Marsi kanalite ajalugu
Tõnu Tuvikene
|
Marss 1995. aastal. Pildistanud Hubble'i kosmoseteleskoop
|
Marss on oma heleduse ja silmatorkava punase värvusega juba
aastatuhandeid inimeste tähelepanu köitnud, kuid mitte mingi muu
nähtus pole Marsi puhul tekitanud nii palju eriarvamusi ja puhunud
lõkkele kirgi kui Marsi kanalid. Just kanalite avastamine oli see,
mille järel sai populaarseks hüpotees arukatest olenditest Marsil.
On ju eesti keeleski olemas nende tähistamiseks eriline sõna
"marslane". Seejuures ühegi teise taevakeha asukate jaoks pole
eri nimetust kasutusele võetud. (Puhtspekulatiivse arvamuse, et Marsil
nagu ka teistel planeetidel võiks olla arukaid olendeid, ütles
esimesena välja C. Huygens juba 17. sajandil.)
Kanalite ajalugu sai alguse 1877. aastal, kui neid järjekordse Marsi
suure vastasseisu ajal märkas itaalia astronoom Giovanni Virginio
Schiaparelli (1835 - 1910). Sama vastasseisu ajal avastas muuseas ameerika
astronoom Asaph Hall (1829 - 1907) Marsi kaaslased. Õigupoolest nimetas
Schiaparelli nähtud joonekujulisi moodustisi itaaliakeelse sõnaga
canali, mis tähendab ühtaegu nii (looduslikku) väina kui
ka (kunstlikku) kanalit. Avastuse interpreteerimisel ja selle tõlkimisel
teistesse keeltesse kasutati paraku just seda teist, paremat fantaasialendu
võimaldavat tähendust. Schiaparelli ise pidas neid kindlalt
looduslikeks, nimetades neid sageli koguni jõgedeks.
|
Schiaparelli koostatud Marsi kanalite
kaart. Vaata seda ka suuremalt.
|
Ta polnud siiski esimene, kes nimetust canali Marsi puhul kasutas.
Varem oli seda teinud itaalia astronoom Secchi ühe teistsuguse
pinnamoodustise kohta. Schiaparelli mõistes kanaleid olid
mõned astronoomid varemgi tähele pannud, nende seas ka Tartu
Tähetorni direktor J. H. Mädler. Nad olid märganud vaid
mõnda üksikut kanalit, see-eest Schiaparelli kandis oma Marsi
kaardile neist terve võrgustiku. See ei tähenda, et ta oleks neid
kõiki korraga näinud: kanalid ilmutasid end temalegi ühe-
või kahekaupa, seejuures mitte alati siis, kui Marss kõige
lähemal oli, vaid sageli palju hiljem.
|
Flammarioni poolt vaadeldud Marsi kanalid.
|
Loomulikult ei jäänud Schiaparelli viimaseks, kes kanaleid
nägi. Järgmiste vastasseisude ajal nägid neid juba mitmed
astronoomid, nagu näiteks N. Green 1879. aastal H. Perrotin
1886. aastal ja kuulus prantsuse astronoom Camille Flammarion (1842-1925)
1892. aastal. Kõige edukam kanalite uurija ja populariseerija oli
aga kahtlematult ameeriklane Percival Lowell (1855 - 1916). Sellel edukal
äri- ja kirjamehel, kes oli aastaid elanud Jaapanis, tekkis astronoomia
ja eriti Marsi huvi 1890ndate alguses. 1894. aastal rajas ta Flagstaffi Arizona
osariigis observatooriumi, mille peamiseks tööks pidi kujunema
Marsi ja teiste planeetide vaatlemine. Tulemused ei lasknud end kaua oodata.
Juba oma esimese, sellel samal aastal toimunud Marsi vastasseisu järel
jõudis ta järeldusele, et kanalid on mõistuslike olendite
kätetöö, eesmärgiks niisutada "oaase".
"Oaasideks" kutsus ta laike kanalite ühinemispunktides, mida
tema kaaslane William Pickering (1858 - 1938) oli 1892. aastal nimetanud
järvedeks. 1895. aasta veebruaris pidas ta oma vaadete tutvustamiseks
seeria avalikke loenguid, sama aasta detsembris ilmus tema esimene
Marsi-teemaline raamat lühikese pealkirjaga "Marss".
|
Marss. Joonistanud P. Lowell |
"Tavaliste" inimeste hulgas omandasid P. Lowell ja tema ideed suure
populaarsuse, astronoomide seas aga leidus hulgaliselt kahtlejaid. Mitmed
tuntud astronoomid, nende hulgas ka väga heade vaatlejatena tuntud A.
Hall ja Edward Emerson Barnard (1857 - 1923) ei näinud kanaleid
üldse. Seejuures olid neil kasutada märksa suuremad teleskoobid kui
Lowellil. Juba 1882. aastal, tükk aega enne P. Lowelli
astronoomiaalase tegevuse algust oli inglise astronoom Edward Walter Maunder
(1851 - 1928) avaldanud arvamust, et Schiaparelli on oma kanalid
tõmmanud erineva heledusega alade piiridele. Hiljem tegi ta katseid
valgele paberile tehtud tumedate täppidega ja leidis, et ühes reas
olevad silma eraldusteravusest väiksemad punktid paistavad sirgjoonena.
Tema arust saaks nii ka Marsi kanaleid seletada. Seda arvamust toetasid ka
itaalia astronoomi Vincenzo Cerulli 1897. aastal tehtud vaatlused, mille
käigus kanalid paistsid koosnevat täppidest.
See kõik Percival Lowelli ei häirinud. 1896. aastal jõudis ta
koguni niikaugele, et väitis ka Veenusel asuvat kanalite taolisi
moodustisi! See "avastus" leidis eriti külma vastuvõtu,
sest Veenus teati olevat kaetud tiheda pilvkattega. Vahemärkusena
võib öelda, et kuigi kanalitega P. Lowellil ei vedanud, oli tal
tähtis osa uue planeedi otsingute alustamisel. See viis Pluuto
avastamisele 1930. aastal Clyde Tombaugh poolt sellesamas, nüüd juba
Lowelli nime kandvas observatooriumis.
|
|
Miks on Marssi raske vaadelda?
Marsi pinna põhjalikum vaatlemine on võimalik vaid mõni
kuu enne ja pärast vastasseisu, st kui meievaheline kaugus on
väikseim. Vastasseisuks nimetatakse astronoomias olukorda, kui Päike,
Maa ja mõni planeet (antud juhul Marss) on kõik ühel sirgel
ning Maa ja planeet seejuures veel Päikesest ühel pool (vastupidisel
juhul on Maa ja planeedi omavaheline kaugus suurim). Marsi vastasseisud
toimuvad iga 2 aasta ja 50 päeva järel.
Kuna Marsi orbiit on väga piklik, siis võivad tema kaugused Maast
vastasseisu ajal erineda üksteisest ligi kaks korda, ulatudes 55,7
miljonist kilomeetrist kuni 101,2 miljoni kilomeetrini.
Kuna planeedi näiv läbimõõt ja pinnadetailide
nähtavus sõltuvad kaugusest pöördvõrdeliselt, siis
on arusaadav, miks Marsi-uurijate hulgas on eriti hinnatud nn suured
vastasseisud. Nii nimetatakse vastasseise, mille ajal Marss on periheelis,
st oma lähimas punktis Päikesele, ja vastavalt on siis väikseim
ka Maa ja Marsi vaheline kaugus. Suured vastasseisud toimuvad kas iga 15
või 17 aasta järel.
Eelmine oli 1988. aastal ja järgmine toimub 2003. aastal, kusjuures
Marsi kaugus on siis kõige väiksem viimaste aastatuhandete jooksul.
Kuid ka sellisel eriti soodsal juhul jääb Marss ikkagi umbes 150
korda kaugemale kui Kuu ja tema näiv läbimõõt 25
nurgasekundit jääb täiskuule alla üle 70 korra.
Peale selle on Marsil erinevalt Kuust atmosfäär, mis vaatamata oma
hõredusele segab pisemate detailide vaatamist. Eriti halvaks läheb
asi siis, kui Marsil hakkab möllama globaalne tolmutorm. Halvemal juhul
pole siis mitu nädalat üldse Marsi pinda näha. Õnnetuseks
kipuvad need toimuma just vastasseisude ajal.
Põhivaenlaseks on Marsi nagu iga teisegi taevakeha vaatlemisel siiski
Maa atmosfäär, mis tekitab kujutise värisemist. Detailide
nägemiseks peab vaatleja ootama hetki, kui kujutis on sekundi murdosa
jooksul stabiilne, ja siis nähtu mälu järgi üles
joonistama. Fotodelt pole planeetide peenemaid detaile üldse näha,
sest pildistamiseks vajaliku aja jooksul "määrib"
atmosfäär kujutise laiali. Paremaks vahendiks on tänapäeval
astronoomilistel vaatlustel kasutatav tahke keha vastuvõtja CCD, mis on
korraga nii tundlik kui ka kiire, st võimaldab saada pilte ka
lühikeste selgusehetkete jooksul. Kõige parem on muidugi teha
vaatlusi Maa atmosfäärist väljaspool, nagu Hubble'i-nimeline
teleskoop või saata automaatjaam planeedi juurde.
|
|
|
|
|
P. Lowelli poolt 1894 a. tehtud joonis Marsist, millel on kujutatud kanalid.
|
E. M. Antoniadi poolt 1909 a. tehtud
joonis samast Marsi alast. Tema kanaleid ei näinud.
|
Kanalite probleemi lahendamisel oli väga oluline kreeka päritolu
prantsuse astronoomi Eugene Michael Antoniadi (1870 - 1944) tegevus, kellest
kujunes üks 20. sajandi esimese poole parimatest Marsi vaatlejatest.
Alustanud 1893. aastal Flammarioni assistendina, oli ta algul veendunud
kanalite objektiivses eksistensis. Aja jooksul tekkisid tal siiski kahtlused
ja juba 1903. aastal koostas ta lisaks tavapärasele, kanalitega kaetud
Marsi kaardile veel teise, millel polnud kanaleid kujutatud. Lõplikult
ütles ta kanalitest lahti 1909. aastal Marsi suure vastasseisu järel.
Siis andis Meudeni observatooriumi direktor talle võimaluse vaadelda
Marssi suure refraktoriga (läätsteleskoobiga), mis oma 83 cm
läbimõõduga objektiiviga oli (ja on praegugi) suurim
Euroopas ja kolmas kogu maailmas. Esimesed vaatlusööd olid
harukordselt hea nähtavusega. Sellele vaatamata ta mitte midagi
kunstlikku ega geomeetrilist ei näinud, suurepäraselt nähtav
Marss oli kaetud vaid vöötide ja laikudega. Nähtu tulemusena
jõudis Antoniadi pöördelise tähtsusega järelduseni,
et pole kunagi ühtki tõelist Marsi kanalit nähtud. Tegemist
on vaid illusiooniga, mis tekib silma ülepingutamisel soovist näha
võbeleval kujutisel harvade selgushetkete jooksul võimalikult
peeneid detaile.
Lisaks tehti selle sajandi esimesel poolel spektroskoopiliste ja teiste
astrofüüsikaliste meetoditega selgeks, et Marsi atmosfäär
on väga hõre, seal on vähe veeauru ja valitseb kõva
pakane, mis muudab elu võimalikkuse enam kui kaheldavaks. Sellele
vaatamata ei surnud usk mõistusliku elu ja kanalite olemasollu Marsil
koos P. Lowelliga 1916. aastal. Nii kirjutas veel 1962. aastal oma
raamatus (õigemini fotoalbumis) "Fotograafiline jutustus
Marsist" Lowelli kaastöötajana alustanud Earl C. Slipher:
"On veel üks liik moodustisi, mis kulgevad läbi Merede ja
kõrbete, mässides peaaegu terve planeedi oma võrku - see on
unikaalne Marsi kanalite süsteem. Sellele imelisele Marsi võrgule
ei ole paarilist ühelgi teisel planeedil ja ta pole võrreldav
mitte millegagi looduses. Oma kunstliku olemuse tõttu on nad muutunud
kõige müstilisemateks ja kummatigi kõige vaieldavamateks
planetaarseteks moodustisteks." (E. C. Slipher tegi ajavahemikul 1905
kuni 1964 Marsist 100000 fotod, mille paremik ongi selles raamatus esindatud.)
Ka eesti astronoomi Ülo-Ilmar Veltmanni 1968. aastal ilmunud raamatus
"Marss" räägitakse kanalitest kui tõsiasjast ja
refereeritakse mitmeid hüpoteese nende olemuse seletamiseks. See on seda
imelikum, et vahepeal, 1964 aastal lendas Marsist mööda USA automaatjaam
"Mariner 4" ning edastas 22 fotot, millel oleks pidanud olema
vähemalt üks kanal. Kanaleid aga fotodel ei olnud, selle asemel oli
seal näha hulgaliselt kraatreid nagu Kuul. See oli täielik
üllatus kõigile peale mõne üksiku astronoomi, kes olid
kraatrite olemasolu juba varem ette näinud. Nende väheste hulgas
olid ka eesti soost Ernst Öpik ja Pluuto avastaja Clyde Tombaugh.
Sellega jõudis Marsi kanalite lugu lõpule, lugu, mis oli
inimeste tähelepanu köitnud juba ligemale sajandi.
|
|
Marss
| * Pathfinder
|
Rooma sõjajumalalt nime saanud Marss on Päikesest lugedes
neljas planeet, asudes viimasest keskmiselt poolteist korda kaugemal kui Maa.
Marsi aasta (st ümber Päikese tiiru tegemiseks kuluv aeg) kestab
687 päeva, seega maisest ligi kaks korda kauem. Ka ööpäev
on Marsil maisest pikem, seda küll vaid 37 minutit. Seejuures on tema
pöörlemistelg ligikaudu samapalju kaldu kui Maal, seetõttu
toimub Marsil sarnaselt ka aastaaegade vaheldumine.
Marss on Päikessüsteemi väiksemaid planeete, temast
väiksemad on vaid Merkuur ja Pluuto. Maale jääb ta oma 6790 km
läbimõõduga alla ligi kaks korda. Tema pindala on vaid veidi
suurem Maa mandrite kogupindalast.
Marssi ümbritseb hõre atmosfäär, mis koosneb 95% ulatuses
süsihappegaasist, vähesel määral on lämmastikku,
argooni ja hapnikku. Rõhk Marsi pinnal on keskmiselt 150 korda
väiksem normaalsest õhurõhust Maal. Marsil on hirmus
külm - kõrgeim õhutemparatuur küünib vaid
20°C, madalaim on see-eest -140°C.
|
Nix Olympica * Viking
|
Marsi põhja- ja lõunapooluse ümber on nagu Maalgi
polaarmütsid, kuid erinevalt maistest koosnevad nad peale
"tavalise" vee-jää ka süsihappelumest.
Polaarmütsid vähenevad, kui vastaval poolkeral on suvi ja suurenevad
maksimaalseni, kui seal valitseb talv. Automaatjaamade abil on leitud Marsil
samasugused kraatrid nagu Kuul, voolusängid, hiiglaslikud kanjonid ja
kustunud vulkaanid, mille hulgas on ka Päikesesüsteemi suurim -
Olümpose mägi. Tema kõrgus jalamilt on tervelt 21 km, samal
ajal kui Maa kõrgeim Mauna Loa (Havail) küünib vaid 9 km
kõrgusele oma
jalamist Vaikse ookeani põhjas. Voolusängides on sadu miljoneid
aastaid tagasi voolanud vesi, praegu on Marss äärmiselt kuiv isegi
maiste kõrbetega võrreldes. Kui kogu Marsi pinnal ja
atmosfääris olev vesi kataks terve planeedi ühtlase kihina,
oleks selle paksus vaid 0,014 mm, maistes kõrbetes oleks sellise
kihi paksus tervelt 1 mm.
Maalt teleskoobiga vaadates on sellest kõigest näha vaid punakas
ketas ja polaarmütsid, suurema teleskoobi ja hea nähtavuse korral
paistavad ka mõningad tumedamad ja heledamad laigud. Need ei vasta
täpselt mingile Marsi pinnavormile, vaid kujutavad endast erineva
peegeldumisvõimega (albeedoga) alasid, näiteks tihedalt
kraatritega kaetud alad paistavad olevat tumedamad.
|
|
Phobos |
Deimos |
Marsil on ka kaks imepisikest ebakorrapärase kujuga kaaslast, mis
kannavad sõjajumala saatjatele hästisobivaid nimesid Phobos
(kreeka k hirm) ja Deimos (kreeka k õudus).
|
|
|
Marss ja Science Fiction (SF)
Marss kui veel hiljaaegu levinud arvamuse järgi
asustatud planeet on köitnud ka SF-kirjanike tähelepanu.
Üks vanemaid ja kuulsamaid Marsiga seotud SF teoseid on inglise kirjaniku
Herbert Wellsi "Maailmade sõda" (1897), mis käsitleb
marslaste sissetungi Maale. Eriti tuntuks sai see Orson Wellesi juhtimisel
30. oktoobril 1938 USA-s esitatud raadiointseneeringu järel, mida paljud
võtsid tegelikkuse pähe. Seevastu nõukogude vene kirjaniku
Aleksei Tolstoi romaan "Aeliita" (1922) käsitleb revolutsiooni
tegemist Marsil kahe venelase juhtimisel. Terve seeria Marsi-teemalisi
raamatuid on kirjutanud aastatel 1911 - 1941 Edgar Rice Burrough, kes on
rohkem tuntud oma Tarzani-lugudega.
Pärast Teist maailmasõda kirjutatud suurest hulgast vastavatest
raamatutest tõuseb esile Ray Bradbury "Marsi kroonikad"
(1951). Teistes kuulsatest SF autoritest on Marsi teemat käsitlenud veel
Isaac Asimov ("David Starr, Space Ranger", 1952) , Robert Heinlein
("Red Planet", 1949), Arthur C. Clarke ("The Sands of
Mars", 1951) jt. Viimase kümnendi töödest on suuremat
tähelepanu äratanud Kim Stanley Robinsoni triloogia "Red
Mars" (1992), "Green Mars" (1993) ja "Blue Mars"
(1996).
| |
|
Linkide õigsuse eest pikema aja jooksul autor ja toimetus ei vastuta.
Marsi kohta leiad infot
ka Tartu Tähetorni WWW-lehelt.