Pealkiri
Ellen, snd. 1933. a. Tartumaal
Tekst
Sõjaaegsete laste mängumaa
Meie isa oli sündinud 22.02.1880, seega 1940. aastatel õnneks sõtta ei kutsutud, oli perekonna kaitsja.
Kirjutangi esimesena mängust, mis isa meile, oma neljale alaealisele lapsele (viies oli täiskasvanu) õpetas.
Kivimäng
Igal mängijal on viis oasuurust kivi. Kivid asetatakse pehmele alusele, viies visatakse õhku, samaaegselt võetakse aluselt enne üks, siis teine, kolmas ja neljas – ongi pihus kõik viis kivi. Ülesviskel on pihust lendamas kõik sinna kogunenud kivid, näiteks esimene vise – üks; teine vise – juba kaks kivi; kolmas vise – kolm; neljas – neli.
Kui kõik viis kivi õnnelikult pihku on kogunenud, tuleb sooritada „silmade kogumine“: viis kivi õhku, samaaegselt pöördub tühi pihk allapoole, et käeseljale langevad kivid kinni püüda. Nii mitu kivi sinna maandub, nii mitu silma saab mängija (nt. 1–5) Kui aga ühtegi ei suuda püüda, katkeb mäng ja tuleb alustada otsast. Kel kogunes aga kasvõi üks silm, järgneb teine ring, siis kolmas, ja võitjaks osutub see, kel kogunes kõigi kolme etapi lõpus kõige suurem silmade arv – võimalik saada 15 silma. Kokkuvõttes tabelina:
Kunagi oli see mäng me kodukandis (Tartumaa ääre peal Lilastvere külas või Ulvi kooli internaadis). Mis ajast isa selle ära õppinud oli, ei tea, aga tal läks see väga libedalt. Me lapsed, saime ka selle kiiresti kätte. Õed olid alalõpmata kas koolitöö või talutööga seotud, aga mina mängisin koos vend Arnoldiga seda mängu hiljemgi. Vähemalt naabrilapsed Rosilda ja Endla said ka „meistriteks“, aga vaevalt et nad oma lastele edasi õpetasid. Mina kooliajal õpetasin küll, aga oma lastele enam mitte.
„Kodumäng“ odrapõllul
Sõja eest me pere metsa ei pagenud. Aga välja keskel asuvasse kartulikoopasse, mis oli teest kaugemal, kolisime küll varjule. Keldri põrand oli kaetud vatitekkide ja karvatekiga (lambanahkne sõidutekk, pealt villane riie, äärtes villane pits). Magasimegi seal, olid padjad ja kõik hädavajalik. Kord, kui ema oli kodus loomi talitamas, lubas isa suuremad lapsed – õed Aino ja Renate ja ka pika lunimise peale mind – kooba lähistesse välja. Õed ühinesid eakaaslasest naabrineiu Friedaga, mina omaette hakkasin äsja koristatud odrakõrtest „kodu“ ehitama. Olin nii asjasse süvenenud, et ei pannud ümbrust üldse tähele. Õde Aino rabas käest kinni ja vedas koopasse, siis alles märkasin, mis kole mürin ja möll…
Kui kõik vaikseks jäi ja suits ja tolm hajusid, oli seal, kus ma „kodu rajasin“, kõige sügavam ja koledam mulla ja rusude lehter. Üleval taeva all oli toimunud lennukite omavaheline lahing – terve koobapõld oli täis lennuki läikivaid tükke ja need mullalehtrid ei olnud ka mitte pommidest, vaid lennuki osadest… Nii vigastatud lennuk kaugele küll ei jõudnud lennata, aga meie silmapiiril teda polnud. Sel ajal olid keldris isa ja noorim poeg Arnold mänginud just sedasama kivimängu.
Tampka
Isa õpetatud oli meil ka teine mäng – tampka (kabe). Sedagi mängis isa hästi, ükski naabrimees, kes õhtuti raadiot kuulamas käis või kasvõi juttu puhumas, ei saanud temast võitu. Tampkalaud oli, nagu ikka, ruuduline, aga nupud olid erilised: ühel pool olid läikivad soldati sineli nööbid – mitte Eesti Vabariigi aegsed, vaid vene kroonu omad, sest isa teenis sel ajal. Teisel pool olid tavalised eestiaegsed mantlinööbid, siledad ja kirjadeta. Tampkat mängis emagi ja kõik lapsed.
Mängud
Laste lauamängud olid: „Ilmaring“, „Kits“ ja vahest veel mõni omatehtud parajasti „moesolev“. Need kõik olid täringutega visatavad mängud, mida võis mängida igaüks, kes vähemalt 6-ni oskas lugeda. Must-Peetri kaardid olid ka käibel.
Liikumismängudest oli esiplaanil „Käpp“ (Trihvaa) – jooksumäng: kes väledam ja leidlikum, pääseb kinnilöömisest ja võib kauem ringi lipata. Või „Vahetuskäpp“ – löögi saanu oli järgmine tagaajaja.
Siis „Kullimäng“ mitmes variandis: toeleidmisega, kükitamisega jne.
Huvitav oli „Keerukuju“. Poisid tahtsid võtta rohkem mehiseid „kujusid“, tüdrukud aga tantsulisi ja romantilisi. Siis andis mõistatada, mis kuju see on.
Äraarvamise- ja riimimänge sai mängida rohkem koolis. Siis oli veel moes luuletustes ka riimi austada ja rütmi arvestada, neid hindas pr. Elgas (mu esimene õpetaja) ja tegime meeleolukaid vaheldusi klassitunni osanagi. Vahest läks lugu päris naerukoorini välja.
Heameelega mängisin ma „õpetajamängu“. Pr. Elgas jaotas nendele õpilastele, kellel nädala jooksul väga hästi läks, reljeefselt trükitud läikpildikesi. Egas neid saajaid palju olnudki, aga mul üldiselt vedas. Ka vedas mul seeläbi, et sain õpetajat nagu päriselt mängida. Nimelt oli me klassis üks hästi „kõva peaga“ tüdruk – Leili. Ta elas koolile lähedal, aga kojuminekuga peale tunde eriti ei kiirustanud. Just tema määras õpetaja minu hoolealuseks, keda aidata võiksin. Minul oli aga tarvis oodata ära õdede tundide lõpp, et siis koos 4,5 km koju minna. Leilile meeldisid me „koosõppimised“, sest hea edu korral sai ta nii mõnegi minu pildikogust. See oli vahetevahel.
Leilita sain tühjas klassiruumis ka näiteks hüpitsaga hüpata – igasuguseid variante: ühel jalal, siis kahel ja vaheldumisi nii ja naa; käed (ja hüpits) risti, siis mitte jne. Võisin lugeda ka rekordhüppeid jne. Palli klassis õed mängida ei lubanud – aknad!
Kekskasti hüppasin ka: põrandalaua vahed ja põikipidi asetatud värvipliiatsid aitasid toredaid hüppekaste moodustada. Jalas olid mul vanema õe Magda (Mahta) valmistatud sussid – villasest riidest nii pealsed kui ka mitmekordsed tallad, ainult seest õhem vooder. Liistud sai Mahta tädimees Vollilt. No ja nende susside mürtsud ei toonud kordagi pahandust kaela.
Meil oli kodus raadio. Kodustel laupäevaõhtustel vana-tantsu-muusika õhtutel, kus kogu pere koos oli, ka naabripoisid ja Freida (õdede sõbranna), ning perekonnavalssi ja kõiki selleaegseid tantse tantsisid, sain minagi kõik selgeks. Klassis üksinda kujutasin, et tantsin Möldri Leoga (tema tantsitas mind kõige sagedamini, kõige pikem ja kõige huumoririkkam). Sellest polnud midagi, et ta ka õega tantsis…
Vahetundide ajal käis tants saalis. Mu mälestust mööda polnud seal üldse muusikat: nooremad vaatasid, mis tantsu mõni vanem paar alustas, ja siis püüti järele teha. Tihti oli selleks juhtpaariks mu õde Renate ja tema partner Vilma Mägi (hiljem Aun). Siis tantsisid kõik, kes tahtsid – suured ja väiksemad, ka peotantse. Ainult väiksemad võtsid üles ringmängu lauluga, ehkki viimased olid õpitud suurematelt lastelt ja neil omakorda veelgi vanematelt.
Nt.
„:,: Ma läksin metsa kõndima,
ja linnupesi otsima. :,:
:,: Oi tuntas-tuntas tunavere rass. :,:
See enneaegne armastus
ei ole muud kui kurvastus.
:,: All orus rohelise pingi peal,
kaks kena noormeest istsid seal. :,:
:,: Nad aasid juttu siit ja sealt,
ja kosjaasjust kõigepealt. :,:
:,: Kuule, Kaarel, kus me lähme,
kus me kosjaviinad saame. :,:
Ja lõpupoole:
:,: Maja ees oli räiss ja risu,
kasvõi reied lõhki kisu. :,: jne.
Tõsijutt – mitte ainsatki lastepärast ringmängulaulu ei tule meelde. Õpetajad võisid muiata küll, aga mängud said mängitud.
Väljas mängisime „Tagumist paari“: üksikuks jäänu hüüdis paarisseisjate kolonni ees seistes: „Pliks-plaks-tagumine paar välja!“ ja tahtis püüda endale paarilise. Kes üksikuks jäi, hüüdis ja püüdis omakorda. Seda lastemängu mängiti vahest „suurte“ poolt kasvõi pulmapeolgi.
Mäng „Täidan laeva“. Telefonimängus sai vahest meelega „valesti“ kuulda – mida naljakam, seda lustlikum. Toolide ümber marssimine: üks tool vähem kui marssijaid. Kes kolm korda ikka püsti jääb, annab pandi.
Pantide lunastamine. Kord, kui suvisepühal kogu pere kirikusse sõitis, pidin mina õde Mahta juurde koju jääma – kingad olid kadunud! (Olid välja jäänud.) Siis tulid häid pühi soovima Lissi poisid, panid munad patta keema ja segasid luuavarrega, et põhja ei hakkaks. Olin vast 4–5-aastane. Ütlesin, et lõpetage lollitamine, see pole ilus mäng. Kuulatigi sõna. Mune jätkus kõigile, ka kirikulistele. Mina sain kiita, et ilusaid mänge rohkem hindan kui alpimist.
Ilusaks mänguks pidasin ma näiteks õdede ja vennaga kukerpallitamist suvistepühal jõeäärsel lillenõlval, sellel pääsusilma-kullerkupu-kannikese-kassikäpa-seebilillemaal. Seal sai mune veeretada ja kukerpallitada ja mitte keegi ei pannud pahaks, et välkusid roosad, sinised ja kollased pepukesed – püksid olid uued ja pühapäevaselt värsked ja kaunid. Ja lilled tõstsid jälle pead, kui kukerpallitajagi püsti tõusis.
Käisin sel suvel seda kohta kaemas – pole lilli, pole kukerpallitajaid. Jõeäärne heina- ja karjamaa on metsatihnikuks muutunud; kaks vana remmelgat – üks minu ja teine vend Arno oma, on maha langenud ja kõdunenud; hobusteujutamise august ja kohast, kus ujumisvõistlusi korraldati, on järel nireke ja lomp. Me tuuleveski, kus oli imehea peitust mängida, põletati sigala kütteks.
Kaks veskikivi seisid lapsepõlves veski ees, kus vennaga oli mõnus mängida, kui rohi oli veel kastest märg. Oi, milliseid ehitisi sinna püstitada võis, kummalgi oma kuningriik! Tuli ette isegi seda, et mööduv sõiduk peatus ning keegi naerusui päris, kumb meist siis nüüd tüdruk, kumb poiss on (riided olid vahetatud).
Ka rehemaja pakkus suurepärast mängumaad: reiaaluses seisis nurgas vana hobustega veetav rehepeksumasin. Seda kasutasid küll vanad oma pesade tarbeks, aga meil oli seal omajagu ruumi. Rehetoa ahju ja parsile me ronida ei tohtinud, aga seal väljateenitud puhkust veetvad linatöötlemise masinad-instrumendid olid vennale eriti meeltmööda. Aga ma tegin kõik vennaga kaasa, ehkki ema ütles, et tüdrukutel eriti ronida pole paslik. Põnev oli, seal sai leiutada. Ja pealegi oli mul minust kolm aastat noorem vend, kes oma vanemat õde kõiges arvestas ja mu ideed omaks võttis.
Edasi oli seal teises maja otsas „kart“, s.t sama suur ruum kui reiaalune, aga seal olid suvel reed, saan jm. sõidukid; talvel aga igat sorti vankrid. Meie arvates tõllakuur, aga nimetasime kartiks. Välisseina ääres, üsna kolmanda klassi maanteeni välja, olid rõuguredelid, kui neid väljal ristikutele või viljale tarvis polnud. Need olid tihkelt üksteise kõrval, et moodustasid suure ja laia platvormi, mis kevadpäikeses varakult tõelise kevadtunde mänguhuvilistesse sisestas.
Perest ja emast
Kui 1944. a. 29. mail mu 10-a. vennake onuks sai, läks ta Mahta juurde ja tasakesi küsis, kas ta võiks selle pisikese puntra seal teki sees sinna platvormile viia, seal nii väga hea ja ilus. Ei lubatud, et las kasvab ja kosub veel enne natuke. Õemees Sass (Aleksander) oli läinud Saksa sõjaväkke velskrina, tuli küll peagi tütart vaatama, ja kaduski sõjamöllu. Vangilaagrist tuli koju sõber, teatas, et ta isiklikult mattis Sassi Äänisjärve ääres maamulda ja tegi Karjala kasest ristigi peale, aga ametlikku dokumenti selle kohta ikka polnud. Uue Eesti algul sai lõpuks kohtu poolt tõestatud, et nimetatud kohas, paljudest vangilaagrites ühes, on „maha kantud“ Aleksander Aleksandrovitš (tegelikult Otto p.), kes on aasta võrra tegelikust vanem, kui laagridokumendis märgitud, ja loetud ta Aleksander Otto p. Paljakuks, seega Mahta meheks ja Marje isaks. Marje jäigi aga kasvama ja kosuma meie perre, sest ta uus kodumaja põles sõjatules maani maha, polnud meest toeks ja peale selle küüditati ka vanaema Siberisse.
Marje kasvas me lapsepõlvekodu mängumaade täieõigusliku omanikuna, oli me emale, kui ta omad lapsed uusi kodusid rajasid, veel lohutuseks ja toeks. Kuni lahkus temagi…
Ema pärjalindile kirjutasin:
„Kui pesast tiibu sirutanud
me, lapsed, ellulennuks siit.
Nüüd lahkud, ema, kodu valgus…
Jäid tühjaks tuba, õu ja niit…“
Emale on pühendatud mul luuleread, mille kohta ütlesin, et see pole laul, vaid ood… Aastaid tagasi saatsin selle luuleliitu, sain vastuseks avalduspaberid luuleliitu astumiseks. Ei astunud ma kuhugi, ei saa ka astuda enam kunagisele lapsepõlve mängudemaale, sest seda pole enam sellisena, nagu teda näha tahan.
Mälestustemaa
Nii kurva noodiga lõpetada ei saa. On ju olemas mälestustemaa, see Veneetsia, mille tekitas vaba veevool kahest jõeharust – üks Lissi poolt ja teine Oti poolt tulev haru; selle jämeda-jämeda mahalangenud puutüve tagune piibelehtede muinasjutunõlvak – need lõhnad, vete hääled, elav vesi ja elu vees – kalad, keda kuival suvel Arnoga kartulikorviga kuivama kippuvatest lompidest päästsime ja jõkke toimetasime – kas need olid ainult mängud?
Täisverelised mängud olid need suvised „peod“, mille vaatemängude pääse oli kas maasikas peopesal, mis kraavipervelt leitud, või mistahes lilleõis, mis me vaasis edasi õilmitses. Igal aastal kordus, ehkki erinevas lahenduses „Perenaiste tants“ (teate küll, see „Me perenaised oleme, me kulbikuningannad“ jne). Ja laule oli alati kõigist aastaaegadest. Jõululaule polnud, neid laulsime koos tädilastega alati jõulude aegu meie kodus. Esinejaid olid kuni Narva-Jõesuuni välja (vanaema pool suvitamas) siin naabruses. Vajadusel sai riietega muuta tüdruku poisiks ja vastupidi (nagu nüüdki teleris). Viisipilliks oli kitarr, löökpille igat sorti. No ja aplausi oli alati mõnus kuulata, see tuli südamest, oli see piduline mis-eas-tahes.
Mõtlen oma õdedele: kelle moodi ma kõige rohkem olen? Vanem õde oli osav riidesorte kokku sobitama – ta hoolitses kogu pere hea väljanägemise eest. See „lappidega mäng“ meeldib mullegi. Aino oli hoolitseva ema moodi – minus on seda kahjuks vähevõitu; Renate kiire vaist ja virgad käed on mulle kaugelt kättesaamatud. Vast vend Arno, Sinuga olime hingesugulased ja teineteisele väga kallid, eks natuke sarnasedki.
Igaüks teist istutas midagi mu hinge, head ja ilusat ja igipõlist! Aitäh teile!
Meie isa oli sündinud 22.02.1880, seega 1940. aastatel õnneks sõtta ei kutsutud, oli perekonna kaitsja.
Kirjutangi esimesena mängust, mis isa meile, oma neljale alaealisele lapsele (viies oli täiskasvanu) õpetas.
Kivimäng
Igal mängijal on viis oasuurust kivi. Kivid asetatakse pehmele alusele, viies visatakse õhku, samaaegselt võetakse aluselt enne üks, siis teine, kolmas ja neljas – ongi pihus kõik viis kivi. Ülesviskel on pihust lendamas kõik sinna kogunenud kivid, näiteks esimene vise – üks; teine vise – juba kaks kivi; kolmas vise – kolm; neljas – neli.
Kui kõik viis kivi õnnelikult pihku on kogunenud, tuleb sooritada „silmade kogumine“: viis kivi õhku, samaaegselt pöördub tühi pihk allapoole, et käeseljale langevad kivid kinni püüda. Nii mitu kivi sinna maandub, nii mitu silma saab mängija (nt. 1–5) Kui aga ühtegi ei suuda püüda, katkeb mäng ja tuleb alustada otsast. Kel kogunes aga kasvõi üks silm, järgneb teine ring, siis kolmas, ja võitjaks osutub see, kel kogunes kõigi kolme etapi lõpus kõige suurem silmade arv – võimalik saada 15 silma. Kokkuvõttes tabelina:
Kunagi oli see mäng me kodukandis (Tartumaa ääre peal Lilastvere külas või Ulvi kooli internaadis). Mis ajast isa selle ära õppinud oli, ei tea, aga tal läks see väga libedalt. Me lapsed, saime ka selle kiiresti kätte. Õed olid alalõpmata kas koolitöö või talutööga seotud, aga mina mängisin koos vend Arnoldiga seda mängu hiljemgi. Vähemalt naabrilapsed Rosilda ja Endla said ka „meistriteks“, aga vaevalt et nad oma lastele edasi õpetasid. Mina kooliajal õpetasin küll, aga oma lastele enam mitte.
„Kodumäng“ odrapõllul
Sõja eest me pere metsa ei pagenud. Aga välja keskel asuvasse kartulikoopasse, mis oli teest kaugemal, kolisime küll varjule. Keldri põrand oli kaetud vatitekkide ja karvatekiga (lambanahkne sõidutekk, pealt villane riie, äärtes villane pits). Magasimegi seal, olid padjad ja kõik hädavajalik. Kord, kui ema oli kodus loomi talitamas, lubas isa suuremad lapsed – õed Aino ja Renate ja ka pika lunimise peale mind – kooba lähistesse välja. Õed ühinesid eakaaslasest naabrineiu Friedaga, mina omaette hakkasin äsja koristatud odrakõrtest „kodu“ ehitama. Olin nii asjasse süvenenud, et ei pannud ümbrust üldse tähele. Õde Aino rabas käest kinni ja vedas koopasse, siis alles märkasin, mis kole mürin ja möll…
Kui kõik vaikseks jäi ja suits ja tolm hajusid, oli seal, kus ma „kodu rajasin“, kõige sügavam ja koledam mulla ja rusude lehter. Üleval taeva all oli toimunud lennukite omavaheline lahing – terve koobapõld oli täis lennuki läikivaid tükke ja need mullalehtrid ei olnud ka mitte pommidest, vaid lennuki osadest… Nii vigastatud lennuk kaugele küll ei jõudnud lennata, aga meie silmapiiril teda polnud. Sel ajal olid keldris isa ja noorim poeg Arnold mänginud just sedasama kivimängu.
Tampka
Isa õpetatud oli meil ka teine mäng – tampka (kabe). Sedagi mängis isa hästi, ükski naabrimees, kes õhtuti raadiot kuulamas käis või kasvõi juttu puhumas, ei saanud temast võitu. Tampkalaud oli, nagu ikka, ruuduline, aga nupud olid erilised: ühel pool olid läikivad soldati sineli nööbid – mitte Eesti Vabariigi aegsed, vaid vene kroonu omad, sest isa teenis sel ajal. Teisel pool olid tavalised eestiaegsed mantlinööbid, siledad ja kirjadeta. Tampkat mängis emagi ja kõik lapsed.
Mängud
Laste lauamängud olid: „Ilmaring“, „Kits“ ja vahest veel mõni omatehtud parajasti „moesolev“. Need kõik olid täringutega visatavad mängud, mida võis mängida igaüks, kes vähemalt 6-ni oskas lugeda. Must-Peetri kaardid olid ka käibel.
Liikumismängudest oli esiplaanil „Käpp“ (Trihvaa) – jooksumäng: kes väledam ja leidlikum, pääseb kinnilöömisest ja võib kauem ringi lipata. Või „Vahetuskäpp“ – löögi saanu oli järgmine tagaajaja.
Siis „Kullimäng“ mitmes variandis: toeleidmisega, kükitamisega jne.
Huvitav oli „Keerukuju“. Poisid tahtsid võtta rohkem mehiseid „kujusid“, tüdrukud aga tantsulisi ja romantilisi. Siis andis mõistatada, mis kuju see on.
Äraarvamise- ja riimimänge sai mängida rohkem koolis. Siis oli veel moes luuletustes ka riimi austada ja rütmi arvestada, neid hindas pr. Elgas (mu esimene õpetaja) ja tegime meeleolukaid vaheldusi klassitunni osanagi. Vahest läks lugu päris naerukoorini välja.
Heameelega mängisin ma „õpetajamängu“. Pr. Elgas jaotas nendele õpilastele, kellel nädala jooksul väga hästi läks, reljeefselt trükitud läikpildikesi. Egas neid saajaid palju olnudki, aga mul üldiselt vedas. Ka vedas mul seeläbi, et sain õpetajat nagu päriselt mängida. Nimelt oli me klassis üks hästi „kõva peaga“ tüdruk – Leili. Ta elas koolile lähedal, aga kojuminekuga peale tunde eriti ei kiirustanud. Just tema määras õpetaja minu hoolealuseks, keda aidata võiksin. Minul oli aga tarvis oodata ära õdede tundide lõpp, et siis koos 4,5 km koju minna. Leilile meeldisid me „koosõppimised“, sest hea edu korral sai ta nii mõnegi minu pildikogust. See oli vahetevahel.
Leilita sain tühjas klassiruumis ka näiteks hüpitsaga hüpata – igasuguseid variante: ühel jalal, siis kahel ja vaheldumisi nii ja naa; käed (ja hüpits) risti, siis mitte jne. Võisin lugeda ka rekordhüppeid jne. Palli klassis õed mängida ei lubanud – aknad!
Kekskasti hüppasin ka: põrandalaua vahed ja põikipidi asetatud värvipliiatsid aitasid toredaid hüppekaste moodustada. Jalas olid mul vanema õe Magda (Mahta) valmistatud sussid – villasest riidest nii pealsed kui ka mitmekordsed tallad, ainult seest õhem vooder. Liistud sai Mahta tädimees Vollilt. No ja nende susside mürtsud ei toonud kordagi pahandust kaela.
Meil oli kodus raadio. Kodustel laupäevaõhtustel vana-tantsu-muusika õhtutel, kus kogu pere koos oli, ka naabripoisid ja Freida (õdede sõbranna), ning perekonnavalssi ja kõiki selleaegseid tantse tantsisid, sain minagi kõik selgeks. Klassis üksinda kujutasin, et tantsin Möldri Leoga (tema tantsitas mind kõige sagedamini, kõige pikem ja kõige huumoririkkam). Sellest polnud midagi, et ta ka õega tantsis…
Vahetundide ajal käis tants saalis. Mu mälestust mööda polnud seal üldse muusikat: nooremad vaatasid, mis tantsu mõni vanem paar alustas, ja siis püüti järele teha. Tihti oli selleks juhtpaariks mu õde Renate ja tema partner Vilma Mägi (hiljem Aun). Siis tantsisid kõik, kes tahtsid – suured ja väiksemad, ka peotantse. Ainult väiksemad võtsid üles ringmängu lauluga, ehkki viimased olid õpitud suurematelt lastelt ja neil omakorda veelgi vanematelt.
Nt.
„:,: Ma läksin metsa kõndima,
ja linnupesi otsima. :,:
:,: Oi tuntas-tuntas tunavere rass. :,:
See enneaegne armastus
ei ole muud kui kurvastus.
:,: All orus rohelise pingi peal,
kaks kena noormeest istsid seal. :,:
:,: Nad aasid juttu siit ja sealt,
ja kosjaasjust kõigepealt. :,:
:,: Kuule, Kaarel, kus me lähme,
kus me kosjaviinad saame. :,:
Ja lõpupoole:
:,: Maja ees oli räiss ja risu,
kasvõi reied lõhki kisu. :,: jne.
Tõsijutt – mitte ainsatki lastepärast ringmängulaulu ei tule meelde. Õpetajad võisid muiata küll, aga mängud said mängitud.
Väljas mängisime „Tagumist paari“: üksikuks jäänu hüüdis paarisseisjate kolonni ees seistes: „Pliks-plaks-tagumine paar välja!“ ja tahtis püüda endale paarilise. Kes üksikuks jäi, hüüdis ja püüdis omakorda. Seda lastemängu mängiti vahest „suurte“ poolt kasvõi pulmapeolgi.
Mäng „Täidan laeva“. Telefonimängus sai vahest meelega „valesti“ kuulda – mida naljakam, seda lustlikum. Toolide ümber marssimine: üks tool vähem kui marssijaid. Kes kolm korda ikka püsti jääb, annab pandi.
Pantide lunastamine. Kord, kui suvisepühal kogu pere kirikusse sõitis, pidin mina õde Mahta juurde koju jääma – kingad olid kadunud! (Olid välja jäänud.) Siis tulid häid pühi soovima Lissi poisid, panid munad patta keema ja segasid luuavarrega, et põhja ei hakkaks. Olin vast 4–5-aastane. Ütlesin, et lõpetage lollitamine, see pole ilus mäng. Kuulatigi sõna. Mune jätkus kõigile, ka kirikulistele. Mina sain kiita, et ilusaid mänge rohkem hindan kui alpimist.
Ilusaks mänguks pidasin ma näiteks õdede ja vennaga kukerpallitamist suvistepühal jõeäärsel lillenõlval, sellel pääsusilma-kullerkupu-kannikese-kassikäpa-seebilillemaal. Seal sai mune veeretada ja kukerpallitada ja mitte keegi ei pannud pahaks, et välkusid roosad, sinised ja kollased pepukesed – püksid olid uued ja pühapäevaselt värsked ja kaunid. Ja lilled tõstsid jälle pead, kui kukerpallitajagi püsti tõusis.
Käisin sel suvel seda kohta kaemas – pole lilli, pole kukerpallitajaid. Jõeäärne heina- ja karjamaa on metsatihnikuks muutunud; kaks vana remmelgat – üks minu ja teine vend Arno oma, on maha langenud ja kõdunenud; hobusteujutamise august ja kohast, kus ujumisvõistlusi korraldati, on järel nireke ja lomp. Me tuuleveski, kus oli imehea peitust mängida, põletati sigala kütteks.
Kaks veskikivi seisid lapsepõlves veski ees, kus vennaga oli mõnus mängida, kui rohi oli veel kastest märg. Oi, milliseid ehitisi sinna püstitada võis, kummalgi oma kuningriik! Tuli ette isegi seda, et mööduv sõiduk peatus ning keegi naerusui päris, kumb meist siis nüüd tüdruk, kumb poiss on (riided olid vahetatud).
Ka rehemaja pakkus suurepärast mängumaad: reiaaluses seisis nurgas vana hobustega veetav rehepeksumasin. Seda kasutasid küll vanad oma pesade tarbeks, aga meil oli seal omajagu ruumi. Rehetoa ahju ja parsile me ronida ei tohtinud, aga seal väljateenitud puhkust veetvad linatöötlemise masinad-instrumendid olid vennale eriti meeltmööda. Aga ma tegin kõik vennaga kaasa, ehkki ema ütles, et tüdrukutel eriti ronida pole paslik. Põnev oli, seal sai leiutada. Ja pealegi oli mul minust kolm aastat noorem vend, kes oma vanemat õde kõiges arvestas ja mu ideed omaks võttis.
Edasi oli seal teises maja otsas „kart“, s.t sama suur ruum kui reiaalune, aga seal olid suvel reed, saan jm. sõidukid; talvel aga igat sorti vankrid. Meie arvates tõllakuur, aga nimetasime kartiks. Välisseina ääres, üsna kolmanda klassi maanteeni välja, olid rõuguredelid, kui neid väljal ristikutele või viljale tarvis polnud. Need olid tihkelt üksteise kõrval, et moodustasid suure ja laia platvormi, mis kevadpäikeses varakult tõelise kevadtunde mänguhuvilistesse sisestas.
Perest ja emast
Kui 1944. a. 29. mail mu 10-a. vennake onuks sai, läks ta Mahta juurde ja tasakesi küsis, kas ta võiks selle pisikese puntra seal teki sees sinna platvormile viia, seal nii väga hea ja ilus. Ei lubatud, et las kasvab ja kosub veel enne natuke. Õemees Sass (Aleksander) oli läinud Saksa sõjaväkke velskrina, tuli küll peagi tütart vaatama, ja kaduski sõjamöllu. Vangilaagrist tuli koju sõber, teatas, et ta isiklikult mattis Sassi Äänisjärve ääres maamulda ja tegi Karjala kasest ristigi peale, aga ametlikku dokumenti selle kohta ikka polnud. Uue Eesti algul sai lõpuks kohtu poolt tõestatud, et nimetatud kohas, paljudest vangilaagrites ühes, on „maha kantud“ Aleksander Aleksandrovitš (tegelikult Otto p.), kes on aasta võrra tegelikust vanem, kui laagridokumendis märgitud, ja loetud ta Aleksander Otto p. Paljakuks, seega Mahta meheks ja Marje isaks. Marje jäigi aga kasvama ja kosuma meie perre, sest ta uus kodumaja põles sõjatules maani maha, polnud meest toeks ja peale selle küüditati ka vanaema Siberisse.
Marje kasvas me lapsepõlvekodu mängumaade täieõigusliku omanikuna, oli me emale, kui ta omad lapsed uusi kodusid rajasid, veel lohutuseks ja toeks. Kuni lahkus temagi…
Ema pärjalindile kirjutasin:
„Kui pesast tiibu sirutanud
me, lapsed, ellulennuks siit.
Nüüd lahkud, ema, kodu valgus…
Jäid tühjaks tuba, õu ja niit…“
Emale on pühendatud mul luuleread, mille kohta ütlesin, et see pole laul, vaid ood… Aastaid tagasi saatsin selle luuleliitu, sain vastuseks avalduspaberid luuleliitu astumiseks. Ei astunud ma kuhugi, ei saa ka astuda enam kunagisele lapsepõlve mängudemaale, sest seda pole enam sellisena, nagu teda näha tahan.
Mälestustemaa
Nii kurva noodiga lõpetada ei saa. On ju olemas mälestustemaa, see Veneetsia, mille tekitas vaba veevool kahest jõeharust – üks Lissi poolt ja teine Oti poolt tulev haru; selle jämeda-jämeda mahalangenud puutüve tagune piibelehtede muinasjutunõlvak – need lõhnad, vete hääled, elav vesi ja elu vees – kalad, keda kuival suvel Arnoga kartulikorviga kuivama kippuvatest lompidest päästsime ja jõkke toimetasime – kas need olid ainult mängud?
Täisverelised mängud olid need suvised „peod“, mille vaatemängude pääse oli kas maasikas peopesal, mis kraavipervelt leitud, või mistahes lilleõis, mis me vaasis edasi õilmitses. Igal aastal kordus, ehkki erinevas lahenduses „Perenaiste tants“ (teate küll, see „Me perenaised oleme, me kulbikuningannad“ jne). Ja laule oli alati kõigist aastaaegadest. Jõululaule polnud, neid laulsime koos tädilastega alati jõulude aegu meie kodus. Esinejaid olid kuni Narva-Jõesuuni välja (vanaema pool suvitamas) siin naabruses. Vajadusel sai riietega muuta tüdruku poisiks ja vastupidi (nagu nüüdki teleris). Viisipilliks oli kitarr, löökpille igat sorti. No ja aplausi oli alati mõnus kuulata, see tuli südamest, oli see piduline mis-eas-tahes.
Mõtlen oma õdedele: kelle moodi ma kõige rohkem olen? Vanem õde oli osav riidesorte kokku sobitama – ta hoolitses kogu pere hea väljanägemise eest. See „lappidega mäng“ meeldib mullegi. Aino oli hoolitseva ema moodi – minus on seda kahjuks vähevõitu; Renate kiire vaist ja virgad käed on mulle kaugelt kättesaamatud. Vast vend Arno, Sinuga olime hingesugulased ja teineteisele väga kallid, eks natuke sarnasedki.
Igaüks teist istutas midagi mu hinge, head ja ilusat ja igipõlist! Aitäh teile!
Täisviide
EFA I 169, 91/8 < Tartu < Torma khk., Torma v., Lilastvere k. – Ellen Paljak, snd. 1933. a. (2013).
Maakond
Kihelkond
Torma
Koguja
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
Koguja sünniaeg
1933