Eesti kaitsevägi korraldab kevaditi suurõppusi Kevadtorm, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristikaosakonna töötajad arutlevad maikuuseminaridel päevakorral olevate uurimisteemade üle. Torm 24. mai õhtul Valgamaal kujunes looduslikuks kontekstiks nii sõjameestele Urvastes ja Sangastes kui ka seminaristidele Nõunis asuvas Mesilinnu Saloonis. Lõi välku ja müristas.

Tavapäraselt kuulub folkloristikaosakonna väljasõiduistungi juurde ringsõit või rännak ümbruskonnas. Teekonnal Sangaste lossi sattusime otse Kevadtormi keerisesse. Möödusime teeäärsetel põldudel ja metsatukkades varitsevatest kaitseväelastest. Vastassuunas liikus mitmesuguseid sõjamasinaid, mis sisendasid kindlusetunnet, et meid kaitstakse ja saame folkloristikaga rahulikult edasi tegelda.

Enne teisipäevaõhtust tormi ja vihma veetsime mitu päikeselist tundi õues ettekandeid kuulates ja kuluaarivestlusi pidades. Silm puhkas samal ajal Otepää kihelkonna maastikukumerustel ning tallu kokku kantud veskikividel, puunikerdustel ja muul vanavaral.

Jõulise avalöögi andis seminarile Aimar Ventseli sõnavõtt "Kunst, popmuusika ja Sahha identiteet". Sotsiaalantropoloogi asjatundlikkusega iseloomustas kõneleja Jakuutias (omanimega Sahha Vabariigis) elavate inimeste suhteid, valikuid ja hakkamasaamist, kuid ka probleeme. Arutelul süveneti üldisematesse identiteeti kujundavatesse probleemidesse, näiteks teemale, mis loob meie-tunde, kes ja kuidas kujundab võõra-kategooriaid ja kuidas etnoloog (laias tähenduses) sulandub uuritavasse rühma.

Semiootik Renata Sõukand arutles platseeboefekti üle. "Ta toimib siiski," jõuti ühisele järeldusele. Nagu R. Sõukand näitas, on mõisteala raames palju huvitavaid detaile ja mõjusuundi, mida esile tuua ja lähemalt analüüsida. Siit suundub ka teerada mõningate rahvameditsiini kohta tehtud aksiomaatiliste järelduste teisitisõnastamise suunas.

Arvo Krikmann pidas ergutava loengu uuematest huumoriteooriatest. Sõltuvalt vaatluse suunast on eristatavad leevendus-, üleoleku- ja vasturääkivusteooriad, millest igaühele on ka hulka sünonüümseid mõisteid. Lähemalt õppisime tundma vasturääkivus- ehk bisotsiatiivseid ehk kognitiivseid meetodeid (Arthur Koestler, Viktor Raskin, Salvatore Attardo). Nagu A. Krikmann näitas, on kognitivistide kasutuses vahendid, millega saab näidata nalja toimemehhanisme: nali algab ühe ja lõpeb teise skeemi rüpes. Pärast loengut aktiveerusid nii mõnedki naljaskriptid.

Rein Saukas, üks folkloristikaosakonna kompetentsematest tekstoloogidest ja rahvaluule kui teaduse ajaloo tundjatest analüüsis Walter Andersoni omapärast ja meetodikindluses lausa pedantset lastelaulude kollektsiooni. A. Krikmann ja teised suurte andmehulkadega töötanud kogenud kolleegid vangutasid mõtlikult päid: kuidas kohelda selliseid omas stiilis täiuslikke tekstimassiive, mida tegelikku uurimistöösse lülitada on keeruline või tulemusetu.

Kui saabus õhtu ja algas sadu, jätkasime majakeses. Kui täpne olla, siis struktureeris vihm mitte ainult seminari, vaid Rein Sauka ettekande, millest pool jäi õue, pool jätkus ümarlauas. Nüüd suunasime oma pilgud helendavale arvutiekraanile, kus demonstreeriti tegelikkuse mitmesuguseid pildilisi ja verbaalseid representatsioone.

Sõna sai Anneli Baran, kelle ettekande pealkiri kõlas "Kiel on kõige kurjem liige ehk kõnelemisest kõnekäändudes". Nii see paistis ka olevat, sest puhkes konkreetsete näidete tõlgendusvõimalustest ja kontekstisidususest inspireeritud arutelu. Jutu-uurijast ülevaatekirjutaja kõrv tabas fraase, nagu fraseologism ja kõnekäänd, fraseologism kui kõne käänd (nimme lahku kirjutatud), fraseologism või kõnekäänd, lingvistika ja folkloristika jne. Igatahes on A. Baran oma uurimisteema raames teinud tõsist tööd kõnekäänu kui ºanri teooriatega.

Allakirjutanu ettekanne pealkirjaga "Vanapagana baarikapi külalistest" käsitles geopeitust kui uut mängu, mille käigus peidetakse pärismaastikule mänguaardeid ja otsitakse neid, kusjuures peidikute geograafilised koordinaadid on määratud GPSi abil. Geopeituse kui harrastuse infovahetuses asetatakse muistendeid uutesse seostesse ja luuakse uusi isikukogemuse jutte. Palju auru läks valgustustegevusele seni geomugudest kolleegide (st asjassepühendamatute) hulgas.

Nikolai Kuznetsov oli osa võtnud kirevast kongressist IFUSCO 2005, kus tooni andsid avangardsed ideed ja ootamatud lähenemisnurgad soomeugri lingvistikas, kirjandusteoorias, folkloristikas ja etnoloogias ja millel ei puudunud ka oma festivalipool. Läbimõeldud tutvustuse kaudu said kuulajad objektiivset teavet noorsoomeugrilikust humanitaariast.

Kõigi maailma folkloristide hüvanguks töötab Karin Maria Rooleid, kes koostab folkloristikabibliograafia märksõnade loendeid. Ta andis ülevaate lõpututest mõistelistest raskustest, millega niisuguse töö tegijal tuleb paratamatult võidelda. Seminaristid väljendasid siirast imetlust tehtu üle ja pakkusid moraalset tuge edaspidiseks.

Kokkuvõtteks. Kevadtorm 2005 juht hindas õppusi kordaläinuks, sest saadi hulga uusi ideid, mida ellu viia. Ka folkloristikaosakonna samal ajal peetud seminar läks korda. Väljasõidust osavõtjate moraal oli väga kõrge ja pingetaluvus vastas igati oma maad ja rahvast uuriva teadlase tasemele.

Mare Kalda