|
Laulavad ja mängivad: Aare Laak, Merle Antson Sven Antson, Taago Tubin Noot: Janika Oras |
|
|
Võikõllane Aare Laak Nime leidsime spontaanselt, ühe laulu pealkirjast ja see peaks kajastama natukene kummastatud maailma.Meie omavaheline seotus Tartu Lasteteatriga on jäänud, ehkki me ei laula enam rahvalaule nagu varasema pundiga, mille eesotsas oli Anne Türnpu. Siis me laulsime peamiselt pärimuslaule, meil oli rohkem lauljaid ja esitus keskendus laulule, nüüd oleme kasutanud enam pille ja vahel mõtelnud koguni elektripillide juurdevõtmisest. Sven ja Merle teevad tekstidele viisid. Mängimine ja kokkumäng on meil suuresti improvisatsiooniline. Selles suhtes oleme unikaalsed, et ega meist keegi viisi kirja ei pane, vaid laulame seda, mis mälus püsib. Aeg-ajalt võtame pundi kokku ja mängime. Keegi meist tuleb ja laulab teksti maha, seejärel proovime kokku mängida - nii ta saabki lauluks. Nii et laulud on kujunenud mängimise käigus, spontaanselt. Päris selget suundumust meil pole. Oleme laulnud Yeatsi, mõned laulud on iiri päritolu, on rahvalaule, autoriluulet, väheke on nagu Jää-ääre ja InBoili-stiilis laule, kuid see pole taotluslikult nõnda. Ehk me mahume termini alla folkmuusika ning Päivlik-pätslik rocki-mõjuliste laulude hulka. Kommenteerib Ants Johanson 
Kui folgi all mõista autorilaulu ja mitte ainult rahvamuusikat, siis on Võikõllane nii folk- kui pärimusmuusikat esitav ansambel. Ma paigutaksin nad kõige paremas mõttes traditsioonilise eesti pärimusmuusika mõjutustega, sellel kasvanud folkmuusika hulka. Minu jaoks kuuluvad nad Tartu kevadfolgi ja paljuski Jaan Toominga, Jaan Kiho ja Anne Maasiku järglaste sekka. Lihtsalt hoiakus on midagi väga sarnast.Võikõllane laulab nii luuletajate, kui enda tekstidele loodud laule, nad kasutavad rahvalaulust mõjutatud tekste ja otseselt rahvalaule. Nende plussiks on see, et Võikõllane ei ole professionaalne ansambel - puudub liigne viimistletus, mis tihti on ka pofessionaalne külmus või arvestatus. Teiste folkmuusika esitajatega võrreldes on nende muusikas olulisem osa pillidel, pillimänguoskusel. Kui seni on seda tüüpi muusikas põhirõhk olnud laulul ja sõnadel, siis nemad on võrdväärsena juurde võtnud pillimängu. Oli ju tihti pill, oli see siis trumm või kitarr, ainult saateks, siin on pill muutunud laulule võrdväärseks partneriks. Utreerides väidan, et Eestimaal on üldiselt nii, et kitarr annab laulmise toetamise kôrval ka lihtsalt kätele tegevust, et käed ei seisaks rüpes. Võikõllase esituses on pillide mängimise mõnu. Varem polegi viisi või keerukamat saadet kitarr, rääkimata mandoliinist, sedalaadi muusikas mänginud. Ta on jäänud laulule saateks. Siin annavad oma osa Aare veenev mandoliinimäng ja Sveni kitarrimäng. Löökpillid alles otsivad Võikõllase helipildis oma rolli. Pillimänguoskus annab juurde Merle väga tugevale laulmisele. Tema ürgselt, jõuliselt, ilma eputamata laulmist tõstaksin väga esile. Ma ise otsin laulmises loomulikkust ja ei hinda maneeritsemist - Merle esitus on loomulik ja see on eriti folk-ja rahvamuusikas õigel kohal. |
|
