Tiit, snd. 1938. a. Järvamaal

Tiit, snd. 1938. a. Järvamaal

Elu on mäng

Minu lapsepõlvekoduks oli metsatalu Järvamaal, suurelt maanteelt kolm kilomeetrit. Õdesid-vendi mul polnud. Teised metsatalud asusid kilomeetriste vahedega eemal.
Mängimiseks oli aega hommikust õhtuni. Mõned mänguasjad olid mul ka: isa tehtud kiikhobune ning isal pooleli jäänud autobuss, kaleidoskoop, käru, mängupüss, väikesed reha ja labidas, taadi voolitud mängupaat, mõned puupugalatest loomad, vile, väike puss ja suupill (mille venelased ära viisid) ning kummipall, millega sai mädamuna mängitud. Naabertalu karjapoiss tegi mulle vibupüssi.

Vanaema oli suur jutuvestja ning kaasitaja, kuid ma tüütasin teda alatasa, et ta mulle loeks ja vestaks, nii ta siis õpetas mind juba 5-aastaselt lugema. Mul oli tosinajagu lasteraamatuid, pealekauba mõned täiskasvanute omad. Lugesin ka need kõik läbi, lisaks veel piibli nii vana kui uue testamendi ning apokriiva takkaotsa. Palju asju jäi arusaamatuks, aga see lugemine käis nagu lehma söömaaeg: mul oli filigraanne mälu ja nii ma "mäletsesin" hiljem kõik loetu uuesti läbi. Lugesin läbi ka vanematest jäänud kooliõpikud. Kõige põnevam oli ajalugu. Aritmeetikal ja loodusteadusel polnud ka viga, samuti maateadusel. Selleks ajaks kui ma pidanuks kooli minema, oli mul 6-klassilise kooli programm suuremalt jaolt läbi võetud. Minu lektüüri kuulusid ka „Põllumehe käsiraamat“ ja „Kokaraamat“. Kogu see ainestik oli mul peas segamini nagu puder ja kapsad. Peale nelja aritmeetikatehte teadsin ma, kus kasutatakse lakmuspaberit, valmistatakse püssirohtu, kuidas rautada hobust, kasvatada küülikuid ja küpsetada frankfurdi kooki. 7-aastaselt arvutasin peast korrutades kui palju on ööpäevas sekundeid (sõjaväes arvutasin peast – kihlveo peale – kui palju sekundeid on aastas). Tänu sellele, et NKVD-lastega kaasas olnud ohvitserinaised viisid peale ema ja vanaema kleitide ära ka kõik minu üleriided ning jalatsid, läksin kooli kaheaastase hilinemisega (ehkki kohe II klassi). Olin klassis parim ettelugeja ning peast arvutaja.

Koolivaheajal hulkusin tundide kaupa metsas. Lugemise kõrval jäigi see minu lemmiktegevuseks.

Mõnikord käisin lähimas talus lastega mängimas. Sääl oli üks minuealine poiss ja viis tüdrukut. Mängisime peitust, tagumist paari, matsu ja selle variatsioone kivikulli ja kükakulli. Vahel harva tulid sealsed lapsed meile. Siis mängisime palliga õue peal mädamuna.

Enamasti aga olin omapead ja üksi. Siis hakkasin kujutlema ja unistama. Enamasti samastasin ennast mõne raamatu tegelasega. Kujutlesin, et olen koer (nagu nõiutud Tuks); siis jälle nagu sümpaatne põldhiir loodusloo raamatust. Siis kujutlesin, et mul on väike õde, kelle eest hoolitseda. Kujutlesin, et mul on samapalju jõudu nagu Matsipoeg Matsil. Siis olin kas paapua või muistne eestlane. Mõttelend oli mul lausa piiritu. Kord päästsin Jeesuse ristilöömisest, siis jälle Jeanne d'Arci tuleriidalt. Või olin imetohter, kes suutis isegi surnuid ellu äratada. Vahel üritasin lausa Münchhauseni kombel loodusseadusi eirata. Proovisin kuuseokstest tiibadega lendu tõusta. Siis katsetasin, kas on võimalik järk-järgult kõrgele õhku hüpata: st. enne kui maapinnale langen, jõuaks uue hüppe teha ja niimoodi üha kõrgemale tõusta. Lõpuks sain praktiliselt selgeks, et maakera külgetõmme on tugevam. Kui teistega mängisin, oli mängu alustajaks kõige vanem tüdruk. Mängualustamise salme on meelde jäänud kaks:
"Üks ilus valge tuvi
lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandid,
luku võti katki murtud.
Üks, kaks, kolm – sinu püüdmiskord!"

Ja teine:
"Taksoauto number kaks
sõitis vastu posti plaks.
Seda juhtis härra Max,
tuli maksta krooni kaks.
Piu-pau-vuh,
sina oled sellest suurest süüst prii!"

Oli veel üks salm, aga ma ei mäleta, kas seda väljalugemisel kasutati:
"Punaste pükstega kardavoi
ütles mul: Idii damoi!
Mina ei mõistnud seda keelt,
keerasin ringi ja näitasin keelt."

Pimesikumängu mängiti toas. See käis nii: ühel seoti silmad kinni, mängujuht viis ta kättpidi toa keskele. Pimesikk küsis:
– Kus sa mind viid?
– Sealauta.
– Mis sinna?
– Pudru ja piima sööma.
– Kus lusikas?
– Otsi ise!
Siis hakkas pimesikk otsima ja püüdma.

1947. aastal astusin Tapa kooli II klassi. Sellal õppisid veel poisid ja tüdrukud eraldi, ainult kehalise kasvatuse tundides lasti meid kokku, et saaks ringimänge mängida. Repertuaar oli tavaline: „Kosjad tulid saarest", „Üks peremees võttis naise", „Lenda, lenda, linnukene", „Kas minu armast sõbrakest pole sa ehk näinud…"

Ainult poiste kehalise kasvatuse tundides mängisime „Musta meest“ või „Nuudijõmmi.“ Esimese puhul läks üks poiss saali keskele ja karjus: „Kas kardate musta meest?“ Teised karjusid: „Ei“ ning üritasid temast mööda joosta, kelle „must mees“ kinni võttis, muutus samuti mustaks meheks. Nii see mäng kestis, kuni kõik poisid olid „mustad“.

Nuudi-Jõmmis seisid poisid ringis, näod sissepoole, üks käis nuudiga (tavaliselt sõlme seotud salliga) ringi ja laulis:
„Käib ringi tige Nuudi-Jõmm,
eks sina teda pelga.
Kui vaatad taha –
kõmm ja kõmm,
saad kohe vastu selga.
Kui kellelegi pihku jääb,
jah pihku jääb,
siis kõrvalseisja kolki saab,
jah kolki saab,
kõmm-kõm!“
Nuudi-Jõmm poetas nuudi mõnele ringisseisjale pihku ja see hakkas kõrvalseisjat kolkima. Too jooksis eest ära. Kui ring täis sai, asus põgenik eelmise jõmmi kohale. Uus jõmm alustas sama laulu saatel uut ringi.

Lemmiktegevuseks oli rahvaste pall. Või siis pani õps suure palli kitse peale ja vastasmeeskonnad pidid väikeste kummipallidega selle sealt maha loopima.

Siis oli veel selline mäng nagu „Vangide vabastamine“. Klassitäis poisse jaotati pooleks, üks viirg jäi ühte saali otsa, teine teise. Siis käidi vastastikku teisele väljasirutatud käe pihta löömas. Pärast lööki pisteti jooksu. Kui vastane sind jooksu ajal kätte (puutuda) ei saanud, oli ta sinu vang ning jäi lööja selja taha seisma. Kui lööja tabati enne kui ta oma kohale jõudis, läks ta vastase selja taha. Aga kui „valvur“ vangi võeti, said kõik tema vangid vabaks. Nii see jooks kestis, kuni kõik vastased olid vangi võetud.

Siis järgnes Siberi sõit. Sääl olid vene poistel oma mängud. Kõigepealt laptaa, see venelaste pesapall. Siis selle variatsioonid ükskäsi ja viiskäsi (odnorutška ja pjätirutška).

Mängiti ka „Staabi õhkulaskmist“. Tõmmati maapeale sõõr, see oli staap. Üks mees jäi ringi sisse staapi kaitsma, et keegi ringi sisse ei jookseks (siis oli staap õhitud). Teised jälle püüdsid vastaseid. Käepuudutus tähendas vangi võtmist.

Siis mängiti veel „Lunkat“. Kümmekond auku oli ringina, iga auku valvas selle omanik, pikk kepp käes, mille ots oli augus. Sõõri keskel oli veel keskmine auk, mis oli valveta. Ümber sõõri käis kepiga mängija, kes üritas palli või jääkamarat keskmisse auku suunata. Teised takistasid teda. Kui õnnestus pall keskmisse auku ajada, vahetasid kõik oma „lunkasid“. Kui ka muidu õnnestus karjasel oma kepp hetkeks valveta jäänud suvalisse „lunkasse“ pista, sai ta selle endale, aga endisest omanikust sai üritaja.

Veel mängiti „Lehmakese näljutamist“: üritati jäätunud lumekamakaga teiste jalgu tabada. Kui õnnestus, läks tabatu „lehmakarjaseks“. Teised muudkui ladusid talle matse selga ja tänitasid: "Ära näljuta lehmakest!"

Rahvuse vahel tehti vahet päris alguses. Hiljem ei pööratud sellele tähelepanu. Eesti tüdrukud mängisid mingisugust pallipõrgatamise mängu.

Talvel oli selline tubane mäng, et üks pistis sõrme labakindasse ja teine pidi läbi kinda ära tundma, millise sõrmega on tegu. Sõrmed olid alates pöidlast: Täitapper, Kotinõel, Pikk Peeter, Suur-Mats ja Väike-Ats.

Veel tegime varjuteatrit, st. moodustasime sõrmede abil seinapeale loomi meenutavaid varje. Olid jänes, karu, kotkas, indiaanlane, vanakurat, koer, kits, lammas ja vene vanamees. Paberi peal sai mängitud selliseid mänge nagu "Laevade pommitamine", "Ametimees", "Siga" ja "Kolme kriipsu". "Ametimehega" sai kõige rohkem nalja. Paberiribadele kirjutati amet, mehenimi, toiming, koht ja naisenimi. Igakord vahetati pabereid. Lõpuks loeti tulemus ette. Nalja sai nabani!

"Siga" mängides tuli paberile kirjutatud sõna tähthaaval ära arvata. Iga vale tähe eest joonistati üks sea kehaosa. Kel terve siga valmis sai, läks mängust välja.

Kriipsumäng käis nii, et üks tõmbas paberile kolm suvalist kriipsu, aga teine pidi sellest midagi välja joonistama.

Muidugi mängisime kaarte. Neid kaardimänge oli igavene hulk, aga meelde on jäänud viisleht, linnapõletamine, harilik- ja paaristurakas, kakskümmend üks, eesel, hakaras, Kanasita-Jaak, oma trump, Poti-Leenu ja Bismark. Palli abil sai mängitud "Laevatäitmist".

Suuremaks saades mängisime vaid malet, kabet, koroonat ja võrkpalli. Hiljem tulid mängu naised ja siis olid mängud läbi.

Meenus veel üks mäng: "Taadi löömine". Vai löödi maasse, selle peale pandi vastava kujuga puupulk. Siis löödi kaikaga vaia pihta, nii et pulk – "taat" – eemale lendas. Kes taadi kõige kaugemale lõi, oli võitja. See oli suuremate poiste mäng.

Kuna pool vihikut jäi tühjaks, lisan siia paar luuletust.         KELDRIMÄE KUUSK

Me tare taga kasvas vägev kuusk,
mis oli suurim ümbruskonna puudest.
Ta paistis kaugemale kõigist muudest
ning oli tollal minu lemmikpuuks.

Ju viieselt ta ladvas käisin ära,
kuis avardus sealt kitsuke maailm!
Võis näha kauget kirikut mu silm
ja metsavahi hooneid päiksesäras.

Siis viidi kodunt isa; saabus aeg,
mil sunnitööst sai ausa mehe palk.
Me tallu saabus venelaste salk,
kel õlal teodoliit, kel kirved-saed.

Peab kaardistama vallutatud maid,
et kindlamini püsiks vene värk!
Kuusk ülemistest okstest ilma jäi,
tast sai triangulatsioonimärk.

Puu latva seati mitmekordne rist,
jäid oksatüükad moonutama tüve.
Ta otsa ronima mind mingi hüve
ei oleks enam ahvatlenud vist.

Nii kurvalt seisis sandistatud hiid;
ehk alumised oksad jäid veel haljaks,
kuid võikalt turritasid köndid paljad
ning ristil kraaksus vares oma viit.

Kord kevadisel õhtul tare taga
ätt kaua vaatas rüvetatud puud.
Siis prohvetlikult lausus taadi suu:
"Kui on ta kõdunend, saab Eesti vabaks!"

Siis algas loomavagunites sõit,
sai mitmeks aastaks elupaigaks Siber.
Viis taadi-memme hauda saatus kibe,
ei kasva nende kalmul ühtki õit.

Läks seitse aastat; kodumurul taas
ma seisatasin leinas, hambad ristis.
Kuusk olli kuivanud, kuid seisis püsti
ja näis, et niipea põrmuks ta ei saa.

Läks neli korda seitse aastat veel
kui kodukanti käima tulin taas –
kuusk lamas juba pehkinuna maas
ning oli täitsa kõdunenud seest.

Taas taadi sõnad kirgastusid seal,
puujäänust hindas metsamehe pilk
ning samas valmis otsus silmapilk:
see kümmet aastat vastu küll ei pea!

Läks sellest päevast seitse aastat vaid
ning Eesti riik taas iseseisvaks sai!



Mind hilisõhtul vanamemm
käe kõrval õue viis.
Sai jututeemaks tähelend,
mind valdas äkki tähelemb,
neid näha tahtsin siis.

Eit viipas käega: „Eks sa kae,
ei ole pilvi ees:
näe, seal on Vanker, Põhjanael,
Sõel, Koot ja Reha taevalael
ning kumab Linnutee.

Käib jutt, et igaühel meist
on oma täht öövallas,
mis inimest ta eluteil
on saatmas; kui me aeg saab täis,
ka täht siis langeb alla.“

„On minu täht neist milline?“
Eit ohkas: „See on nali,
üks uskumus vaid selline.“
Kuid nähes minu pillimeelt, ta sõnas: „Ise vali!“

Vist esmakordselt elu sees
ma valisin ja vaesin –
kas võtta too või hoopis see,
kas rohekas või kollane? –
suu ammuli ma kaesin.

Nad külmalt kaugel vilkusid
ja kummaliselt loitsid.
Hulk aega tunnistasin siis
neid veiklevaid kristallisid,
kui üks mu pilku köitis.

Ta polnud kõrgel ega suur,
all metsa kohal vilkus,
ent imeline omadus tal oli –
muutlik virvendus ja mitut värvi kirkus:

On tuhm, seejärel rohekas,
nüüd verevaks end kütab.
Taas hõbekarva kollakas,
nüüd sini-puna-lillakas…

Ma hüüdsin: „Selle võtan!“
On muutlik olnud elutee.
Öötaevasse löön pilgu
ning jälle muheneb mu meel,
kui vana tuttavat näen veel
ja mõtlen: „Ikka vilgud!“


      METSA LUMMUS

Uus, värske elu tormitseb,
kõik vana varisenud põrmu.
Kuid metsapõuest immitseb
veel möödund mälestuste hõngu.

Nii ammuununenud päev
võib meelde tulla imeselgelt
ning mõttes jällegi sa näed
neid lapsepõlvepäevi helgeid.

Mul meeles on neid aegadest
vaid selge taevas, metsakohin
ning aas, mis kirju lilledest
ja värske kasteniiske rohi.

Mu vanaema hell ja hea,
ta ikka reibas, lõbus tuju
ning vanaisa kulupea
ja vimmas metsamehe kuju.

Mets vaatepiiri ümbritses,
ta igal ajal oli kaunis.
Laas päevad läbi kohises
ning õhtul unele mind laulis.

Ma metsa eksind pole eal
ja see ei ole mingi ime:
ju lapsena ma teadsin peast
kõik linnu-, looma-, puude nimed.

Sain vaevalt koolipoisiks ma,
kui võeti lapsepõlv ja kodu
ning järgnes orjus Venemaal –
hall, ilmetute kuude rodu.

Ehk olnuks vähem kõledust,
kui saanuks elada me taigas,
ent lage stepiala just
sai eestlastele elupaigaks.

On mällu jäänd kisjakisuits,
külm, nälg ja sumpamine lumes.
Kuid oma kodumetsa puid
vist üleöö ma nägin unes.

Ei armastanud steppi ma
vaid mõte rändas põlislaantes ja
metsameheks õppima
sai mindud kodumaale naastes.

Ma läbi käisin Eestimaa;
mis sest, et plaanid kõik ei teostund.
Ning jõudsin järgi proovida
kõik tööd, mis metsaga on seotud.

Ei olnud saatus sametist,
sain elult üsna palju vitsa.
Ma loobusin küll ametist,
kuid mitte armastamast metsa.


     KODUASEMEL

On Järvamaa ääremail rabade sees
(sood-rabad ei ole sääl imeks)
üks koht, kuhu maanteelt viib kruusane tee,
sel paigal on Pöiatu nimeks.

Sääl oli üks külake,
talusid viis, soos vingerdas ojake jäine
ning äärmises talus noil aegadel siis
poiss elas kord heledapäine.

Mis imesid varjas küll põline laas,
mis helises lindude laulust!
Poiss iga päev katuselt, puu otsast, maast
käis piidlemas sinavat kaugust.

Siis lapsepõlv peeglina purunes,
torm killudki pillutas rappa,
kuid mälestus sellest ei unune
vaid kumab veel aastate takka.

Taas metsa on kasvanud põllud ja teed
ning Põlendmäelt kadunud kased.
Vaid korstnajalg ammugi jahtunud leel
siin möödunut aimata laseb.

Veel rohtunud õuel kaks saart ja üks niin
öid veedavad koos keskustelus.
Nad viimasteks tunnistajateks, et siin
on kunagi õilmitsend elu.

Kui suviti õied pärn lahti lööb taas
keskpäevase päikese säras,
kõik lapse-ea muinaslood
elustuvad ta mee järgi lõhnavad võras.

Oh ammuseid aegasid mäletav puu,
latv kõigile tuultele valla!
Ei ihka ma viimase soovina muud,
kui saada kord maetud su alla!

Siis vaibuvad kired ning olevik
ep möödunuga ole pahus.
Öös loitsusid sosistab lehestik
ja kuulutab igavest rahu.


        ELUHEIETUS

Võsuna võrsusin Järvamaa rabas,
sookailupõõsana sirgusin soost.
Sõrad mind sõtkusid, ratas mind rabas,
võõrsile seejärel viis maruhoog.

Juurduvad kuskil ehk räsitud juured?
Omaks ei võtnud neid võõramaa pind.
Teisale pöördusid muutlikud tuuled,
kodune paik veelkord näha sai mind.

Siin ma nüüd hingitsen vilets ja väeti,
pilatud, põlatud rabamaa taim.
Hea on veel seegi, et hing sisse jäeti,
juuredki natuke mullaseks said.

Vigase varre maapinnale toetan,
vaksavõrd päikese poole löön pea,
paar seemneivagi mullale poetan –
midagi võrsub ka nendest, ma tean.

Türi

Ambla

Venemaa, Krasnojarski krai

1938