Traditsiooniline loovus Aafrikas

Eesti Rahva Muuseumi (ERM) näitusemajas oli 9. septembrist 2004 sama aasta lõpuni võimalik tutvuda Aafrika kunsti väljapanekuga. Näituse "Traditsiooniline loovus Aafrikas" eesmärk oli anda ülevaade Eesti Rahva Muuseumi väikesest, kuid huvitavast Aafrika kunstiesemete kogust (umbes 150 taiest). Näituse kuraator oli Laur Vallikivi, kujundaja Krista Roosi.

Kogu sai alguse 70 aastat tagasi, mil Dmitri Solomentsev kinkis muuseumile 39 taiest. Tartu Ülikooli 1925. aastal lõpetanud vennad Dmitri ja Ivan Solomentsev töötasid arstidena Belgia Kongos (praegune Kongo Demokraatlik Vabariik) ja Prantsuse Kongos (praegune Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrika) 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul. I. Solomentsev haigestus seal malaariasse ja suri 1934. aastal. D. Solomentsev, kes tõi venna surnukeha Petserisse, annetaski Aafrikast kogutud asjad 1934. aasta juunis ERMile. Teise osa Aafrikast pärit esemeid (25 taiest) kinkis D. Solomentsev ERMile 1937. aastal. Solomentsevite kogutud esemete hulgas on haruldasi näiteid rituaalsest skulptuurist ja unikaalsest keraamikast. Kaks aastat hiljem, 1939. aastal saadi Saksamaalt vahetusena hulk Aafrikast pärit esemeid (42 eset), valdavalt relvi ja tarbeasju.

Tänu I. ja D. Solomentsevile on ERMis suhteliselt mitmekesiselt esindatud troopilise Kesk-Aafrika - tänapäeva Kongo DV ja Kongo Vabariigi ning Gaboni - rahvaste (nt bembe, teke, kota, mangbetu) skulptuur ja keraamika. Enim leidub sellest regioonist rituaalseid puukujusid (nkisi-kujud), mida varem tavatseti nimetada fetišiteks. Nendel kujudel on enamasti kõhus avaus, mida täideti mulla, vere või taimedega ja mida kasutasid targad (bantu keeltes nganga) maagilisteks toiminguteks sünnitamise, matmise jt siirderiituste korral kaitseks ohtlike jõudude ja nõiduse eest. Näitusele oli välja pandud ka mujalt Aafrikast pärit asju, näiteks relvad (ennekõike vibud, nooled ja odad) ning igapäevased tarbeesemed Kamerunist, Tansaaniast ja mujalt. Kadri ja Sven Viirese fotodel on kajastatud Côte d'Ivore'is (Elevandiluurannikul) ja Ghana piirijõe Musta Volta ümbruses elava lobi hõimu saviarhitektuuri, kodualtareid ja rituaalseid puuskulptuure.

Traditsioonilist Sahhaarast lõuna pool asuva Aafrika kunsti iseloomustab eripärane esteetikataju, materjalikäsitlus ja funktsionaalsus. "Kunst kunsti pärast" on Aafrikas üsna haruldane: valdav osa esemeid, mida tavatsetakse euroopalikult kunsti alla paigutada, on loodud mingil kindlal eesmärgil. Ilu mõiste on paljudes Aafrika keeltes kattuv sõnaga `hea', `kohane', `otstarbekas'. Näiteks suur osa näitusele välja pandud kujudest on loodud rituaalseks otstarbeks - need aitavad suhelda üleloomulike jõududega (kohavaimud, esivanemad) või meenutavad lihtsalt vanu müüte ja taaselustavad neid. Mittereligioossetest esemetest on paljud tehtud valitsejatele, kes kasutasid kunstiteoseid tseremooniatel oma prestiiºi suurendamiseks (nt kuulsad mangbetu figuraalsed savianumad). Aafrika skulptuur on ennekõike antropomorfne, loomi kujutatakse harvem ja ka siis valdavalt inimese iseloomustamiseks. Maastikud ja taimed puuduvad Aafrika kunstist peaaegu täielikult.

Aafrika traditsiooniline kunst on vähemal või rohkemal määral köitnud eurooplasi umbes viissada aastat, muutudes vähem kui sadakond aastat tagasi eriti populaarseks Lääne-Euroopa moodsa kunsti viljelejate (fovistide, kubistide) seas. Pablo Picasso, Amedeo Modigliani, Henri Matisse, Maurice de Vlaminck, André Derain ja Juan Gris avastasid Aafrika kunsti (neegrikunst) 20. sajandi algul ning asusid oma töödes looma analoogilist vormikeelt.

Kõnealune näitus oli juba teine Aafrika kunsti ja kultuuri tutvustav näitus Eestis. Esimene korraldati aasta varem Rakvere Linnagaleriis pealkirja "Ilu ja vägi" all ja see tutvustas võrdlevalt kahe naaberrahva lobide ja baulede kunsti Belgia kunstikriitiku ja kollektsionääri Roger Pierre Turine'i kogust.

Kadri Viires