Kärt Summatavet. Folk Tradition and Artistic Inspiration: A Woman's Life in Traditional Estonian Jewelry and Crafts as Told by Anne and Roosi. Publication series of University of Art and Design A: 61. Helsinki: University of Art and Design 2005. 238 lk.

Helsingi Taideateollinen Korkeakoulu on koolitanud oma tegevuse jooksul põlvkonna soome kunstnikke, kuid ametitarkusi on seal käinud omandamas ka tuntud eesti loomeinimesed. Doktoriõpe on seal alles lapsekingades ja Kärt Summatavet on esimeste hulgas, kes kraadi välja väitles. Kunstidoktori väitekiri eeldab kirjaliku tööga haakuval teemal kolme kunstinäitust. Nii oli see ka Kärt Summatavetil, kelle kolm näitust naise elu erinevatest etappidest on esitlenud uusi vormi ja sisuleide tuntud ehtekunstniku loomingus. Kirjalik töö, raamatuna ilmunud uurimus - Folk Tradition and Artistic Inspiration: A Woman's Life in Traditional Estonian Jewelry and Crafts as Told by Anne and Roosi - on osa tervikust.

Uurimus on loogiliselt üles ehitatud, selle viis osa ja kokkuvõte annavad teemast ja autori ideede kulgemisest selge pildi. Kaks esimest osa annavad konteksti ehk selgitavad uurimistöö aega ja kohta, teemakohaseid mõisteid ja uurimismeetodeid. Uurija on näidanud oma asjatundmist kunstnike, uurijate ja uurimuste alal, ta omab ülevaadet sellest, mida on tehtud varem ja millele ta ise oma töö rajab. Kolmas osa keskendub Anne Kõivole ja setu kultuuri analüüsile, neljas osa Rosaali Karjami ja Kihnu saare käsitöö kujutamisele, viies osa taas uurija kontseptsiooni seletamisele - naise elukaare kolmele osale tüdrukupõlvele, noore naise ja vana targa naise eale.

Meetoditena on uurija teadlikult rakendanud osalusvaatlust ja võrdlevat lähenemist. Tähele võib panna ka vaba küsitluse kasutamist, mis juhatab lugeja ka sotsiaalantropoloogia piiridele, aga seda pole uurimuses eraldi mainitud, sest Eesti folkloristlikus ja etnoloogilises diskursuses peetakse seda enesestmõistetavaks.

Teooriavalikute suhtes on uurimus hea näide nüüd juba klassikalisest postmodernistlikust ainekäsitlusest, milles segatakse erinevaid teooriaid või nende osi, mis rakendatakse eesmärgi saavutamiseks n-ö rongi ette. Uurija kasutab oma töö huvides keeleteaduse, folkloristika ja etnoloogia teoreetilisi seisukohti, rääkides ehete mõjust ja osast inimese elus.

Siiski tuleb sellest ideede "alusookeanist" esile mõtisklus või mõistmine, et kunstnik võib kultuuriprotsessis kasutada muusikalist, visuaalset või muuvormilist "emakeelt" kunsti loomise narratiivis. Tundub, et püüdes mõista, kuidas Eesti erinevad aluskultuurisaared on samaaegselt arenenud, kasutab uurija võrdlevat meetodit, korvamaks pärimusinfo puudumist. Ta kasutab klassikalist meetodit, kus ühe kultuuri kandjad korvavad niimoodi mõistetud "kultuurikatkestusi" (Juri Lotmani kultuuriteooria järgi).

Töö välised tunnused viitavad esmapilgul feministliku uurimuse poole. Sellesse suunda osutab uurimuse kunstilise poole teemakäsitlus - naise elu kolm tähenduslikku tasandit -, välitööde, kultuuri- ja keelejuhtide valik ning nende elu käsitlemine. Aga kui vaatame laiemat kultuuritausta, võime märgata, et tegemist on vana Lõuna-Eesti, täpsemini Liivimaa traditsiooniga, sest Liivi õiguses oli naisel pärimisõigus ja kohtumõistmises "tunnistuste andmise" õigus. Ühiskonna hilisem suundumine patriarhaalsuse poole ei mõjutanud seda traditsiooni kuigi palju. Feministlikku diskursust ei saa sellepärast võtta teaduslikus mõttes liialt tõsiselt.

Kasutatud kirjanduse loetelu näitab, et autor on läbi töötanud peaaegu kõik autorid, kellel on uurimuse teemal midagi põhjapanevat öelda. Paaril viimasel aastal välitöö metoodikast tehtud uurimused puuduvad, kuid see ei vähenda töö pädevust. Erinevate arhiivimaterjalide kasutamine on muljetavaldav.

Kärt Summatavet nimetab oma välitöömeetodiks Bronislaw Malinowskist alates antropoloogiasse kinnistunud osalusvaatlust. Autor vaatleb Kihnu ja Setu kultuurisaari kui teisi kultuure nn väljastpoolt (ehk kasutab etic-lähenemist). Kärt Summatavet kirjeldab kaht visuaalse teksti loomise meetodit: eeskujule põhinevat kopeerimist ja põlisrahvaste "mudeli" varieerumist ja improviseerimist. Siin võib näha paralleeli rahvalaulu esitamisega.

Ühelt poolt on lauljal rahvalaulu esitades tegemist teistelt lauljatelt kuuldud lauluga. Lisaks matkimisele võib aga esituses näha ka traditsiooniliste muutumatute viisijuppide varieerivat ja improvisatsioonilist kasutamist uute laulude loomiseks, kui narratiiv ja sõnum kontekstist sõltuvalt muutub. Autor näitab süvenemist pärimuslikku konteksti, nagu rahvausundisse, -tantsudesse ja -lauludesse jne, aga toob ka esile uuemate ja vanemate rahvalaulude loomise protsessi käsitluse välitöödel. Ka kolmeastmeline vase, hõbeda ja kulla sümboligradatsioon naise elukaare eri etappide tähisena on kõrvutatav rahvalauludes (täpsemini regilauludes) tuntud kolmeastmelise gradatsiooniga. Näiteiks sobivad Mees merest ja Loomislaulust nopitud eristus vaskse, hõbedase ja kuldse materjali vahel. Kärt Summatavet demonstreerib teadlikult või ebateadlikult kultuuripärandi mütopoeetilist dekonstruktsiooni tänapäeva praktilise kasutuse kontekstis.  

Kolmas huvitav teema on rahvakunsti loova autori anonüümsus rahvakunstipraktikas. Kuidas liigitab uurija oma tööde staatust: kas näiteks paari sugupõlve möödudes liiguvad Kärt Summataveti tööd käest kätte rahvakunstipärandina, kui teadmine Kärt Summatavati tööst ja ta kunstnik-olemisest on "unustatud", kui suur on tõenäosus, et tema kunstitöid mõeldakse olevat Eesti pärimusliku rahvakunsti osa?

Kärt Summataveti uurimus on hea näide sellest, milline peaks olema kunstilise protsessi suhe teaduslikku uurimusse (või vastupidi). Teosest ja näituste visuaalsest arhiivist saab kindlasti õppematerjal Eesti ja ka muude maade kunstikõrgkoolidele. Teine tähtis moment on selles, et Kärt Summatavetil on õnnestunud teha rahvapärimusega sedasama, mis õnnestus võru keele aktivistidel etnofuturismi nime all: vana kultuuripärandit tehakse töös noortele "kultuurikandjatele" meelepäraseks.

Kolmas tähtis saavutus on see, kuidas uurija on traditsiooni rituaalses voolus suutnud säilitada personaalse ja originaalse kunstilise haarde. Tal on korda läinud säilitada dünaamiline tasakaal kahe sedavõrd erisuunalise protsessi vahel. Paralleele võib tõmmata põhjarahvaste isikulauludega, kus liik on traditsiooniline, kuid iga konkreetne laul on loodud eri autori poolt. Usundiloo alalt võiks seda võrrelda näiteks Roy Rappoporti arusaamaga šabloonse rituaali olemusest. Rituaal kujundab kultuurilise jätkuvuse mehhanismi, milles ometi sisaldub personaalne ja kordumatu osatäitmine.

Oleks põhjust arendada töö e-keskkonna õppematerjaliks, kus tekstidega koos esitatakse ka ehtenäituse kolmemõõtmeline või pildiline virtuaalne versioon ja "kogemusprogramm" praktilise õppimise toetamiseks.

And at last, but not least annab väitekiri tulevikus kindlasti tööd ja leiba nii mõnelegi folkloristile või semiootikule, kes võivad uurida kas või seda, kuidas traditsiooniline kultuuritaust on mõjutanud kunstnikku lähtematerjali otsingutele ta enda loominguprotsessis.  

Anzori Barkalaja, Olli Tamminen