Nagu Siberi karuse kõneliva, ütleb ise. Viktoril on kavalad silmad, usundi juurde jõudes jutustab küll sõnadega arstimise loo, ent võtab seejärel mütsi ning läheb õue puid lõhkuma. Alma on jutukas. Kuigi pole rahul praeguse eluga - lapsed linna kolinud, osta midagi ei jõua, küla jääb tühjaks - ütleb siiski, et kui saakski noorust tagasi, ei võtaks. Tuda tüüd läbi tetta, tuda raskust ma küll ei taha. Tuu hirmus tüü. Üüsel oll tüü ja päeval oll tüü. Iga päev alates 13. eluaastast pidi kell neli hommikul üles tõusma ning magab veel praegugi hommikuti seda väsimust välja. Alma, nagu mitmed siinkandis, pole päevagi koolis käinud. Ikka kaldub jutt selle peale, et oleks võinud ka kuskile mujale elama minna, aga siia sai jäädud ja siin tuleb elada. Üllatavalt päevakorraline teema. Õhtul on meil pahandus majas - perenaine purjus, lehmad lüpsmata. Ööbime siberi- (või eesti- või vene-) päraselt - kaheksakesi ühes toas.