Rolf Wilhelm Brednich. www.wordlwidewitz.com. Humor im Cyperspace. Herder Spektrum 5547. Freiburg & Basel & Wien: Herder 2005, 160 lk.

Raamatu kaanel on koomiksipilt: kiriku ees peigmees, piinlikul kombel kahe pruudiga, kes omavahel, suunurgad alaspidi, kõverpilke vahetavad. Sellelt, kes tal käevangus pole, küsib peigmees: "Kas sa ei saanud mu e-maile kätte?"

Kes raamatu kätte võtab, aimab, et tegemist on aktuaalse käsitlusega tänapäevasist ja tulevastest kommunikatsioonivahenditest. Ja tõega: Rolf W. Brednich siseneb pärast nelja kaasaegseid muistendeid käsitlevat bestsellerit uude teemavaldkonda, milleks on internet. Nagu iga tema muistendiraamat, sisaldab ka see teos mitte ainult käsitlust, vaid ka särava eessõna, mis annab ülevaate muistendiuurimise viimase aja seisust ja selle kõrval ka küberuuringust. Sellepärast on ka erialakaugetel lugejatel soovitav mitte alustada tõeliselt meeltlahutavate näidetega, vaid lugeda kõigepealt läbi eessõna - selle abil on võimalik paremini aru saada R. Brednichi valikukriteeriumidest ja õpib samal ajal teatud aspektidele tähelepanu pöörama.

Kõigepealt annab autor ülevaate juba paljudiskuteeritud, aga kübernalja mõistmiseks vajalikust suulise ja kirjaliku huumori ajaloost ning märgib, et südamlik naerulagin viib küll mõtted suulisele interaktsioonile, kuid juba kirjakunsti algusaegadel tehti katseid rahvahuumorit raamatukaante vahele pressida. Koos selle märkimisväärse sammuga algas ka huumori keskne vahendamine.

R. Brednichi huumori ja naeru ajaloo teemalised mõtisklused jätkuvad tagasivaatega naljajuturaamatute (Schwankbuch) väljaandmisele varauusajal ja eriti renessansiajal, mida iseloomustab plahvatuslik rahvaraamatute õitseng. Tekkis uus raamatuliik, naljandiraamatud, mille sisu ja levikut on etnoloogilisest seisukohast usinalt uuritud.

Järgmise meediahuumori arenguastme tingis R. Brednichi arvates kirjutusmasina leiutamine. Juba 1911. aastal ilmus selle kohta väike uurimus. Mõned omal ajal masinakirja levinud tekstidest on teinud suisa hüppe küberaega. Kui 1970. aastail hakati kasutama paljundusmasinaid, saavutas folklore of bureaucracy, nagu seda nimetas hiljuti surnud Alan Dundes, uue mõõtme. Koos selle meediumiga ja peagi lisandunud faksiga sai mitte ainult tekste, vaid ka piltnalju välgukiirusel reprodutseerida ja ringlusse saata, sealhulgas enamasti selliseid, mis ei lahterdu ühegi ökotüübi alla.

1980. aastate keskel hakkas elektrooniline huumorisuhtlus vanu vorme kõrvale lükkama ja nüüd võib otsingumootoriga leida juba tuhandeid naljalehekülgi. Seda fenomeni on seni arvestatud eelkõige muistendiuurimisel. Hoogsalt võrdleb R. Brednich selliste veebilehekülgede koostajaid varauusaegsete kirjameestega ja märgib kaht aspekti: tendents lühidusele ühelt ja kontekstteabe kõrvale jätmine teiselt poolt. Nagu Lutz Röhrichi 1977. aastal ilmunud naljaraamatus Der Witz: Figuren, Formen, Funktionen. (Stuttgart: Metzler) on tavaks nalju sisu järgi lahterdada. Mõistet kontekst on käsitlenud üksnes Elliott Ohring (Engaging humor, Urbana: University of Illinois Press 2003). Huvitav on ennekõike nn relokaliseerumise aspekt globaliseerumisprotsessis, mille all võib mõista üleilmse tähendusega sündmusi (diaster jokes, näiteks 11. september 2001, Challengeri hukkumine ja tsunami-katastroofid), mille külge liideti igale maale tüüpilised naljanditegelased (glocalization).

Mitte ainult kommunikatsiooniviisid, ei ka välitööd on muutunud. Järgmisel sammul toob R. Brednich sisse meilipostkastide allikaväärtuse. Nendest on kasu seetõttu, et neid on võimalik kasutada koduarvutis. Tegelikult uuris R. Brednich seda teemat enam kui viis aastat, tehes seda - nagu kunagi ammu vennad Grimmid - armchair researcher'i kombel sõprade abiga.

Sellele vastavalt kirjeldab ta ka oma valikupõhimõtteid trükiseks meilihuumor, kogu maailma isiklike teadete peegel ja sellega ka teatud filtreerimise läbinud materjal. Selle kõrval oli tal veel teisigi filtreid. Nimelt käsitleb ta tänuväärsel kombel selliseid tekste, kus jutu-uurimise võtmes võib märgata traditsioonilisi vorme ja sisu, aga ka teatud suundumusi. Üks neist paistab rääkivat vastu alguses tehtud märkusele (naljad lähevad pidevalt lühemaks), sest internetihuumor venib üha pikemaks (lk 21), kuna uued kasutajad on lihtsalt harjunud suuremate tekstihulkadega ja neil on ka teatavad intellektuaalsed võimed, mis - ja siin peab Brednichiga nõustuma - omakorda nalja tasemele mõju avaldavad.

Ülimalt huvitav on ka R. Brednichi märkus nn rahvaluuletamise eepilisest seadustest, mis uues meediumis üha küsitavamaks muutuvad. Visalt püsivad ka tuntud motiivid, mis ilmuvad variantidena uues kuues, aga see fenomen on erialainimesele mõistagi tuntud. Tähelepanuväärseimaid innovatsioone on R. Berdnichi arvates nn listid, mida vastuvõtjad ainult selles n-ö kumulatiivses meediumis enam-vähem ideaalilähedaselt lõputult edasi saavad kirjutada.

Mulle tundub tähtsana ka R. Brednichi märkus uurimispotentsiaali kohta: kommunikatiivsete protsesside antropoloogia pöörab keskmiselt rohkem tähelepanu internetile kui televisioonile, eriti noorte meediatarbimist analüüsides. Lisaks sellele on lisandunud muidki muutusi, mida pole veel üldse uuritud, näiteks humoristlikud digitaalsed slaidiesitlused (Power Point) ja MPEG-formaadis lühivideod.

Järgnevail 127 leheküljel pakutavad heal tasemel tekstid on enamjaolt tõepoolest suurepärased. Uus antoloogia, mis teadusliku glocalization'i mõttes peaks ilmuma ka teistes keeltes, on R. Brednichi kingitus austajaskonnale ja suurendab seda kindlasti. Autor mainib kavalalt, et tema raamatu lugejad on selle ära teeninud...

Sabine Wienker-Piepho