Tartu Lasteteater / mängukava / ajalugu / repertuaar / inimesed / Tartu Lasteteater in english

ARTIKLEID.

nii nad meist kirjutavad...

Muljekilde Tartu Lasteteatri kümnendast hooajast.
   
   Enne kui astun Tartu Lasteteatri saali, püüavad pilku tavatud pildid teatri trupist, väikses ruumis ulakalt hajali portreed. Näib, et nad võivad raamidest hõlpsasti välju-da, sujuvalt mängu sisse ka(n)duda. Kas nii nad oma mustade seintega saali sisene-vadki – piltidelt, läbi seinte? Vahel on näitlejad nähtamatud. On nad üldse päriselt olemas? 
                                                       *   *   *  
   Ühel küünlakuu nädalal mängis Tartu Lasteteater kogu oma repertuaari, kaheksat lavastust. /…/ Tartu Lasteteatri lavastusi olen kümne hooaja vältel vaadanud haruharva. Nüüd näis, et osadus polegi  katkenud. Ilmsi-unena meenus teatri sünd Jaan Toominga stuudiona (1985-89), lavastused "Graal", “Laulik Hanrahan”, “Kolmas vaatus”: õhuline ruum, lauluhääled, roheline valgus... Tartu Lasteteatri tuumik on tänagi Toominga stuudiost. Ma tundsin ära teatri oma näo, vaikse oskuse elusaladusi hoida, jagada. Või on see pettekujutelm, otsin silda algusesse seepärast, et olin vahepeal pelgalt juhukülaline? /…/
   Omalaadse poeesiaga, käänuliste radadega muinasjutumaailmas rändab üha lavasta-ja Mart Kampus, kes on üksiti Tartu Lasteteatri direktor – kunstiline juht. Tema 1998. aasta lavastusi – Michael Ende “Ilma lõputa lugu”, Peter S. Beagle “Viimane Ükssar-vik”, Heino Väli “Päevakoer ja peegel” – tahaks vaagida koosmõjus. Paraku on Üks-sarvik mul seni nägemata. “Ilma lõputa lugu” jäi ainsa vaatamisega hämaraks, ligi-pääsmatumaks “nõiutud tihnikuks” kui Ende köitev raamat. Lavastuses on valusam  kahtlus, vastuseta küsimus: kas meie võimuses on veel Fantaasiamaailma päästmine?                                                                       
   “Päevakoer ja peegel” on tore nähtus: kaks koosseisu, kaks eriilmelist lavastust. Eri-nevad on kunstnik Piret Räni loodud suvised mänguruumid, misanstseenid, muusika. Kui mängivad Anne Maasik ja musitseeriv jutustaja Heikki-Rein Veromann, on Päe-vakoera retk mediteeriv, suletum, peegliotsinguid raskem mõista. Kui lillede teel nae-ratades kohtuvad Elgitha Zeno ja Taago Tubin, on mäng liikuv, kerge, pidulik. “Päe-vakoer ja peegel” ütleb midagi igaühele, kes sisimas laps – väiksemaid paeluvad lõbu-sad putuka-nukud, suuremaid loo sügavam mõte.
Tartu Lasteteatri võtmelavastus võiks hetkel olla Juhan Viidingu – Tõnis Rätsepa eksistentsiaalne näidend “Olevused” (lavastaja Taago Tubin, 1998). Olevuste maa-ilm, mis mällu sööbinud Juhan Viidingu lavastusest Draamateatris 1980, on tänaseks kogunud lisatähendusi. Taas on oluline peegel: meelde jäi Nulli (Enn Lillemets) nuk-ker tõdemus, et üksinda peegliga silmitsi “on teisipidi”. Ärevaid siseküsimusi küsib lavastuse raam. Lisategelane X jälgib Olevusi, ta näikse hoidvat olukorda kontrolli all? Proloogis ristuvad ajalik ja igavik: pinevalt läbi võre saali vaatavad inimnäod, pu-nane valgus, gongilöök. Uudne on ka lõpp. Viidingu lavastuses otsustasid Olevused: "ei, me ei kirjuta" inimestele kirja. Nüüd nad kirjutavad, jäävad vastusele lootma. Al-guses suure ähvardava konvoina kõndinud tuletõrjujakiivris X näib lõpus muhedam, aga kahtlus ei kao. Mis juhtub Olevuste kirjaga laial kivil? Kes kirja loeb, kas ta vas-tab ja kuidas vastab, millised on tagajärjed? Need tumedad küsimused saab teatripeeg-lisse vaataja Tartu Lasteteatrist kaasa – koos heleda tulekilluga.

                                                                             Pille-Riin Purje

  Kultuurikaja 15.mail 99.a.     

Tartu Lasteteatris esietendus 6.mail “Prints Muretu”: rootsi rahvamuinasjutu põhjal näidendiks kirjutanud Ewa Wigström, Per Lysander ja maailmanimi Susanne Osten Stockholmi Unga Klara teatrist.
   “Prints Muretu ehk Reis teisele poole” lavastaja on Taago Tubin. Laval on elav ja vaatemänguline, samas sügavama tagamaaga näidend noorest printsist, keda tema isa kuningas tahab kasvatada õnnelikus idüllis müüri taga, millest mure, lein, valu üle ei ulatu. Kui prints suuremaks kasvab, hakkab teda huvitama maailm sealpool müüri. Ta võtabki ette “reisi teisele poole”, peab läbima keerukaid katsumusi, et muutuda vastu-võtlikuks ka murele. Taago Tubina lavastusel ahendavat ealist adressaati ei ole, nagu hea ja tõelise lastelavastuse puhul ikka. Ilmselt kõige väiksemad võivad sekka igavust tunda, nad ei saa veel loo sisust aru. Ka tekkis kahtlus, kas ei peaks mängima vaheaja-ga – ühevaatuselisena kippus etendus veidi venima; rütmikas ja üllatusteküllases män-gus oli ka hõredamaid hetki, väsimisetunnet. Ometi on lavastus terviklik ja vaheldus-rikas. Anne-Mai Heimola kujundus on tinglik, hõlpsasti muutuv. Oli tore avastus, et Tartu Lasteteatri saalis olid aknaluugid enne mängu algust lahti, kevad paistis sisse – väljavaade haakus režii avatusega, paotas heledaid võimalusi mustas saalis. Mängu elavdavad vaimukas liikumine (Heli Kohvi seades) ja võitlused (Janek Sarapsoni sea-des). Vahvaid toone lisab lavastaja enda muusikaline kujundus: laulude valikus, teks-tides on nüansse, mida tasub kuulatada. Ka juba eesriidetaguses lõpulaulus, mis muu-dab finaali intrigeerivaks: sama igikestev kui mure on ka inimlaste soov põgeneda happy end’i. Aga kui lõpuks oleks taas avatud aknaluugid, milline kujutelm tekiks siis printsi kuningaelust?
   Prints Muretu rollis on külalisena Janek Sarapson VAT Teatrist, ta mängib väljen-dusrikkalt ja rõõmsalt. Valdavam on printsis lapselikum poolus, lustakalt ja tundlikult on kujutatud tema poisipõnni-iga. Kui rollilahenduse kallal norida, siis võikski veen-vam, komplitseeritum olla sisim areng, printsi meheks sirgumine, lootused, kahtlused.
   Ülejäänud ansamblina liiguvad mänglevalt rollist teise Merle Antson, Elgitha Zeno, Tiit Toomel ja Kalev Kudu: nende ülesanded läbi lavastuse on eripalgelised, mängida tuleb kuningat ja õukonda, surma ja hauakive... Surma teema on sugestiivne, kuninga lahkumine heleda surimaskiga meeldesööbiv. Trupp on ühtlane,  iseäranis värskelt mõjub vahepeal teatrist eemaldunud Kalev Kudu oma vaheda sarmi ja teravnurkse plastikaga. Kalev Kudu ja Janek Sarapsoni lavanatuurid on erksalt kontrastsed, eriti tabav on neil stseen põgenenud vangiga, müüri ja vabaduse suhtelisus.
   Tartu Lasteteatri repertuaari tuum pole kunagi olnud pealispindselt muretu. Nii teatri eelmine uuslavastus “Jesperi õnn” kui veel sammu kaugemale/lähemale astunud “Prints Muretu” ei tee publikule hinnaalandust: lastega-noortega räägitakse tõsistest probleemidest, täiskasvanul on saalis huvitav kaasa mõelda-tunda. Viimasel ajal olen-gi Tartu Lasteteatris, aga ka Nukuteatris mõelnud, et müüri “laste” ja “suurte” teatri vahele on kunstlik sõnastada. Just erinevas eas laste (heas mõttes “täiskasvanud las-te”) lava-maailmas on tekkimas mõtterikaid, valusate ja avalate siseküsimustega dia-looge. Võimalus siiralt mõelda ilmaelu ja inimhinge üle, küsida olemuslikke ja iga-vikulisi küsimusi – eks see olegi hea lasteteatri pärisosa.

                                                                      Pille-Riin Purje

Inimeseks saamise okkaline tee
AIVAR KULL
Tartu Postimees Kultuur 98/04/13

Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa «Olevused», lavastaja Taago Tubin, esietendus Tartu Lasteteatris 11. aprillil.
Tartu Lasteteater on sedapuhku välja otsinud silmapaistvalt kunstiväärtusliku näitemängu uuemast eesti teatriklassikast, mis on kiires ajavoolus siiski jõudnud juba pisut unustusehõlma vajuda.
Meenutagem siis, et «Olevused» jõudis lavale 1980. aastal Draamateatris (mängisid Arne Üksküla, Maria Klenskaja jt tuntud näitlejad). Tükki esitasid 1994. aastal ka Toronto isetegevuslased (näidendi tekst on ilmunud ajakirjas Meie Repertuaar, 1987, nr 9).
Huvitav on tagantjärele kõrvutada nende kahe lavastuse retseptsiooni. Kodumaise kriitika nägi «Olevustes» eeskätt üldinimlikku, filosoofilise sihiasetusega absurdidraamat, jäädes selle tingmärgilise vihjelisuse ees ka pisut nõutuks (Rein Heinsalu, SV, 20. juuni 1980), väliseestlased hoomasid aga näidendis esmalt teravat sotsiaalpoliitilist allegooriat; olevuste prügiväljadelt leitud püss assotsieerus vabadusvõitlusega ja kirjutusmasin sõnavabaduse puudumisega.
Mardi Valgemäe nimetas teost koguni prohvetlikuks ettekuulutuseks taasiseseisvuvast Eesti Vabariigist: «Raha leidmine ajab olevustel pea segi, tekitab omavahelist paksu verd ning seni üksmeelselt tegutsenud ühiskond lõhestub jõukaiks ja vaeseiks» (TMK, 1995, nr 4).
Taago Tubin on oma lavastuses rõhutanud üldinimlikku ning vältinud olupoliitilisi vihjeid ja ajakajalisi torkeid.
Nii on «Olevused» tema käe all muutunud tugeva üldistusjõuga teravmeelseks, absurdikomöödia sugemetega (ohu)draamaks, mis liitub hästi Lasteteatri varasemate, peamiselt Kalev Kudu lavastatud tükkide tinglike-eksistentsiaalsete meeleolude ja stiililaadiga («Lõppmäng», «Suvepäev», «Tulevik on munades»).
Meie ette astuvad kaheksa nimetut, üksnes numbrimärgistatud olevust, kelle ilutulestikuna sähvivates repliikides, paradokslevates tõekuulutustes, lapselikes vaidlustes ja hämaravõitu targuteludes kombatakse pidevalt (inim)mõtlemise piire, sooritatakse kaelamurdvaid mõtteuperpalle, mille vahelt ootamatult terendavad lõikavalt kristallselged tõetabamised.
/…/
Ometi on näidendi üldine mõte ja ideestik üpris tuumakas ja kandev. Olevused, kes kirglikult, lausa meeleheitlikult tahavad ja igatsevad inimeseks saada - me tunneme ennast nendes ära, tunneme liigagi hästi...

Seebivaba lasteteater

Tartu Lasteteatris esietendunud indiaani sugemetega eesti folkloori etendus «Kass kudi kangast, peni puhkse pilli» on eestlaste hüvastijätt taevapõdra rahvaste maailmaga.
/…/
Näidendi «Kass kudi kangast...» suund kisub aeg-ajalt häppeningi poole. Saal haaratakse kaasa publikule mõistatusi esitades. Tegelased toimetavad publikule lähedal ja miimika jälgitavuse poolest oleks selline distants filmilik, lastes läbi kõik nüansid, nagu see toimub Linnateatris. Aga maskid on ees ja varjavad ilmeid.
Mask on kui teine mina, kellele saab kriitilisel hetkel silma vaadata. Näitleja suhtlemine maskiga pole mitte uudne, vaid siinmail lihtsalt harva esinev.
Eesti ja indiaani
Raske öelda, kas tegemist on ikka indiaani sugemetega näidendiga. Ja veel raskem on öelda, kas see põhineb eesti folklooril. Mitte ainult, et indiaani on üle kahe kontinendi tohutult hajuv mõiste, vaid ka eesti folkloor on kahtlane termin, kui sinna alla arvatakse setud. Setu pole ju ei see ega tuu, järelikult on tegemist omaette rahvusrühmaga. Neid eestlasteks ümber teha pole ilus.
Lavastaja lähenemiselt materjalile on «Kass kudi kangast…» globaalne tükk. Hiina gong viitab indiaani hõimudest sootuks teisel pool maakera tehtavale teatrile. Sama vihje annab ka pentatoonika, mis vahekõllidena perioodiliselt üle kandle sõidab. Tegelased aga kannavad afropatse. Maailm ei ole suur.
Kangakudumisjutud lõpevad dominandita. Välja joonistub küll lugude moraal, aga lahendus jääb lahtiseks ja see on kaugel indogermaanidelt laenatud muinasjututavadest. Need on puändita lood. Banaalsus jääb sõnastamata ja see väärib küünlaid. «Kui nad surnud ei ole, elavad nad siiamaani õnnelikult» - see oleks ju banaalne. Pealegi pole see eriti tõsiselt võetav.
Peategelaste elu ei ole muinasjutu lõpuks mingil viisil normaalsem kui muinasjutu alguses ja sündmused on põhjuslikult motiveerimata. Keegi ei küsi Rebaselt, kuhu ta oma hobuse taha rakendatud reega sõidab, või miks hobune ei räägi, nagu oleks ta mingi süsteemiväline olend. Karu, Hunt ja Jänes tahavad ree peale saada vaid selleks, et liikuda ühest punktist teise, kusjuures lõppsiht pole oluline. Peategelased ei liigu siit sinna mitte konkreetse eesmärgi pärast, vaid lihtsalt seetõttu, et nad on suutelised liikuma.
Hüvastijätt taevapõdraga
See kõik tuletab meelde Uku Masingu üht Akadeemias avaldatud analüüsi Põhja-Siberi rahvaste juttudest ja sellest, kui talumatult ebanormaalsed näivad need lood indogermaani traditsioonist tulnule.
Põhjapoolne maailm tiksub teist aega. Meie siin asume üleminekualal. Me keel on veel uurali algupära, aga täitub üha indoeuroopa tunnustega.
Päevselge, et püstkoda on mobiili kõnepostis keeruline kaasas kanda. Jaapanis on see protsess olnud väga valulik, sest kõrgtehnoloogia on maapealsed sfäärid ammu maha jätnud ja haikude rütm ei klapi radiaalsete kiirteede sirgjoonelisusega kopka eest. Ometi on eestlastel veel aega. Näiteks õppida sõnastama olematust, nagu seda teevad indogermaanlased: wireless, trådlųs, drahtlos - ilma pikkade juhtmeteta, kui soovite. Soov olematust sõnastada on sisuliselt sama mis unistus näha kerjuse abielu printsessiga. Mis siis, et tegelikult nii ei juhtu, mis siis, et tegelikult on see juba sotsiaalsete taustade pärast nonsenss.
Lasteteatri viimane üllitis on seebivaba - soapless -, rangelt ebakommertslik ja orienteeritud nendele aladele, mida Barbiede dünastia pole veel vallutanud.

http://www.postimees.ee/ POSTIMEES | * NELJAPÄEV, 14. OKTOOBER 1999

MARTIN SÕMER  

Tartu uudised 99/09/23
Tartu Lasteteater pillutab lavale metsatäie väikesi imelugusid

Lasteteater alustab uut hooaega indiaanihõngulise eesti folkloori etendusega, mis juhatab lapsed barbide ja legode juurest korraks aegadetagusesse muinasjutuilma.
Anne Türnpu: «See on täiesti uus, mitme kultuuri omavahelisest mängust sündinud etendus.»
Ene-Liis Semper :«Anne on aastaid kogunud materjale erinevate väikerahvaste kultuuride kohta ning leidnud neis sarnaseid elemente. Kujunduse idee on osaliselt pärit indiaani hõimurituaalide maskidest..»
Türnpu, kellele lavastus on magistritööks Eesti Muusikaakadeemia kõrgemas lavakunstikoolis, on veendunud, et mitu tuhat aastat kestnud rahvapärimustes on vägi sees.
Lavastuse muusikalisse kujundusse on panuse pannud aga näitlejad: kõik pillisaated on trupp ise vanadest eesti ja setu viisijuppidest teinud. Ammutuntud loomalugusid toetavad etenduses vanade rahvaste seas tuntud käelise tegevusega laulud, mille toel vanemad õpetasid last oma mõtteid paremini väljendama.
Mart Kampus:  «Televisioon ja arvutimängud pakuvad valmiskujul palju huvitavat, kuid ei jäta lapsele võimalust oma fantaasiat kasutada. Lastele tuleb lihtsalt näidata, et ka tavalise kinda ja pinnulise puutükiga on võimalik mängida, kui sellele hing ja elu sisse mõelda.»

KADRI ALLIKMÄE
AIGI VIIRA

TARTU  LASTETEATER SAJANDILÕPUL  

Tartu Lasteteater on oma kümneaastase tegutsemisajaga liialt kaua eesti teatri perifeeriasse kuulunud. Kriitikud on sellest kaarega mööda käinud ning ajakirjanduses on ilmunud vaid üksikuid tutvustavaid nupukesi. Põhjuseks võib olla vähesest reklaamist tingitud teadmatus, kuid kindlasti ka üldine huvipuudus lasteteatri kui sellise vastu. Lastele mängitava teatri tõsiseltvõetavust on ju aastaid üritatud tõestada, kuid läbimurret pole siiani saavutatud.
Tartu Lasteteater on üks väheseid õnnelikke väiketeatreid, kellel on täiesti tasemel oma teatrimaja koos laialdaselt eksperimenteerimisvõimalusi pakkuva black-box tüüpi saaliga. Ajakirja Teater. Muusika. Kino kunagises lasteteatri erinumbris (1996, nr 7/8) ütleb Tartu Lasteteatri praegune kunstiline juht ja direktor Mart Kampus (kes oli siis veel seotud Von Krahli Teatriga): “Kui tegu on konkreetselt lasteteatriga ja kui tollel on ka oma maja, siis peaks see olema lastemaja: kui laps sinna sisse astub, hakkab lummus pihta”. Tartu Lasteteater  praegu selline ongi. Vana puumaja on seestpoolt hubane ja pastelselt värviküllane. Seintel võib näha fotosid lavastustest ja näitlejatest, silma hakkavad eelmistest lavastustest pärit nukud, mis ruumi  fantaasiarikkamaks ja huvitavamaks muudavad. Kogu õhkkond on sõbralik ning lummav. Teadlikum külastaja leiab oma fluidumi ka teatrimaja tähendusrikkast ajaloost: 1870. aastal sai just siin alguse eesti rahvuslik teater, kui esmakordselt tuli lavale Lydia Koidula “Saaremaa onupoeg”.
  Aga paraku ei ole maja veel teater. See sünnib koostööst näitlejate, lavastajate ja publiku vahel. Tartu Lasteteatri trupp  koosneb põhiliselt 1989.aastal Jaan Toominga ja Ülo Vilimaa stuudio lõpetanutest. Mõned on koolitust saanud ka Viljandi Kultuurikolledžis. Trupi kunstiline võimekus jätab vahetevahel küll soovida, kuid näitlejameisterlikkuse algtõed on kõigil omandatud. Nii mõnigi võiks oma eeldustelt ja potentsiaalilt kuuluda väga heade näitlejate hulka, paraku on neil lasteteatris küllalt vähe võimalusi mängida kunstiliselt ahvatlevat tippdramaturgiat, mis loovisiku arengule kaasa aitaks.  Tõenduseks olgu fakt, et hooaja 1998/99 repertuaaris oli kõigest kolm algupärast näidendit, ülejäänud lavastused põhinesid dramatiseeringutel. Korralikku lastedramaturgiat on tõepoolest raske leida, kuid dramatiseeringud pakuvad näitlejaile harva piisavat eneseteostust. Samuti tundub, et osa lavastajaid ei suuda või ei tahagi võidelda näitlejate stampidega, keskendudes tihti pigem tekstile või ka pelgale vaatemängulisusele.
Õnneks ei ole Tartu Lasteteater üritanud publikut õpetama ega kasvatama hakata. Ollakse tuntavalt seda meelt, et lastele mängitav teater peaks olema  kunstipärasem ning teatraalsem. Mitte lapsele näpuga näidata, vaid pakkuda talle sellist vaatamist ja kuulamist, mis ärgitab ja meelitab teda mõtlema, sest laps saab nähtust omamoodi, kuid õigesti aru.    Hooajal 1998/99 oli Tartu Lasteteatri mängukavas10 lavastust, neile lisaks veel suvine vabaõhutükk “Beti ja lõvid” Ülikooli Botaanikaaias. Eelmisest hooajast püsis repertuaaris Mart Kampuse lavastatud “Viimane ükssarvik”, Juhani Pütsepa "Valguse vennad.Lumeleopard", Anne Maasiku luulelavastus "Saa tühjaks mu süda", Kalev Kudu poolt lavale toodud “Üle linna Vinski” ning Taago Tubina lavastatud “Olevused”. Repertuaaris võib eristada lihtsakoelisemaid ja keerulisemaid, kergemaid ja tõsisemaid tükke. Osa neist sobivad päris väikestele, osa kooliealistele ning  hooajal on vähemalt üks lavastus plaanitud ka täiskasvanutele. Tihtipeale polegi võimalik konkreetset vaatajagruppi esile tõsta, kuna mitmed lavastused on oma kunstiliselt ülesehituselt huvipakkuvad nii lastele kui ka täiskasvanuile.   Käesolev ülevaade keskendub rohkem uuslavastustele, kuid üldpildi huvides tutvustame lühidalt ka eelnevast hooajast mängukavas olevaid teatritükke.
Vanimad mängitavad lavastused olid 27. septembril 1997 esietendunud Aapeli “Üle linna Vinski” (lavastaja Kalev Kudu) ja samal päeval välja tulnud, Anne Maasiku seatud türgi luule õhtu “Saa tühjaks mu süda”.
Aldar Talviste dramatiseeritud ja Kalev Kudu lavastatud “Üle linna Vinski”  räägib lastenäidendile ootuspärasel moel headusest ja sellest, kuidas õige hea valest heast eristub. Õige ja vale äratundmine peategelasest poisinaaskli kogemuste kaudu peaks tooma lastelavastusse nö. kohustusliku koguse nalja, mis aga alati ei väljendu nii, nagu seda oleks just soovitud. “Vinski”  nimitegelane (Aldar Talviste) omandab  tänu apteekrilt (Tiit Toomel) saadud pulbrile  võime muutuda nähtamatuks ning kimbutab  nii tühiseid padjaklubi liikmeid kui ka töötuid vargaid. Oma viimase koguse pulbrit sööb ta aga  õilsa teo tegemiseks, saades kõigi lemmikuks.  Üldiselt mõjub näitlejate mäng Tartu raekoja kujutise fooniga tühjal laval pigem illustreeritud teksti mahaütlemisena.
Anne Maasiku luulelavastused täiskasvanuile on Tartu Lasteteatris juba traditsiooniks kujunenud. “Saa tühjaks mu süda” on kokku pandud XIII sajandi türgi müstiku ja lauliku Yunus Emre ning hilisemate XX sajandi türgi luuletajate tekstidest. Pille mängivad, luuletusi loevad ja laulavad Anu Ander, Maare-Maarika Heinsoo, Tuuli Otsus, Heikki-Rein Veromann ja Anne Maasik. Monotoonselt hüpnotiseerivas lavastuses on esiplaanil türgi luule meloodiline kõla. Luule on läbi põimitud lauludega ning tegevus praktiliselt puudub. Seega ei ole lavastus kindlasti menutükiks mõeldud ning pakub huvi üsna kitsale, vaimsemate huvidega publikuringile.
Loomulik osa ühe lastele mängiva teatri olemisest on suvelavastus vabas õhus. 6. juunil 1998 esietendus Tartu Botaanikaaias Ervin Lāzāri muinasjutt-romaani dramatiseering “Beti ja lõvid” (lav. külalisena Reeda Toots). Raske on Tartus leida ilusamat ja peresõbralikumat kohta ühele klounaadi sugemetega lastetükile.  Suhteliselt kireva, kuid mitte häiriva tsirkuseteemalise kujunduse ja samalaadsed kostüümid tegid Mats Õun ja Kristi Kärmas. Eelkooli-ealistele mõeldud loos väikesest tüdrukust Betist (Elgitha Zeno), kes koos oma kummaliste sõpradega viib kokku lõvipaari ja päästab ühe neist kurja lõvitaltsutaja käest. Näeb akrobaatilisi ja klounilikke etteasteid tsirkuseakrobaat Arabellalt (külalisena Aita Vaher), Klounilt (Merle Antson) ning kurjalt ja kavalat lõvitaltsutajalt Altamerolt (Taago Tubin).   Taago Tubina lavastatud “Olevused” (esietendus 11.aprillil 1998) pakub huvi eelkõige täiskasvanumale vaatajale. Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa näidendi tegelaste suurim soov on ükskord jälle inimesteks saada. Oranzides maani hõlstides ja silmaaukudega kaabudes Null (Enn Lillemets), Üks (Aldar Talviste), Kaks (Kalev Kudu), Kolm (Tiit Toomel), Neli (Merle Antson), Viis (Elgitha Zeno), Kuus (Helen Hansberg, külalisena) ning Seitse (Kärt Johanson, külalisena) otsivad oma identiteeti suhetest üksteisega, rahast ja ka inimeste riietest. Tekstil on tuntav sotsiaalne ja ühiskondlik taust, kuid lavastaja näib rõhutavat pigem ajatuid ja igavikulisi probleeme. Inimeseks saamine ei seisne konkreetsetes tegudes, see on pigem tunnetuslik küsimus, seetõttu on lavastus tervikuna suhteliselt staatiline, kindlate liikumisjooniste ja väljapeetud rütmiga.   Esimene vaatus on eelkõige tekstist sõltuvalt mõtlikum, sügavam ja reserveeritum. Teises vaatuses panevad olevused selga inimeste riided, rohkem kaalu on välisel koomikal ning lavastus muutub  elavamaks ja lõbusamaks.    Uuslavastuste vaatlust oleks sobilik alustada Mart Kampuse kahe selle hooaja lavastusega, mis kannavad edasi tema eelnevate tükkide “Kuidas kirjutada suurt päkapikuraamatut” ja vaatlusaluselgi hooajal kavas olnud “Viimase ükssarviku” esteetikat. Mart Kampuse lavastusi on tihti peetud natuke liiga tõsisteks ja keerulisteks, vähem on aga räägitud nende kaunist ja soojast atmosfäärist. Lavastused on kujundirikkad ning “avatud” - nad eeldavad, et publik täidaks teatud lüngad ise. Seejuures ei pruugi vaatajate peas tekkivad arusaamad ja kujutlused olla täpselt lavastaja visioonidega kooskõlas, kuid kahtlemata on nad sama õiged.
Heino Väli “Päevakoer ja peegel” jutustab päevakoerast, kes hirmsasti armastab end imetleda hommikustel kastepiiskadel. Kuna need on lühikese elueaga, otsustab päevakoer püsivamat peeglit otsima minna.. Teel kohtab ta mitmeid putukaid - mutukaid, kuid peeglit ei leia.
“Päevakoera ja peegli” lavastusest on Tartu Lasteteatris õigupoolest kaks varianti - üks statsionaaris ja teine väljasõitudel mängimiseks. Kuigi idee jääb samaks, on teostuses mitmeid erinevusi.. Väljasõidutükis on palju elavat muusikat Heikki-Rein Veromanni esituses ja nukkudega mängib Anne Maasik üksinda. Statsionaari- lavastuses mängivad nukkudega Elgitha Zeno ja Taago Tubin ning etendust raamiv muusika tuleb lindilt. Lavakujundused on mõlemas versioonis stiililt ja ideelt sarnased, kuid arusaadavatel põhjustel on väljasõidulavastus kohandatud kitsamatele oludele. Mõlema kujunduse puhul on eriti paeluv värviline võrkkiik, mis väljasõidulavastuse puhul ongi ainsaks mängupaigaks. Oma maja lavastuses on mängukohad hajutatumad, liikuvust ja tegevust on rohkem ning etenduse vastuvõtt võidab sellest kindlasti.
Michael Ende lastejutt “Ilma lõputa lugu” Andry Erwaldi ja Mart Kampuse  dramatiseeringus on kahtlemata keerulisem ja nüansirikkam, kui  “Päevakoer ja peegel”. Väike poiss asub seiklusrikkale teekonnale, et päästa lapsemeelne valdjatar ning kogu Fantaasiamaa. Süžee on muinasjutuline ning tegelasi ja sündmusi seetõttu ohtrasti, vahest isegi liialt palju.
Kaht lavastust on üsna hea paralleelselt jälgida - teemad ei ole küll võrreldavad, kuid kunstilised väljendusvahendid on sarnased. Kui “Ilma lõputa loos” on väga palju tegelasi, olukordi, pöördeid ning ka kujundilist üleküllust, siis “Päevakoer” on justkui eelneva kontsentraat. Tinglik, kujundlik hoiak on säilinud, kuid lavastus on tervikuna rafineeritum, kompositsiooniliselt tasakaalustatum ja täpsem.
Mõlemas lavastuses on näitlejad koos nukkudega laval. Teater. Muusika. Kino lasteteatri erinumbris kirjutab Eero Spriit: “Niipea kui i n i m e n e  tuleb n u k u kõrvale, hakkab ta tahes tahtmata nukku kustutama
./---/ Nukkude maailm hakkab toimima siis, kui laval on üksnes nukud.” Mart Kampuse lavastused tõestavad aga, et nuku ja inimese maailmad võivad eksisteerida kõrvuti, üksteist täiendades. Üks ei pea tingimata teise üle domineerima, teist tahaplaanile suruma. Seda enam, et mõlema lavastuse nukud on meisterlikult tehtud ( Liina Keevalliku kunstnikutöö “Ilma lõputa loole” ning Piret Räni oma “Päevakoerale ja peeglile”).
“Ilma lõputa loos” võib näitlejaid ja nukke pidada üksteise asendajateks. Toimub pidev rollivahetus, eri maailmad segunevad ning tulemuseks on kahtlemata huvitavam ja mitmeplaanilisem lavastus, kui seda ainult nukkude või ainult näitlejatega võiks ette kujutada.
“Päevakoeras ja peeglis” on nimetatud suhe mõnevõrra teisenenud. Konkurendid ei olda mitte niivõrd ühe rolli piires, vaid pigem publiku ees. Elgitha Zeno ja Taago Tubina lavaline liikumine ja omavaheline suhestumine annab edasi ühe loo, nukud jällegi teise, muusika omakorda kolmanda. Kokku saab aga terviklik lavastus, millel on lihtsalt mitu erinevat külge.
Nii “Ilma lõputa loos” kui ka “Päevakoeras ja peeglis” on selgelt tajutav Mart Kampuse lavastustele iseloomulik emotsionaalselt väga mõjuv atmosfäär, mis luuakse valgustuse, muusika, näitlejate - nukkude kammerliku mängu, kuid kindlasti ka  lavakujunduse ning ruumipaigutusega. Mõlemas lavastuses on lava paigutatud tavapärasest erinevalt. “Ilma lõputa loos” asetseb mänguplats põiki läbi saali, “Päevakoeras ja peeglis” on lavaks saali keskele paigutatud piklik platoo.
“Ilma lõputa lugu” jutustab Fantaasiamaa päästmisest, tegelikult on aga mõlemad lavastused omamoodi “fantaasiamaa”, kujutluste alalhoidmise teenistuses-. Mida rohkem lapsed Fantaasiamaale satuvad, seda tugevamaks too muutub. Mida rohkem lapsed mõtlevad nähtu üle, loovad omi kujutelmi ja arusaamu, seda rikkam on nende lapsepõlv.
  
Matthias Johann Eiseni “Kõu ja Pikker” külalislavastaja Rein Aguri tõlgenduses esietendus 29. novembril 1998.
Kavalehelt saab lugeda: “Kõue ja Pikri lugu on M. J. Eiseni katsetus luua oma ja ehtne eestlaste eepos. Lugulaul ilmus 1885. aastal, ning 1887. aastal märkis Eesti Kirjameeste Selts selle ära oma esimese auhinnaga. Eeskujuna kasutas Eisen Vana-Kreeka mütoloogiat ja tolle aja soome-ugri kultuuriruumi.” Kavaleht annab ka teada, et kuigi Eisen kirjutas selle lugemiseks noortele, pakub teater lavastuse lastele. Sellise suunitlusega ei saa aga nõustuda, sest näitemängust arusaamiseks peaks teadma elementaarseid kultuurikoode - rahvapärimusi ja müüte tundmata jääb lavastus pelgalt tühikargamiseks. Vaatamata pisut segasele süžeele oli lavastuse visuaalne pool silmapaistev (kunstnik Liina Pihlak). Üleni valgel laval mõjusid koloriitselt ja pseudorahvuslikult kostümeeritud müütilised tegelased Vana Tühi, Taevataat, Ilmarine, Kõu, Pikker (Maare-Maarika Heinsoo, Tormi Kevvai, Anu Ander, Aldar Talviste, Enn Lillemets) hästi. Stiilipuhtas ja võõritustega maitsestatud lavastuses võimendasid loo paroodiat ka vahepeal mängu tõmmatud efektsed miniatuursed nukud.
Hooaja kolmas külalislavastaja Katrin Nielsen tõi 27. veebruaril 1999 vaatajate ette Günther Jankowiaki näidendi “Jesperi õnn”. Lavastus puudutab üsna traditsioonilises lastetüki laadis mürsik-poisi probleeme kooli, vanemate ja esimese armastusega. Lisamõõdet annavad abstraktsed tegelased: tigedavõitu õnn Õnne ning heasüdamlik õnnetus Põmmu. “Jesperi õnne” tekst ja idee on head, teismeikka jõudvate laste probleeme ei käsitleta eesti teatris just väga tihti. Lavastuses on vaimukama lahenduse leidnud stereotüüpsed ja grotesksed Jesperi isa ja ema ( Enn Lillemets ja Helen Hansberg) ning  prints ja kuningas (Enn Lillemets). Tänapäeva lapsi püüdlikult jäljendavad Õnne (Maare-Maarika Heinsoo) ja Põmmu (Sven Antson) mõjuvad aga kohati liiga magedatena. Kõike head ja vaadatavat võtabki lavastuses kohati maha mõttetu ja tühi rabelemine. Mäng mängu pärast mitte just kõige paremas tähenduses. Ka teksti kuritarvitamine korduste näol mõjus tarbetuna. Laps pole rumal, saab ühest korrast aru küll. Aldar Talviste Jesperina on sümpaatne ja usutav, kuid samas võib ära tunda juba “Vinskist” tuttavat poisinaaskli mängumaneeri. “Jesperi õnn” sarnanebki  nii väljendusstiililt kui ka eeldatavalt sihtgrupilt pikka aega menukalt mängitud “Üle linna Vinskile” ning vahetabki  viimase välja.
 
Hooaeg 1998/99 lõppes Tartu Lasteteatris igati õnnestunud lavastusega. 6. mail 1999 esietendus Taago Tubina lavastuses Ewa Wigströmi, Per Lysanderi ja Suzanne Osteni lastenäidend “Prints Muretu ehk Reis teisele poole.” Prints, keda isa üritab lossimüüride vahel säästa maailma kurbusest ja murest, ei suuda aga leppida õukondlaste poolt pakutavat mängu-õnne ja mängu-rõõmu. Vana kuninga surm, millest printsile räägitakse kui isa äraminekut kaugele maale, tekitab viimases huvi, mis ikkagi on teisel pool lossimüüri. Mure otsimiseks rändama minnes saab ta nähtud ilu, headuse, kurjuse ja armastuse kaudu tunda, mis on tõeline kurbus ja mure, ning jõuab seeläbi  ka oma õnneni. Lavastus näitabki lapsele ja miks mitte ka täiskasvanule, et elu, milles me kõik põgusalt viibime, ei koosne ainult lõbust ja õnnest, vaid paljudest seletatavatest ja seletamatutest asjadest, ning et rahu ja õnne leidmiseks tuleb taluda kannatusi ja eneseohverdust.
Meie lasteteatri traditsioonis on surma ja eluprobleemide vaatlused üsna harukordsed. Sama ei saa aga öelda näiteks Rootsi lasteteatri kohta, mis on  maailmas tuntud just sügavamaid ja tõsisemaid teemasid puudutavate lavastustega. Antud tüki üks kaasautoritest Suzanne Osten on 1976. aastast alates oma teatris Unga Klara lastele rääkinud näiteks Vietnami sõjast, alkoholiprobleemidest, vanemate lahutusest. Seejuures ei ole tema lavastused masendavad ja rusuvad, vaid paistavad silma just vaimukate ja lõbu pakkuvate leidudega.
Ka Taago Tubina tõlgendus pakub hulganisti kujundlikke elemente, mis suhteliselt uudsetena mõjuvad värskete ning humoorsetena. Mängulist ja teatraalset lähenemist võib kõikjal silmata ning tõsised teemad saavad niimoodi visuaalselt huvitava väljenduse. Esile tuleks tõsta lavastaja ja kunstniku (Anne-Mai Heimola) omavahelist õnnestunud koostööd.
Heal tasemel ansamblimängu pakkus etenduse alguses ennast ja oma tegelasi tutvustav näiteseltskond (Merle Antson, Elgitha Zeno, Kalev Kudu, Tiit Toomel) eesotsas  külalisnäitleja Janek Sarapsoniga VAT-teatrist. Õnnestunud lavaruumis, kus peamiseks mänguplatsiks on keset lava asetsev alt ja pealt käidav poodiumitaoline ehitis, paar kiike ja tagaseinas lae alla kinnitatud troon, võib iga näitleja tänu mitme tegelase mängimisele demonstreerida oma oskusi, millega tullakse kenasti toime ja tulemiks on  Lasteteatri selle hooaja üks arvestatavamaid  lavatükke. Värskendavaks süstiks Lasteteatris on nimitegelast mängiv Janek Sarapson, kes orgaanilisena ning keha ja teksti vallates veab suhteliselt tempoka näitemängu koos toetavalt mängivate partneritega komistamata lõpuni. Samuti on lavastaja  suutnud Lasteteatri näitlejad hoopis puhtamalt ja täpsemalt mängima lükata, kui  võrrelda tema eelmise lavastusega “Olevused”. Kuigi näitlejad mängivad erinevaid tegelasi, on vahel statistid ning illustreerivad nukkudega, ei raskenda see loo vastuvõtmist. Pigem on see õnnestunud sümbioos. Edasiminek  näiteseltskonnas ja eriti lavastajas on silmaga nähtav.   Tartu Lasteteateril on nii lavastajate - näitlejate kui ka ruumi osas eeldused pakkuda tõsiseltvõetavaid lavastusi ka täiskasvanuile. Tartu on tudengite linn ning nõudlus riigiteatrist erineva, alternatiivsema teatri suhtes on kindlasti olemas. Lastele mängimist ei tohiks see teadmine muidugi varjutada, kuid potentsiaalse publiku olemasolu tuleks siiski oma huvides ära kasutada. Nii mõnedki praegu repertuaaris olevad lavastused võiksid tudengitele üht-teist pakkuda, kuid ligimeelitavat dramaturgiat Lasteteatris hetkel paraku pole.
On kindel, et see väike teater on eesti teatrimaastikul olemas, kuid edaspidiseks turvatundeks peaks ta olemasolevat nii hoidma kui ka arendama.  

       Kirsten Kuldver   kirsten@ut.ee
       Rait Avestik        raitav@ut.ee
       8. juuni 1999

Postimees, Kultuur 99/05/29
Olevused
Tartu Lasteteater mängib Dionysia festivalil sel hooajal viimast korda üht oma mitte-ainult-lastelavastust, Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa 1980. aastal Draamateatris esmaetendunud näitemängu «Olevused». Mis peaks hästi haakuma festivali Identiteedi-teemaga, sest rahutukstegev kes ma olen? köeb ka prügiväljal elutsevate humanoidsete elukate kuppelmütside all. Neile adekvaadi leidmine ka praeguses sootsiumis ei tohiks kujuneda keeruliseks (prükkarid?, teletupsud?).
Ainult et Viiding-Rätsep astuvad veel sammukese tagasi asjade alguse suunas. On vähe sellest, et alustada uuelt lehelt valmis inimesena. Enne tuleb temaks saada, end inimesena tõestada. Liites siia vaimuka, sarkastilise, elegantse ja hüperboloidselt paradoksleva dialoogi, on ütlematagi selge, et see näidend peaks kuuluma iga tõsise Viidingu-austaja kogemusse. Kummalisel kombel on see tekst, mille puhul tegu kindlalt eesti dramaatika lausmaastikul kõrgemale küündiva kühmuga, ilmunud vaid korra, sedagi nii perifeerses väljaandes nagu oli omaaegne «Meie repertuaar». Kes seda enam välja viitsib otsida, parem siis juba teatris ära käia. Taago Tubina lavastus, kannatab vaadata küll.

Sven Karja  

Postimees, Kultuur 99/10/02
Kui mitu teatrit mahub «heade mõtete linna»?
SVEN KARJA
Taaralinnas juubeldab Tartu Lasteteater. Juba kümme aastat! Alles kümme aastat! Kindlasti saab sellele kultuuriuudisele reageerida ka vähem äärmuslikumalt ja ilmsesti võikski levinuim reaktsioon kõlada umbes nii: jajah, need Jaan Toominga stuudio omad, teame küll. Aga kes seal nüüd lavastab? Kes mängivad? Kas nad tõesti veel tegutsevad?
Ühest küljest - ei ole ilmselt Eestis riigiteatrit ega (professionaalset) vabatruppigi, kes oleks oma asju viimasel ajal sedavõrd vaikselt ajanud. Ei preemiad, ei vabariiklikke ega muid festivale. Aga ka mitte skandaale ega taevani kostvat porinat madala kunstilise taseme üle.
Eemalolija vaatepunktist võib üks lihtviisil kulgev teater tekitada kummalist rahutust: äkki on selle kulgemise taga viljatu rutiin? Vahest on see vägagi võimas idee (ühes võimsa liidriga Toominga näol), mille nimel just see stuudiotrupp kunagi teatriks formeerus, lahustunud leigeks vedelikuks ümber kunagise teatritempli varemete?
Ent nii nagu vastsündinu pühapiltlikul titenäol pole midagi ühist kümneaastase jõmpsikaga, ei saa tänast Tartu Lasteteatrit mõõta kunagisega. See on hoopis teine teater. Kuigi teatud suletusest, iseloomulikust sissepoolepööratud orgaanikast räägiti juba kümnend tagasi.
Kindlasti võib sellele teatrile praegu ette heita saamatust avalikkusega suhtlemisel. Aga kindlasti ei saa ainuüksi selle põhjal teha järeldusi laval toimuva väärtuse suhtes. Ehk säästetakse energiat hoopis sisulisele tegevusele? (Vääriks uurimist, mil määral on näiteks isand Ahmetovi shõud kujundanud avalikkuses Salong teatri renomeed ehk kasvatanud tema külastatavust).
Tänane Lasteteater, kelle tõsisem vaade maailmaasjadele ja vaikne nokitsemine ei ületa sageli kohalikkugi uudiskünnist, tähistab ometi ka vaikset vastupanu lastele pakutava kultuuri keskmele. Ajal, mil isegi teatrite pöördumised lapspubliku poole lehkavad järjest enam raha järele (eriti iiveldamaajavalt mõjuvad jõulude aegu pea igas teatris käiatav päkapikukonveier!), ei saa kuidagi öelda, et Lasteteater oleks ideeliselt «ammendunud». Iseasi, et iga teater vajab teatud aja tagant oma eesmärgi täpsustamist.
Tartu linna kui Tartu Lasteteatri peremehe poolt aga saabus juubeliks sõnum, mis lubab järeldada, et selle teatri juhid ja näitlejaskond seni midagi väga valesti on teinud. Või mida muud arvata, kui abilinnapea kasutab leheveergudel fraase nagu «olen tõsiselt mures» ja et tuleks ükskord tõsiselt otsustada, kas teha teatrit või mitte.
Vastuse sellele eksistentsiaalsele dilemmale peaks tooma 5. oktoober, mil eesti teatri algkodus Jaama tänava majas kohtuvad teater ja linn, ja esimest korda kümne aasta jooksul peaks teater kuulma, millist teatrit linn selles majas näha tahab.
Kuipalju selgust see kohtumine toob, on raske arvata, sest vähemalt Tartu linna kultuuriosakonnas valitseb teatri tuleviku suhtes kõige sügavam kujutlusvõime puudumine. Linna kultuurijuht ja keegi ametnikupiigake lähevad TLi mainimise peale silmanähtavalt ähmi täis, kuid ümmarguse jutumulli puhumisest konkreetsemale pinnale ei õnnestu meie vestlust kuidagi kallutada. Valdavalt saan vastuseks «Ei, meie ei otsusta siin midagi».
Palju õnne, vaene Tardo liin su lasteteatri juubeli puhul! Ja kui ükskord tõesti peaks leitama keegi, kes arvab enesel olevat õiguse otsustada, mitmele teatrile siin linnas ruumi jagub, siis jätkugu tal selget pilku otsusele jõudmiseks.  

Mart Kampus
Tartu Lasteteatri direktor-kunstiline juht
Linnaisade jutust võib järeldada, et Tartu Lasteteater ei vasta mingitele kriteeriumitele. Aga neid kriteeriume ei ole ka kusagil ega kunagi paika pandud?!
Kui ma Tartu Lasteteatri direktori kohale kandideerisin, ei esitanud linn mulle mingeid nõudmisi. Seega olen teatrit vedanud oma visiooni järgi, ja oma tööd oleme teinud nii hästi kui suudame. Nüüd aga selgub, et linnaisadel on tekkinud pretensioonid teatri töö suhtes. Kui Tartu Lasteteater ei vasta mingitele kriteeriumitele, kusjuures neid kriteeriume ei ole ka paika pandud, siis tekib küsimus, mis õieti on hea lasteteater. Rääkimata sellest, et viimasest eelarvest vähendati teatri dotatsiooni neljandiku võrra, ja veel ainsagi kommentaarita.
Minu ettekujutuse järgi võiks Tartu Lasteteater jääda kindlasti linna teatriks, samuti peaks alles jääma suunitlus lastele, ei ole mõtet Vanemuisega konkureerida. Alles peaks jääma ka sisuline vastupanu puhtalt kommertsteatrile.  

Kalev Lindal
Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja
Mis edasi saab, seda ametnik kindla peale ei tohi ega saagi öelda.
Tartu Lasteteater on saanud 10aastaseks. Meie praegune seis on selline, et tahaks nagu edasi vaadata järgmise kümne, kahekümne, kolmekümne aasta peale. Mis edasi saab, seda ametnik kindlasti ei tohi ega saagi öelda, meie pole siin need, kes keelavad ja käsivad. Minu arvates on Mart Kampus üritanud omal ajal Toominga poolt pandud tugevale põhjale toetudes leida uusi lahendeid ja väljundeid, aga… noh, siin on terve hulk majanduslikke probleeme, mis aja jooksul aktuaalseks on saanud. Mis teatritegemise sisulisse külge puutub, ei tohiks see olla ainult ninnu-nännu värk, seal peaks ikka midagi enamat ka olema. Aga selle üle, missugune see vorm täpselt olema peaks ja kes seal veel kaasa võiksid lüüa, tuleks küll nüüd mõelda. Kultuuriosakond on siin pigem initsiaator, kes aitab välja selgitada mingi probleemi või võimaliku arengu edaspidist suunda, et sellele tuginedes edasi liikuda, kuhugi jõuda.  

Margus Kasterpalu
Postimehe kultuuritoimetaja
Linn peaks enesele selgeks tegema, mida ta tahab. Kas see teater peaks rändama mööda lasteaedu ning tegema jänest ja hunti või on vaja linna üritusele kostümeeritud inimesi lastega mängima või on see lihtsalt üks teater, mis ise määrab oma prioriteedid.
Ma ei ole asjaga sedavõrd kursis, et öelda, kuidas Tartu Lasteteatri asjad tegelikult on. Mõned lavastused, mis ma seal näinud olen, on täiesti vaadatavad, aga mulle tundub, et viimaste aastate jooksul tekkinud mitte eriti positiivne imago kahjustab seda teatrit. Võibolla oleks mõistlik kasvõi nime vahetada. Nimetus lasteteater on olnud pisut eksitav kogu aeg, sest trupp on võtnud lavastada asju, mis ei ole lastele mõeldud, ja mõned asjad, mis on mõeldud lastele, pole mõne lapsevanema arvates olnud vastuvõetavad nende lastele.
Kui linn annab põhilise selle teatri eksistentsiks vajaliku raha, siis peaks ta ka arusaadavalt sõnastama, mida ta selle raha eest saada tahab ehk mis funktsiooni lasteteater siin linnas täitma peaks. Kas see teater peaks rändama mööda lasteaedu ning tegema jänest ja hunti või on vaja linna üritusele kostümeeritud inimesi lastega mängima või on see lihtsalt üks teater, mis ise määrab oma prioriteedid. Minu teada ei ole seesugust selget tellimust olnud ja selles mõttes on linnajuhtide etteheited väga ühekülgsed.
Kui mina linnakodanikuna mõtleks linna asemel, siis näen kaht võimalust. Esimene: et lasteteater oleks tõesti Vanemuisega konkureeriv, võibolla teist laadi teatrit harrastav, kuid kindlasti mitte kvaliteedis kaotav linna finantseerimisel olev teater. Teine võimalus oleks ilma püsitrupita nn mänedzherteater, mis ainult vahendab valmis lavastusi ehk siis kutsub lavastaja, kes toodab mingi väärt töö. Kolmas võimalus on see, et tal on vaja ainult häälekooli saanud inimesi päkapikkudeks ja jõuluvanadeks. Aga siis ei pruugiks seda enam teatriks nimetada.  

«Lasteteatri kümnes sünnipäev pole meie kokkutulemiseks mingi põhjus, pigem hea ettekääne,» kinnitab näitleja Merle Antson, kes teatri algusaastate ansambli uuesti kokku kutsus.
Vastu lasteteatri kümnendat juubelit saavad mustas saalis kontserdil «Kõik mu ümber lauluks muutub» kokku teatri endised ja praegused näitlejad.
«Aeg tundus paras,» sõnab Antson. «Taaskogunemine oleks juhtunud ka ilma hea ettekäändeta. Ehk on see praegu lihtsalt juhuste õnnelik kokkulangemine.»
Viimane kord laulsid nad koos kuus-seitse aastat tagasi.
«Seitse on ilusam number kui kümme,» arvab Aare Laak.
Kohtumised ja taaskohtumised
Kui ma kokkutulemise plaanist teada sain, tundus see nii enesestmõistetav, sõnab näitleja Friedrich Fromm lasteteatri kunagise ansambli kontserdi eel.
«Kas sul on mingi surma eelaimus, et meid kokku kutsusid,» küsib ta Merle Antsonilt muiates. «Praegu on veel seltskond koos, aga varsti hakkab keegi ära minema. Viimane aeg, et koos saab laulda.»
Seda viimase aja tunnet küll veel ei ole, naerab Antson.
Ta lisab, et kui ka pooled sõbrad oleksid keeldunud, poleks see kujunenud meeletuks tragöödiaks.
«Siis poleks lihtsalt aeg küps olnud,» teatab Antson.
Linnateatri näitleja Liina-Riin Olmaru kinnitab, et tahtis laulma tulla.
«Elu koosneb kohtumistest ja taaskohtumistest,» mõtiskleb ta. «Tahtsin taaskohtuda. Ja mõteln, et need inimesed kes tulevad kuulama, siis osad tulevad taaskohtuma, teised kohtuma.»
Omaaegne lahkuminek oli näitlejate sõnul loomulik.
«Kahetseda pole siin midagi,» kinnitavad nad. «Poleks midagi head saanud, kui oleksime kokku jäänud,» ütleb Laak.
Kaks linditäit laule
Laupäevasel kontserdil «Kõik mu ümber lauluks muutub» esitavad endised ja praegused näitlejad rohkem kui tunni jooksul pea kakskümmend laulu.
«Enamus on ikka meie kahe lindi laulud, aga muid on ka,» sõnab Antson.
Vabakutseline näitleja Friedrich Fromm itsitab ja teatab, et päris kõiki ka ei laula, ei hakka kuulajaid üle koormama, ikka mõistuse piires.
Iseasi, mis see mõistuse piires tähendama peaks. Ansambli algusaasta kontsertidel oli andunud kuulajaskond ehk fännklubi näitlejaist muusikuid kuulama tundide kaupa. Siiamaani käivad vanad lindid käest kätte ja kõrvast kõrva. 
«Vana kuulajaskond on ehk ikka alles,» oletab nüüdne sotsiaalteaduste tudeng Aare Laak. «On ehk neidki, kes omal ajal meid kuulnuna nüüd uuesti tulevad.»
Merle Antson looda tulevat neid, kellele need laulud korda lähevad ja neid, kes lasteteatri bändist midagi häguseltki teavad.
«Nad võiksid ehku peale tulla, nagunii on meiega nii, et meeldib või ei meeldi,» sõnab Antson.
Loodetavasti ei lähe õudseks nostalgitsemiseks, ohkab lasteetari näitleja Kalev Kudu.
Laak viskab vastu: «Nii vanad me ju ka ei ole.»
Laulud ja tunne
Laulud võite ju uuesti selgeks saada, aga seda tunnet, vaimsust te enam sinna taha ei saa, hoiatanud üks fänn praegust kõrgema lavakunstikooli magistrandi Anne Türnpud kui kontserdimõttest kuulis.
«Praegu küll sellist tunnet ei ole,» ütleb Türnpu. «Pole probleemigi.»
Neid on nii palju lauldud, et kõik sõnad on siiani meeles, lisab Laak.
Antsoni sõnul tulid proovis sõnad iseenesest suhu.
«Selge see, et me pole enam need, selles ajas ja selles eas, nagu olime,» kinnitab Laak. «Tunnet, et midagi oleks kadunud, ei ole. See on midagi muud kui see esimene kord. Seda enam ei mäleta.»
Rakvere teatri kostümeerija Kaja Kupp ohkab mõistatusliku naeratusega: «Tundub, et pole ära olnudki.»
Praegune Rakvere teatri näitleja Heilo Aadla ütleb, et päris nii ta neid laule enam laulda ei suuda kui oaml ajal.
«See tõetunnetus, mis oli siis, pole see tõetunnetus, mis praegu,» räägib ta. «Need viietesitaastased, kes meid nüüd kuulaksid, saaksid sellest maailmast pildi.»
Tuntus tuli Siberis
Kohti, kus näitlejad omal ajal laulmas käisid, oli otsatu hulk, sõnab Antson.
«Ilma reisideta ei saa me neid asju vaadata, sest reisid olid meie laulmise osa,» mõtiskleb Laak.
Türnpu meenutab, et igal reisil tekkis vennastumine kohalikega.
«Udmurtias oli tollal ärkamiaeg ja mul on tunne, et lasteteatrit teati enam Venemaal kui siin,» sõnab ta.
«Marilased mäletavad meid siiaamaani. Just need tudengid, kes tollal siin õppisid.»
Parimad esinemised on lauljate kinnitusel tõesti olnud väljaspool eestit, eriti Iževskis.
«Kuna sõnadest ei saadud aru, olid need esinemised teistsugused,» sõnab Antson.
«Kehakeel», itsitab Fromm. «Päris ärakurnatud tunne oli lõpuks.»
Laak lisab, et millegipärast on neid laule just sellistes kohtades palju esitatud, kus sõnadest aru ei saadud.
«Kui ei saa aru, siis ei saa aru, aga me laulame ikkagi nii nagu laulame,» ütleb ta.
Laulame, mis me oskame, kiidab Fromm.
Kui endised ja praegused suudavad kuidagiviisi oma tegemisi klapitada, siis tahaksid nad taas rändama minna. «Võiks Austraalia Eesti majas esineda,» unistab Türnpu. «Siberisse tahaks ka.»
«Sinna läheks iga kell,» kinnitab Antson.

Aigi Viira

Tartu Lasteteater / mängukava / ajalugu / repertuaar / inimesed / Tartu Lasteteater in english