Pealkiri
Tekst
Kodused mängud
Minu lapsepõlvekodu asus Virumaal praeguses Mäetaguse vallas Uhe külas. Meie maja oli naabermajadest pea poole kilomeetri kaugusel ja seepärast naabrilastega väga tihti kokku ei saanud. Ema-isa käisid tööl ja seetõttu olime minust poolteist aastat noorema õega pidevalt kahekesi. Kuna kolhoositööl oli palk pea olematu, siis mänguasju oli meil äärmiselt vähe – kogu lapsepõlve vältel minul ja õel kokku vaid neli ristiemade kingitud nukku, paar 9-aastaselt surnud vanemast õest järelejäänud kummilooma ja perekonnatuttavate poja logisev plekkauto, mille rattad kippusid küljest ära tulema. Aga see-eest oli meil kogu maja ümbritsev loodus, mis pakkus küllalt palju tegevusrõõmu. Ja „mänguasju“ sai ju ka ise välja mõelda (puukäbid loomadeks, taimelehed lauanõudeks), samuti võis aida alt aegade jooksul sinna visatud katkisi nõudekildegi „serviisidena“ kasutada. Ega sinna aida alla ju ronida polnud lubatud, aga või siis ema nägi, kui ta tööl oli, millega ja kus me parajasti aega veetsime. Ainus, mis väga rangelt oli keelatud, oli kodust naabrite juurde minek. Kuna ka nemad meile tulla ei tohtinud, kasutasime kavalalt „poole tee“ taktikat ja saime kokku kraavikaldal allika juures. Polnud me siis ju naabri juures, aga kodulähedases metsas ja heinamaadel ringihulkumine polnud ju keelatud.
Eks selline looduses ringihulkumine oli omamoodi põnev ka – kust leidsid linnupesa, kust metsaande ja eks igal lillelgi oli oma kasvukoht. Teadsime täpselt, millise puu all kasvavad kollased ülased (igal pool neid polnud), kust otsida kuuseriisikaid või millise kuuse all heinamaal kasvavad pohlad.
Ma ei mäleta kordagi, et ema oleks lapsepõlves meiega mänginud või meile mänge õpetanud. Polnud tal selleks aegagi. Kolhoosilauda lehmad vajasid kolm korda päevas lüpsmist, siis veel omad loomad, söögitegemine, koristamine-pesemine, õmblemine... Nagu ta hiljem on meenutanud, oli ta õhtuks nii väsinud, et magas õhtul juba enne, kui voodisse jõudis. Millal siis veel oli aega meiega mängida!
Meie lemmiktegevuseks oligi looduses hulkumine. Maja ümber oli tarata aed ja kohe aianurgast algas mets. Teisel pool õue olid väikesed põllulapid ja siis jälle metsatukad ja heinamaalapid. Igal sellisel metsatukal, heinamaal ja paljudel puudelgi olid omad mikrotoponüümid (kui polnud mõnd muud nimetust, mida teadis kogu küla). Oli olemas Sinilille lepik, Pohlakuusk, Kruustikuusk (seal all kasvasid „kollased kruustid“ ehk kirjakeeli kollariisikad) jne.
Kooliajal lisandus lugemine ja sellele kulutasin omal ajal vägagi palju aega. Et ema mind lugemise juures ei segaks ja midagi tegema ei saadaks, maskeerisin tihti lugemise õppimiseks (ema nähes oli koolivihik raamatu peal, kui ema eemale läks, lugesin edasi). Teine moodus oli nn lehmaga karja minek. Kuna karjamaad oli vähe, siis väitsime emale, et lähme lehmaga karja, kuid ise panime lehma köide ja lugesime õega raamatuid. Sääskede eest pääsemiseks võtsime salaja voodilina kaasa, pugesime sinna alla ja aina lugesime. Vahel ei pannud tähelegi, et lehm end ketist lahti rapsis ja ilma meieta koju läks. Siis oli kodus muidugi kuri karjas.
Vahel siiski lubati ka naabrite juurde ja siis olid loomulikult tegevused-mängud hoopis põnevamad ja lõbusamad, eriti suvel, kui linnalapsed maale vanaema juurde saadeti. Ühe naabritädi juurde kogunes siis vahel minust paar aastat vanem Linna-Mati, minust aasta noorem Ester (mu noorpõlve suurim sõbranna), temast paar aastat nooremad Illar ja Marika (hiljem ka nende nooremad vennad Urmas ja Peeter). Siis sai seal juba „seltskonnamänge“ mängida, mida kahekesi eriti lõbus teha polnud (näiteks „Mädamuna“ jt selliseid mänge). Ka kooli oli mitmekesi hoopis huvitavam mängida, kuid et kõik tahtsid õpetajad olla, siis tekitas see mäng ka pingeid. (Millegipärast kodu-, kooli ega poemängu juures liisulugemist ei kasutatud, siis oleks ju lihtne selgitada, kes just õpetaja või poemüüja on). Kuna naabritädi juures oli kuuseoksa küljes meie küla ainuke kiik, siis loomulikult oli see ka üheks lemmikajaviiteks. Võistlesime seal, kes mitme hoovõtuga sai varbaga teist kuuseoksa puudutada. Meil kulus selleks ikka kolm-neli korda, Linna-Mati sai juba teise korraga oksale pihta!
Talveperioodil elas külas peale meie vaid minuvanune naabripoiss (tema õed olid juba vanemad ja meiega ei seltsinud) ja hiljem tema väikevend, aga tema oli jälle meiega mängimiseks liiga väike. Seetõttu „suurem seltskond“ saigi vaid kolmeliikmeline olla. Ei mäleta, et naabripoisiga väga mänge oleks mänginud, kui siis vast lauamänge ja vahel peitust. Peidukohti oli toas muidugi vähe ja seetõttu polnud huvitav seda pikalt mängida. Rohkem kolasime õues ringi. Siiski meenub, et sai vahel ka „Kivikuningat“ mängitud ning ükskord selle käigus kukkus Eero suure kivi otsa ronides alla ja kivi tõmbas ta põlve marraskile. Oma emale serveeris ta muidugi, nagu oleksin mina ta meelega kivi otsast alla lükanud ja pahandust oli rohkem kui asi väärt.
Kuna olime omapead, siis oli kodus aega mängimiseks küllaldaselt. (Kui suuremaks saime, siis lisandusid muidugi ka kohustused, kuid aega oli ka siis.) Talvel oli mängumaa muidugi kitsam ja piirdus põhiliselt tubaste mängudega. Õega mängisime vahel kodu. Koduna kasutasime tihti voodit. „Titana“ kasutasime meie kassi, kes oli väntsutustega harjunud ja mõnda aega lubas end ka linadesse mässida. (Tita-teema tuli päevakorrale siis, kui naabriperre väike tita ilmus).
Mängida sai ka lauamänge („Reis ümber maailma“, „Tsirkus“ ja „Suusaretk“, rohkem meil neid polnud). Veidi kasvasime, siis lisandusid mitmed paberi ja kirjutusvahendiga seotud mängud („Kartulikuhi“, „Trips-traps-trull“, „Laevade pommitamine“, tähemängud jne). Veel oli põnev voodis olles või pärast põrandapesu maas lebades vaadata lubjatud lage, kust olid lubjatükid maha kukkunud, ja mõistatada, millist kuju sellised laigud laes kandsid. (Sama sai teha ka suvel murul lebades ja pilverünkaid vaadates.)
Talvised õuemängud olid muidugi seotud lumega. Korralikke suuski meil polnud ja seepärast polnud suusatamine eriti populaarne. Siiski sai nendega lumes ukerdatud (õigeks suusatamiseks seda nimetada ei julge). Suusad olid isa enda tehtud „pütilauad“ ja suusakeppidena kasutasime luuavarsi. Ega need suusad polnud ei määret ega tõrva näinud ja seepärast eriti ei libisenud, aga asja ajasid ära. Kuna meie lähedal ühtegi mäge polnud, siis on suuskadel mägedes sõitmine siiani minu jaoks veidi ebakindel tegevus.
Polnud meil kelkugi, kuid omaenda tagumise poolega lauda katuse harjalt alla lumehange sai sõita küll! Aga seda ei tohtinud ema teada, muidu oleksid „triibulised“ kindlad olnud. Nii kavalad me olime, et sõitsime katuselt alla metsa poole, sinna ema ei osanud vaadata ja meie salategevus jäi talle aastateks teadmata. Probleemi tekitasid aga selle tegevuse juures viltide otsas olevad kalossid, mis kippusid lumehange ära kaduma.
Sulalumega sai muidugi lumememme tehtud ja lumepallidega märki loobitud. Tore oli ka kuuseheki serva tuisanud lumehange onne kaevata, kuid ka see oli keelatud, sest ema kartis, et võime varingu puhul lumehange alla jääda.
Suvel õues kodu mängides olid selleks ideaalsed paigad sirelipõõsa, kibuvitsaheki ja valge pargiroosi vaheline nelinurk (umbes 2x3 meetrit) või umbes sama suur vana õlgkatusega puukuur, mida puukuurina enam ei kasutatud. Eriti hea oli seal olla väikse vihmaga, kuid enne tuli katusel olevad augud plekitükkide või puukoorega kinni lappida. Kui aidaaluseid „serviise“ kasutasime, siis parem oli ema silma alt kaugemale hoiduda ja siis sai mängida aida taga kasvava suure jasmiinipõõsa ja aida vahel ning „riiuliks“ kasutada vana aida pehkinud alumistesse palkidesse uuristatud õõnsusi. Sinna sai „aardeid“ ka teiseks päevaks jätta, sest ema seal ei käinud. Vahel sai varakevadeti mängutoaks kasutatud ka sea suvist kuuti.
Poodi sai igal pool mängida, aga eriti hea oli siis, kui maja remondiks toodi silikaatkive ja kuni need veel kasutuses polnud, sai nendest poemaju ehitatud (ka „elumaju“), kuid õhtuks, enne vanemate kojutulekut tuli kivid taas hunnikusse laduda.
Liivakasti meil polnud ja seda asendas oivaliselt saepuki alla kogunenud saepuruhunnik. Seal oli tore omi põlde ja karjakopleid rajada ning käbiloomi karjatada. Takjanuppudest said lambad, männi- ja kuusekäbidest teised loomad. Heinaraamiks kasutasime õe nukuvoodi otsi, karjakoplid ehitasime oksaraokestest ja põllule pikkisime viljadeks kasteheinu.
Pallimänguks oli avar õuepealne. Et kahekesi oli palli loopimist-kinnipüüdmist igav teha, siis vahelduseks ronis teine katusele või redelile ja pidi seal palli püüdma. Iga püüdmata pall andis ühe tähe, kuni sõna „SIGA“ täis sai. Ka pallikooli oli õues hoopis lihtsam mängida kui toas – polnud hirmu, et pall kogemata mõne vaasi või toalille maha ajab.
Umbes 5. klassis käies tekkis meil naabripoisiga „Oma pargi“ tegemise idee. Valisime kumbki oma väikse metsatuka ja hakkasime seda omal moel pargiks „kujundama“ – võtsime maha võsa ja istutasime juurde paar puukestki. See vaimustus kestis meil vist paar suve, siis läks mööda. Sel ajal rääkis naabripoiss, et leinakask tekib siis, kui harilik kask välja kaevata ja latvapidi uuesti maasse kaevata – juurtest pidid siis uued leinakase oksad saama. Oma kokkusaamise allika juurde me ühe sellise kase ka istutasime, kuid mul hakkas kasest kahju ja lõpuks istutasime ta õigetpidi mulda tagasi.
Samal ajal hakkasime naabripoisiga võidu lammastele talveks vihtu tegema – kes teeb päeva jooksul rohkem vihtasid, on võitja. Naabritädi oli ka vahel kampas. Et metsaserva kaskede oksi kätte saada, õpetas ta meile, et tuleb ronida kase otsa, hoida kätega puuladvast kinni, jalad puust eemale lükata ja nii puu alla painutada. (Ta ise oli selliseks ronimiseks juba liiga vana, aga oksi sai ta nii meie allatoodud puudelt murda!) Selline tegevus oleks pea suure õnnetusega lõppenud. Nimelt ei osanud Eero arvestada, et lagedal kasvanud jässakas kask pole painutamisel nii nõtke kui metsakask ja kord juhtuski nii õnnetus – kask murdus ja Eero maandus kivihunnikus. Õnneks siiski peale korraliku põrutuse ta viga ei saanud.
Oru koolis
Esimeses klassis käisin Oru algkoolis ja elasin perekonnatuttava juures. Tema korter oli küll vaid ühetoaline, kuid tihti kogunes sinna peaaegu kogu meie klass. Siis oli meie lemmiktegevuseks esinemine. Mõtlesime käigu pealt välja näidendeid, lugesime luuletusi, laulsime ja tantsisime. Näidenditel oli küll pealkiri ja jagati ära tegelaskujud, kuid stsenaarium puudus täielikult ja kõik improviseerisid nagu heaks arvasid. Ainsaks pealtvaatajaks oli siis minu hoidjatädi Laine, kes voodiserval istudes meie esinemisi pealt vaatas ja alati tugevasti plaksutas.
Kevadel esinesime samamoodi meie maja otsas lastehoidjatele ja lastele (Orul siis lasteaeda polnud ja kui emad olid tööl, hoidsid väikseid lapsi hoidjatädid. Nad kogunesid tihti meie maja otsa päikesepaistelisse ja tuulevarjulisse kohta, kus lapsed said liivaga mängida ja hoidjatädid omavahel suhelda).
Talvel oli kogu briketitööstuse asula laste kokkusaamiskohaks sealne maa sisse kaevatud küttehoidla katusele tekkinud liumägi. Sinna kogunesid nii titad koos hoidjatega kui ka koolilapsed. Sõideti alla nii kelkudel kui suuskadel (kui neid kellelgi oli), aga ka vineertahvlitel või oma isiklikul taguotsal. Et oleks huvitavam sõita, tegime liuronge või võistlesime, kes kaugemale sõidab. Kuigi mäel oli vähe ruumi, pahandusi seal polnud, sest hoidjatädid hoidsid korda ja suuredki poisid ei julgenud nende juuresolekul väiksemaid kiusata.
Oru kool asus tol ajal ühe kolmekorruselise kortermaja korteris, kus ühes toas oli klassiruum, teises sidejaoskond ja köögis oli laste riidehoid. Seetõttu polnud meil vahetundidel kuhugi minna ja ka mängida polnud kusagil. Kevadel tohtisime siiski välja minna. Metsa alla oli algeline spordiväljak tehtud, kus oli ka poom. Meelistegevuseks saigi seal turnimine. Ei mäleta, kuidas me seda mängu nimetasime, aga poomil oli üks „Kuningaks“ ja teised kordamööda püüdsid teda sealt maha tõugata. Kes kaotas tasakaalu ja kukkus poomilt alla, läks rea lõppu ja püüdis oma järjekorra saabudes taas „kuningat“ troonilt tõugata. Kellel see õnnestus, sai uueks „kuningaks“. Kui aga nii „kuningas“ kui „trooniletrügija“ koos tasakaalu kaotasid ja maha kukkusid, sai uueks „kuningaks“ järjekorras olnud esimene „trooniletrügija“.
(Põhimõtteliselt oli see samasugune mäng nagu „Kivikuningas“, ainult kivi asemel oli poom. Mängu õpetasin teistele selgeks mina, kuna olin sellesarnast mängu kodus mänginud.)
Pagari koolis
Alates teisest klassist õppisin juba Pagari 8-klassilises koolis. Sõita tuli sinna bussiga. Talvehommikuti bussi oodates meisterdasime bussipeatusesse lumekindlust, kus käisid tuulevarjus ka täiskasvanud bussiootajad (bussipeatuse hoonet meil polnud). Kui sulailma polnud, sai kindlust ehitada ka lumelükkamisel tekkinud lumekamakatest. Ei lugenud meile ka see, et bussi saabudes olime üleni lumised või sula ilma korral ka lausa märjad.
Koolis pidi vahetundide ajal koridoris ringiratast jalutama, kuid kui saal oli soojaks köetud, võis seal mängida, hiljem ka sportida. Talvel mängisid suured poisid vahetundide ajal koroonat ja lauatennist. Väiksemad mängisid „pitti“, ringmänge või ronisid niisama võimlemisredelitel. Ringmänge ja muid seltskondlikke mänge mängiti klassiõhtutel ja koolipidudel. Väiksemates klassides „Kes aias?“, „Tibu, tibu, ära näita!“ jne. Vanemate klasside klassiõhtutel ja rühmakoondustel oli populaarne „Pikk nina“, ringmängudest „Rits-rats, rundibumm“, „Me lähme rukist lõikama“, „Šooder“, „Laurentsius“, „Üksinda kõnnin ma“ jt.
Kevadeti ja sügiseti, kui ilmad olid ilusad, mängisime vahetundide ajal õues rahvastepalli ja „koera“, suuremad poisid mängisid korvpalli või võrkpalli. Vahetunni alguses tuli vaid poiste kehalise kasvatuse õpetajalt pall hankida. Harvem sai ka jalgpalli mängitud. Reegliteta jalgpalli sai vahel ka klassiruumis mängitud. Mäletan, et ükskord juhtus seejuures õnnetus ja keemiaklassi kapi klaasiga uks sai pallitabamuse. Siis võeti meilt hulgaks ajaks vahetunni ajal pallimängimise õigus ära. Vahetunni ajal mängiti kaartegi, kuid seda tuli teha salaja, kuna „hasartmängude mängimine“ oli keelatud. Põhiliseks mänguks oli „Potkitnoi“. Ja muidugi mängiti tahvli puhastamise svammiga sõda – mis siis, et pärast kooliriided kõik kriidiga koos olid! Mängisid nii poisid kui tüdrukudki.
Kooli õuel oli algul võllaga kiik, kuid kuna üks poiss kukkus sealt maha ja ta käeluu läks katki, siis lammutati kiik ära. Siis ehitati pöördkiik ja ka sellel kiikumine oli (eriti väiksemate klasside õpilaste) üks lemmiktegevusi.
Omaette mängimine toimus vahel ka tundide ajal (seda muidugi salaja). Kirjutasime üksteisele salakirju ja edastasime neid salaja. Et õpetaja „sissekukkumise“ korral kirjade sisu teada ei saaks, mõtlesime välja „oma“ morse, mida vaid meie klass teadis.
Pinginaabriga sai mängida ka „Laevade pommitamist“ ja „Kartulikuhja“.
Kui meie lugemislektüüri sattus Gaidari[1] jutustus „RSN“, tahtsime meiegi salajasteks looduse kaitsjateks hakata. Peakorteriks valisime Pagari mõisa häärberi pööningu (mõisahoone oli tol ajal osaliselt kooli kasutada, seal asusid internaat, kooli söökla, õpetajate korterid ja mõnda aega ka võimla). Salajasse „vennaskonda“ võeti vastu vaid omi sõpru ja kõik pidid andma vande. Kusagilt toodi ka pikksilm, millega salaja ümbrust jälgisime. Korra avastasime isegi naabermaja elaniku, kes pargist oksi murdis ja saatsime talle „salajase“ sõnumi, et ta nii enam ei teeks. Õpetajad said aga meie tegevusele õige pea jälile, tituleerisid selle huligaansuseks ja meid kupatati „staabist“ minema. Siis vaibus ka meie „salaseltsi“ tegevus.
Keskkooliaeg
Peale Pagari kooli lõpetamist astusin tolleaegsesse Adolf Kesleri nimelisse Kohtla-Järve 5. Keskkooli. Ega ma eriti klassiga kokku sulanud, sest peale tundide lõppu kiirustasin bussi peale, et koju sõita, ja seetõttu peale tunde klassikaaslastega suhelda ei saanud. Samuti ei võtnud ma osa nende „labrakatest“, mis kippusid joomapidudeks kujunema, kuid mind need ei tõmmanud. Vahetundide ajal ei mäleta, et mingeid mänge oleks mängitud, kuid igavate tundide ajal sai vahel pinginaabriga „Laevade pommitamist“, „Trips-traps-trulli“ või „Kartulikuhja“ mängitud.
Sel ajal võisid suveks vanaemade juurde saadetud naaberkülade noorukidki meile tulla ja vahel kogunes meid kokku lausa kümmekond. Mängisime kas kaarte või koksisime palli.
Üliõpilasaja ajaviited
Kui õppisin EPA-s[2], sai vahel kursuseõhtutel samuti ringmänge mängitud. Üheks ringmänguks oli „Jänku hüppas metsa all“.
Koori „Heli“ sünnipäevapidudel sai lauas mängitud paberimängu „Kes sa oled?“
Täiskasvanumängud
Peale ülikooli sattusin tööle Iisaku Näidissovhoosi. Elasin kortermajas. Õhtuti kogunes meie maja juurde kenake seltskond ja siis läks pea alati lahti pallimäng. Mängiti nii „Koksi“ kui ka „Kartulit“. Pikkadel bussisõitudel või õhtuti korteris käis kaardimäng (põhiliselt „Potkitnoi“). (Ema kodus ladus ka pasjanssi.)
Peoõhtutel mängiti harva ka ringmänge.
Arvutimängud tulid mu ellu alles mõned aastad tagasi, kui pojad mulle arvuti kinkisid. Nüüd vahel õhtuti enne magamaminemist mängin mõned mängud. Põhiliselt mängin kaardimänge FreeCell, Solitaire ja Spider Solitaire.
MÄNGUDE KIRJELDUSED
Paberimängud
Kartulikuhi
Paberile joonistati ringikestest kolmnurkne kartulikuhi. Kuhja suurus olenes mängijate soovist. Kuhja ülaotsas oli üks ringike, järgmises reas kolm, siis viis ringikest jne. Kordamööda hakati ringikesi värvima. Kui kellelgi õnnestus rida (nii horisontaalselt, vertikaalselt kui diagonaalselt) täis saada, luges ära, mitu kartulit ta sai ja märkis üles. Kui kõik kartulid võetud, loeti üle, kummal rohkem punkte (kartuleid) oli.
Trips-Traps-Trull
Kõigepealt tuli joonistada kaks paralleelset joont ja kaks sellega ristuvat paralleelset joont, et tekiks üheksast ruudust koosnev mänguväli. Siis tuli kordamööda hakata ruutudesse oma märke panema (0 ja X) nii, et saaks kirjutada kokku kolm märki ükskõik millisel suunal (vertikaalis, horisontaalis või diagonaalis). Kui see õnnestus, oli võitja teada. Alustada tuli kordamööda või alustas kaotaja.
Ülespoomismäng
Mängujuht mõtles välja mõne sõna ja märkis selle paberile nii, et tähti asendasid kriipsukesed. Teine pidi sõna ära arvama ja selleks hakkas ta tähti pakkuma. Kui täht oli õige, paigutati see vastava joonekese asemele. Kui aga sõnas sellist tähte polnud, alustas mängujuht võllapuu ehitamist, kus iga kriips tähendas valestiöeldud tähte. Kui võllapuu sai valmis, joonistati samal viisil ka kõlkuja. Mäng jätkus, kuni sõna oli ära arvatud või mängija „üles poodud“. Võitis see, kes oli kõige rohkem tähti õigesti ära arvanud.
Sama mängu puhul võis mängija ka „seaks“ saada. Sel puhul andis valestiöeldud täht seale ühe tähe ja kui sõna „SIGA“ oli valmis, selgus ka kaotaja.
Laevade pommitamine
Kumbki mängija joonistas ruudulisele paberile kaks 10x10 ruuduga kasti, mille ülaserva kirjutas tähed A-st kuni J-ni ja kastide vasakusse serva ülalt alla numbrid 1–10-ni. Ühe kasti sisse joonistas oma laevastiku, milles oli üks 4-ruudulist, kaks 3-ruudulist, kolm 2-ruudulist ja neli 1-ruudulist laeva. Laevad võisid paikneda nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Omavahel laevad kokku puutuda ei tohtinud. Teine kast jäi vaenlase laevade pommitamiseks. Kordamööda püüti koordinaatide ütlemisega ära arvata vaenlase laevade asukohti. Kui koordinaadil oli laev, loeti see pommitabamuseks ja värviti see kast tumedaks. Möödaläinud koordinaadi kohta tehti rist. Koordinaatide esitamist esimesena alustanud mängija sai neid esitada seni, kuni tekkis möödalask, siis esitajad vaheldusid. Vastasmängija pidi ütlema, kas lask läks mööda või pihta. Kui laeval olid kõik ruudud ära värvitud, pidi ta ütlema: „Pihtas, põhjas.“ Võitis see, kellel õnnestus esimesena vastase laevastik põhja lasta.
Tähe- ja sõnamängud
Mängiti põhiliselt 2–3-kesi. Mõeldi välja kategooriad, millistele tuli vastused leida. Näiteks: poisinimi, tüdrukunimi, lill, loom, lind, linn jne. Siis hakkas üks mängija mõttes tähestikku lugema, kuni teine ütles: „Stop!“ Millise tähe juures lugeja peatuma jäi, selle tähega pidid selles voorus algama kõik sõnad. Näiteks „M“-tähega: Mihkel, Mari, moon, mäger, metsvint, Moskva jne). Seejärel hakati omi vastuseid teisega võrdlema. Kui vastused olid erinevad, sai mängija iga õige vastuse eest kümme punkti. Ühesugused vastused andsid viis punkti ja vastamata või valesti vastatud null punkti. Kui vastused vastatud, valiti uus täht ja mäng jätkus. Mängu lõpus loeti punktid kokku ja võitis see, kel enim punkte.
Tähemängu sai mängida ka teisiti ja rohkemate mängijatega. Siis olid mängijad ringis. Lepiti kokku, millisele kategooriale vastatakse. Näiteks: poisinimi. Esimene mängija ütles näiteks: „Oskar.“ Järgmine mängija pidi siis järgmise poisinime ütlema eelmise nime lõputähega, seega „R“-tähega. Kes kiiresti vastust ei teadnud, sai ühe miinuspunkti või langes mängust välja või andis pandi, see olenes sellest, kuidas mängu algul kokku lepiti.
Sama mängu sai mängida ka näiteks nägemisulatuses olevate esemete äraarvamisega. Näiteks võeti nägemispiirkonnaks tuba. Üks mängija võttis mõttes mingi eseme sellest toast ja näiteks teatas: „See sõna algab „L“-tähega ja sõnas on viis tähte.“ Teine pidi siis ära arvama, millega tegu ja pakkuma variante, kuni õige sõna välja tuli. Kolmekesi mängides pakuti kordamööda ja kes esimesena õige vastuse andis, sai ise uue sõna välja mõelda.
Ühes teises variandis mõtles mängujuht välja toas mingi eseme ja äraarvaja pidi küsimusi esitades ära arvama, millega tegu, kusjuures teised mängijad tohtisid küsimustele vastata vaid: „ja“ või „ei“ või „nii ja naa“.
Mängud kabelaual
Kabelaual sai peale klassikalise kabemängu mängida ka äraandmisemängu, kus võitjaks tuli see, kes sai esimesena oma nuppudest lahti. Samuti sai seal mängida nipsumängu.
Nipsumäng
Kabelaual pandi kabenupud esimesele ja viimasele ruudureale ritta. Loosi järgi valiti alustaja. Alustaja pidi oma kabenuppudele sõrmenipsu lüües vastase kabenupud mänguväljalt ära lükkama. Kui mõni kabenupp väljalt ära lükati, sai ta edasi nipsutada, kuni mööda lõi. Siis oli vastase kord. Kui lööja enda nupp läks aga mänguväljalt välja, võis vastane ühe oma mahalükatud nupu lauale tagasi panna ja ka nipsutamiskord läks temale üle. Mäng jätkus seni, kuni ühe poole nupud olid kõik laualt eemaldatud.
Sissevedamismängud
Neid sai mängida vaid korra, sest teist korda enam kedagi naljalt õnge ei õnnestunud võtta.
Kas tahad Moskvat näha?
Kaaslase käest küsiti: „Kas tahad Moskvat näha?“ Jaatava vastuse korral võeti kahe käega kaaslase pea ümbert kinni (kõrvade kohalt) ja tõsteti ta maast lahti, ise küsides: „Kas näed Moskvat?“ Kui kaaslane eitas, jätkati tõstmist, kuid harilikult paluti end vaid lahti lasta.
Lenduri- või kosmonaudimäng
Seda mängu sai mängida samuti vaid sellega, kes polnud sellisest mängust kuulnud.
Madalal toolil või pingil seisva mängija silmad seoti kinni ja lubati teda „kosmosesse“ tõsta. Tegelikult tõsteti tool vaid paar sentimeetrit maast lahti ja kõigutati veidi, et tekiks tunne, nagu oleks tool kõrgele tõstetud. Seejärel kästi mängijal maapinnale hüpata. Kuna mängijal oli tunne, et ta asub küllalt kõrgel, siis oli tema hüpe madalalt maandumise kohta naljakas ja pealtvaatajad said naljaka hüppe puhul naerda. Sellist mängu mängiti põhiliselt õues pehmel murul, kus oli ohutum maanduda.
Kes sa oled?
Seda mängu mängisime EPA-kooli ajal Tartu „Heli“ koori sünnipäevapidudel (käisin „Heli“ kooris laulmas).
Igale mängijale anti paberitükk, kuhu ta kirjutas viie lemmiklooma või -linnu nimetuse (näiteks koer, kass, paabulind, põder, tiiger). Kui kõikidel olid nimetused kirjas, hakkas mängujuht teiste naeru saatel lugema, kes sa olid. Esimene kirjapandud loom tähendas, kelleks sa end pead. Järgmine – kes sa oled kodus, kolmas – kes sa oled tööl, neljas – kelleks peavad sind sõbrad, ja viimane – kes sa tegelikult oled.
Seltskonnamängud
Tühi tool?
Toolid asetati ringi. Igal mängijal oli tool, ainult ühel mitte. Muusika mängides jalutasid kõik ümber toolide. Kui muusika vaikis, pidi igaüks toolile istuma. Kuna toole oli üks vähem kui mängijaid, jäi keegi ilma toolita ja lahkus mängust. Nüüd võeti üks tool ära ja mäng jätkus, kuni alles jäi vaid üks tool. Võitis see, kel õnnestus ainsana toolile jääda.
Seda mängu mängisime peoõhtutel nii kooliajal kui täiskasvanunagi.
Ass, ass, tagumine paar välja!
Mängijad võtsid paaridena kolonni. Üksijäänud mängija asus kolonni etteotsa ja hüüdis: „Ass, ass, tagumine paar välja!“ Viimase paari mängijad hakkasid seepeale kolonni eri pooltelt jooksma kolonni ette, et seal jälle kätest kinni võtta. Üksiolnud mängija aga püüdis üht paarilist kinni püüda. Kui see tal õnnestus, jäi üksijäänud paariline hüüdjaks. Kui mitte, sai paar kokku ja seisis kolonni etteotsa ja mäng algas otsast peale.
Haned, luiged, tulge koju!
Valiti peremees ja hunt, ülejäänud mängijad olid haned. Mänguväljale tõmmati kaks joont, üks peremehe juurde, teine kaugemale. Haned asusid kaugema joone taga, hunt kahe joone vahel.
Peremees hüüdis: „Haned, luiged, tulge koju!“
Haned vastasid: „Ei saa, hunt on ees!“
Peremees: „Tulge ikka!“
Haned püüdsid siis joosta peremehepoolse joone taha, kuid hunt asus neid püüdma. Kui hunt mõne hane kinni püüdis, sai kinnipüütust uus hunt ja mäng jätkus.
Mooramaa kuningas
Üks mängijatest oli kuningas. Teised leppisid kokku, millist tegevust nad näitama hakkavad ja läksid siis kuninga juurde ning ütlesid: „Tere, Mooramaa kuningas!“
Kuningas: „Tere, tere! Mis tööd te ka teha oskate?“
„Mooramaa tööd!“
„Näidake, kuidas see käib!“
Seejärel matkisid mängijad mõnd tööd ja kuningas pidi ära arvama, mis tööd nad tegid. Kui kuningas töö ära arvas, panid matkijad jooksu ja kuningas püüdis neist kedagi kinni võtta. (Joosti kokkulepitud joone taha.) Kui see tal õnnestus, sai kinnivõetust uus kuningas.
Värvide ostmine
Valiti ostja ja kaupmees. Kaupmees pani igale mängijale mingi värvi nime.
Ostja tuli värvi ostma: „Tere! Kas teil värve on?“
Kaupmees: „On. Mis värvi sa tahad?“
Ostja nimetas mingi värvi. „Värv“ hõikas: „On küll!“ ja pistis jooksu. Kui ta jõudis enne kokkulepitud „koduni“, siis oli ta pääsenud, kui värv aga ostja poolt enne kinni püüti, sai temast ostja ja kaupmees pani endisele ostjale mingi värvi nime. Nüüd algas mäng otsast peale.
Kingsepamäng
Valiti kingsepp. Ülejäänud mängijad joonistasid endale maapinnal ringi, „kodu“. Kingsepp läks kellegi juurde ja küsis: „Kop-kop, kas kingsepp kodus?“ See aga vastas: „Ei ole, läks sinna,“ ja näitas kellegi poole näpuga. Kingsepp läkski selle juurde, kellele näpuga näidati ja kordas küsimust. Kui aga keegi vastas: „On kodus!“ pidid kõik mängijad koha vahetama, ka kingsepp. Kes jäi „kodust“ ilma, oli uus kingsepp.
Pimesikk
Ühel mängijal seoti silmad kinni ja temast sai pimesikk. Seejärel hakati pimesikku talutama. Pimesikk küsis: „Kuhu sa mind viid?“
Talutajad: „Sealauta!“
Pimesikk: „Mis sinna?“
Talutajad: „Putru sööma.“
Pimesikk: „Kus lusikas?“
Talutajad: „Otsi ise!“ Ja talutajad jooksid pimesikust kaugemale. Siis hakkas pimesikk teisi püüdma. Kelle esimesena kätte sai, oli uus pimesikk ja mäng kordus. Vahel pidi pimesikk ka püütu ära tundma ja kui ta seda tegi, sai püütust pimesikk, kui aga mitte, tuli uus mängija kinni püüda.
Selle mängu õpetas meile mu ema, kes olevat seda mänginud oma lapsepõlves Gdovi oblastis Voskovo külas.
Keerukuju
Mängujuht võttis mängijatel kordamööda käest kinni, keerutas neid ümber enda ja laskis siis käest lahti. Keerutatav pidi nüüd tarduma sellises asendis, nagu ta lahti lasti. Kui kõik olid „keerukujudeks“ keerutatud, valis keerutaja välja kõige naljakama kuju ja sellest sai uus keerutaja.
Seda mängu mängisime nii suviti naabrilastega kodus kui ka algkoolis õppides.
Silmapilgutus
Toolid pandi ringi. Igale toolile istus üks mängija ja teine tema selja taha. Üks tool jäi tühjaks ja selle taga olev mängija pidi hakkama endale paarilist meelitama. Selleks tegi ta toolilistujatele salaja silma ja silmateinu pidi siis oma toolilt tema toolile jooksma. Toolilistuja selja taga olnud paariline aga pidi valvas olema ja jooksupanekut kinnikrahmamisega takistama. Kui see tal ei õnnestunud, tuli tal endal silmapilgutajaks hakata.
Mäng oli populaarne Pagari kooli klassiõhtutel.
Pikk nina
Mängijad jaotati kahte viirgu, ühte poisid, teise tüdrukud. Mängujuht pani ühe viiru mängijatele läbisegi teise viiru mängijate nimed (nt tüdrukutele poistenimed). Seejärel tuli mängijatel ükshaaval minna vastasrea ette, arvata ära, kellel võis sinu nimi olla ja teha talle kummardus. Kui leidsid oma nimega mängija, vahetasid mängijad kohad (tüdruk läks poisteritta ja vastupidi). Kui aga kummarduti vale mängija ees, näitas see pikka nina ja sul tuli omale kohale tagasi minna. Nüüd läks kummardama järgmine mängija. Mäng lõppes, kui kõik tüdrukud olid poisteritta jõudnud (st kõik olid oma nimed üles leidnud). Nüüd võis mängu jätkata ja poistele tüdrukute nimed panna. Ja kõik kordus uuesti, vaid selle vahega, et kummardajateks olid nüüd poisid.
Mängisime seda mängu nii Pagari koolis kui hiljemgi.
Naerukeeluga mängud
Vanaisa vanad püksid
Mängijad olid ringis, mängujuht ringi keskel. Mängujuht hakkas ringisolijatelt erinevaid küsimusi küsima, kuid need võisid vastata vaid: „Vanaisa vanad püksid.“ Kui keegi vastajatest seejuures naerma hakkas, sai temast uus küsija.
Laulumängud, ringmängud
Laulumänge mängiti koolis nii koolipidudel kui vahetundidel. Nende kirjeldused on pea igas laulumänge kirjeldavas raamatus olemas ja seetõttu pole mõtet neid kõiki kirjeldama hakata.
Põhilised mängud olid „Kes aias“ (väiksemates klassides), „Šooder“, „Rits-rats-rundibumm“, „Me lähme rukkist lõikama“, „Üks peremees võttis naise“, „Pingo“
Vähemtuntud on laulumäng „Üksinda kõnnin ma“
Üksinda kõnnin ma
Üksinda kõnnin ma,
ei saa muret peita.
Südames vaev ja piin,
kuidas sõpra leida.
Küsin siit, küsin sealt,
kas on keegi näinud,
et minu armas sõbrake
siit on mööda läinud.
Keeruta ringi sa,
hoolega sind vaatan.
Ei, ei sind tunne ma,
lähen veelkord otsima.
Keeruta ringi sa,
hoolega sind vaatan.
Jaa, jaa, sind tunnen ma,
lähme üheskoos tantsima.
Salmi ajal kõnnivad mängijad ringis, paar mängijat vabalt ringi sees. Sõnade „Keeruta ringi sa...“ juures valiti ringisolijatest keegi ja too pidi end ringi keerutama. „Ei, ei, sind tunne ma...“ juures löödi käega ja kõnniti edasi. Ka ringisolijad kõndisid edasi. Nüüd valiti uus partner ja sõnade „Ja, ja, sind tunnen ma…“ juures tantsiti ringi sees galopivõttes kuni refrääni lõpuni. Siis jäi väljavalitu ringi sisse, valinud mängija aga läks ringi tagasi ja mäng jätkus.
Jänku hüppas metsa all
Jänku hüppas metsa all,
lõbus tuju oli tal.
Hüppas ikka hops ja hops,
sabaots tegi sips ja sops.
Refr.: Sest ma nagu linnukene
igatsen su järele.
Salmi ajal kõnnitakse ringis, mõned mängijad kõnnivad ringi sees. Refrääni ajal peatuvad seesolijad välisringilt valitud partneri ees. Ringisolija laskus põlvili ja seesolnud „valija“ istus talle põlvele. Refrääni lõppedes kingiti partnerile põsemusi (vahel ka veidi vallatumalt musimops) ja väljavalitu läks ringi sisse, seesolnud mängija aga tema kohale ringis.
Seda mängu mängisime üliõpilastena pulmades.
Kuna käisin „Vanemuise“ teatri täiendkooris laulmas, siis korra Henn Pai sünnipäeval sai seda mängu ka näitlejatele õpetatud. Sünnipäevalapsele meeldis see nii väga, et terve õhtu käis ja mangus: „Hakkame tantsima „Jänku hüppas metsa all“!“
Siiski on mõned laulumängud, mida olen õppinud oma emalt ja neid vist pole üles kirjutatud. Üks neist on „Tule nüüd, tule nüüd tantsima!“
Tule nüüd, tule nüüd tantsima
Tule nüüd, tule nüüd tantsima,
tantsima, tantsima.
Meie pole tulnud tukkuma,
tukkuma, tukkuma.
Trai-rai-trallalla,
trai-rai-trallalla.
Mina lähen sinna, sina lähed sinna,
otsin omal teise.
Mina lähen sinna, sina lähed sinna,
otsin omal teise.
Salmi ajal liiguti paaris olles mööda ringjoont. Seejärel jäädi seisma, pöörduti vastastikku ja sõnade „trai-rai-trallallaa“ ajal löödi püstiplaksu. Sõnade juures „mina lähen sinna“ näidati käega paremale, sõnade juures „sina lähed sinna“ näidati käega vasakule ning viimase korduse „Otsin omal teise“ ajal liiguti paar sammu paremale uue partneri juurde.
Seda mängu olevat mänginud minu ema oma lapsepõlves Gdovi oblastis Polna rajooni Voskovo eestlaste külas. Millegipärast ta meile seda ei õpetanud, aga õpetas minu lastele, kui need väiksed olid.
Sampuri linnas
Sampuri linnas elas ka
üks kangur kahe lapsega.
Refr. Sam-valerilerii,
sam-valerileraa,
sam-valerile-lal-lal-la.
Neil surid ära vanemad,
jäid vaeseks lapseks mõlemad.
Refr.
Poeg pidi ära minema,
et kaugel kroonut teenida.
Refr.
Ja tütar Venemaale siis
üks herra omal teenriks viis.
Refr.
Poeg teenis kroonut ausaste,
sai varsti priiks ja vallale.
Refr.
6. Kui kodu hakkas minema,
siis sõitis läbi Venemaa.
Refr.
7. Teel trahterisse astus ta,
seal nägi neiut ilusat.
Refr.
8. Poiss hakkas juttu tegema,
et neiut kaasaks kosida.
Refr.
9. Oh, herra, miks mind pilkate,
ma nägin eile sõitvat teid.
Refr.
10. Te hobu hiilgas hõbedast
ja saanitekk oli kalevist.
Refr.
11. Oh, ütle, kena neiuke,
kes on sinu isa-emake?
Refr.
12. Sampuri kangru tütar ma
ja Katarina nimega.
Refr.
13. Oh, sina minu armas õeke
ja mina sinu vennake.
Refr.
14. Nüüd otsi omal peiukest
ja mina omal neiukest.
Refr.
Selle vahetantsudega ringmängu puhul liiguti salmi lauldes käest kinni hoides mööda ringjoont. Mõned tantsijad liikusid ringi sees vastupidises suunas. Refrääni ajaks võttis sisemine tantsija välisringist endale partneri, kellega tiirutati refrääni lauldes käevangus ringi sees. Refrääni lõppedes läks seesolnud mängija välja, tema valitud partner aga jäi ringi sisse ja kõik kordus.
Ise ma seda ringmängu mänginud pole, see on üles kirjutatud minu emalt, kes sündis 1917. aastal Gdovi oblastis Voskovo külas (eestlaste küla teisel pool Peipsit). Seda ringmängu olevat tema lapsepõlves simmanitel mängitud.
Õuemängud
Kivikuningas
Ema rääkis, et seda mängu mängisid nad lapsepõlves karjas käies. Kui kusagil kive oli, siis kes esimesena kivi otsa jõudis, hõikas teistele: „Mina kivikuningas, sina sitalabidas!“ Teistel lastel tuli teda siis kordamööda püüda maha lükata, et ise “kivikuningaks” saada.
Lapsepõlves (aga ka noorukieas) oli ikka komme, kui sõpradega mõne kivi juurde sattusid, ronida kivile ja hüüda: „Mina kivikuningas!“, kuigi keegi sind sealt maha tõukama ei kippunudki. Tihti oli kiirus tähtis – et kes esimesena kivile jõudis. Veel täiskasvanunagi vahel mõne kivi juurde jõudes tuleb tahtmine sellele ronida ja hüüda: „Mina kivikuningas!“
Peitusemängud
Peitust sai mängida vaid siis, kui keegi külla tuli, sest kahekesi mängimine oli igav. Väiksena siiski vahel õega kahekesi sai ka seda mängu mängitud. Esimene mälestus sellest mängust on umbes 3–4-aastaselt. Isa-ema saagisid puid ja meie õega hakkasime peitust mängima. Õde peitis end aianurka ära ja mind oodates jäi magama. Mina aga teda üles ei leidnudki. Sellest tekkis selline paanika, sest ema oli veendunud, et kuna laps hüüdmise peale ei vasta, on ta kuhugi kaugemale ära läinud ja eksinud. Joosti kõik naabrid läbi ja siis hakkasid ka naabrid appi otsima. Lõpuks naabritädi aianurgast magava lapse ka avastas.
Peitusemängu esimene „lugeja“ (pidaja) selgitati välja liisusalmiga. Kokku lepiti ka arv, milleni pidaja pidi lugema. Siis keeras pidaja silmad seina poole ja hakkas lugema. Jõudnud vastava arvuni, hüüdis ta kõva häälega: „Tulen!“ ja hakkas teisi otsima.
Peitust sai mängida nii lihtsalt kui „tukitades“. Viimane variant oli lõbusam – peitja võis peidust ise salaja välja hiilida ja kokkulepitud kohta koputades hüüda: „Tuki-tuki, mina prii!“ Siis ei pidanud ta pidama (lugema) hakkama. Kui aga pidaja teda nägi ja enne teda jõudis tukitamiskohta, pidi pidaja hüüdma leitud lapse nime ja ütlema näiteks: „Tuki-tuki, Kaie kinni!“ Siis oli leitud mängija kaotajaks ja keda esimesena „kinni tukitati“, oli järgmiseks lugejaks. Kui aga kõik peitupugejad jõudsid enne pidajat end priiks tukitada, pidi pidaja uuesti lugema hakkama.
Asjade peitmise mäng
Üks mängija saadeti ukse taha ja toasolijad peitsid mõne väikse eseme kuhugi tuppa ära. Ukse taga olija kutsuti tuppa ja ta asus otsima. Kui ta läks vales suunas, hüüti korraga: „Külm!“ Kui ta jätkas vales suunas liikumist, öeldi: „Veel külmem.“ Peidukohale lähenedes öeldi: „Soojem,“ või „Veel soojem,“ või kui päris lähedal oli, siis: „Kuum!“
Pitimängud (kullimängud)
Kõige lihtsama pitimängu puhul valiti „pitt“, kes hakkas teisi taga ajama. Kui ta kedagi käega puudutas („pitiks lõi“), sai puudutatust uus pitt ja mäng jätkus. Pitimängu sai ka veidi huvitavamaks teha. Näiteks kükipiti puhul kükiasendis mängijat pitiks lüüa ei tohtinud, kõrguspiti puhul oli „tsurrikoht“ maast kõrgemal (näiteks kivi otsas vm). Pallipiti mängimise ajal aga pidi pitt tagaajamisel püütavat palliga tabama.
Pallimängud
Kõige lihtsam oli üksteisele palli visata ja kinni püüda. Seda sai ka varieerida. Näiteks seisis püüdja redelil või lausa veranda katusel jne.
Suuremaks saades lisandus „Koks“ – ringis võrkpall või selle erimoodus „Kartul“, kus eksinud mängija, kes palli kätte ei saanud, pidi ringi keskele „kartuliks“ kükitama ja teised ringisolijad võisid teda „summida“ – ühe käega palli lüües (nagu servides) seeskükitajat tabada. Kui löök aga kartulist või kartulikuhjast (kui mängijaid oli sees rohkem) mööda läks või enne kartulit puutumata maad puudutas, pidi lööja ise samuti kartuliks minema. Kui aga keegi kartulitest palli kinni püüdis, pääsesid kõik seesolijad välja ja lööja läks nende asemel kartuliks.
Mädamuna
Mängu algul lepiti kokku, mitu „elu“ mängijatel on. Üks mängijatest jäi palliga keskele, teised tema ümber. Juhtmängija viskas palli õhku ja hüüdis kellegi ringisolija nime. Hüütu pidi palli kinni püüdma. Kui see tal õnnestus, sai ta kohe palli õhku visata ja uue nime hüüda. Kui pall aga maha kukkus, panid kõik teised mängijad jooksu ja seisma jäid alles siis, kui püüdja palli kätte sai ja hüüdis: „Stop!“ Nüüd võis palliomanik teha kolm sammu lähima mängija suunas ja seejärel teda palliga visata. Kui pall tabas, kaotas tabatu ühe elu ja temast sai uus palliviskaja. Kui aga löök mööda läks, kaotas viskaja elu.
Uus viskaja püüdis palli visates hüüda mõne mängija nime, kes oli kaugemale jooksnud, sest siis polnud hüütul tihti võimalik kohe pall kätte saada ja teistel õnnestus nii kaugemale joosta.
Kui kellelgi kõik elud olid otsa saanud, langes ta mängust välja.
Mängida sai ka nii, et elu kaotamise asemel saadi üks täht ja mäng lõppes siis, kui kellelgi oli tähtedest kokku saanud sõna „MÄDAMUNA“.
Pallikool
Visati kordamööda palli vastu seina. Enne lepiti kokku, kuidas visata. Näiteks 10 korda pall üles ja siis kinni püüda, 9 korda pall üles visata ja enne püüdmist plaks teha, 8 korda visata pall vastu seina ja siis kinni püüda, 7 korda eelmist korrata, kuid enne püüdmist plaks teha, 6 korda visata pall vastu seina ja enne püüdmist selja taga plaks lüüa, 5 korda pall vastu seina visata ja enne püüdmist lasta pallil kord vastu maad kukkuda, 4 korda sama teha, kuid plaksuga, 3 korda visata pall ja 2 plaksu teha, 1 kord visata pall üle pea vastu seina ja seejärel pall kinni püüda. Harjutused ei pidanud alati sellises järjekorras olema ja võis ka uusi trikke välja mõelda. Kes eksis ja palli kinni ei püüdnud, andis palli järgmisele ja kui uuesti tema kord tuli, hakkas harjutusi otsast peale sooritama. Võitis see, kes esimesena puhtalt kooli läbi tegi.
Koeramäng
Valiti kaks palliviskajat, kes asusid kumbki väljaku eri otstesse. Väljaku keskele jäid „koerad“. Palliviskajad asusid palli üksteisele loopima, aga koerad üritasid palli kinni püüda. Kui kellelgi see õnnestus, tuli viskaja sisse koeraks ja kinnipüüdjast sai viskaja.
Kaardimängud
Linnade põletamine
Selle kardimängu õpetas meile isa, kui kunagi veoauto kastis Tallinna lähedale tädile sünnipäevale sõitsime. Täiskasvanud ostsid Viitnalt mängukaardid ja hakkasid „Bismarcki“ mängima. „Väiksed“ kaardid (1–5) jäid aga vabaks ja nendega õpetaski isa meid mängima. Olin siis umbes 5–6-aastane. Kaardid jagati ära nii, et kummalegi jäi ühepalju kaarte (mängida saab ka mitmekesi). Kumbki pani oma kaardid pakki ja kordamööda hakati kaardipaki pealt kaarte välja laduma. Kelle kaart oli „suurem“, sai teise kaardi endale. Kui kaardid olid aga ühesugused, siis öeldi, et kaardid riidlevad, siis pani kumbki mängija nende „lahutamiseks“ ühe kaardi ja siis veel ühe kaardi. Kumma kaart nüüd suurem oli, sai kõik need kaardid endale. Võidetud kaardid pandi oma kaardipaki alla.
Mängiti niikaua, kui kaardid kõik ühe mängija kätte kogunesid või kuni ära tüdineti.
Bismarck
See oli pikk mäng, mida mängiti pea õhtu otsa. Mäng koosnes mitmest osast. Mängiti nelja mängijaga. Üks mängijatest pidas „panka“ – st pidas arvestust, palju keegi punkte kogus.
Esimene mänguvoor oli „Trumbita enamvõtmine“ – st iga võidetud tihi andis punkti.
Teine voor oli „Trumbiga enamvõtmine“, kolmas „Trumbita vähemvõtmine“, neljas „Trumbiga vähemvõtmine“, viies „Ladumine“, kuues „Vaba valik“.
Kaardipakk jagati mängijate vahel võrdselt. Igas voorus mängiti neli mängu, nii et iga mängija sai alustada. „Trumbita enamvõtmisel“ sai tihi mängija, kes „tappis“ esimesena lauale pandud kaardi kõige suurema sama masti kaardiga. Kui kellelgi polnud samast mastist kaarti, pani ta suvalise kaardi. Näiteks kui esimene käis ruutu kuue, teine pani ruutu 10, kolmas ruutu emanda, neljas aga risti kuninga, siis tihi sai mängija, kes pani lauale ruutu emanda. „Trumbiga enamvõtmisel“ oli trumbikaart alati suurem teistest, kuid seda võis kasutada vaid juhul, kui samast mastist kaarti polnud.
„Vähemvõtmisel“ oli mäng vastupidine – mida vähem tihisid said, seda parem, sest iga tihi andis miinuspunkti. Kui vastavat masti kaarti polnud, võisid käia suvalise kaardiga (trumbiga mängu puhul aga trumbiga ja kui seda ka polnud, siis alles suvalise kaardiga).
„Ladumisel“ võis mängu alustaja valida, millisest kaardist ladumist alustada. Käidi kordamööda. Näiteks kui alustati ladumist kümnest, siis pidi ütlema, kas ederpidi[3] (st kümnele läks peale soldat) või tagurpidi (st kümnele läks peale üheksa). Alustaja pani ühe kaardi lauale ja järgmine mängija pidi panema kaardi kas laualolevale kaardile või samasuguse teisest mastist kaardi kõrvale (laoti mastide kaupa). Kui vajalikku kaarti polnud, pidi ütlema: „Passin,“ ja käimiskord läks järgmisele mängijale. Selle mängu võitja oli see, kes esimesena kaartidest lahti sai. Teistele kättejäänud kaardid andsid igaüks ühe miinuse, võitja aga kogus sama palju plusspunkte, kui teistel mängijatel oli miinuseid kokku.
„Vaba valiku“ voorus jagati kaardid laiali ja alustaja sai kaarte vaadates valida, millist eelmistest mänguvoorudest ta mängida tahaks ning vajadusel võis ta ka ise trumbi valida.
Mängu üldvõitjaks sai mängija, kes kogus kogu mängu jooksul kõige enam punkte.
Seda mängu mängisid põhiliselt täiskasvanud minu lapseeas (hiljem vahel ka meie, kui suuremaks kasvasime). Oli lausa väljakujunenud komme, et ema-isa käisid pühapäeviti naabri juures „kaardiõhtul“ (või tulid nemad meile).
Potkitnoi
Mängida saab kas üksikmänguna või paarismänguna. Igale mängijale jagatakse kuus kaarti. Seejärel võetakse järelejäänud pakist trumbikaart ja pannakse ülejäänud kaardipaki alla risti (et oleks nähtav). Mängu alustab mängija, kellel on kõige väiksem trumbimasti kaart. Ta käib järgmisele mängijale välja ühe kaardi, mille too peab „tapma“ kas samast mastist kaardiga või trumbiga. Kui ta kaardi ära tapab, võivad üksikmängu puhul kõik teised mängijad, paarismängu puhul vastaspaari mängijad, lisada tapmiseks veel samasuguseid kaarte, nagu laual juba oli, kusjuures esmajärjekorras oli õigus kaarte lisada mängijal, kes esimese kaardi lauale pani. Näiteks kui mängija tappis ruutu kuningaga ruutu soldatit, siis tohtis lisada kas soldateid või kuningaid.
Kui tapmine õnnestus, pandi tapetud kaardid „maha“ – st teise hunnikusse – ja mängijad, kes olid kaarte maha pannud, võtsid pakist nii palju kaarte juurde, et käes oleks jälle kuus kaarti. Kaartide võtmist alustas esimesena kaardi käinud mängija ja viimasena tapja. Kui aga ei suudetud kaarte tappa, tuli need „üles võtta“ – st endale pihku võtta. Võitis see, kes esimesena oma kaartidest lahti sai.
Mängu lõpetaja võis seda teha ka „pagunitega“ – st kui mängu viimaste kaartidena sai lauale panna vähemalt kolm kuut (järgmine voor kolm seitset jne).
Mängu alustamine
Mänge alustati kas lihtsalt kellegi algatusel või mõeldi ühiselt, mida peale hakata. Kui mäng vajas esimängijat ja ei jõutud niisama kokkuleppele, lahendati esimängija küsimus liisusalmiga.
Liisusalmid
Entel-tentel-trika-trei,
leidsin karu, kommerei.
Hiired kõdistasid naba,
sina oled mängust vaba.
Üks ilus valge tuvi
lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
Kes seda parandama peavad,
seda ütled sina,
väike tatinina.
A, B, C, D, E,
üks kits läks üle vee.
Kaasas kandis palju prahti,
sina oled mängust lahti.
Ükki, kakki, kommi, nommi,
vanamees hüppas üle pommi,
pommist käis üks kõva pauk,
vanamees vaatas – püksis auk.
Punaste pükstega politsei
ütles mul: „Idi damoi!“
Mina ei mõistnud seda keelt,
keerasin ümber ja näitasin keelt.