Kunstniku maailmapilt*

Jüri Arrak

See on lihtteksti versioon, vaata siit .pdf faili


Pärast Halliste kiriku altarimaali valmimist 1990. aastal hakkas minus järk-järgult süvenema arusaam Jumalast kui lõputust, igavesest Mõtlevast Algenergiast (lühendina MAE). Antud kontekstis ei ole sõna energia vist kõige parem, aga meil puuduvad Jumala kirjeldamiseks sõnad ja seepärast kasutangi sõna energia ning see essee on ju kunstniku mõtisklus Jumalast ja Tema loomingust.

Niisiis, MAE oleks igavikuline energia, Ta omab mõistust ja inimesena on mulle antud väike võimalus Temast aru saada ja Tema olemasolu üle teoretiseerida, sest inimese mõtlemisvõimel on kübeke sarnasust MAE omaga (Ja Jumal lõi inimese oma näo järele - 1 Mo 1:27).

Arvan, et MAE lõi aega ja ruumi omava universumi, milles sisaldub ka osake MAEst, kuid ta kontsentratsioon universumis on ebaühtlane. Oletada võib, et hiiglaslikus universumis ei pruugi inimene olla see kõige võimsam olend. Lõputu, igavene MAE lõi meie universumi ja Tema tahtest oleneb, kas Ta lõi neid ühe või mitu ja kas nende vahel saab kunagi olema side või ei. Meie universum loodi umbes 15 miljardi aasta eest. Teaduse praeguse taseme juures on arvutuste abil jõutud algmomendist (Suurest Paugust) 10-43 sekundi kaugusele ja tõestatud, et universum on paisuvas olekus, millele kunagi järgneb kokkutõmbumine. See on pulseeriva universumi idee. Üsna raske on ette kujutada kogu universumi teisenenud struktuuriga massi nõelateravikule kokku surutuna - ja siis paisub see moodustis järjekordselt uueks universumiks.

Kui tunnistada MAE olemasolu, on olukord arusaadav: MAE loob universumi, laseb tal paisuda ja kokku tõmbuda ning sõltub MAE tahtest, kas universum luuakse samasugusel moel uuesti.

Alguses lõi Jumal taeva ja maa (1 Mo 1:1).

Piibel kirjeldab loomist maakerakeskselt, sest ta on antud inimestele ja nendele arusaadavas sõnastuses ka kirja pandud.

Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest (1 Mo 1:4).

Enne universumit lõi MAE inglid ja hetkeks anti neile vaba tahe valikuks, kas MAEd teenida või vihata. Osa inglitest valis vihkamise, neist said deemonid ja nad aeti pimedusse, MAEst "eemale". Ustavad inglid moodustasid kolm hierarhiat ja nende toel pürib inimene valguse poole, kuna deemonid kuuluvad vaimuöösse, kust tärkavad koletised.

Kui inimesele anti vaba tahe ja madu (saatan) lubas inimesele, et ta saab kõikvõimsaks nagu Jumal, kui ta Jumala keelu vastaselt sööb hea ja kurja tundmise puust, siis valis inimene mao soovitatu. Pärast ingleid oli see teine vastuhakk Jumalale, loomingu vastuhakk Loojale, ainult madalamal tasemel. Vaba tahte andmine Loomingule oli vajalik, et toimuks Hea ja Kurja vaheline võitlus.

Kas ka inimese loodu on üritanud vastuhakku inimesele kui oma loojale?

Kas Jumal loeb oma Loomingu ebaõnnestunuks, kui ütleb:

"Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada, niihästi inimesed kui loomad ja roomajad ja taeva linnud, sest ma kahetsen, et ma nad olen teinud." Aga Noa leidis armu Jehoova silmis (1 Mo 6:7-8).

Jumal otsustas halastada inimese peale ja anda talle võimalus valikute abil ennast parandada.

Miks oli Jumalal vaja luua universum? Et inimene on loodud Jumala näo järgi, siis mingi sarnasus peaks Jumala ja Inimese mõtteviisis olema, kui asi puutub loomingusse. Inimloomingu liikumapanevaks jõuks on uudishimu, mäng, avastamisrõõm ja vastuse otsimine küsimustele kust?, miks?, milleks?, kuhu?

Kui Jumal lõi universumi uudishimust, et vaadata, mis juhtub, siis viib see kummalisele järeldusele, et Jumal ei tea pisiasjadeni, mis Loominguga sünnib, sest ta andis inimestele vaba tahte valida hea ja kurja vahel. Kuna inimesed on ebatäiuslikud ja alluvad ahvatlustele, peab jumal neid juhtima ja karistama nagu karjakoer lambaid.

Igaveses lõputus Mõtlevas Algenergias - Jumalas - on lõplik Looming - iniversum. Looja on lõputu, Looming lõplik. Seega on meie kaduvas kehas MAE sädemeke, see lõpmatuse osake, millel on lõpmatuse omadused, ja me nimetame seda vaimuks, mis pärast surma ühineb MAEga, igaviku "lõkkega". Seda sädemekest saame elu jooksul suurendada või tuha alla matta, sõltuvalt meie eetilis-vaimsest elukäigust. Sädemekese suurendamisega saabub surmajärgselt MAE mõistmine, mida võiksime nimetada Paradiisiks. Sädemekese summutamine võiks võrduda Põrguga, sest kaob kontakt MAEga ja pärast surma saabub igavene unustus. Võib-olla toimub nii pidev vaikne selektsioon ja puudub vajadus ümbersündideks? Inimene saab oma vaimu MAElt ja tänu elades tehtud valikutele ta kas kustub (Põrgu) või särab (Paradiis) pärast surma.

Nagu inimene uurib, avastab ja kaalub MAE Loomingut - universumit -, nii ka MAE jälgib, mis sünnib inimvalikute tulemusena, mis juhtub tema loominguga. Kui universumi võrrelda paksu raamatuga, siis inimene loeb alles esimest peatükki ja läheneb teisele. Looming ei erine täielikult Loojast, sest universum loodi MAE osast, see on kõikjal ja õilistab Loomingut. Õpetus, eetika ja kõlblus harmoniseerivad Loomingut ja nende reeglite täitmine võimaldab tunnetada MAEd. Seda võib saavutada palve ja keskendumisega, mida peab kasvatama maast-madalast. Palve abil saab inimeses peituv MAE sädemeke ühendust igaviku lõkkega. Palve jõuab MAEni, annab jõudu ja kaitset. MAE Looming on energeetiliselt astmeline ja selle sümboliteks ongi inglid.

Arusaadavuse huvides loodi energiatest visuaalne pilt. Ingleid kujutati tiibadega noorukitena, hiljem tütarlastena. Varakeskajal hakati ingleid liigitama kolm hierarhiasse, igaühes kolm koori, järgnevalt:

I hierarhia, Jumalale kõige lähemal:

II hierarhia:

III hierarhia:

Kolmanda hierarhia inglitega on inimestel kontakt ja mõistmine ning nende abiga on meil tulevikus võimalik jõuda energia kõrgemate astmeteni. Inimkonnale tähendab see suurt hüpet ja puhastumist, kui kontakteerutakse II hierarhia madalaima energia meelevaldadega, kes võitlevad Saatanaga ega lase tal inimesi enam kergelt eksitada. II hierarhiani sisenemiseks tuleb inimestel avastada "võti", leida abiline edasiminekuks vaimsel teel. Üheks võimaluseks oleks kvantmehaaniline maailm ja eetiliselt õigesti kasutatud kvantarvuti.

Jumal jälgib oma Loomingu kulgu, kuid ka inimeste vabast tahtest ja valikutest sõltub väga palju. Inimkonna tõus energiate - inglite II hierarhiasse - sõltub paljuski just õigetest valikutest, aga neid saab teha Jumala abiga. Rohkete valede valikute tagajärjeks on katastroof.

Arvan, et inglite esimese hierarhiaga kontakteerumiseni ei jõua inimkond kunagi, vähemalt mitte praegusel kujul. Inglite esimese hierarhia on natuke sarnane Jumala kümne käsu kolmele esimesele:

seeravid - jumalik armastus = I käsk: Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval (pead mind armastama);

keerubid - jumalik tarkus = II käsk: Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta (pead olema tark);

aujärjed - jumalik õiglus = III käsk: Sina pead pühapäeva pühitsema (pead mõtisklema õiglusest).

Inglite I hierarhia tasemele jõudmiseks peaks kogu inimkond neid käske täitma, mis näib olevat ülimalt raske. Kuid kokkupuude II hierarhiaga muudaks oluliselt meie arusaamist MAEst ja universumist, ning mitte seepärast, et meie killustatud teadmiste hulk suureneb, vaid kõigile selgineb inimkonna liikumise siht, paraneb inimeste sünteesivõime ja süveneb arusaam, et üldise heaolu saavutamiseks on vaja täita Jumala käske. Täiustub teadmine universumist ja inimkonnast kui ühisest vaimsest perest.

Isa, Poeg ja Püha Vaim on inimkeelde pandud MAE erinevad nimetused. Kristus anti meile inimese kujul kui õigeaegne ja arusaadav õpetaja ning teejuht, kaasaegsemalt väljendades - semiootiline, vaimne märk, keda inimesed vaevaliselt vastu võtsid ja siiamaani lahti mõtestavad.

Eesti keeles on ilus liitsõna - usuteadus - mis sümboliseerib tõsiasja, et usk ja teadus kuuluvad kokku. Kui seda ühinemist ei toimu, võib meid ees oodata tehnoloogilis-bioloogiline koletis, kelle käes on metsikud relvad.

Praegu sõidab inimkonna rong kahel rööpal - usul ja teadusel -, kuid võib-olla on õigem rong ühel rööpal, mis kindlalt sõidab jumaliku vaimsuse poole.

Kommentaar

* Essee "Kunstniku maailmapilt" eelmised variandid on ilmunud ajakirja Päikesetuul 2002. aasta oktoobrinumbris ja Jüri Arraku artiklikogumikus Võra, aas ja mägi (Tartu: Ilmamaa 2003).