Üllataval kombel pole ersa keele päeva tähistamine uuem kui meie eestlaste emakeelepäev, nii erinev kui ersalaste ja eestlaste emakeele seisund tänapäeva maailmas ongi. Ersa keele päeva tähistatakse 16. aprillil ja valiku aluseks on olnud Anatoli Rjabovi (1894-1938), ersa keelekorraldaja sünniaastapäev - eks seegi ole üsna analoogiline eestlastega, kelle emakeelepäevaks on saanud samuti sünnipäev - Kristjan Jaak Petersoni oma, kes polnud küll eesti keele uurija ega korraldaja, küll aga selle esimene luulekeeles ülistaja.

Eks keel ja luule, eriti rahvaluule, kuulugi kokku ja sellepärast pole viimased puudunud ka ersa keele päeva tähistamise kavast eelmistel aastatel ega ka tänavu. Nimetagem, et selle tähistamise taga on olnud peale kutsutud-seatud Fenno-Ugria Asutuse ka Eesti Ersa-Mokša Sõprade Selts. Fenno-Ugria on hoolitsenud tavaliselt külaliste kutsumisega seotud asjaajamise eest ja olnud finantstoeks. Küllakutsutute seas on olnud rahvalaulikuid, luuletajaid, kultuuritegelasi.

Mõnel aastal on olnud rohkem külalisi ja arvukamalt üritusi. Tänavused piirdusid külla kutsutud rahvalaulurühma esinemistega mitmel pool, alates Obinitsast ja lõpetades Tallinnaga, Tartut mõistagi vahele jätmata. Ersa rahvalaulurühma esinemine oli kindlasti asjakohane. Võib-olla Toorama eesotsas kadunud Vladimir Romaškini karismaatilise - tema puhul on see sageli väärkasutatud sõna õigel kohal - isikuga õpetas nooremaid kultuurihuvilisi eestlasi mõistma jälle seda, mida ütles - taas kadunud - Udo Kolk rohkem kui 40 aastat tagasi: "Volga rahvastel on võimas muusika." See oli lause, mis pani mind kõrvu kikki ajama, kuulama plaate ja hiljem ka elavaid ansambleid. Mõne aja pärast võisin tõdeda, et mu õppejõul oli olnud õigus.

Kuigi Toorama on jäänud vaimse juhita, on Eestis inimesi, keda ersa asi jätkuvalt huvitab. Toimekamad neist on koondunud seltsi, mida eespool juba nimetatud, ja seekordne seminar oli nende korraldatud.

Seminar peeti 15. aprillil ja üsna loogiliselt Tartu Ülikooli uurali keelte õppetooli ruumes. Avaettekandes analüüsis Heno Sarv ersa ja mokša identiteediga inimeste arvulist vahekorda 2002. aasta rahvaloenduse andmete põhjal. Juba teemast johtuvalt polnud oodatagi kibedaid tõdemusi selle kohta, et ersade-mokšade arv ja emakeeleoskus on kahanenud, jutt käis ainult nendest, kes pole venestunud, vaid on säilitanud oma identiteedi. Heno Sarv vaatles piirkonniti ja Mordva Vabariigi piires ka rajooniti, kui palju oli protsentuaalselt ennast ersadeks, kui palju mokšadeks ja kui palju mordvalasteks identifitseerinud inimesi. Kuuldud ettekanne ajendas mõtlema sellest, millel õieti püsib kahe lähisugukeeli kõneleva rahva ersa või mokša identiteet.

Konkreetselt keelte juurde läkski mokša rahvusest Tartu Ülikooli magistrand Tatjana Zirnask oma süstemaatilises ja näitlikus ettekandes. Ta tegi selgeks, mis on ersa ja mokša keeles ühist, mis erinevat, alustades foneetikast ja lõpetades sõnavara vaatlusega, ja taas tundus, et keelelised erinevused pole kuigi suured, nii et ilmselt omavad suuremat kaalu muud tegurid. Aga millised?

Mõningaid ersa muinasjutte, millel on huvitavaid paralleele läänemeresoome, kuid ka balti rahvaste, eriti leedulaste repertuaaris, vaatles Kristi Salve. Ta osutas, et mõnikord on tegemist eraldi käsitletavate tüüpidega, vahel aga laiemalt levinud tüübi piirkondliku redaktsiooniga, mille sees omakorda võib eristada alaredaktsioone. Huvitavad on paar juhtumit, kus ersa variant võib olla lähemal balti (leedu) versioonile, olemata sellega siiski identne.

Väga huvitavad olid kaks järgmist ettekannet, mis haakusid omavahel (ja mõnevõrra ka T. Zirnaski omaga). Niina Aasmäe, kelle uurimisteemaks on ersa keele - tema enda emakeele - prosoodia, küsis pealkirjas "Kas ersa keel on prosoodia poolest ühtne" ja vastas sellele eitavalt. Aluseks oli autori koostatud kavala küsitluskavaga kogutud teatud hulk kordi lausutud samu sõnu ühe või teise murde kõnelejatelt. Nende põhjal tehtud akustiliste mõõtmise tulemusena täheldati murdeti üpris olulisi erinevusi.

Taive Särje ettekanne oli tõeliselt põnev, nagu näitas sellele järgnenud elav mõttevahetuski. T. Särg oli teinud eksperimendi Tartu Ülikooli Õpetajate Seminari tudengitega, kellel ta laskis kuulata ersa laulu ja seejärel märkida ära need silpnoodid, mida tajuti rõhulistena. Tulemuseks oli, et muusikaliselt rõhulised, ersa keele loogika kohaselt rõhulised ja katsealuste poolt rõhulistena tajutud silbid moodustasid väga kirju ja ettearvamatu kombinatsioonidehulga.

Teemapäeva lõpus vaadati mullu Tallinna Pedagoogikaülikooli bakalaureusetööna valminud Mare Albri filmi Sõnumeid ersade maalt. Filmi kommenteeris Indrek Särg, kes oli ise selle valmimisel osalenud ja kellel oli ühtlasi varasem isiklik kogemus filmi keskmes olevast rahvuslikust pidustusest Rasken Ozks. Nii avanes võimalus ka võrdluseks. Ilmnes, et mõne aasta tagusega võrreldes oli pidustus muutunud institutsionaalsemaks ja kommertslikumaks, aga see on vist juba loodusseadus.

Huviliste mõttevahetus jätkus pärast ettekannete lõppu kohvilauas, kus rühmiti vestlejate jutust kostis umbes selliseid lausekatkeid: "[---] aga rõhutu silbi vokaal ometi [---]", "[---] kui aluseks võtta Bojarkini noodistused [---]", "[---] sul on vist õigus nende paralleelide suhtes läänemeresoomlastega [---]", "[---] kas sa arheoloogide seisukohti tead?" ning kordus ikka ja erinevais seostes "ersa" ja "mokša".

Kristi Salve