Lugenud kord noor astronoom *raamatut. Hea raamat. Maast, ajast, aastaaegadest, teistest planeetidest, tähtedest. Ja lugu sellest, mida ei saa kujutada. Tõepoolest, paberile ei mahu. Võtnud siis astronoom lükati. Teate, oli selline omaaegne kompuuter. Logaritmiline analoogarvuti. Ja pliiatsi. Paberi ka. Ja asunudki rehkendama. Paberile ei mahu, aga Tõutsimäele mahub ära küll. Ja planeedidki on mõistliku suurusega. Maakeraks saanud köömneterake. Alguses olnud Maa tühi ja pime. Et olnud parajasti sügis, siis võtnud astronoom kõrvitsa. Mitte väga suure, ka mitte liig pisikese. Ja valgus sai. Päikene. Ja olnud veel paar köömneterakest, mooniseemnekest. Ja Veenus ja Merkuur ja Marsski asusid oma teele. Hullem lugu olnud Pluutoga. Mine nii kaugele! Ja ainult ühe mooniseemnekesega! Päris teeristi kohe! Pisiplaneedid orbiidile pandud, vaja suuremaidki silmailuks taevasfäärile upitada. Kasvanud astronoomi aias üks ubinapuu. Noh, selline, kus ubinad pisikesed. Paradiisiõunapuu. (Ilus aed, eks!) Neid ubinakesi-õunakesi olnud lausa mitmes suuruses. Ka sarapuupähklid tulnud mängu. Nii saanudki Päikesesüsteem Tõutsimäele.
Juhtund see lugu kuldsetel 60-ndatel.
* Raamat ---> J. Perelman "Huvitav Astronoomia" - Mida ei saa kujutada.
Tallinn 1958 lk 107-110
|
|
