Konverents Ajalugu ja mälu. Teise maailmasõja pärandid 8. oktoobril 2005 Eesti Rahvusraamatukogus. Korraldajad Prantsuse Kultuurikeskus Eestis ja Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut.

Teine maailmasõda kui kogu läänemaailma ajaloos pöördelise tähtsusega sündmus vajab Eestis senisest põhjalikumat analüüsi. Tegeledes ajalooperioodi või -sündmustega, mida paljud veel isiklikult mäletavad, satub uurija vastamisi mälu ja selle representeerimise ning uurimusse integreerimise probleemiga. Lähiminevikus aset leidnud sündmusi analüüsides tuleb mälu ja mäletamise faktorit paratamatult arvesse võtta, kasutab uurija niisuguseid allikaid oma töös või mitte.

Mälu kui allika teema on humanitaarteadustes püsinud juba 1970. aastatest, ajaloolase Jay Winteri järgi on mälu praeguseks saanud ajaloouurimises keskseks kategooriaks ja muutunud olulisemaks koguni klassi, rassi ja soo kontseptidest. Ta nimetab seda suundumust mälubuumiks ja koguni meie põlvkonna ajalooliseks tunnusmärgiks (Winter 2001: 66). Eesti humanitaarteadlased hakkasid mäluprobleemile tõsisemat tähelepanu pöörama 1990. aastate lõpul, pärast seda, kui etnoloogide ja folkloristide huviorbiiti kerkis eluloouurimine (vt nt Anepaio ja Kõresaar 2001, 2003; Kõresaar 2004).

Inglise kultuuriloolase Peter Burke'i sõnul on nii ajalugu kui ka mälu muutunud viimastel aastatel üha problemaatilisemateks ja raskemini defineeritavateks mõisteteks. Mineviku meenutamine ja sellest kirjutamine pole enam nii "süütud" tegevused, millisteks neid kunagi peeti. Ei mälu ega ajalugu pole meie jaoks enam objektiivsed (Burke 2003: 44).

Diskussiooni juhtinud Marek Tamme sõnul sündiski konverents soovist pakkuda intellektuaalseid instrumente selleks, et saaksime selgeks mõelda oma lähiminevikus toimunu ja selle eripära ning et meie sotsiaalne mälutöö oleks senisest tõhusam ja viljakam (Tamm 2005). Väga tervitatav oli konverentsi interdistsiplinaarsus: lisaks ajaloolastele olid mõtteid vahetama kutsutud ka teiste distsipliinide - nt etnoloogia, semiootika, kirjandusteadus - esindajad.

Konverentsi peaesinejad olid François Dosse ja Patrick Garcia Pariisi Poliitikateaduste Instituudist. F. Dosse rääkis mälujälgede historiseerimisest peamiselt Vichy reºiimi näitel, mineviku esitamise eri viisidest nii mälus kui ka ajalookirjutuses, peatudes pikemalt hiljuti lahkunud prantsuse filosoofi Paul Ricoeuri vaadetel ajaloo ja mälu vahekorrast. P. Garcia käsitles oma mälupoliitikatele keskenduvas ettekandes ajaloosündmuste poliitilist representeerimist Prantsusmaa näitel, analüüsides seda, kuidas üksikud ajaloosündmused (nt Bastille' vallutamine) mäletamise kaudu ja selle eesmärgil sümboleiks muudetakse.

Pariisi Ida Keelte ja Tsivilisatsioonide Instituudi õppejõud Jean-Paul Minaudier rääkis oma ettekandes Teise maailmasõja sündmuste erinevast käsitamisest ja tõlgendamisest Eestis ja Prantsusmaal. Suurim lahknevus seisneb selles, et kahe rahva kollektiivses mälus on holokausti koht ja selle tähtsus täiesti erinevad. Lisaks rõhutas J.-P. Minaudier, et kui eestlastele on eestlus eelkõige kultuuriline mõiste, siis prantslastele on prantslaseks olemine poliitiline kategooria (vt lähemalt Minaudier 2005). Nii erinevate ajaloonägemuste puhul võib ette aimata, et mitmesuguseid sündmusi kiputakse tõlgendama väga erinevalt. Selle näitena esitaski Peeter Torop nn Lihula samba skandaali probleemistiku, seda hierarhilise mälu kontseptsiooni kaudu semiootiliselt analüüsides ja samba tänapäeva Eesti visuaalse kultuuri konteksti asetades.

Mälestuste allikaväärtust rõhutas Karsten Brüggemann, kes ettekandes Sõda ja mälu ehk ajaloolase kapituleerumisest selgitas, et teatud teemasid pole ajaloolasel võimalik uurida vaid n-ö traditsioonilistele allikatele toetudes. Vägede liikumist kirjeldavaid dokumente eritledes ei saa selgeks seda, mida ikkagi tähendas sõdurile ilma talveriieteta Venemaa pakases viibimine. Niisuguse teemaga silmitsi seisval ajaloolasel tuleb ülesande ees paratamatult kapituleeruda. Abiks on selle teema uurimisel ainult mälestused - mälu abil loodud allikad.

Ajaloo ja mälu vahekorra ning viimase kasutusvõimaluste analüüsimisel ajalooteaduses kerkis diskussioonis olulise mõistena esile kollektiivne mälu, mille puhul esitati nii poolt- kui ka vastuargumente. Olaf Mertelsmanni sõnul tuleb teha vahet "ühiskondlikul" ja "individuaalsel" mälul. Esimese allikväärtust ta ei tunnista, teist hindab teatud tingimustel veidi enam. Mäluallikad pole tema sõnul usaldusväärsed, neid tuleb kasutada ülimalt ettevaatlikult. Mälestuste läbitöötamisel soovitas O. Mertelsmann kasutada ka arhiivimaterjale ja historiograafiat. Siiski võiks kommentaariks lisada, et ka arhiivimaterjalid on enamasti kellegi poolt kirja pandud subjektiivsed dokumendid ega sisalda nn objektiivset tõde või "seda, mis tegelikult juhtus" sugugi enam kui subjektiivsed ja individuaalsed mälestusnarratiivid. O. Mertelsmannile sekundeeris Eero Medijainen, kes väitis, et kuna üht ja sama sündmust võib interpreteerida väga erinevalt, ei saa eksisteerida mingit rahvuslikku ajalooteadvust.

Ene Kõresaar aga näitas oma ettekandes, kuidas hoolimata sellest, et sama ajaloosündmust võidakse näha erinevalt, kujutab Nõukogude okupatsiooni mäletamise kultuur keskse kategooriana Eestis endast niisugust "mälufiltrit", mille kaudu omandavad tähenduse kõik teised 20. sajandil elatud "ajad". E. Kõresaare ettekannet täiendas Tiina Kirss, kes analüüsis eestlaste elulugusid Saksa okupatsiooni ajal.  

Teise maailmasõja järgse aja representeerimisel on vaja ära teha hulk mälutööd. Võimalus sündmuste vahetutelt tunnistajatelt allikmaterjale koguda teeb lähiajaloolase töö ühelt poolt võrratult kergemaks, teisalt aga tõstatab probleemi uute allikate käsitlemisest. Siin olekski ka Eesti ajaloolastel võimalus ja õige aeg pöörduda naaberdistsipliinide meetodite poole. Nii ongi väga positiivne, et kõnealune konverents pakkus hädavajaliku foorumi eri valdkondade uurijate mõttevahetuseks.

Maarja Kaaristo

Kirjandus

Anepaio, Terje & Ene Kõresaar (toim) 2001. Kultuur ja mälu. Studia ethnologica Tartuensia 4. Tartu: Tartu Ülikool.
Anepaio, Terje & Ene Kõresaar (toim) 2003. Mälu kui kultuuritegur: Etnoloogilisi perspektiive = Ethnological perspectives on memory. Studia ethnologica Tartuensia 6. Tartu: Tartu Ülikool.
Burke, Peter 2003. Varieties of Cultural History. Cambridge: Polity Press.
Kõresaar, Ene 2004. Memory and history in Estonian post-soviet life stories: private and public, individual and collective from the perspective of biographical syncretism. Dissertationes ethnologiae Universitatis Tartuensis 1. Tartu: Tartu University Press.
Minaudier, Jean-Pierre 2005. Kaks tõde viimasest ilmasõjast. Eesti Päevaleht, 10. oktoober.
Tamm, Marek 2005. Teise maailmasõja vastakas pärand. Sirp, 7. oktoober.
Winter, Jay 2001. The Memory Boom in Contemporary Historical Studies. Raritan 21: 1, lk 52-66, 112.