Tea, snd. 1940. a. Valgas

           Lapsepõlv on aeg, mille kohta võib öelda: „… kauge aeg, kauge aeg, kaugelt vaadates veel ilusam ta näib.“Oma lapsepõlve ei saa ma samastada tänapäeva laste omaga, sest minul oli see palju kordi huvitavam, sisukam ja teguderohkem.
           Minul olid ema, isa ja noorem õde (6-aastane) ning oma maja, kus kasvasin ja käisin koolis kuni keskkooli lõpuni. Minu vanemad olid lapsesõbralikud ja meie kodu õu oli alati avatud ka meie tänava lastele. Oma õega ei saanud ma nii hästi läbi kui minu majas elava onutütrega, kes oli minust 2 aastat noorem. Ta oli minule parim mängukaaslane, sugulane, sõbratar, ning tänase päevani suhtleme väga tihedalt. Alg- ja keskkoolitee oli meil ühine.
           Meil oli suur õu ja aed, kus oli ruumi laialt. Meil, lastel, ei keelatud õues joosta, palli mängida, laulda. Minu vanemad olid alati abiks, kui tahtsime midagi ette võtta: näiteks lumememme tegemisel aitas isa suuremad pallid kokku veeretada, ema tõi söed lumememmedele nööpideks, porgandi ninaks ja vana mütsilotu pähe. Isa tegi õue astangutega kelgumäe, et oleks põnevam hoogu võtta ja sõita pikem liug! Sageli sõitis ka ema meiega mäest alla. Kui saabus kevad, oli armsaim tegevus veeojade suunamine mäest alla ja kasetohust laevukeste mööda vett allalaskmine! Kasetohust laevukesed tegi isa. See kevadine veevulin on üks ilusamaid mälestusi, mis minule on armsaks jäänud kuni tänaseni! Unustan praeguseni end veekogu äärde kevadist vetevulinat kuulama.
           Kui lumi oli sulanud ja maa juba kuiv, olid väga populaarsed mängud „Kekskasti-kool“, „Hüppenööri-kool“, „Peitusmäng“, „Leka“. „Kekskasti-kooli“ jaoks oli vaja viskamiseks ilusat klaasitükki, kivi või muud. Jälle oli isa abiks seda meile otsimas. Populaarne oli ka “Pallikool“, kus olid teatud harjutused: pallivisked 10 × vastu majaseina otse, ühe käega, käe alt, jala alt, üle pea ja kiire pööre viskel. Kellel pall maha kukkus, oli mängust väljas.
           Pallimängudest mängisime „Rahvaste palli“, kus oli kaks võistkonda ja kaptenid. Kaptenitel tuli vastasvõistkonna mängijatele palliga pihta saada. "Rebase palli“ puhul olid ka mängus kaptenid ning igal mängijal oli teatav arv "elusid". Kes palliga pihta sai, pidi lahkuma! Viimane oli võidumees. Vihmase ilma korral mängisime lauamänge: doominot, "Reisi ümber maailma", kaarte ("Must notsu"), „Telefonimängu“, kus sai alati palju nalja, sest kunagi ei jõudnud edasi öeldud sõnad õigel kujul lõpuni. Kooliajal mängisime kabet. Eriti meeldis "Vedelat" mängida, kus ühel mängijal oli üks nupp ja teisel neli nuppu.
           Mängisime ka palju nukkudega. Minu esimese nuku tegi minule ema. Nuku keraamiline pea oli ostetud ja ema õmbles nukule keha ja jalad ja ka riided selga. Nukk oli nimega Anni ja minule väga armas. Teine oli riidest nukk Mann. Kuna mänguasju oli väga vähe, siis hoidsin neid väga ja nad olid mulle kallid. Nukumööbli meisterdas isa: voodi, laua, kapi, toolid. Nukkudega mängisin veel kaua, isegi koolis käies. Hiljem tulid moodi pabernukud, kellele oli väga huvitav ise paberist riideid joonistada ja neid iga päev vahetada. Oma tänava lastega vahetasime pabernukkusid. See oli ilus ja meeldiv tegevus, millega tegelesime ka kooliajal.
           Olin viieaastane, kui lugesin vabalt aabitsat ja juturaamatut. Meeles on jutud, mida ema jutustas enne magamaminemist: need olid "Punamütsike" ja "Piibeleheneitsi". Aabitsa tõi minule onu, kes oli koolis õpetaja. Minu esimene raamat oli "Üle õue"[1], mille kinkis minule Tartu-onu. Mulle meeldisid raamatud väga ja ka lugemine meeldis! Lugemine oli üks meelistegevusi. Koolis raamatukogust sai raamatuid laenutada. Lugemine meeldib mulle tänaseni.
           Oma mängude ja lugemisega sai hakata tegelema siis, kui kodused ülesanded olid tehtud: toad korrastatud, leib poest toodud, jänesed hooldatud, kanamunad pesast korvi korjatud. Meil oli kodus oma majapidamine, millega tegeles ema. Oli suur juur- ja puuviljaaed, olid oma lehm, sead, kanad. Jõudumööda tuli kodustel töödel ema aidata.
Üks lemmiktegevusi oli isale paberosside valmistegemine. Poest oli ostetud spetsiaalsed hülsid, mis tuli täita tubakaga selleks ettenähtud atribuudiga. Töö oli lihtne, kuid nõudis korralikkust. Igal õhtul täitsin ka isa portsigari suitsudega, mille eest sain isa palgapäeval rohkem taskuraha kui õde!
           Mängupaik oli ikka minu maja hoov, sest teised lapsed elasid kortermajas, kus ei lubatud lastel õues mängida.
           Koolis ning vahetunni ajal ei tohtinud me midagi mängida ega ringi joosta, vaid pidime see kümme minutit mööda saali ringis jalutama.
           Koolist koju tulles tegime ikka portfellide peal mäest alla mõned liulaskmised. Üks meie klassi tüdruk, Helve, elas lähedal. Meil olid kõhud tühjad ning läksime tema poole. Laual oli üks päts vormileiba ja me sõime kambaga selle ära. See sõit ei lõppenud minule hästi, sest ema oli väga kuri ja selgitas, et see leib oli nende suurele perele õhtuks mõeldud. Tol korral oli ka toidukraami napilt neil, kellel endal ei olnud kodus oma majapidamist. (See tüdruk on praegu Võrus tubli lastearst!)
           Mängiti peale koolist kojutulemist ning suveõhtutel kauem õues. Mängukaaslasteks olid minuvanused meie tänava tüdrukud: Ene, Maie, Helve, Valli, Liina ning minu onutütar Ene, vahetevahel vene rahvusest Anni. Vahetevahel tulid ka teised klassikaaslased külla ja mängima. Alati oli toredam, kui oli suurem seltskond!
           Sõpruskond ja mängukaaslased kattusid paljudel kordadel (kinos käies, suusatamas, raamatukogus, üksteise sünnipäevadel, kodulähedastel matkadel). Kokku saades vahetasime muljeid, rääkisime koolist, huvitavast raamatust, kinofilmidest, uutest lauludest.
           Tol ajal ilmus ajaleht "Rahva Hääl", kus viimasel lehel tutvustati uusi kinofilme koos filmi peaosaliste fotodega. Kuna meil käis ajaleht kodus (tellitud), siis minul oli kõige suurem kogu selles vallas! Ei kujuta ju keegi praegu ette, et ajalehest sai lõigatud need väikesed reklaamid välja ja kladedesse tehtud lõiked, kuhu sai need sisse pandud nagu albumisse. Neid sai tihti tüdrukutega vahetatud, sest igaüks oli erinevatest lehtedest neid pilte hankinud. Oli vaene aeg ja igaühel ei olnud võimalik lehte tellida. Olin juba lapsest saadik suur "kinohull" – tegin kõik tööd emale enne seansi algust ära, et saada luba kinnominekuks. Armastan kino tänaseni. Väga tihti käisime oma tänava tüdrukutega koos kinos.
           Ka salmikud ja laulikud olid moes. Kuna pidime kõik sundkorras laulukooris käima, siis olid meil ka kõik uuemad laulusõnad, mis raadiost kuuldud, laulikutesse üles kirjutatud.
           Meil oli tüdrukute seltskond, poisse ei olnud. Naabermaja vene rahvusest tüdruk Anni mängis ka vahetevahel koos meiega. Ta oli sõbralik ja jutt käis nii eesti kui vene keeles.
           Mängu käigus tülisid ei tekkinud, ainult „lugeja“ valimisel tahtsid kõik lugejad olla. Kuna mina olin kasvult pikem tüdruk, haarasin selle ameti alati omale ja nii tekkis ka kohe tüli: "Miks sina pead alati lugema!"
           Minu vanemad mängisid sageli meiega kabet, lauamänge, "Musta Notsut", doominot, "Reisi ümber maailma".
           Üksinda mängisin kaua pabernukkudega ja lugesin palju raamatuid. Oli ju nii palju huvitavaid raamatuid raamatupoes ja raamatukogus. Unistasin lapseeas, et minu kodus oleks tulevikus palju raamatuid. See unistus on täitunud!
           Mängualustuseks ütles igaüks ühe soovi, mida hakata mängima, ja kui ühe mängu soovijaid oli rohkem, alustati sellega.
           Mängualustuseks oli mitmeid salme, kuid ma ei tea, kust need pärit on ja mis keeles need üldse on. Kuna elame Läti piiril, siis ehk läti–saksa segu. Ka minu ema teadis neid. Praegu tunduvad imelikud, kuid siis olid asjalikud ja kõikidel peas:

1. Idina sudina sutka sai,
fiffen faaren kupper kai,
iist, iist, sibula iist,
kretška.

2. Hangu tangu trilla-truu,
tšetr faafer fiirer fuu,
aam, daam, ritig daam,
u ur vau –
sina oled sellest mängust prii.

3. Üks valge tui lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud,
mitu seppa seda parandama peavad,
ütled õige ruttu sina – vana tatinina!

4. Punaste pükstega politsei
tuli vastu ja ütles mulle
idi domoi!
Mina ei osanud seda keelt,
keerasin selja ja näitasin keelt!

            Fantaasiamängudena on meeles ikka kodu mängimine, nii nagu oli oma kodu: toidu valmistamine ikka pliidil (koogid, supp), arsti külaskäik koju. Kujutasime ka ette oma tuleviku-perekonda . Minu unistuseks oli pikka kasvu, lokkis peaga ja tark poiss abikaasaks. Tahtsin, et ta oskaks kodutöid teha sama hästi kui minu isa! Et oleks sõbralik ja heatahtlik. Minu unistus täitus, selleks sai minu klassivend, pikk, lokkis peaga, tark ja heatahtlik, abivalmis, tegi kõiki kodutöid.
            Ju siis täituvad vahel ka lapsepõlve ilusad unistused…
            Meil olid ainult tüdrukute mängud. Poisse ei olnud.

Arvuti tuli minu ellu umbes 55 aasta vanusena!!! Mobiiltelefon umbes 60-aastaselt!!! Tööl olles olime arvutist kõik vaimustuses ja eriti meeldisid arvutimängud – üks lemmikutest oli „Tetris“! Direktor lubas algul kõikidel mängida, et harjuksime arvutiga. Kuna tollal ei olnud veel arvutikursusi ning arvuti korraldused olid inglise keeles, tõlkisime need endile ära ja iseseisvalt õppisime arvutit kasutama. Kahjuks jäi arvuti paljudele kolleegidele võõraks.
            Videomänge ma mänginud ei ole. Täiskasvanuna mängin kabet, arvutimänge ja meeldib ka „Monopol“.
            Selline oli minu lapsepõlv ja niisugused olid mängud. Olen õnnelik oma kodu üle, oma vanemate üle, mängukaaslaste üle, kellest on jäänud imeilusad mälestused! Mänguasju oli vähe, kuid hoidsin neid väga ja nad olid minule kallid!

Pallimängudest mängisime "Rahvaste palli", "Rebast", "Pallikooli", "Mädamuna".

„Rahvaste pallis“ oli 2 võistkonda ja 2 kaptenit. Vastasmeeskonna kapten pidi palliga tabama mängijat. Kui mängija palli kinni püüdis, ei kaotanud ta "elu" ja jäi mängu. Kui pall puudutas  teda ja mängija seda kinni ei püüdnud, tuli mängust lahkuda.

"Rebase" puhul oli ka 2 kaptenit, kuid mängijad olid neil ühised. Mängiti vähema arvu lastega, igal mängijal oli teatud arv "elusid" (3 või 5).

„Pallikool“ oli puhtalt tüdrukute ala. Seda mängiti nii, et palli visati ja harjutusi tehti vastu maja seina. Kui palli maha lasid kukkuda, olid mängust väljas. Olid näiteks 10 otseviset, vise ühe käega, altkäe-vise, altjala-vise, vise selja tagant ja vise, mille ajal viskaja tegi kiire täispöörde.

"Mädamuna" oli peamiselt jooksumäng. Kõik olid ringis, mängujuht viskas palli õhku ja hüüdis mängija nime, kes pidi palli kinni püüdma ja tabama palliga uut mängijat.

Jooksumäng oli "Leka". Selleks oli mängijatel võimalus mängust momendil loobuda, hüüdes "tšurr!" ja pannes sõrmed risti. Otsija pidi mängijaid taga ajama ja puudutama uut mängijat, kellest sai uus tagaajaja.

"Peitusmäng" – üks loeb kinnisilmi näiteks 30-ni ning kõik teised peavad selle aja jooksul leidma peidukoha. Keda üles ei leita, on võidumees.

Hüppemängudest oli kõige populaarsem hüppenööri-kool, kus tuli teatud arv kordi hüpata kahe jalaga, ühe jalaga, risti jalgadega üle hüppenööri. Tuli hüpata ka tagurpidi ning hüppenöör kokkupanduna jalgade alt vasakule ja paremale hüpates.

Tasakaalumäng. Meil oli 5-meetrine latt, mis oli pandud lilleaia ja õue vahele. Kõigepealt tuli latil kõndida tavaliselt, siis käed kõrval, käed ees, ettesirutatuna, käed puusal! Tüdrukute seas populaarne mäng, sest kõik tahtsid graatsilised olla.

Kaardimängudest olid "Must notsu" ja "Viis lehte".

Lauamängud olid doomino, kabe, "Reis ümber maailma".

Sõnamängud. Mängu juht ütles esimese sõna. Millise tähega see sõna lõppes, sellega pidi edasi alustama uue sõna, jne., jne.

Populaarne oli ka „Telefonimäng“ – see pakkus alati palju nalja, sest see sõna, millega alustati mängu, ei tulnud lõpus kunagi välja.

Oma algatusel tegime õues käte peale hüppamist, jalad üles taeva poole. Kellel olid kõige sirgemad jalad üleval, oli võidumees. Et see hästi välja tuleks, pidime seda iga päev mitu korda treenima.