Kaljo Põllu. Hiiumaa rahvapärane ehituskunst: Eesti Kunstiakadeemia uurimisreiside materjalide põhjal. Tartu: Ilmamaa 2004. 366, [1] lk.

2004. aastal ilmus kunstniku ja Eesti Kunstiakadeemia õppejõu emeriitprofessor Kaljo Põllu raamat Hiiumaa rahvapärasest ehituskunstist.

Teos on valminud Eesti Kunstiakadeemia uurimisreisidel kogutud materjalide põhjal. Sellised õppekäigud algasid pärast seda kui Kaljo Põllust sai 1970. aastate keskel Eesti Riikliku Kunstiinstituudi joonistusõppejõud. Sügav huvi rahvakultuuri vastu oli tal välja kujunenud juba Tartus ülikooli kunstikabinetti juhatades. Laiemat kõlapinda leidnud uurimismatkad Nõukogude Liidus elavate sugulasrahvaste juurde olid üksnes osa välitöödest, sest ekspeditsioonidel käidi ka Eestis, sh Hiiumaal. Esimene käik sinna sai teoks 1982., viimased 2002. ja 2003. aastal. Uurimisreise on vahepeal juhendanud ka tekstiilikunstnik Malle Antson.

Märkigem, et ühegi teise Eesti paiga kohta nii ulatuslikku, põhjalikku ja analüüsivat käsitlust seni ilmunud pole. Kolme aastakümne eest üllitatud Karl Tihase mahukas Eesti talurahvaarhitektuur (Tallinn: Kunst 1974) on üldine ja sootuks teiselaadne raamat, Tamara Habichti Kagu-Eesti taluehitiste käsitlused (Rehielamu Kagu-Eestis 19. sajandi teisel poolel; Tartu: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Etnograafiamuuseum 1961 ja monograafia Rahvapärane arhitektuur, Tallinn: Kunst 1977) jäävad aga kitsamalt etnograafiakeskseks. Kõige enam lubavad võrdlust ehk Ago Rullingo Muhumaa-raamatud (Muhumaa: Loodus, aeg, inimene; Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2001 ja Muhu Muuseum, Koguva küla; Koguva : Muhu Muuseum 2003), kuid need ei piira vaatepunkti ehitistega.

On imetlusväärne, kuidas Kaljo Põllu, kes ise on Hiiumaalt pärit, on suutnud äratada üliõpilastes huvi, luua toimiva meeskonna ja seda juhendada. Põhiline ajend selleks näib olevat olnud missioonitunne, sisemine vajadus jäädvustada ja nüüd laiemalt tutvustada Hiiumaa rahvapärast ehituskunsti.

Antud uurimistöös leiavad mitmekülgse pildi andmiseks käsitlemist üsna erinevad teemad: sissejuhatavas osas tuuakse välja olulisimad põhimõtted, milleta jääks arusaam ehituskunstist ühekülgseks. Näiteks on viimase aja kiired muutused ühiskonnas tekitanud ükskõiksust pärimusliku ehituskunsti vastu, mis aga viib kohaliku eripära kadumisele. Siin tekibki küsimus, kuidas suudaksime uusi, väljastpoolt tulevaid nähtusi vastu võttes ja endasse sulatades taasluua oma eripära. Autor sõnastab oma vaatlusaluses raamatus vastuse nõnda:

Selleks, et taasloovatena püsima jääda, tuleb toetuda eelkõige oma esivanemate elutarkusele ja alles siis otsida eeskujusid väljastpoolt (Põllu 2004: 19).

Sissejuhatavasse ossa jääb ka ehitistega seotud sümbolite, alusvormide ehk algkujundite ja arhetüüpide tutvustus: katusega kaetud majake aedicula (jumala eluase ehk), mõneti hilisem sammaste ja viiluga piiratud seinatühemik või kahest sambast ja ühest kandetalast koosnev ühendus trilithon, seejärel rändkarjakasvataja telk. Nendest lähtub edaspidine arhitektuuri areng.

Ehituskunstist saamegi tõsisemalt rääkida alles siis, kui inimene lisaks eluaseme omamisele kohaneb ka ümbruskonnaga. Sellega seoses on antud põhjalik selgitus mõistetele maja, kodu ja koht, mida seob ühine tunnus - lähedus, mis aitab luua tasakaalu eraldatuse ja avatuse vahel. Nii ei saa ehituskunsti käsitlemisel rõhutada ainult ainelist külge, vaid ka inimese mõtte- ja tundemaailma, millele K. Põllu oma raamatus ka osutab.

Hiiumaa ehituskunsti paremaks mõistmiseks on antud ülevaated looduse paikkondlikest erisustest, (asustus)ajaloost ja vanadest maakaartidest, kus on Hiiumaad kujutatud. Eraldi vaadeldakse kohalikke ehitusmaterjale (puit, raudkivi, paekivi, kruus, liiv jt), hooneid ja nende osi (vundament, seinad, katus, lagi jne). Joonisel (lk 71) on välja toodud ka majade tüüpilised väliskujud.

Hiiumaa puhul iseloomustatakse kõigepealt külasid, seejärel talusid koos õue ja ehitistega. Taluehitiste juures alustatakse elamutest (rehielamud, eraldi ehitatud elamud jms) ja seejärel antakse mitmekülgne pilt kõrvalehitistest (rehi, suveköök, saun, laut, hobusetall, sepikoda, ait, kuur, aed, väravad jms). Peale taluehitiste käsitletakse ühiskondlikke hooneid (vallamaja, koolimaja, külapood, rahvamaja, apteek, haigla, kõrts, meierei jm) ja Kärdla linna ehituslikku kujunemist - seega saare arhitektuuri erinevaid külgi.

Tänu kunstiüliõpilaste välipraktikale saame näha rohkeid ja põhjalikke küla-, talu- ja muude ehitiste plaane, mis hõlmavad väga erinevaid Hiiumaa piirkondi. Väärtust lisavad fotod jooniste juures ja metaandmed konkreetse küla või talu kohta. Veel 2002. ja 2003. aasta suvel on kontrollitud ja täpsustatud varasematel uurimisreisidel jäädvustatud andmeid ning fikseeritud vahepealsed muutused. Veenvaks näiteks heast tulemusest varasemate ja tänapäevaste fotode kõrvutamisel on Sõru (lk 90) ja Reheselja (lk 91) küla vaated aastatest 1955 ja 2002 koos lisatud selgitustega. Ehitusliku arengu uurimise ja analüüsi seisukohalt on neil hindamatu väärtus.

Eraldi peatükis on juttu nendest inimestest, kes on tegelenud Hiiumaa rahvapärase arhitektuuriga või sellega seotud teemadega (Carl Friederich Wilhelm Russwurm (1812-1883), Axel Olai Heikel (1851-1924), Ernst Ederberg (1891-1973), Gustav Ränk (1902-1998), Paul Ariste (1905-1990), Leo Tiik (1910-1996), Volli Mäeumbaed (sünd 1928), Vello Lõugas 1937-1998), Juta Holst (sünd 1940), Urmas Selirand (sünd 1948), Malle Antson (sünd 1950), Helgi Põllo (sünd 1956) ning antud ülevaade piirkonna uurimisloost alates 19. sajandi teisest poolest. Raamatu lõpus leiduvad allikaviited. Kõik see avab huvilisele tee teemasse veelgi põhjalikumalt süüvida.

Taluehitiste kunstilise tagapõhja käsitluses selgitatakse, miks paljud ehitised mõjuvad kaunilt - analüüsi aluseks on võetud kuldlõige ja selle rakendused. Selgituseks iseloomustatakse ka prantsuse arhitekti Le Corbusier (1887-1965) välja töötatud kuldlõikel ja inimese kehaosadel põhinevat mõõdusuhete kogumit Modulor. On peatutud ka ehitiste kaunistuslikel osadel (unkalauad, tuulelipud jm). Omapärane paikkondlik nähtus on näiteks hoonete välisseintele kinnitatud hukkunud purjelaevade nimelauad.

Ehituskunsti olemust aitab paremini selgitada ka peatükk ehituskunstist kui tähenduslikust mikrokosmosest. Ehitised kehastavad inimese loodud pisimaailma ehk mikrokosmost, mis on seotud maalt nähtava maailma ehk makrokosmosega. See näitab, et elamut võib vaadelda mitte ainult ainelisest, vaid ka mentaalsest seisukohast. Raamat esitab veel ehitiste paigutuse ilmakaarte suhtes, aga ka siseruumide planeeringu iseärasused. Lisaks arhitektuurile on Kaljo Põllu süüvinud mitmeisse olulistesse rituaalsetesse toimingutesse ja tavadesse (nt pereliikmete paigutus söögilauas, millest on toodud huvitavaid näiteid). Seega ei käsitle K. Põllu raamat üksnes ehituskunsti, vaid selle sidet elulaadi ja tõekspidamistega. Nii näeb ta hooneid kultuurisõnumi kandjate, mitte juhuslike struktuuridena.

Sümpaatselt mõjub raamatu kujunduslik külg. Värviline kaanekujundus ja mustvalged illustratsioonid (joonised, fotod) sobivad suurepäraselt teemaga.

Kaljo Põllu koostatud uurimus on silmapaistev tähis rahvapärase arhitektuuri ja sellega seotud teemade edaspidisel uurimisel. See võiks olla eeskujuks ka mõne teise piirkonna materjali trükiseks koondamisel.

Raamat on vajalik ka neile, kes peale huvitatuse ehituskunsti vastu soovivad teha lähemat tutvust Hiiumaaga üldse. Praeguseks on jõudnud Ilmamaa välja anda ka teose kordustrüki.

Lembit Karu