Lehte, snd. 1957. a. Viljandimaal

Pealkiri

Tekst

Meie lapsepõlvekodu asus Viljandimaal Odiste külas. Veetsime palju aega väljas. Kui aga õues oli väga külm või ladistas vihma, tuli igavuse peletamiseks toas midagi huvitavat ette võtta. Kuna majas oli vaid kaks väikest tuba ja liikumisruumi vähe, mängisime oma tubased mängud enamasti laua peal.

Meil oli mitmeid lauamänge. Need olid kõik toredad, aga päris tihti mängisime ühte omaloodud lauamängu.

Nimetasime selle „Mehekoduks“. Miks säärane kentsakas nimi, ei mäleta enam. Eestoas seisis suurem laud sahtliga, milles muu träni hulgas ka palju värvipliiatseid, erineva värvi ja kujuga, väiksemaid-suuremaid nööpe. (Ema õmbles kodus palju.) Kahes kaunis rahvapärase mustriga marmelaadikarbis hoidsime postkaarte. Mõned nööbid olid eriti ilusad klaasised, läikivad ja sissepressitud mustriga, mõned robustsed suured mantlinööbid. Mängus kasutasimegi pliiatseid, nööpe ja postkaarte.

Mängu idee seisnes inimestevahelise suhtlemise põhimõttes. Külas tundsid kõik kõiki. Olime tähelepanelikud, teadsime täpselt, millises majas, kellega ja mida räägiti. Püüdsime oma mängus seda kõike jäljendada.

Mäng algas sellega, et ladusime lauale pliiatsitest maja(-de) siseruumide skeemi. Need olid ümbruskonnas elavate inimeste kodud. Värvipliiatsid jagasime gruppidesse:
lühikesed heledad olid tüdrukud
lühikesed tumedamad – poisid
pikad heledad – noored naised
pikad pruunid – vanemad naised
pikad tumedamad – mehed
mustad – väga vanad.

Nõnda kehastusid mängus pliiatsid inimesteks, kes hakkasid üksteisel külas käima majades, mis olid juba laual valmis seatud. Nad kandsid neis elavate inimeste nimesid. Mõnes kohas pakuti süüa. Selleks kasutasime nööpe. Neist andis päris korraliku laua katta. Mäletan suuri pruune mantlinööpe, milledel keskel väike lohuke, kuhu sai panna sisse pisikese nööbi ja valmis oligi lihaga küpsetatud ümmargune leib (selliseid küpsetas meie ema). Väikestest kuulisarnastest nööpidest ladusime hunniku, need olid keedukartulid. Pikliku kujuga nööbid olid leivad-saiad, klaasised mustriga nööbid olid koogid jne.

Meie külas elas üks poiss Jüri, kellest sai hiljem kunstnik Jüri Kask. Tema joonistas väga ilusaid pilte (oli meist vanem). Kui pliiatsiinimesed temale külla läksid, sättisime postkaarte millegi najale seisma ning imetlesime ja kujutasime ette, et need on tema joonistatud.

Pliiatsiinimesed rääkisid omavahel just täpselt samu jutte nagu täiskasvanudki külas käies.

Mõtlesime õe Helgiga mängu kummalise nime võimaliku saamisloo üle. Selle ajendiks võis olla see, et meie vennakest kutsuti lapsena Väikemeheks. Iga laps ju unistab suureks saamisest. Vennake rääkis tihti, et kui tema suureks kasvab, teeb ta endale oma kodu. Kuna selleni kulus veel palju aastaid, mõtlesimegi välja niisuguse kodumängu, mille nimeks panime venna heameeleks „Mehe kodu“ või „Mehekodu“. Kahjuks ei saa tema ise enam kunagi teada, et see meie nii armastatud mäng ei ole unustusse vajunud, vaid on väikese killuna ajalukku jäädvustatud.