Hillar, snd. 1927. a. Tallinnas

Pealkiri

Tekst

Miljöö

Minu vanemad on Järvamaalt, Koeru kihelkonnast, kuid tuttavaks said 1921. a suvel Keila Männikus pritsimeeste peol. Siis olid mõlemad juba tallinlased. 1922. a laulatati nad Kaarli kirikus ja aastat 5 hiljem tulin Tallinna Keskhaiglas ilmale. Olen suhteliselt hilise sünniaasta eest vanematele tänulik, sest vastasel korral oleksin suure tõenäosusega läinud Teise maailmasõja nahka. Nüüd aga pääsesin üle noatera mobiliseerimisest ühte või teise väkke.

Esimesed 11 eluaastat elas meie pere Tallinnas üürikorteris Kadrioru serval – algul Jakobsoni tänavas (nüüd Faehlmanni), 1930-aastatel Kollase tänava pargipoolses otsas. Minu esimene kool oli Raua t. algkool, ametliku nimega Tallinna Linna 21. Algkool – suur ja esinduslik kivihoone. Kollaselt tänavalt kooli oli nii kaks kilomeetrit, läbisin selle maa veerand tunniga minnes ja poole tunniga tulles, sest ümbruskond meelitas poisikest kambas hulkuma ja teinekord ka ulakusi tegema. Seda just siis kui ninamehi leidus.

Olin perekonnas ainus laps ja ka meie üürimajas Kollane t. 20A – linna maja küllalt suurte korterite ja avara hooviga – mängukaaslast ei olnud. Küll leidus neid lähikonnas, kuhu jäid tselluloosivabriku tubaköökidega tööliskasarmud. Nii et nägin ka tööliste tolleaegset olmet. Umbes ühe kilomeetri kaugusele jäi Kadrioru staadion, kuhu me ei pääsenud ja staadionitagused harjutusväljakud, mis said poissmeeste peamiseks mängumaaks. Samas voolas ka Ülemiste järvest tulev ülevoolukanal, mida nimetati Ojakaks ja mis sobis igati puukoorest voolitud (männipuu) laevukeste ujutamiseks. Neid mängulaevu tegime ise – oli hea manuaalse tööga harjumiseks. Samas lookles kitsas raudtee (suss, susla) – panime rööbastele tsaarikopikad, et näha, mis meist saab, kui rong on mündist üle sõitnud. Lai ja õhuke vaselatakas sai.

Ajapikku küündisid meie käigud ikka kaugemale Kadrioru parki. Luigetiigi ja Russalka kujust, kus tol ajal käidi suveti suplemas ja peesitamas. Mitte aga meie. Jõlkusime pargiradadel, korjasime maast paberosse (konisid) ja tegime nii 10-11 a. vanuses esimesed suitsud, lähtudes süllogismist: täismehed suitsetavad,
ka meie suitsetame – ergo: oleme meiegi täismehed!
Loobusin tubakapõletamisest 1941. a. 22. juunil ja olen nüüd üle 72 aasta täiesti tubakavaba persoon.

Ka mererannas ning kaubasadamas sai (vanemate teadmata) hulgutud, roostes aurikuid ning kulunud välimusega purjelaevu uudistatud. Ühe sõnaga: toimus oma käe peal maailma avastamine. Mõnikord käidi taskuraha eest äärelinna kolmanda järgu kinodes, eeliskohad kõige odavamad: nina vastu lina. Lemmikfilmid Pat ja Patasoni või Dick ja Doffi ekstsentrilised komöödiad.

Juba koolipõlves sai hasartseks lemmikmänguks „Komfetkamäng“ – ümbrikuks kokkuvolditud paksemast paberist kompvekipaberite asetamine lahtisele peopesale ja siis näppudega löömine lauaserva (koolis laia aknalaua) alla, nii et komfetka hästi kaugele lendaks ja seal juba olevaid kommipabereid tabaks. Kui tabas, said komfetka endale ja võisid jätkata. Mäng oli jõukohane ja ergutas/ärgitas tolleaegseid ilusate piltidega Kawe, Riola ja Ginowkeri pabereid koguma. Meile endile osteti kallimaid komme õige harva, nii et tuli korjata kust aga said. Kadriorus, istepinkide ümber võis neid päris arvukalt olla.

Vello Lääne koostatud mälestusteraamatus HTG-st „Viimane poistelend“ (Tartu, Elmatar 2013) meenutab Olev Träss lk. 14 analoogilist mängu koolimaja laiadel aknalaudadel nimetades seda „Konnimänguks“ ja kirjeldab seda mängu lähemalt. Nimetus konnimäng oli mulle uudiseks, Tallinna poisid nimetasid kompvekipaberitega mängimist ikka konfetkaks.

Minu põhihuviks kujunes lugemine, kuigi kodus oli vaid üksikuid raamatuid. Aga kusagilt neid sain, hiljem Keilas juba kohalikust rahvaraamatukogust. Ka ajalehed huvitasid, veelgi enam lasteajakirjad „Laste rõõm“ ja teised, mida aeg-ajalt isa ostis. Mõndagi „suurte inimeste raamatut“ lugesin ea poolest liiga vara, mis tõukas kohati väärtuskirjandusest eemale. Sellest oli hiljem kahju.

Mänguasju mulle suuremat ei ostetud – seda peeti nagu tarbetuks raiskamiseks. Meenutan, et tädi kinkis sünnipäevaks tõukeratta – see oli suur asi. Ja ka jõuludeks kingiti. Aga põhiline oli isetegemine.

Kevadel õpetas isa pajukoorest vilepilli tegema ja valmistas väikese mänguvibu koos nooltega. Suvel, Koeru kandis olles, näitas, kuidas tema lapsepõlves (1890. aastate I pool) puupulkadest „kariloomi“ vooliti, pilbastest jalad all.

Põhiline materjal mänguasjade tegemiseks oli papp ja tühjad tikutoosid. Neist monteerisime kokku autosid ja lennukeid. Õigemini – papist väljalõigatud kontuure, millele varsti kinnitati tiivad. Mingid lendavad mudelid need ei olnud, üksnes markeerisid õhusõidukeid. Joonistasime tähised külgedele ja tiibadele: kollast värvi postilennuk, punaste ristidega sanitaarlennuk, tähtedega tähistatud reisilennukid. Sõjalennukeid ei tehtud, seda sõda veel ei olnud ja hävitamine ei olnud tollal poiste mängudes aktuaalne. Küll mängiti tsiviillennuliiklust, avariisid, mis nõudsid sanitaarlennukite kohalelendu ja muud taolist.

Tikutoosidest andis mitmesuguseid konstruktsioone kokku panna või ühte kleepida. Omamoodi kättesaadav materjal konstruktorid – meele arendamiseks. Kui neid toose ainult oleks jätkunud! Suuremad papist kingakarbid olid hinnatud lähtematerjal meie mängudes – konteinerid, hoiupaigad, angaarid või garaažid. Oli vaid vaja pisutki fantaasiat.

1938. a. jaanipäevast elasime Keilas. Äsja linnaks nimetatud 1200 elanikuga asula. Hea rongiühendus Tallinnaga. Kolisime Vaikne t. 6 1600 m² krundile ehitatud oma majja. Algkooli hoone – 1930. a. valminud kena kahekordne kivihoone jäi sealt nii 400 m kaugusele, nii et kooliminekuks piisas 2 minutist. Klassid väikesed, IV klassis nii 18 poissi ja tüdrukut koos õppimas ja vahetunde veetmas. Siin algasid ühised mängud plikadega. Meeles on järgmised:
kula ja kükakula,
kekskasti mäng (keks),
„Kuju“, mädamuna,
peitus ja ukraadina.

Koolimaja kõrvale laotud küttepuude riidad andsid just peituse mängimiseks suurepäraseid võimalusi. Ka rahvastepalli sai koos tüdrukutega mängitud. Aga puht poistemängud olid laptuu (pesapalli lihtsustatud variant), kukepoks ja ratsaturniir (turskem poiss hobuseks, kergem ratsanikuks, vastane tuli maha tõmmata). Palusalu olümpiavõitude kajana ka „klassikaline maadlus“, jalaga lüüa ei tohtinud, rinnad kokku ja vastane põlvile (maas püherdamine oleks kooliriided ära rikkunud).

Mängisime ka vollet ehk hädist võrkpalli ja togisime jalgpalli, aga mitte hasartselt – palle oli vähe ja jalgpallisaapad puudusid. Korvpalli üldse mitte – puudus sile plats palli põrgatamiseks. Kõige kättesaadavam oli ikka rahvastepall, kus kaptenil oli kokkuleppe kohaselt mitu „elu“.

Algkooliaastate lauamängudest 3 esimest aastat Tallinnas, 3 viimast Keilas, meenutan „Trips-traps-trulli“ (tundus tüütult lihtsana) ja „Merelahingut“ ehk „Laevade põletamist“ 10x10 ruuduga väljadel. Siis lastemängu täringu viskamisega „Kitse“ ja „Reisi ümber maailma“, mida mängiti neljakesi. Kaardimängud (36 kaardiga): oli lihtne kaartide üksteise peale lappamine – nimetati „Linna põletamiseks“, viislehte, valetrumpi ja veel keerukamate mängude variatsioone, mis aga hasarti ega mingit sõltuvust ei tekitanud. Ka mingi lastemäng „Must Peeter“ või „Must notsu“ olid – neis tuli vastase kaartidest juhuse peale mõni endale tõmmata.

Hiljem tuli hasartmäng „Atškoo“ ehk „21“, mida mõned poisid mängisid täie hasardiga, eneseunustamiseni, mind aja jätsid külmaks. Nii nagu doominogi – ei saa siiani aru, kuidas see primitiivne mäng võib täiskasvanud mehi nii hasarti ajada?

Ka kabe ehk tamka, mida mängiti tõsises ja „vedelas“ vormis – äraandmise peale – ei tõmmanud eriti. Teine lugu oli malega – olid ju noore Paul Kerese hiigelaastad – seda mängisime täie püüdlikkusega. Ostsin isegi P. Kerese „Malekooli“ ja õppisin sealt avanguid. Keskkoolis peeti prestiižseid klassi maleturniire, Keilas oma poistega 10-partiilisi matše, vahepeal levis lausa maletõbi, aga see läks mõne aja pärast mööda. Muud tööd-tegemised tulid peale (lugemine, näitering) ja need tundusid lauamängudest huvitavamatena.

Punasel 1940/41. aastal võttis uus võim ära seni baptistide koguduse valduses olevad ruumid Haapsalu maantee ja Jaama tänava nurgal olnud kahekorruselises majas, mille alumisel korrusel avati noorteklubi. Seal olid siis koroonalaud (või lauad?), ping-pongi laud, kabe, male, doomino jt lauamänge. Seintel loosungid ja seinaleht.

Võimalus talveõhtuti üheskoos aega veeta tõmbas küll noori, eelkõige poisse. Koroonas saavutati peagi selline tase, et see, kellele langes avalöögi õigus, see ka laua nuppudest tühjaks lõi. Liiga lihtne mäng oli ja vajus peagi unarusse.

Lauatennis ehk ping-pong võttis mängimise ajal endale kogu avarama ruumi ja ka siis oli mängijatel kitsas. Pealegi ei saanud teised samas ruumis siis midagi muud teha. Jälle takistus. Mängiti rohkem kabet ja malet, doominot vähem.

Ajalehtedes/ajakirjades avaldati regulaarselt ristsõnu. Ilmus koguni mõttespordi ajakiri „Ajude gümnastika“, mida mõnikord ostsin. Üldhariduslikus mõttes oli tolleaegsete – ma mõtlen 1930. aastate teine poolt – ristsõnade kallal nuputamine igati kasulik tegevus. Seda just geograafia, kirjanike, sportlaste, teadlaste jne nimede omandamise osas. Sageli küsiti ooperite nimetusi, teadustermineid – vastuste leidmiseks tuli tuhnida entsüklopeedias, lapata atlasi, jälgida ajalehtedes teatrite repertuaari. Omaette pusisin, kollektiivne lahendamine ei paelunud.

Sõda ja rinde üleminek tõi poiste osas kaasa „peaasi, et pauku saaks“ eluohtlikke mänge mahajäetud sõjamoonaga. 1941. a. sügissuvel põletasime Vene mürskudes olevaid makaronitaolisi lõhkeainepulki – vabas õhus need ei plahvatanud, küll vingerdasid kiire leegiga põledes ussidena mööda maad. Loobiti vintpüssi padruneid lõkkesse. Need tegid pauku ja kuulid lendasid kuidas juhtus – õnneks keegi meist viga ei saanud.

1944. a. sügisel oli „menüü“ hoopis rikkalikum. Valingu peatuse lähedal oli pärast rinde üleminekut plahvatanud saksa laskemoonarong ja puistanud raudteeservad igasugust kraami täis. Erilist huvi pakkusid valgustusraketid, mille juurde kuulus väike siidriidest (ilmselt küll mingi ersats) langevari. Samuti punased, rohelised ja kollased signaalraketid, padruniosa pehmest alumiiniumist. Sinna löödi ettevaatlikult väike auk kuhu pisteti tükike süütenööri. Rakett pandi kivile püsti, nöörijupp süüdati ja pauk koos tulekeraga lendas vastu taevast. Atraktsioon missugune! Ainult et mõnikord vajus startiv rakett külili ja see oli juba ohtlik – laskja koos teiste uuditsejatega võis ise pihta saada.

Niipalju meil mõistust ja ka sõjakogemust oli, et mürske, miine ja käsigranaate torkima ei mindud. Elu oli õpetanud, et need olid ülemäära ohtlikud, kuigi paugu tegid vägeva.

Sõjaaastatel kujunes Keilas välja kolm omaalgatuslikku poistekampa, mis tegelesid eelkõige spordiga. Vähemal määral ka vaimsel alal. Raudteest lõuna poole jäänud linnaosas moodustus KNKL = Keila Noorte Kaitseliit. Kümmekond poissi ja poisikest, keda juhtis kindlakäeliselt „Koloneli aukraadis“ Leo ja kus ainult üks poiss, kõige noorem, oli „reamees“, teised kõik allohvitserid jaohvitserid. Neil oli oma „relvaladu“ rakulkade ehk kadade hoidmiseks, „eraellu“ ei tohtinud laskevahendit kaasa võtta. Ning lehesabadest väljalõigatud järjejuttudest oma raamatukogu, mida kamba liikmed jõudumööda täiendasid ja kasutasid. Keskväljaku ja kiriku läheduses moodustus „Keila mäe poiste“ – peamiselt kehakultuuriga tegelev kamp. Kõvad ujujad, sest Keila jõe ujumiskohad olid nende areaalis.

Ja koolimaja ümbruses ning Vaikse tänava perimeetril spordiühing „Tungal“, mis andis välja oma ajakirja „Tuluke“. Formaat – koolvihikust välja tõmmatud kaks lehepaari, st 4 lk sisu: spordivõistluste ülevaated ja tulemused, päevauudised (poiste vaatevinklist nähtuna, kohaliku elu juhtumised), teated ja tingimata järjejutt: hästi põnev sõja- või seikluslugu. Lehte anti lugeda üheks päevaks, siis tuli see edasi viia järgmisele „Tungla“ liikmele. Üks „toimetaja“ olin mina, teine Tihkani Uno tänava teisest otsast. Leht valmis ühistööna, võistlesime koguni, et kelle järjejutt põnevam tuleb.

Mis meid ühendas, see oli „maavõistluste“ pidamine kergejõustikus. Mõnikord ka pallimänguks. Kergejõustiku alad olid: 60 m jooks, keskmaajooks (distants ümber kvartali, nii 600-800 m, kaugushüpe (hooga ja hoota), kõrgushüpe (mõnikord ka teivashüpe kodunt ärastatud pesupuu teibaks), kuulitõuge (kuulina kasutati paraja raskusega munakive). Kettaheide ja odavise jäid ära – spordivahendeid ei olnud.

Peeti punktide arvestamist protokolli kantud resultaatide alusel. Iga võistkond pidi esinema igal alal kahe osavõtjaga! Esikoht andis 6, II koht 5, III – 4 jne punkti. Ka viimaseks jäänu tõi omadele 1 punkti ja see kasvatas kambavaimu ehk kollektiivsust. Piinlik küll kõige lõpus olla, aga midagi polnud parata: „maavõistluses“ oli lõpuks iga punkt oluline.

Oli ka oma kasvatuslik mõju. Teised poisid pilkasid: „Teadagi, miks sa viimaseks jäid! Sa suitsetad ja suitsumeestel ei ole võhma... Tõmba aga edasi!“ Avalik arvamus spordipoiste hulgas hindas tervislikke eluviise ja see mõjutas rohkem kui mistahes moraali lugemine täiskasvanute poolt. Alkohol ei olnud meile kättesaadav, nii et see ahvatlus langes iseenesest ära. Jäid ainult „naised“ (suits, viin ja naised – kolm peamist patust ahvatlust), aga egas meieealised tüdrukud üle ühe põgusa huulte kokkupaneku lubanud... Juba käevangus kõndimist peeti kuidagi ebasündsaks.

Üliõpilaspõlves Vana-Tiigi intris elades sai koos naisüliõpilaste-filoloogidega, kes elasid õuemajas, kus poisid neil külas käisid, loogilisel elluminemisel põhinevast POOMISE nimelist sõna (mõiste, isiku, kirjandusliku kuju jne) äraarvamise mängu. „Poomine“ sellepärast, et koos küsimuste esitamisega joonistati kriipsudest võllas + kriipsujuku, kes siis lõpuks kas „üles poodi“ kui küsija ei tulnud ettenähtud küsimuste arvuga (vist 13 või 15 küsimust, täpselt ei mäleta enam) toime. Sõna/mõiste esitaja tohtis vastata vaid „jah“ või „ei“-ga (erandjuhul „ei ole kindel“), suunates sel moel küsija või küsijate – sageli olid neid mitu, poisid-tüdrukud koos nuputamas – loogilist otsingut. Minu arust täiesti arendav mäng, mida mängiti just videvikku pidades, küünlavalgel (romantika, mis romantika!) kui sõjajärgsetele aastatele harjumuslikult oli elekter jälle ära. Teiste sõnadega – sagedaste voolukatkestuste aegu.

Tavaliselt algas mäng küsimusega: „Kas ta on elusolend?“ Saades vastuse „jah!“, mindi edasi: „Kas ta on inimene?“ „Kas ta elab Eestis?“ „Kas ta on seotud meie ülikooliga?“ „Meie teaduskonnaga?“ „Kas ta on üliõpilane?“ „Kas ta on meie seltsist?“ „Kas ta viibib siin ruumis?“ kuni õige vastus käes. Kõige raskem olnud ära arvata multifilmikangelast Miki-hiirt, kelle/või mille määratlused jäid ebamäärasteks.

Täiskasvanuna olen suvevaheaegadel ajaviiteks pikkadel rongireisidel või ka suvekodus meeldivas seltskonnas mänginud kaarte. Peamiselt bridži, mõnikord ka „ärtut“ – oli selline mitmest osast koosnev keerukam mäng. Aga ainult suvel – tööperioodidel oli alati midagi arukamat teha kui kaarte mängida. Mõnikord sai üksinda olles ka passiansi laotud – vahelduseks lugemisele või aiatööle. Millega olen aga üle poole sajandi päevas regulaarselt tegelenud on mälumäng. 1970-aastatel, kui olid ERF-i telemängude kõrgajad, istusin pühapäevahommikuti teleri ees, kirjapulk peos ja mängisin kaasa. Täiesti huvitav oli võrrelda enda teadmisi teadjameeste võistkondade omadega. Olen olnud ka küsimuste koostaja, mängude kokkuseadja ja mängujuht. Kõigest sellest olen lähemalt kirjutanud 2013. aasta jaanuaris ilmunud raamatus „Mõtteid ja meenutusi mälumängudest. Koos 7 teadmiste samba ja tekstidega Tartu ajaloost.“ Kirjastus Atlex, kokku 268 lehekülge.

Nii et kokkuvõtteks võin tõdeda: mäng on väikeste inimeste töö, õige elatunul inimesel samuti, sest raugaeas muutuvat inimene jälle lapseks.