Kord vaevas hõbehaigruid suur
mure. Nimelt olid kirbud neid juba kaua-kaua kiusanud. Mida rohkem
kirbud neid hammustasid, seda rohkem nad pidid ennast kratsima. Asi
oli nii hull, et linnud ei saanud enam korralikult süüa ega
töötadagi. Ning see mure ei tahtnud kuidagi ära
kaduda.
Siis otsustasid linnud juhile oma
murest rääkida.
«Me oleme juba kaua kirpude
käes kannatanud. Sa oled meie juht. Aita meid!» kaebas
üks.
«Kaks mu last on surnud, sest
nad kaotasid kirbuhammustusi kratsides liiga palju verd,»
ahastas teine.
Juht vaatas oma rahvast ja tal
hakkas neist kahju. Mõnda aega püsis vaikus, sest oodati
juhi vastust. Lõpuks hakkas pealik end sügades rääkima:
»Mul endal on sama mure. Minu naine ja vanim poeg peavad voodis
lamama, sest neil on kogu keha katki kratsitud. Aga ka mina ei oska
mingit lahendust leida.»
«Mida siis teha?» küsis
üks lindudest.
«Mis meil ikka teha,»
vastas juht end mõtlikult sügades. «Kuna see probleem
ei puuduta ainult ühte meie seast, vaid meid kõiki, on see
kogu rahva mure. Kõik peavad lahendust otsima, mitte ainult
mina.»
Teine hõbehaigur sõnas oma
pead sügades: «Kutsu kokku hõbehaigrute üldkoosolek.
Siis saavad kõik lahenduse otsimisest osa võtta.»
«Hea mõte,» arvas
juht. «Mu armas rahvas, minge koju ja ütelge kõigile,
keda näete, et homme kell kolm on suur koosolek.»
«Kus see toimub?»
«Koosolekuplatsil suure
omukhuyu puu all. See on olnud nõupidamispaigaks juba meie
esivanematele. Sinna tulgu homme kõik: mehed ja naised, noored
ja vanad.»
Tol päeval saadeti sõna
laiali ja iga perekond kuulis suurest nõupidamisest.
Järgmisel päeval hakkasid
hõbehaigrud juba keskpäeval koosolekupaika kogunema. Noored
ja vanad, mehed ja naised - kõik olid seal. Igast perekonnast
oli keegi kohal. Kui tavaliselt ei ole kuulda, kui keegi ennast
sügab, siis asi on hoopis teisiti, kui seda teeb tuhat või
enam lindu üheaegselt. Selle heli saatel oodatigi juhi
saabumist.
Kell kolm saabusid pealik ja tema
naine ihukaitsjatega. Kuigi igaühel oli tegemist enda
kratsimisega, andsid nad siiski oma parima juhi tervitamiseks.
«Tänan, armas rahvas,»
ütles juht alamatele viibates. Ennast sügades istus ta oma
kohale ja koosolek võis alata. Kuid ta pidi karjuma, et ennast
üle kratsimise kuuldavaks teha.
«Kallid haigrud,»
alustas pealik ringi vaadates. «Me oleme siia kokku tulnud, et
otsustada, mida teha kirpudega.» Ta tegi pausi, vaatas
rahvahulka, sügas ennast ja jätkas.
«Näete, ma pean ennast
pidevalt sügama, teie samuti. Öelge oma ettepanek! Mida
teha?»
Veel enne, kui ta lõpetada
jõudis, lehvitas üks lind tiibu.
«Mul on üks idee. Aga
enne ma küsin oma sekretärilt, kas ta on kirjutamiseks
valmis.»
Kui sekretär oli valmis, hakkas
haigur rääkima.
«Keedame vett ja kallame siis
üksteist sellega üle. Nii saavad kõik kirbud kohe
surma,» seletas lind ja tema sekretär kritseldas need
sõnad kiiresti tahvlile.
«Nii ei saa. Kuum vesi põletab
meid endid ka,» vaidles teine haigur vastu.
Ka ülejäänud linnud
olid nõus, et kuum vesi võib nad lihtsalt surnuks põletada.
Linnud jäid uuesti mõttesse.
«Põletame ennast tulega!
Ükski kirp ei suuda seda välja kannatada, rääkimata
põgenema pääsemisest,» arvas järgmine
haigur.
«See on isegi hullem kui keeva
vee mõte,» vastati talle. «Suled saavad kannatada.
Tuli põletab tiibu ja me ei saa enam lennata.»
Pärast mõningast vaidlust
jäädi sellega nõusse.
Siis tõusis püsti väga
vana ja väga tark lind ning lausus:
»Peab tegema nii: iga
pere liikmed korjavad üksteiselt kirbud seljast ära ning
panevad mingisse anumasse.»
«Aga nad hüppavad ju
sealt välja,» hüüatas üks haigur.
«Anum peab olema ülevalt
kitsam kui põhjast. Kirbud ei oska otse üles hüpata, «
vastas vana haigur.
Juht sügas pead ja mõtles
veidi.
«Sinu jutus on iva,»
ütles ta.
«Njah,» tegi juht.
«Kõige parem mõte ongi üksteiselt kirbud ära
korjata ja nõusse panna. Minge koju ja tehke nii, nagu ma
ütlesin.»
«Aga mida me anumatega pärast
teeme?» küsis keegi.
«Kohtume kahe nädala
pärast siinsamas. Iga pere võtab nõu kirpudega kaasa.
Ainult vaadake ette, et kirbud põgenema ei pääseks.»
Ja linnud lendasid ära, ennast
ikka veel sügades.
Kahe nädala pärast
lendasid linnud tagasi ja igaühel oli kirpe täis nõu
kaasas. Kõik nägid väga õnnelikud ja terved
välja. Kui kogu rahvas oli koos, tulid juht, tema pere ja
ihukaitsjad platsile. Ühel ihukaitsjal oli kaasas hiigelsuur
tühi kast.
Erutatud hõbehaigrute seas
tõusis sosin.
«Nii suur kast!»
«Kas see on tõesti kirpe
täis?»
«Ei ole. See on täiesti
tühi.»
Juht ja tema kaaskond istusid maha
ning linnurahvas jäi lootusrikkalt vait. Ihukaitsja seisatas
pealiku selja taga ja pani kasti sinna maha.
Siis tõusis juht püsti ja
hakkas suurele kastile osutades rääkima. Ta ütles, et
igaüks peab sinna oma kirbud panema. Kohe moodustati suur
järjekord.
Esmalt viskas oma anuma kirpudega
ära juht ja siis tegid seda kõik ülejäänud.
«Olge ettevaatlikud. Ükski
kirp ei tohi põgenema pääseda,» hoiatas juht.
Kui kõik nõud olid suures
kastis, tegi ta uuesti noka lahti:
«Nii, nüüd on kõik
kirbud lõksus. Ma panen kastile kaane peale, et nad põgenema
ei saaks,» ta tegi pausi, vaatas oma kuulajaskonda ja küsis:
«Mis me nüüd selle
kastiga teeme?»
Linnud olid küllalt jahmunud,
sest sellelaadset küsimust nad ei oodanud. Nad jäid
mõttesse.
«Me võiks selle põlema
panna,» arvas üks.
«Mida ülejäänud
sellest mõttest arvavad?» päris juht.
«See ei ole just kuigi hea
mõte,» lausus teine.
Linnud arutasid mõnda aega ja
jõudsid järeldusele, et nõu põleb liiga
aeglaselt, selleks, et kõik kirbud hukkuksid.
«Mõtleme veel,»
ütles juht.
«Valime meie seast ühe,
kes on piisavalt tugev. Siis viib ta kasti nii kaugele ära kui
võimalik.»
Sellega olid kõik nõus.
Juht lisas: »Vii kirbud sinna, kus ei ela ei loomi ega linde,
mitte kedagi. Ära ainult kaant ava ja varsti on kõik kirbud
surnud.»
Nad valisid enda seast välja
kõige tugevama, kes võttis kasti oma võimsa noka otsa
ja lendas aeglaselt minema.
«Head teed. Tule tervelt
tagasi!»
«Vii kirbud hästi
kaugele!»
«Ära kaant ava.»
Haigrud käratsesid seni, kuni
taevas paistis linnust vaid väike täpike.
Kui too oli lõplikult kadunud,
pöördusid haigrud koju tagasi.
Suur lind lendas kogu päeva ja
öö. Järgmisel päeval jõudis ta suurde metsa.
Oli kuum päev ja lind oli üsna väsinud.
«Ma puhkan selle suure puu all
veidi,» sõnas lind endamisi ja maandus puu alla. Kasti
asetas ta enda ette maha.
Sama puu otsas lõid aga ahvid
lulli. Üks neist märkas haigrut ja ronis alla.
«Mis sa seal kastis kannad?
Kas seal on toit?» küsis ta.
«Siin on väga ohtlikud
asjad,» vastas lind.
«Tee lahti. Ma tahan näha,
mis seal on!»
«Ma ütlesin, et seal on
midagi väga ohtlikku.»
Algul vaatasid-kuulasid teised ahvid
vestlust puuvõrast pealt. Uudishimu kasvas aga peagi nii
suureks, et nad kõik ronisid alla, et näha kasti, mille
pärast vaieldi.
Lind anus ja palus ahve: Ȁrge
jumala pärast kasti lahti tehke.»
Selle peale ahvid ainult naersid.
«Loll lind. Lenda ära,
enne kui me sulle naha peale anname.»
«Me sööme su kasti
niikuinii tühjaks!»
Nii kallasid ahvid vaese haigru
sõimuga üle.
Lind ei andnud aga kergesti alla. Ta
proovis ahve mitmeid kordi ümber veenda, kui see aga ei
õnnestunud, lendas ta minema, ahve viimast korda hoiatades.
Ahvid aga hakkasid kaklema, sest
igaüks tahtis kasti ise avada. Nad kisklesid tükk aega
kasti ümber, kui lõpuks põmm! lendas kaas suure
kaarega pealt minema. Ahvid nägid, et seal sees oli hästi
palju väiksemaid nõusid ja kiskusid need välja.
«Olge ettevaatlikud,»
hoiatas üks ahv, aga teised ei kuulanud teda.
Nad avasid nõud ja kohe
kargasid kirbud neile kallale. Ahvid kiljusid ja kratsisid ja
hüppasid oksalt oksale, aga miski ei aidanud.
Seepärast võibki näha
ahve alatasa ennast kratsivat ja üksteiselt kirpe otsivat.
Luija muinasjutu pani kirja Ezekiel
B. Alembi
Tõlge Triin Kurrikoff Pilt Mann Lintrop
Muinasjutt ahvikirpudest originaalkeeles. Luija keeles jutustab Ezekiel
B. Alembi