Alustasin kunstiõpinguid Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI) 1961. aastal metallehistöö erialal. Mind õhutas selleks vanem vend Henno Arrak, kes õppis ERKIs graafikat ja oli minu esimene õpetaja. Õpingute ajal on inimene nagu "võsas", tema ülesanne on aru saada ja omandada seda vormide rohkust ja väljendusvahendeid, mis teda ümbritsevad. Võsas pole taevast näha ja õpetajate puudumisel osutub selle vormipadriku läbimine raskeks ning kunstnikuks pürgija võibki jääda tihnikus ekslejaks. Õpetaja näitab siplasele tuhandete aastate jooksul kujunenud väljendusvahendite rohkust, neid erinevaid kihte, mis on ladestunud inimkonna läbi käidud teele seoses kultuuride ja olukordade muutustega. Ilma õpetajata näeb algaja ainult viimast kihti, mis teda momendil ümbritseb, ega suuda näha kultuuride ketti, mille viimase lüli pealispinnal see momendivorm asub. Kultuuriketi esimesed lülid olid ajaliselt pika kestusega ja vormilised muutused toimusid ühele põlvkonnale märkamatult. Nii nagu isa tegi, tegi ka poeg!

Võsaperiood on huvitav ja vajalik, et kujuneks välja isiklik pildiilm. Tasapisi hakkab õpilasele mingi vormisüsteem rohkem meeldima kui teised ja võsa hõreneb märkamatult. Hulk tundma õpitud vorme jääb seljataha, kuid nende tee hingepuudutuseni on suletud. Miks see valik toimub, sõltub paljustki õpetajast, kaasõpilastest, õpilase temperamenditüübist, perekonnast jne. Naljatamisi võiks öelda, et seegi on õpilase sisemine "võsa", mis peab välise "võsaga" nii ühinema, et liitekoht oleks harmooniline.

Võsaperioodil väljendab õpilane ennast väga energiliselt ja kujutatu väline vorm võib tihti muutuda, kusjuures sageli ei anta endale aru, miks see nii on, vaid looming purskub nagu magma vulkaanist, et moodustada tardudes imelikke ja vastakaid vorme.

Läbi hõreneva võsa hakkab siit-sealt paistma taevast ja õppuri teadvusse hakkab jõudma tõsiasi, et võsavormide maailm on vajalik ja huvitav, aga väljajõudja hingele jääb sellest väheks, sest need on teiste loodud vormid, mis on saatnud inimesi kultuuride rännuteedel. Taeva nägemine, valguse ja värvide rohkus võsaäärsel heinamaal muudab võsast leitud vormid omaseks ja neile lisandub tugev esteetilisus. Vorm muutub kaunimaks ja tundlikumaks, värvide ja mahtude vahekorrad harmoonilisemaks ning kogu loomingu üldpilt avaldab vaatajale sügavamat muljet. See on kunstniku - õpilast saab juba nii nimetada - puhul periood, mil tekib oma meelisvormidega pildipind või kivirahn, kus jälgitakse ühe värvi, vormi, pinna, joone sobivust teise kõrvale, et lõpptulemus oleks esteetiliselt mõjuv - nagu heinamaa, kuhu võsast jõuti oma linnukeste ja liblikatega, nagu pilvevari libisemas üle rukkipõllu või kraavivees peegelduv kastaniõisik. Kui hoolega on tundma õpitud võsavormide kihilist tarkust ja lisatud kauni heinamaa esteetikat, olekski näiliselt eesmärk nagu saavutatud, sest sellise loomingu austajaid on palju ja see võib kunstnikku uinutada nagu vaikne, mahe hällilaul lapsepõlves.

Kuid kunstnik tõstab pilgu kaunilt heinamaalt üles ja näeb horisondil sinavat mäge ning mingi seletamatu sisemine tunne sunnib teda alustama teekonda üle heinamaa ja läbi rukkipõllu mäe suunas. Mida lähemale ta jõuab, seda rohkem hakkab talle selginema, et kaasates võsast saadud teadmisi ja ilusa heinamaa esteetika peab neile lisama mäkkeronimise probleemid. Mägi on astmeline ja ülespoole ronimine on vaevaline ning nõuab pühendumist.

Millised on need probleemid, mis seisavad kunstniku ees ja miks peab ta ilusast heinamaast üle minema ning teel mõned viljakõrredki maha tallama? See on tunne, et kunst ei lõpe võsas ja heinamaal, vaid kunstnikule lõpeb looming mäel, inimeseks olemisega seotud probleemide keskel, inimese ja inimese ning inimese ja jumala vahekordade lahendamise keskel. Selleks ongi vaja eelnevate kultuuride kogemusi, tehnilisi väljendusoskusi ja harmooniatunnetust, et omalt poolt saaks inimkonna teele lisada pisikese panuse omaksvõetud jumala õpetusi, mis on selged ja lihtsad, aga nagu ajalugu on näidanud - raskelt järgitavad.

Eelnev oleks kunstniku vaimsel tee väga üldistatud skeem. Loomulikult pole erinevad etapid selgelt eristuvad, vaid põimuvad ja segunevad, kuid arvan, et mäeni jõudmine on vajalik, sest elu kaunistamiseks on kujundus- ja dekoratiivkunst ning koos tarbimisfunktsiooniga ka tarbekunst.

Minu pildiilma väljakujunemine algas juba aastatel 1961-1966 ERKIs õppides, kui asutasime üliõpilaste loomingulise ühenduse ANK-64. Katsetasin erinevaid 20. sajandi väljendusvahendeid. 1969. aastal võeti mind Eesti NSV Kunstnike Liidu graafikasektsiooni, sest olin juba kolm aastat esinenud näitustel graafikatööde ja maalidega. Esimese isikunäituse tegin 1970. aastal. Seal eksponeerisin õlimaale ja püüdsin nende väga lihtsustatud vormiga väljendada inimestevahelisi pingeid ja olukordi. See vormisüsteem jäi minu "käekirja" aluseks, kuigi arenes aastatega reaalsuse suunas. Nimetan neid inimfiguure "märkinimesteks" ja olin Eestis esimene, kes rakendas selliste figuuride kasutamise süsteemi. Hiljem on erinevate "märkinimestega" töötanud Mark Kalev Kostabi, Kaido Ole ja Marko Mäetamm.

Kasutasin ka motiive kreeka mütoloogiast - "Leda ja luik" (1971), "Kentauride võitlus lapiitidega" (1972), "Europe lahkumine" (1975), "Ikarose kõne enne lendu" (1975) -, aga ei teinud täpselt kirjeldatud sündmuse illustratsiooni. Näiteks kentaure kujutasin hobuse pea ja inimkehaga, sest lahingus on hobuse hambad võimsamad ja inimkäed osavamad.

1978. aastal maalisin suure (195x145 cm) õlimaali "Ülestõusmine" - Kristuse ülestõusmise kaljuhauast -, kus juba selgelt oli kujutatud kristlikku temaatikat ja seda võibki nimetada minu testamentlike maalide alguseks. Järgmisel aastal valmis maal "Jüri võitlus lohega", kus Püha Jüri motiivi sai minu interpretatsioonis poliitilise vihje, sest lohe oli suur ja punane, tema käppade all olid küünistest tekitatud, veritsevate haavadega inimesed ja Püha Jüri ei tapnud lohet mõõga ega odaga, vaid hüppas hiigellohele suhu ja purustas koletise seestpoolt, kusjuures oda ja üks käsi olid kere tagaosast juba väljas. Kümme aastat hiljem nii ka juhtus, sest punane impeerium lagunes seestpoolt tükkideks. Et ka minu nimi on Jüri, sain öelda, kui oli vaja, et maalil on kujutatud minu võitlus oma vigadega.

1980. aastal järgnes õlimaal "Kandjad", kus rahvahulk kandis mäe poole kolme palki. Maal mõjus visuaalselt kui lahtivõetud risti kandmine Kolgatale. 1981. aastast suurenes tööde arv, kus oli otse või peidetuna kujutatud testamentlikke motiive ja taasiseseisvumise lähenedes sain 1990. aastal võimaluse maalida Halliste kiriku altarimaali, millel kujutasin õnnistavat ja lunastavat Kristust suurel ristil.

Kõige terviklikum vaimne töö on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduste Instituudi Püha Risti kabeli kujundus, mille peapiiskop Jaan Kiivit pühitses 17. augustil 2000. Peale altari ja altarimaali on minu poolt kujundatud ka istepingid, armulauariistad, vitraaºaken, jutlusepult, kaks küünlajalga ning kabeli värvid ja valgustus.

Järgmine suur töö, mis on otseselt seotud kristlusega, on Eesti Muusikaakadeemia uue oreli tiibade sisekülgede maalid "Püha Krisoforus" ja "Kristuse ristimine" (mõlema suurus 285x145 cm). Oreli õnnistas piiskop Einar Soone 4. mail 2001.

Aasta-aastalt süvenes minus arusaam, et kunst on tihedalt seotud uskumustega ja seda mitte ainult religioossete kompositsioonide kujutamise kaudu, vaid kunst ja usk on põhiolemuselt väga lähedased. Nii usus kui ka kunstis on esikohal tunne, tunnetus, intuitiivne kogemus, millele järgnev mõistus annab kõikidel aegadel suhtelisi kujutisi. Kunst püüab hinge mõjutamise kaudu tundeelu harmoniseerida, suunata headuse poole, parandada inimkonna käekäiku. Et kunstil oleks ühiskonnas mõju, peab ta juhinduma vaimsest printsiibist ning seepärast olen ennegi kirjutanud, et kunst on inimkonnale abivahend vaimsuse teel igaviku poole ja igal põlvkonnal lasub omal viisil kohustus seda täita.

Minu pildiilm on tänaseks hargnenud kaheks põhisuunaks: üks kujutab inimeste, loomade ja looduse vahekordi ning teine inimese suhet jumalaga, kusjuures viimase osa minu loomingus on suurenenud, ju ma intuitiivselt tajun selle tähtsust kunstis ja inimkultuuris üldse. Tugev, kuid tühine mulje ei püsi kaua, ta vajab uut ja võimsamat. See on nagu haiguslik sõltuvus narkootikumidest, viinast, hasartmängudest, võimust jne. Osalt on kultuuri ülesanne võitlus nende vastu ja see saab toimuda siis, kui tunnistatakse kultuuris kõrgema jõu ligiolekut. Kui seda eitatakse ja mõnitatakse, deformeerub ühiskond tasahilju ja avastame, et elamine muutub ebamugavaks, närviliseks ja isegi hädaohtlikuks. Kultuur vajab loobumist, pingutust, traditsioone ja paljudele on see arusaamatu ning segatakse ära demokraatia ja anarhia, õigused ja kuriteod, kunst ja tavaline loovus.

Oletame, et ühe põlvkonna jooksul propageeritakse kunstina lapsikuid ettevõtmisi ja loovuse harjutusi erinevates materjalides, sellega kunst kui elukutse ähmastub ja lõpuks lahustub nagu raud happes. Materiaalse vormi ja tehnoloogia esiletõstmine ja rõhutamine mõjutab pealispindse kultuuri vohamist, ning vaimsuse alavääristamisega kaob kultuurilt aluspõhi. Raha ja tehnoloogia asendavad vaimu.

Minu maailmatunnetus on paljus mütoloogiline, sest märksõna müüt tähendab pärimuslikku kujutelma maailma ja ühiskonna nähtuste tekkimisest ning seda põhjustanud üleloomulikest olenditest ja samas ka väljamõeldist.

On vaieldav, kus lõppeb müüt ja algab jumala ilmutatu, sest kirjapanekul töötab kaasa inimese ebatäiuslikkus ja fantaasia ning võib-olla on jumala ilmutatut võimatu täpselt sõnastada. Antiikaja uskumused tunduvad tänapäeval põnevate müütidena, kus jumalad ja inimesed suhtlevad väga lähedastena ja isegi jätkavad sugu. Mul on raske laskuda uskumuste ja mütoloogiate võrdlevasse sügavikku, sest olen kunstnik ja mitte teadlane.

Peale Halliste kiriku altarimaali valmimist süvenes tunne, et pean sõnastama oma maailmapildi ja lõpuks, 2002. aastal jõudiski see paberile. Tihti öeldakse, et mingi sündmus või olukord on jäävalt möödunud, kuid on olemas igavikulised sündmused, mis ei möödu ja on alatised. Inimkeelde panevad neid teoloogia, mütoloogia ja usutunne, mida on aga raske sõnastada.