materjali. Näiteks rääkis Enn Ernits ohverdatud loomade elundite põhjal ennustamisest, Tõnno Jonuks koera kohast Eesti viikingiaegses maailmapildis ning Väino Poikalainen vaala ja luige kujutistest Karjala kiviaja kaljutaides. Keeleteaduslikust vaatenurgast lähenes teemale Arvo Krikmann ettekandes "Personifikatsioonist ja (eriti zoomorfistlikust) depersonifikatsioonist".

Mõlemad seminaripäevad lõppesid kokkuvõtva aruteluga. Esimese päeva arutelu teemaks oli lemmikloom inimese "teenistuses" (juhatajaks Marju Torp-Kõivupuu). Arutleti taas, kuidas eristada lemmikloomi muudest koduloomadest (koduloomad, kui praktilise eesmärgiga peetavad loomad, lemmikud annavad vaid psühholoogilist kasu) ning lemmiklooma omamisest kui teatavast võimuaktist (sealjuures võim nii selle looma üle, kui looma vahendusel ka teiste inimeste üle). Teise päeva arutelu teema oli lemmikloom kui märk (juhatajaks Timo Maran). Arutleti lemmiklooma ja prestiiºi teemadel.

Seminari muutis elavamaks ka see, et lisaks väga erinevate teadusalade esindajate vaatenurkadele olid esindatud ka lemmikloomad ise - seminari toetanud AS Dimela esindajad olid tulnud kohale koos oma lemmikloomadega. Seminari teine toetaja oli Eesti Kultuurkapital, temaatiliselt on lemmikloomaseminarid seotud Eesti Teadusfondi grandiga nr 5117.

Katre Kikas