Aprillikuu 8. päev Liisi jätab meiega hüvasti, lihtsalt. Astume mööda jääkirmes teed. Teed ja liikumine on minu jaoks üheks Siberi märksõnaks. Nüüdsest alates jääb unenägudesse Mariinski mustmullatolmuste teede kõrvale ka nilbe ja likke Lilliküla tee. Tonskis tundub olevat rohkem lund kui Lillikülas. Lumised künkad ja hajali majad. Jälle üks järjest tühjemaks jääv küla. Eemal vaid metsad. Ilm hakkabki muutuma, nagu Liisi eile kõneles. Taevas on mõned pilved, kõrred liiguvad tuules. Elfriede Orno laulab ja laulab ja laulab. Viis ei tule küll hästi välja, hääl hakkab ka pikast laulmisest kähisema. Tädi on gripis ega kuule peaaegu üldse. Kuid niipea, kui aru sai, et me laulu tahame, tõusis sängist ning hakkas laulma. Ja laulab ja laulab ja laulab.