Folkloristi ja Tallinna Ülikooli emeriitprofessori Pille Kippari 70. sünnipäeva tähistav teadusseminar 2. novembril 2005 Tallinna Ülikool filoloogiateaduskonna eesti filoloogia osakonnas.

Meie moodsal, tempokal ja üleilmastuval ajal, kus kommunikeerumise vaat et peamiseks vormiks on kujunemas e-kirjavahetus, mis küpsemasse ikka jõudnud kolleegid, kes pole netivärgiga erinevatel põhjustel südamesõpradeks saanud, erialasest suhtlus- ja inforingist tasahilju välja sõelub, on ümmargused tähtpäevad üks ütlemata kaunis ettekääne akadeemiliste ürituste korraldamiseks. Lisaväärtusena vahetule suhtlemisele erinevate uurijapõlvkondade vahel annavad need traditsiooniliselt võimaluse markeerida ettekannetes oma "haritavaid põllulapikesi" ja ühtaegu vahendada värskeimat teadmist oma uurimisvaldkonna arengusuundadest.

Tallinna Ülikoolis (TLÜ, endine Tallinna Pedagoogikaülikool = TPÜ) pole folkloristikat iseseisva erialana kunagi õpetatud, kuid peaainena on tal filoloogilistes õppekavades jätkuvalt kindel ja hädavajalik koht juba enam kui nelikümmend aastat. Teadusseminar "Rahvajutt eile ja täna" oligi kavandatud sügava akadeemilise kummardusena TLÜ emeriitprofessorile Pille Kipparile, kes õppejõu ja teadlasena on andnud pikaaegse ja igati tunnustava panuse "Peda" koolmeistrite harimisele, lugedes aastatel 1964-1993 filoloogidele ja teistelegi huvilistele rahvaluule ja kultuuriloo kursusi. 1992. aastal, pärast doktorikraadi kaitsmist valiti Pille Kippar TPÜ eesti kirjanduse õppetooli professoriks.

Seminari alguses esitleti Pille Kippari sõna otseseimas mõttes trükisooja bibliograafiat (1965-2005), kust saab lugeda ka koostaja Karin Maria Rooleiu intervjuud juubilariga. Trükis valmis Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja TLÜ eesti filoloogia osakonna ühistööna.

Ürituse korraldajana oli rõõm tõdeda, et teadusseminaril olid esindatud kõik Eesti folkloristikaga tegelevad õppe- ja teadusasutused ning peetud ettekanded ärgitasid nii mõnegi huvitava diskussiooni.

Ülo Valgu (Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool) ettekanne käsitles muistendite sotsiaalset funktsiooni 19. sajandi Eesti ühiskondliku elu kontekstis. Sel ajal jätkus sakste demoniseerimine ja erilise aktuaalsuse saavutasid kratimuistendid. Ettekandja arvates aitasid need populaarsed lood kinnistada etnilisi ja sotsiaalseid piire muutuvas ühiskonnas, kus süvenes varanduslik ebavõrdsus.

Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond) andis ülevaate valge laevaga seotud sümbolitest ja narratiividest. Laev sümbolina on tuntud üsna vanast ajast, märkides kirikut ja kogudust, vabadust, hilisematel sajanditel jõukust, küllust, stabiilsust, unistuste ja illusioonide tõelisuseks saamist. Usundist ja ilukirjandusest on tuttavad lendava hollandlase ja kummituste laeva motiivid, narride laev ja veel mitmed motiivid on juurdunud eeskätt ilukirjandusruumis. Valgel laeval on olnud 20. sajandil eriline tähendus mitmete suurriikide sümboolikas ja narratiivides (vrd Nõukogude uhked valged silmapiirile suunduvad aurulaevad; varem ka purjelaevad; Tšõngõz Aitmatovi programmiline Valge laev, Christa Wolfi Lapsepõlvelõimedes kajastuv konkreetne laev kui Saksa riigi vääramatu õitsengu sümbol ja selle häving koos 8000 inimesega Teise maailmasõja lõpul jpm). Eesti rahvuslike narratiivide hulgas on eriline tähendus nimelt valgel laeval, mida Uku Masing on söandanud nimetada eesti hinge väljenduseks. See 19. sajandi keskpaigast arenenud sümbol ja narratiiv kasvas eriliseks Teise maailmasõja aegses ja järgses õhkkonnas, liites endaga kümneid ja sadu lugusid, sümboliseerides unistusi, lootust ja lootusetust, usku ja igatsust.

Eda Kalmre (Eesti Rahvaluule Arhiiv) ettekanne käsitles kodumaiste Robin Hoodide - vendade Voitkade - kujutamist meedias. Eesti kirjutav ja kõnelev press on nõukogude ajal kroonu eest metsa pagenud ja seal end varjates kahtlasevõitu tegudega silma paistnud "lavalistest kaksikutest" Ülo ja Aivar Voitkast loonud pigem positiivse kangelase koondkuju. Vendade Voitkade fenomen leidis ärakasutamist ka mitmete tarbekaupade tootjate poolt, kes paiskasid müüki erinevaid nendenimelisi kaupu, olgu selleks näiteks kas või süütevedelik Voitkad. Vaieldamatult on jätkuvalt aktuaalne küsimus, kas Eesti meedia diskursiivne praktika on nihkes, luues kestvalt küsitavaid väärtushinnanguid rahvuskangelaste konstrueerimisel, puudutagu see siis teemakeskseid vennakseid kui ka näiteks neil päevil kuuli läbi hukkunud Kalev Kurest kirjutades, kes erinevate ajakirjanike sõnutsi olla eestikeelse allilma suurima pealikuna suutnud rahvuslikku jõudu allilmas tugevamaks muuta. Antud ettekande diskussiooni aga käivitas hoopiski ettekandaja erialase terminoloogia kasutamine: kas ja kuivõrd on sünnis kasutada Ameerika folkloristika ja meedia vahendusel üldkasutatavaks saanud mõistet legend (kaasaegsete) pärimusjuttude koondnimetusena. Klassikaline eesti folkloristika on terminit legend kasutanud järjekindlat piiblipärimuse kontekstis. Sestap oleks ka tulevikus arusaamatuste vältimiseks ilmselt tarvilik eelnevalt konkreetselt sõnastada, missuguseid termineid ja missuguses tähenduses autor oma uurimuses kasutab.

Seminari teise poole avaettekande pidas värskelt doktorikraadi kaitsnud Risto Järv (Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool), võrreldes ettekandes Inimesed loomamuinasjuttudes ja loomad inim-muinasjuttudes loomade ja inimeste suhet kahes rahvajuttude alaliigis. Kui esimeses esitatakse inimest pigem petetavana, siis imemuinasjuttudes on loomad eesti imemuinasjuttude tekstikorpuse puhul valdavalt positiivses rollis - kõige enam abistajana nii katse kui eelkatse faasis. Huvitav on asjaolu, et näiteks hunt tundub eesti imemuinasjuttude tekstikorpuse põhjal "halb" olevat märgatavas vähemuses juttudes. Mitmetel puhkudel pole sellisel juhul tegu küll klassikalise imemuinasjutu struktuuriga narratiiviga, vaid pigem Bengt Holbeki mõistes n-ö lastemuinasjutuga (Punamütsike, Pöialpoiss).

Tallinna Ülikooli esindasid Aivar Jürgenson (TLÜ Ajaloo Instituudi etnoloogiasektor), Marju Torp-Kõivupuu ja akadeemilise seminari päevakangelane Pille Kippar.

Aivar Jürgenson, kellelt käesoleval aastal ilmus ka monograafia Seened kultuuriloos, andis oma ettekandes Seks ja seened huvitava ülevaate seentest kui levinud viljakussümbolitest. Autori sõnutsi on kasvukiiruse kõrval seente viljakusmaagilist tähendust aidanud süvendada ka nende välimus: seente noor viljakeha meenutab muna kui teist tuntud ja olulist viljakussümbolit. Erinevates kultuurides seostatakse seeni nende fallosekujulise välimuse tõttu ka meeste, harvem naiste genitaalidega. See on inspireerinud ka mükoloogilise terminoloogia loojaid - Amanita phalloides (`roheline kärbseseen'), Phallus impudicus (`harilik tanuseen') jne. Seente sümboolsed seosed heaolu, rikkuse ja viljakusega on tugevad ning laia levikuga, ulatudes tänasessegi päeva - vrd jõulu-, uusaasta- ning sünnipäevakaardid, reklaamplakatid, jõulupuukaunistused jt. Autor tõdes kokkuvõtteks, et eitamata teatud seeneliikide hallutsinogeensuse osa seenesümboolika kujutamisel, tuleb senisest enam rõhutada ka seente viljakus- ja õnnesümboli rolli maailma eri rahvaste kultuurides.

Marju Torp-Kõivupuu põgus ülevaade vaatles rahvusvahelisest meditsiinipärimusest tuttava muistenditüübi Munad ussideks (Thompson 1936 D 469, 1 ja D 140, 8) funktsiooni Eesti meditsiinipärimuse kontekstis. Naasmise kord läbikirjutatud teema juurde põhjustas ETVs 2005. aastal näidatud telesari Piiri pääl, milles oli juttu ka Lõuna-Eesti tuntuimatest tervendajatest Suridest (kodanikunimega Taits). Kuna siinkirjutaja ei kommenteerinud ega (taas)esitanud selles saates teadlikult rahva hulgas ülipopulaarset "munalugu", sai ta hiljem kohalikku päritolu televaatajatelt arvukalt signaale, et kas uurija tõesti pole kõige tähtsamast loost kuulnud. Seega võib antud näite põhjal taas kord tõdeda, et muistendit kui liiki iseloomustab usundiliste motiivide seostamine konkreetse sotsiaalse keskkonna ja isikutega, fantastilise paigutamine tegelikku maailma nõnda, et see mõjuks usutavalt nii esitajale kui ka kuulajale. See omakorda tagab ühe või teise usundilise jutusüºee jätkuva aktuaalsuse ja "jätkusuutlikkuse" eri vanuses pärimusekandjate (sise)ringis.

Pille Kippari ettekanne keskendus rahvajuttude uurimise historiograafiale läbi aja ja seda tuntud headuses - ettekande tekst vääriks kindlasti iseseisva artiklina publitseerimist.

Üritus jätkus TLÜ keeltemaja kohviku rohelises saalis, kus Pille Kipparile anti pidulikult üle rektori auaadress ning kolleegide-sõprade-tuttavate poolt lisandus palju sooje tunnustavaid sõnu ning kauneid lilli.

Marju Torp-Kõivupuu, Mare Kõiva