Pealkiri
Andrus, snd. 1961. a. Tallinnas
Tekst
Minu mängukaaslaseks oli neli aastat noorem õde, seepärast olid enamasti päevakorral mängud, mis sobisid meile mõlemale. Tõsi küll, õde Kaire oli väga poisilik tüdruk, kes ei pidanud paljuks puu otsa ronida või püssi käes hoida, mistõttu polnud talle mingi probleem ka poistega ringi mütata. Tegelikult saab ta tänaseni väga asjalikult ka meeste töödega hakkama.
Ema pühendas ennast igapäevaselt meile. Ta läks sellepärast isegi Tallinna Reaalkooli (tollane Tallinna II keskkool) tööle koolitädiks, et saaks meiega koos suvesid veeta, sest koolitöötajatel on ju pikk suvepuhkus. Tal olid ka seal eri vanuses lastega head suhted, kes käisid vahetundide ajal temaga juttu ajamas ning oma muresid kurtmas. Ka meie õppisime õega Reaalkoolis. Algklassides oli sügisesel ja kevadisel ajal populaarseks mänguks keks, mida isegi poisid hüppasid. Keksu sai hüpata ju õues, kui ilm lubas, aga õues meeldis kõigil olla. Viskekivide asemel kasutati kette ja kodus valatud tinaplönne, mida oli hea lennutada. Kui õieti visata oskasid, siis maandus see õigele kohale ega libisenud kekskasti joonele. Noh, ja loomulikult on läbi aegade mängitud ka kulli, nii ka meie.
Mäletan, et kodus mängisime õega apteeki, poodi, restorani, kaugekõnede keskjaama, miilitsajaoskonda, füsioteraapia kabinetti, hambaarsti, keemilist puhastust, kooli, kodu, sõda jne. Arvan, et nendes mängudes polnud miskit erilist ega ebatavalist, sest nagu ikka laste puhul, oli meie jaoks kõik toimuv tõepärane ja usutav. Loovus ja fantaasia on lapseks olemise juures parimad kaaslased ning erakordne võimalus maailma hoopis elavama ja ehedamana näha, kui see täiskasvanutele paistab. Nii olid ka meie mängukaaslasteks käbid ja kivid, kui liivakastis sai oldud. Sirelilehed olid rahadeks ning hapuoblikatest ja jänesekapsastest sai tehtud mängupulmadeks söögid.
Tänapäeval on laste jaoks kõik vajalik mänguasjapoodides olemas ning fantaasia ja loovuse jaoks jääb üha vähem ruumi. Ma ei väida seda vaid oma east tulenevalt, et omal ajal oli kõik parem ja ilusam, vaid argise kogemuse põhjal, sest puutun oma töös igapäevaselt kokku eri vanuses laste ja noortega. Tihti tundub, et laste fantaasiamaailm on jäänud ahtamaks ning kõik piirdub kuvari ekraanilt või arvutimängude maailmast leitud mõtete, piltide, tegelaste ja olukordadega.
Tõsi küll, televiisorist nähtu mõjutas toona ka meid! Mänguasjade kauplustest on võimalik saada kõikide mängude mängimiseks kõikvõimalikku vajalikku atribuutikat, alustades kassaaparaatidest ja lõpetades Zorro mõõkadega, titevankritest kuni pissivate ja kakavate nukkudeni välja. Meie ajal oli maailm vaesem ja selle võrra põnevam, sest kõike vajalikku oli vaja endale ette kujutada või siis ise meisterdada. Aga on olnud aegu, mis meie lapsepõlvestki vaesemad, kuid lastel pole oma mängud kunagi mängimata jäänud!
Vahel tundub, et tänases päevas polegi enam fantaasiat vaja. Piisab vaid arvuti taha istumisest, kui võid siseneda ükskõik millisesse fantastilisse, müstilisse või ajastuhõngulisse maailma. Kuna minu lapsepõlves supermarketeid ei olnud, kust mänguasju osta, siis meisterdas neid meile isa või tegi ema. Hambaarsti juures käies tõi ema ikka kaasa vanu raviriistu, mis enam töötegemiseks ei kõlvanud. Hea doktor oli, kes raatsis neid puuride karpe ja vanu peegleid, kougitsaid jm instrumente meile mängimiseks saata.
Mäletan, et olime õega vaimustuses kassaaparaadist ja tahtsime seda nii väga poe mängimiseks saada. Proovisime seda ise vanast kingakarbist teha, aga isa vist süttis meie ideest ja kasutas võimalust see hoopis ise meie jaoks valmis meisterdada. Ma arvan, et see polnud meie tegemistesse vahele segamine ja meie töö alahindamine. Pigem palusime me isalt abi. Tänases mõistes oli see nn kvaliteetaeg, mida endale osta ei saa. Ainuüksi selle loomeprotsessi juures olemine oli meie jaoks põnev, sest saime oma ideid välja pakkuda ja ärevalt lõpptulemust oodata. Isa ostis paksu pappi, joonistas sinna tõelise kassaaparaadi kuju, lõikas selle välja ja liimis kokku. Isegi klahvid/nupud said külge pandud – lodkakingadele mõeldud tillukestest kontsaplekkidest, millele nitrovärviga numbrid peale sai kirjutatud. Kuna elasime Tallinnas Urla majas, Estonia teatri taga, Pärnu maanteel, kus on tänaseni kauplus „Laste maailm”, siis otsustas ema alt poest müüjate käest küsida vanu kassatšekirullide lõppe. Õnneks ei öeldud talle ära. Nii saidki need rullid puupulgale pandud ja isa monteeris need meie kassaaparaadi sisse. Nii et meie aparaadist tulid isegi tšekid välja!
Ema tegi meile kostüüme, sest mõni meie mängude tegelaskuju vajas stiilipuhast välimust. Tol ajal oli „Viimne reliikvia ” tõeline menufilm. Käisin seda Viru tänaval kinos „Pioneer” vaatamas nn „nonstoppseansil“ ja jäin saali istuma lausa mitmeks filmikorraks. Loomulikult olin mina Gabriel ja õde Agnes. Isa meisterdas mulle pistoda ja tegi vööle laia rihma, ema aga õmbles mulle vesti ning õele nunna musta kleidi. Peas oli õel valge rätik, nagu nunnadel ikka. See oli üks beebiaegne valge linake. Reliikvialaeka tegin ise, kasutades ema pärleid ja ehteid, et seda tavalist karbikest uhkemaks muuta.
Kui ma 10-aastaselt Pirita-Kosel sanatooriumis olin, siis lausa esinesime õega ühel külastuspäeval kõigile sanatooriumi lastele ja töötajatele. Olin kirjutanud mingi lapseliku näidendi suurtest inimestest – armastuslookese ilusast blondist Caroliinest ja vaprast musketärist Athosest. Musketärid olid sel ajal minu jaoks suured iidolid! Ema oli korrektoriks ja kohendajaks ning trükkis selle üllitise isegi töö juures ära. Etendus ei sündinud mitte sanatooriumi jaoks, vaid oli kodustele esitamiseks tehtud, seepärast oli seda lihtne ka seal ette kanda.
Aga sellest olulisem on minu jaoks täna see, et ema ja isa pühendusid meie etendusele sama agaralt kui meie ise. Ema õmbles õele ühest vanast lahtiharutatud peokleidist, helesinisest ja heleroosast siidist satsidega maani kleidi. Selle alla käis isa valmistatud traatrõngastega krinoliin, et kleit kohevam oleks. Minul olid valged püksid ja nn pesusametist punane kuldnööpide ja pitsiga raamitud valge kraega musketäri pintsak, rihm üle õla ja mõõk vööl. Mõõk oli tehtud vanast laelühtri torust/varrest, mida mööda juhtmed jooksevad ja käekaitse oli sama lühtri ümar kausike, mis lae vastas ühenduskohta varjab. Igati lahe nägi see välja – hõbedane ja sätendav, ainult käepide oli sellele „mõõgale“ juurde meisterdatud. Peas oli mul isa tehtud laia äärega musketärikaabu, suur pannal küljel ja üks serv üles keeratud. See oli valmistatud mustaks värvitud papist ja üles keeratud serva vahel olid värvilistest krepp-paberi ribadest ja traadist tehtud võlts-jaanalinnusuled. Abakhani kaupluseid ju polnud. Ise oli vaja rekvisiidid ja aksessuaarid välja mõelda.
Meil õega olid ka parukad peas – õel lumivalge, rokokoo lokkidega, ja minul õlgadeni pruunid laines juuksed, nagu ühel korralikul musketäril ikka. Blond ja brünett. Aga kust tulid parukad? Tagasi vaadates tollasele ajale avastan ma üha enam, et vaatamata üldisele kitsikusele ja ahistatusele oli tegelikkus tavaliste inimeste jaoks lihtne ja loominguline. Iga päev tuli ise leiutada ja fantaseerida. Kitsikus polnudki niiväga kitsikus, pigem arukas ja asjalik kokkuhoid, ning ahistati enamasti neid, kes selleks põhjust andsid. Tegelikult oli see hoopis võimalus avaramalt, kavalamalt ning loovamalt mõelda ja näha! Need parukad tegi meile meie ema!
Uuel tänaval oli nukuparandustöökoda, midagi nukkude haigla sarnast. Mõelda vaid! Tänapäeval lennutatakse mänguasi esimese prao tekkimisel või patareide tühjaks saamisel prügikasti (viimane väide on muidugi liialdus), aga toona parandati isegi nukke!!! Nii me siis emaga ükspäev sealt läbi jalutasimegi. Ema hea suhtlejana seletas olukorda ja tädi leti taga sai õnneks meist aru, sest ta andis emale paar meetrit valgeid ja paar meetrit pruune, nukkudele mõeldud kunstjuukseid. Kodus õmbles ema need õmblusmasinaga nailonsukkadest tehtud mütsikeste külge, ühendas juuksesalke niidi ja nõelaga ning lõikas parukatel juuksed parajasse pikkusesse. Lõpuks sai vanavanaema lahtisel tulel kuumutatavate lokitangidega tehtud nendesse lokid ja vajutatud sisse lained. Kui meil viimaks parukad peas ja kostüümid seljas olid, siis oli see tõeline maagia, muutumine, teiseks saamine!
Ma kummardan oma vanemate ees, kes puhkavad oma viimast puhkust Metsakalmistul, ja kummardan ka kõigi nende inimeste ees, kes aitasid meil lapsepõlve toredamaks muuta, sealhulgas nukuparandaja ees, kes pidas võimalikuks ettekirjutusi ja reegleid eirates võõraste laste fantaasiaid realiseerida! Olen sellevõrra õnnelikum inimene!
Jah, filmid mõjutasid suuresti ka minu fantaasiamaailma ja mängegi. Ühe poisi jaoks olid tõeliselt ägedad filmid „Kaalul on rohkem kui elu” ja „Seitseteist kevadist hetke”. Palju aastaid hiljem olen neid taas suure nostalgiaga vaadanud. Ja sellel lummusel polnud midagi ühist poliitika ega maailmavaatega. Need olid sündmused, olukorrad, vaprad luurajad ja saksa armee mundrite erakordne siluett, mis lummasid. Alles hulk aega hiljem sain teada, et natsi armee mundrid kujundas Hugo Boss. Need mundrid ja ohvitseride väljanägemine olid sedavõrd muljetavaldavad, et otsustasin endalegi ühe korraliku SS-lase mundri meisterdada.
Istusin teleka ees ja joonistasin detaile, paguneid, märke endale vihikusse, et need siis papist jm materjalidest valmis meisterdada. Piduliku koolivormi musta ülikonna peale oli lihtne neid vidinaid panna. Tänapäeval pole info saamiseks mingeid takistusi, tuleb vaid guugeldada ja vajalikud pildid õigetes mõõtudes välja printida. Aga toona tuli mul need filmitegelaste kostüümidelt teleka ekraanidelt maha joonistada, ise mõõta ja proportsioonid leiutada, värvida ja nikerdada. Isa tegi meile pealuu-sümboliga mütsimärkide valamiseks kipsist vormi, mille sisse siis tina sai valatud. Neid märke läks lõpuks mitu vaja, sest tegin sellised mundrid ka oma sõpradele/klassikaaslastele. Mõtlen siiani imestusega, et sellest midagi hullu ei sündinud ja et vanemad ohtu ei märganud. Või märkasid? ... Jah, neid saksaohvitseride mundreid oli vaja mitu, sest tegime ise nõukogude luurajatest filmi. Olin viiendas klassis, kui see Stirlitzi vaimustus peale tuli. Filmisime Suur-Sõjamäel, tänase lennujaama territooriumil, tollastel tühermaadel stseene SS-laste mundrites ja haakristi lippude lehvides. Uskumatu ja peaaegu, et absurdne mõelda, kuidas see toonases ajas ikkagi võimalik oli? Igatahes kuulsime hiljem, et järgmisel päeval olevat vene inimesed käinud otsimas: „Gde eti fašistõ?”
Aga me ei olnud fašistid, vaid tegime filmi. See oli meie jaoks mäng! Isa oli operaator ja ema rekvisiitor, grimeerija jne. Meie, poisid ja plikad, aga näitlejad. Ka tänapäeval tehakse filme, see on ju nii lihtne. Isegi mobiiltelefon filmib kui vaja ja hetke pärast on võimalik kaadrid kõigile vaatamiseks internetti üles panna. Ega neid tänaseid ja toonaseid kaadreid ei saagi omavahel võrrelda, sest meie filmisime 8 mm filmile ja sellel puudus heli. Kaamerat oli vaja kogu aeg mehaaniliselt üles keerata ning kui üks pool salvestatud sai, siis tuli kottpimedas ruumis filmiketas ümber keerata. Hiljem, peale ilmutamast, oli vaja film pikuti pooleks lõigata.
Sain endale esimese kaamera vist siis, kui olin teises klassis? Film ja teater olid lapsepõlves minu jaoks kinnisidee. Aga kaamera maksis raha! Mul tuli see raha ise teenida! Suvel korjasin sõstraid ja tikreid. Kuid lõpuks, kui mingi osa rahast oli olemas, toetas ka isa oma olulise panusega, ning lõpuks oligi kaamera kodus.
Lollitatud sai ka, nii Tallinnas kui Viljandis. Praegu on isegi piinlik tagasi mõelda, aga me tegime enda arvates nn „sotsiaalseid” eksperimente. Tahtsime näha, kuidas inimesed reageerivad. See oli selline piilukaamera stiilis värk, aga ilma kaamerateta ja ühtki sellist saadet polnud me toona veel tegelikult näinud. Imelik, et meid miilitsasse ei veetud!? Võib-olla peale esimest ehmatust lihtsalt inimesed leebusid ja isegi lustisid seda laste koerust. Täna ma vabandaksin nende inimeste ees, kuid tookord oli see põnev ja lahe seiklus.
Need lollused keskendusid mingitele olukordadele, mida me rahva seas tänavatel tegime. Näiteks poetas õde ennast, pidulikuma kleidi ja uhke lakk-ridiküliga, Viljandis, Jakobsoni tänaval asunud, vanast Ugalast väljuva teatripubliku hulka. Siis tormasin ka mina nurga tagant inimeste sekka, üleni musta riietatult ja must sukk pähe tõmmatud, rebisin õelt koti käest ja tormasin sellega läbi hoovide oma õuele, õde kannul. Ma arvan, et meid nähti läbi ja vaid seepärast ei läinud meil haprasti!
Kord meisterdasime dressipükstest ja -pluusist, mis teisi kodinaid täis topitud, nuku – inimese koopia. Roosast ujumismütsist oli tehtud pea ja selle otsas isegi barett. Kogu kupatus oli omavahel kokku õmmeldud, et see laiali ei pudeneks. Õde ronis selle topisega pööningu aknale ja mina seisin all hoovis. Kui keegi parajasti lähenes, hüüdsin kõva häälega: „Ära lükka!”, aga siis käis mütsatus ja topis prantsatas vastu maad. Jõhker eksperiment! Nii mõnigi ehmatas nõnda, et lausa karjatas. Õnneks oli tugev raudaed vahel, mis mind pahaste inimeste eest päästis. Lapsed on rumalad, aga läbi nende rumaluste õpitakse maailma tundma ja tunnetama! Täna on piinlik, aga toona oli see mäng, performance, adrenaliini ammutamise võimalus. Igatahes parem, kui ennast sama aia taga süstida. Õnneks ei teatud toona sellest pahest veel midagi!
Ka Tallinnas sai linna peal lollusi tehtud, näiteks pargipingil kaaslasega kohtudes mingeid paroole vahetatud ja rakettidest, luurest ja salajastest andmetest kõneletud, kuid ikka nii, et kõik tunduks konspireerituna, aga siiski nõnda, et teisedki (võõrad) pingil istujad seda kuuleksid. Tõepärasuse lisamiseks oli kaasas diplomaadikohver rahaga, mis mikrofilmide vastu vahetati. Kogu idee oligi rahas, sest diplomaadikohver sai tõestuseks alati avatud, ning igal juhul piilus ka võõras pingilistuja kohvrisse, milles oli revolver ja rahapakid. Meie jaoks olid need rahapakid väga ehtsad. Ma enam ei mäleta, milliste kupüüride järgi need rahapakid tehtud sai, aga olemas nad olid. Üks tuttav töötas trükikojas ja tal oli lihtne õiges mõõdus paberipakid valmis lõigata. Need sai servadest ära värvitud ja tõelised rahad pealmisteks pandud. Efekt oli ehe! Tänapäeval võib raha skännida ja siis printeri appi võtta ning nn mänguraha hulgim toota, seepärast vaevalt et tänapäeval poisikeste sahmerdamist rahapakkidega väga tõsiselt võetakse, aga 1970. aastate keskpaigas oli kohvritäis rublasid poisikeste valduses muljetavaldav.
Kui väiksemad olime, siis veetsime kõik oma suved maal, emapoolse vanaema ja vanaisa juures. See oli 1960-ndate teine pool ja 1970-ndate algus. Seal olid meie mängukaaslasteks kolm täditütart, ema õelapsed. Laias laastus olime me üheealised – kaks tüdrukut olid minuga samas vanuses ja kolmas neist minu õega omaealised. Need olid toredad ja suurepärased suved! Eraldi meenutamist vajaksid ka vanaema ja vanaisa, aga see pole see teema. Nemad siiski meie mängudes ei osalenud ja meie tegemistesse ei sekkunud, see-eest lasksid nad meil palju omapäi tegutseda. Ainult lõuna ajal pidi tunnike tasa olema, siis kui vanaisa päeval magas. Nad olid tõsised maainimesed, hoopis teisest ajast, teistsuguste vaadete ja tõekspidamistega.
Pulgapeitus oli see kõige lahedam mäng, mida me ikka ja jälle mängisime. Seda teavad vist kõik tolle aja lapsed. Lauajupike kümne pulgakesega sai puupakule pandud nagu kiigelaud, ning siis, jalaga vastu lauda lüües, pulgad õhku lennutatud. Seni kuni otsija pulki kokku korjas oli aega end ära peita. See, keda nähti, oli vangi võetud ja pidi oma peidukohast välja tulema.
Aga kui mõni nii tasa ja märkamatult suutis pulgalauale ligi hiilida, et sai selle jälle kord koos pulkadega taeva poole paisata, olid kõik vangid taas vabad ja võisid jälle peitu joosta. „Püüdja” pidi ju pulgad kokku korjama ning lauajupile seadma. Vahel sai uueks püüdjaks see, kes esimesena tabati, vahel aga viimasena leitu. See sõltus kokkuleppest. Aga loomulikult jagus ka hulga nn rolli- ja situatsioonimänge. Üks lahedamaid kohti mängimiseks oli heinakuur, kus sai kuhja otsas möllata ja kus oli mõnus ennast ka peita. Sõda sai palju mängitud – ühed tulistasid ülevalt ja teised alt. Imelik, et tüdrukutele see meeldis, aga nad olid vahel suuremadki sõdijad kui mina. Suuga tehtud automaadivalangud kostusid üle õue. Kord küsis vanaisa, et mis asja te seal heinakuuris koguaeg määgite. Tüdrukutele meeldis film „Aga koidu ajal on siin vaikne” ja nii nad olidki vaprad naispartisanid, kes "määgides" automaadivalangutega teineteist kostitasid.
Mäletan, et ükskord mängisin luurajat, kes hüppas langevarjuga alla, aga see ei avanenud. Seetõttu oli ta tõsiselt kannatada saanud. Mäng algas sellega, et külanaised leidsid selle õnnetu vigastatud luuraja metsa alt ning päästsid ta sakslaste kätte vangi langemisest. Tüdrukud panid mu vana jalustega puupulkadest kelgu peale ja vedasid mind peitu. Lasksin ennast mõnuga tüdrukutel siia ja sinna vedada, ise „haavatuna” ägisedes. Oh, kui lahe see oli!
Neid ridu lugedes võib jääda mulje, et olime kõvad kommunistid. Tegelikult aga räägiti meie kodus poliitikast harva. Seetõttu olen tänaseni apoliitiline inimene, keda poolte valimine lausa ärritab. See vene luurajate ja partisanide mängimine oli ajendatud pigem nähtud filmidest ja sellest, mida koolis õpetatu kaudu sisendati. Ükski meie mäng ei haakunud kunagi meelsusega, ikka olid esikohal sündmused, olukorrad, seiklused ja põnevus! Alles palju aastaid hiljem, kui sattusin lugema oma vanaonu päevikuid keerulise sõjaaja mõtisklustega, võisin ma tajuda mingit meelsust, kuid mitte kunagi otsesõnu positsioneerimist. Pigem oli nendes ridades mõtisklusi sündmustest, milles toonased inimesed elasid. Takkajärgi on vaimustav näha, et vanaonu hinnangud ja mõtisklused, ennustused ja prognoosid ongi täide läinud!
Oma lapsepõlvemälestusi ja -meenutusi kasutan ma vahel ka oma töös. Mõnikord on tore paralleele tõmmata. Need säravad hetked, erilised mälestused ja loovusega laetud lapsepõlv olid abiks ka siis, kui ligi kümne aasta jooksul sai laste- ja noortelaagris „Segasumma Suvila“ laagriülemaks oldud. Kõik seal toimunu ja jäädvustatu vääriks omaette uurimist ja talletamist Eesti Rahva Muuseumis. Need aastad (1995-2002 olin mina laagriülemaks) olid suurepärane võimalus ka tänastele lastele näidata, kui põnev võib olla fantaasiamaailm ja kui piirideta saab olla inimmõtte lend. Kasvatajad olid alati ettevõtlikud ja fantaasiaküllased, mõnikord oli mul laagriülemana vaja siiski mõnd säravat ideed ka kärpida. Aga üks sai selgeks – lapsemeelsus ei ole sama mis infantiilsus, lapsemeelsus on hinge nooruse tunnus!
Nii laagris kui ka lapsepõlves, vanaema-vanaisa juures, sai igasuguseid asju välja mõeldud ja mängitud. Nii mõnigi mõte lapsepõlvest sai ka „Segasumma Suvilas“ laagriliste jaoks realiseeritud – hirmutuba, peidetud aarde otsimine, tulnukate saabumine, mõrvamüsteeriumi lahendamine jm.
Üks tore ja meeleolukas mäng tuli veel meelde. Suviti võtsime meie, paar suuremat last, väiksemad endale sappa ja läksime maal olles metsa, põldudele, külavaheteedele jalutama. Tegime nn ekskursioone. See, kes oli ekskursioonijuht, peatus aeg-ajalt oma äranägemise järgi mõne objekti juures – suur kivi, kõver puu, kummaline lohk pinnases, küngas, vana aiajupp jne, ning laskis oma kujutlustel ja fantaasial lennata, jutustades teistele kohapeal tekkivaid/väljamõeldud legende ja lugusid kõikide nende objektide kohta. Vana ohvrikivi, mille all on uks salakäiku; puu, mis kõverdus ühe kurva armastuse pärast, sest piiga käis selle najal nutmas; salajane aardekoobas, mis aja jooksul kokku kukkunud ja maa sisse suure lohu jätnud; vana küngas, mis on ühe vapra rüütli hõbedase hobuse haud; aiajupp, mis alles jäänud iidsetest aegadest, mil see piiras veel maalappi, kus käisid täiskuu-öödel haldjad tantsimas jne, jne, jne.
Seda meenutades ei tundugi mulle kummaline teekond oma tänase tööni, mil tunni- ja programmijuhina jutustan Kumu kunstimuuseumis lastele, noortele ja täiskasvanutele lugusid ja legende kunstnikest ja nende töödest.
Olen sündinud 9. septembril 1961. aastal Tallinnas. Seepärast jääb minu mäletamisväärne lapsepõlv laias laastus ajavahemikku 1966–1976. Eelnevat suurt ei mäleta, aga edasi saabus juba teismelise elu koos pisut teistsuguste mälestustega. Nagu eelpool kirjutatud, olin suviti maal vanaema-vanaisa juures Arava külas, Alavere külje all, Harjumaal. Palju ilusaid suvepuhkusi koos perega sai veedetud Viljandis. Seega – need kolm kohta olid ka minu lapsepõlve mängudemaaks.
Meenutada ja kirjutada oleks ju palju, aga igat mängu või tegevust, mis minevikust silme ette kerkib, pole vast mõtetki kirja panna. Niigi olen ma vahepeal põhiteemast kõrvale kaldunud, tänast ja eilset võrrelnud, aga seda vaid selleks, et pisut selgemalt olustikku ja tausta välja tuua.
Tänan selle võimaluse eest ajas tagasi rännata ja oma lapsepõlvemälestustes sobrada! Inimese elu on lühike, üle aja elavad ainult mälestused ja sedagi vaid siis, kui need on kirja pandud. Vähemalt nüüd on ka minul arvutis üks fail, mis jäädvustab olnut! Kahju, et mõned asjad väärtustuvad alles aja möödudes! Ka lapsena sain aru, et mul on head vanemad, kuid toona tundus kõik loogiline ja enesestmõistetav, aga tänases kiirustavas ajas mõistan ma, et meie vanemate hool ja pühendumine on hindamatu aare, mille õega oleme oma lapsepõlvest saanud kaasa võtta! Minu jaoks oli sellel ajarännakul suur väärtus, ehk on ka teistel nendest meenutustest midagi leida ja avastada!
Meie põhilised mängud olid nn rollimängud, nii nagu paljudel lastel tol ajal. Siiski, isa ja emaga, ning omavahelgi, sai mängitud ka nn lauataguseid mänge – „Trips-traps-trulli“, „Laevade pommitamist“ ja „Ülespoomist“, aga ka kabet ja „Reisi ümber maailma“. Kuid kõige rohkem meeldis ikkagi kellekski kehastuda või kellegi karakterit, tüpaaži, töövõtteid/ametit järele aimata. Erinevate inimeste ja elukutsete kehastamine oli lummav, ilmselt sellepärast, et näitleja elukutse meeldis mulle väga. Lootsin saada näitlejaks, tegin peale keskkooli lõppu lavakasse katseid, kuid viimasesse vooru ei jõudnud, aga mängulise maailma juurde jäin ma siiski – minust sai kultuuritöötaja.
Ema ja isa (Daisi ja Edgar Roos) toetasid meie tegemisi, meie fantaasiaid ja meie mänge alati. Täna, sellele tagasi mõeldes, tundub see lausa uskumatu, et toonases ajas oli vanemaid, kes oma argiste askelduste ja igapäevase töö sekka leidsid aega, tahtmist ja jaksu ka lastega möllata. Isa oli kingsepp, kes meile kingad jalga tegi, kuid kes alati meisterdas meie jaoks ka kõik muud vajalikud asjad, ka need, mida oma mängudeks vajasime. Mäletan, et ta tegi meile vineerist nukuteatri lava, millele saime ise kardinat üles ja alla keerata. Selle süsteemi konstrueeris ta vanast vihmavarjuvarrest, millele ema kardina õmbles. Isa joonistas selle väikese nukuteatri jaoks ka lavafoonid ja kulissid. Meil jäi vaid nukud lavale seada ja etendusi teha. Ema pühendas ennast igapäevaselt meile. Ta läks sellepärast isegi Tallinna Reaalkooli (tollane Tallinna II keskkool) tööle koolitädiks, et saaks meiega koos suvesid veeta, sest koolitöötajatel on ju pikk suvepuhkus. Tal olid ka seal eri vanuses lastega head suhted, kes käisid vahetundide ajal temaga juttu ajamas ning oma muresid kurtmas. Ka meie õppisime õega Reaalkoolis. Algklassides oli sügisesel ja kevadisel ajal populaarseks mänguks keks, mida isegi poisid hüppasid. Keksu sai hüpata ju õues, kui ilm lubas, aga õues meeldis kõigil olla. Viskekivide asemel kasutati kette ja kodus valatud tinaplönne, mida oli hea lennutada. Kui õieti visata oskasid, siis maandus see õigele kohale ega libisenud kekskasti joonele. Noh, ja loomulikult on läbi aegade mängitud ka kulli, nii ka meie.
Mäletan, et kodus mängisime õega apteeki, poodi, restorani, kaugekõnede keskjaama, miilitsajaoskonda, füsioteraapia kabinetti, hambaarsti, keemilist puhastust, kooli, kodu, sõda jne. Arvan, et nendes mängudes polnud miskit erilist ega ebatavalist, sest nagu ikka laste puhul, oli meie jaoks kõik toimuv tõepärane ja usutav. Loovus ja fantaasia on lapseks olemise juures parimad kaaslased ning erakordne võimalus maailma hoopis elavama ja ehedamana näha, kui see täiskasvanutele paistab. Nii olid ka meie mängukaaslasteks käbid ja kivid, kui liivakastis sai oldud. Sirelilehed olid rahadeks ning hapuoblikatest ja jänesekapsastest sai tehtud mängupulmadeks söögid.
Tänapäeval on laste jaoks kõik vajalik mänguasjapoodides olemas ning fantaasia ja loovuse jaoks jääb üha vähem ruumi. Ma ei väida seda vaid oma east tulenevalt, et omal ajal oli kõik parem ja ilusam, vaid argise kogemuse põhjal, sest puutun oma töös igapäevaselt kokku eri vanuses laste ja noortega. Tihti tundub, et laste fantaasiamaailm on jäänud ahtamaks ning kõik piirdub kuvari ekraanilt või arvutimängude maailmast leitud mõtete, piltide, tegelaste ja olukordadega.
Tõsi küll, televiisorist nähtu mõjutas toona ka meid! Mänguasjade kauplustest on võimalik saada kõikide mängude mängimiseks kõikvõimalikku vajalikku atribuutikat, alustades kassaaparaatidest ja lõpetades Zorro mõõkadega, titevankritest kuni pissivate ja kakavate nukkudeni välja. Meie ajal oli maailm vaesem ja selle võrra põnevam, sest kõike vajalikku oli vaja endale ette kujutada või siis ise meisterdada. Aga on olnud aegu, mis meie lapsepõlvestki vaesemad, kuid lastel pole oma mängud kunagi mängimata jäänud!
Vahel tundub, et tänases päevas polegi enam fantaasiat vaja. Piisab vaid arvuti taha istumisest, kui võid siseneda ükskõik millisesse fantastilisse, müstilisse või ajastuhõngulisse maailma. Kuna minu lapsepõlves supermarketeid ei olnud, kust mänguasju osta, siis meisterdas neid meile isa või tegi ema. Hambaarsti juures käies tõi ema ikka kaasa vanu raviriistu, mis enam töötegemiseks ei kõlvanud. Hea doktor oli, kes raatsis neid puuride karpe ja vanu peegleid, kougitsaid jm instrumente meile mängimiseks saata.
Mäletan, et olime õega vaimustuses kassaaparaadist ja tahtsime seda nii väga poe mängimiseks saada. Proovisime seda ise vanast kingakarbist teha, aga isa vist süttis meie ideest ja kasutas võimalust see hoopis ise meie jaoks valmis meisterdada. Ma arvan, et see polnud meie tegemistesse vahele segamine ja meie töö alahindamine. Pigem palusime me isalt abi. Tänases mõistes oli see nn kvaliteetaeg, mida endale osta ei saa. Ainuüksi selle loomeprotsessi juures olemine oli meie jaoks põnev, sest saime oma ideid välja pakkuda ja ärevalt lõpptulemust oodata. Isa ostis paksu pappi, joonistas sinna tõelise kassaaparaadi kuju, lõikas selle välja ja liimis kokku. Isegi klahvid/nupud said külge pandud – lodkakingadele mõeldud tillukestest kontsaplekkidest, millele nitrovärviga numbrid peale sai kirjutatud. Kuna elasime Tallinnas Urla majas, Estonia teatri taga, Pärnu maanteel, kus on tänaseni kauplus „Laste maailm”, siis otsustas ema alt poest müüjate käest küsida vanu kassatšekirullide lõppe. Õnneks ei öeldud talle ära. Nii saidki need rullid puupulgale pandud ja isa monteeris need meie kassaaparaadi sisse. Nii et meie aparaadist tulid isegi tšekid välja!
Füsioteraapia kabineti tarbeks tinutas isa plekitükkidele taha traate ja andis mingeid vanu aparaate, et neid oma mängudes kasutada saaksime. Ema õmbles valmis flanell-lapikesed, mis plaatidele niisutatult ümber käisid ja nii said kõik nukud terveks ravitud. Loomulikult olid meil olemas ka arstikitlid. Mäletan, et oma esimese kitli sain juba õige väikeselt, aga siis mängisin ma alles koos täditütrega arsti, sest õde ju veel polnud. Olin 2-3-aastane, seljas valge kittel ja peas punase ristiga tohtrimüts. Sellest on kuskil isegi foto olemas. 
Ema tegi meile kostüüme, sest mõni meie mängude tegelaskuju vajas stiilipuhast välimust. Tol ajal oli „Viimne reliikvia ” tõeline menufilm. Käisin seda Viru tänaval kinos „Pioneer” vaatamas nn „nonstoppseansil“ ja jäin saali istuma lausa mitmeks filmikorraks. Loomulikult olin mina Gabriel ja õde Agnes. Isa meisterdas mulle pistoda ja tegi vööle laia rihma, ema aga õmbles mulle vesti ning õele nunna musta kleidi. Peas oli õel valge rätik, nagu nunnadel ikka. See oli üks beebiaegne valge linake. Reliikvialaeka tegin ise, kasutades ema pärleid ja ehteid, et seda tavalist karbikest uhkemaks muuta.
Kui ma 10-aastaselt Pirita-Kosel sanatooriumis olin, siis lausa esinesime õega ühel külastuspäeval kõigile sanatooriumi lastele ja töötajatele. Olin kirjutanud mingi lapseliku näidendi suurtest inimestest – armastuslookese ilusast blondist Caroliinest ja vaprast musketärist Athosest. Musketärid olid sel ajal minu jaoks suured iidolid! Ema oli korrektoriks ja kohendajaks ning trükkis selle üllitise isegi töö juures ära. Etendus ei sündinud mitte sanatooriumi jaoks, vaid oli kodustele esitamiseks tehtud, seepärast oli seda lihtne ka seal ette kanda.
Aga sellest olulisem on minu jaoks täna see, et ema ja isa pühendusid meie etendusele sama agaralt kui meie ise. Ema õmbles õele ühest vanast lahtiharutatud peokleidist, helesinisest ja heleroosast siidist satsidega maani kleidi. Selle alla käis isa valmistatud traatrõngastega krinoliin, et kleit kohevam oleks. Minul olid valged püksid ja nn pesusametist punane kuldnööpide ja pitsiga raamitud valge kraega musketäri pintsak, rihm üle õla ja mõõk vööl. Mõõk oli tehtud vanast laelühtri torust/varrest, mida mööda juhtmed jooksevad ja käekaitse oli sama lühtri ümar kausike, mis lae vastas ühenduskohta varjab. Igati lahe nägi see välja – hõbedane ja sätendav, ainult käepide oli sellele „mõõgale“ juurde meisterdatud. Peas oli mul isa tehtud laia äärega musketärikaabu, suur pannal küljel ja üks serv üles keeratud. See oli valmistatud mustaks värvitud papist ja üles keeratud serva vahel olid värvilistest krepp-paberi ribadest ja traadist tehtud võlts-jaanalinnusuled. Abakhani kaupluseid ju polnud. Ise oli vaja rekvisiidid ja aksessuaarid välja mõelda.
Meil õega olid ka parukad peas – õel lumivalge, rokokoo lokkidega, ja minul õlgadeni pruunid laines juuksed, nagu ühel korralikul musketäril ikka. Blond ja brünett. Aga kust tulid parukad? Tagasi vaadates tollasele ajale avastan ma üha enam, et vaatamata üldisele kitsikusele ja ahistatusele oli tegelikkus tavaliste inimeste jaoks lihtne ja loominguline. Iga päev tuli ise leiutada ja fantaseerida. Kitsikus polnudki niiväga kitsikus, pigem arukas ja asjalik kokkuhoid, ning ahistati enamasti neid, kes selleks põhjust andsid. Tegelikult oli see hoopis võimalus avaramalt, kavalamalt ning loovamalt mõelda ja näha! Need parukad tegi meile meie ema!
Uuel tänaval oli nukuparandustöökoda, midagi nukkude haigla sarnast. Mõelda vaid! Tänapäeval lennutatakse mänguasi esimese prao tekkimisel või patareide tühjaks saamisel prügikasti (viimane väide on muidugi liialdus), aga toona parandati isegi nukke!!! Nii me siis emaga ükspäev sealt läbi jalutasimegi. Ema hea suhtlejana seletas olukorda ja tädi leti taga sai õnneks meist aru, sest ta andis emale paar meetrit valgeid ja paar meetrit pruune, nukkudele mõeldud kunstjuukseid. Kodus õmbles ema need õmblusmasinaga nailonsukkadest tehtud mütsikeste külge, ühendas juuksesalke niidi ja nõelaga ning lõikas parukatel juuksed parajasse pikkusesse. Lõpuks sai vanavanaema lahtisel tulel kuumutatavate lokitangidega tehtud nendesse lokid ja vajutatud sisse lained. Kui meil viimaks parukad peas ja kostüümid seljas olid, siis oli see tõeline maagia, muutumine, teiseks saamine!
Ma kummardan oma vanemate ees, kes puhkavad oma viimast puhkust Metsakalmistul, ja kummardan ka kõigi nende inimeste ees, kes aitasid meil lapsepõlve toredamaks muuta, sealhulgas nukuparandaja ees, kes pidas võimalikuks ettekirjutusi ja reegleid eirates võõraste laste fantaasiaid realiseerida! Olen sellevõrra õnnelikum inimene!
Jah, filmid mõjutasid suuresti ka minu fantaasiamaailma ja mängegi. Ühe poisi jaoks olid tõeliselt ägedad filmid „Kaalul on rohkem kui elu” ja „Seitseteist kevadist hetke”. Palju aastaid hiljem olen neid taas suure nostalgiaga vaadanud. Ja sellel lummusel polnud midagi ühist poliitika ega maailmavaatega. Need olid sündmused, olukorrad, vaprad luurajad ja saksa armee mundrite erakordne siluett, mis lummasid. Alles hulk aega hiljem sain teada, et natsi armee mundrid kujundas Hugo Boss. Need mundrid ja ohvitseride väljanägemine olid sedavõrd muljetavaldavad, et otsustasin endalegi ühe korraliku SS-lase mundri meisterdada.
Istusin teleka ees ja joonistasin detaile, paguneid, märke endale vihikusse, et need siis papist jm materjalidest valmis meisterdada. Piduliku koolivormi musta ülikonna peale oli lihtne neid vidinaid panna. Tänapäeval pole info saamiseks mingeid takistusi, tuleb vaid guugeldada ja vajalikud pildid õigetes mõõtudes välja printida. Aga toona tuli mul need filmitegelaste kostüümidelt teleka ekraanidelt maha joonistada, ise mõõta ja proportsioonid leiutada, värvida ja nikerdada. Isa tegi meile pealuu-sümboliga mütsimärkide valamiseks kipsist vormi, mille sisse siis tina sai valatud. Neid märke läks lõpuks mitu vaja, sest tegin sellised mundrid ka oma sõpradele/klassikaaslastele. Mõtlen siiani imestusega, et sellest midagi hullu ei sündinud ja et vanemad ohtu ei märganud. Või märkasid? ... Jah, neid saksaohvitseride mundreid oli vaja mitu, sest tegime ise nõukogude luurajatest filmi. Olin viiendas klassis, kui see Stirlitzi vaimustus peale tuli. Filmisime Suur-Sõjamäel, tänase lennujaama territooriumil, tollastel tühermaadel stseene SS-laste mundrites ja haakristi lippude lehvides. Uskumatu ja peaaegu, et absurdne mõelda, kuidas see toonases ajas ikkagi võimalik oli? Igatahes kuulsime hiljem, et järgmisel päeval olevat vene inimesed käinud otsimas: „Gde eti fašistõ?”
Aga me ei olnud fašistid, vaid tegime filmi. See oli meie jaoks mäng! Isa oli operaator ja ema rekvisiitor, grimeerija jne. Meie, poisid ja plikad, aga näitlejad. Ka tänapäeval tehakse filme, see on ju nii lihtne. Isegi mobiiltelefon filmib kui vaja ja hetke pärast on võimalik kaadrid kõigile vaatamiseks internetti üles panna. Ega neid tänaseid ja toonaseid kaadreid ei saagi omavahel võrrelda, sest meie filmisime 8 mm filmile ja sellel puudus heli. Kaamerat oli vaja kogu aeg mehaaniliselt üles keerata ning kui üks pool salvestatud sai, siis tuli kottpimedas ruumis filmiketas ümber keerata. Hiljem, peale ilmutamast, oli vaja film pikuti pooleks lõigata.
Sain endale esimese kaamera vist siis, kui olin teises klassis? Film ja teater olid lapsepõlves minu jaoks kinnisidee. Aga kaamera maksis raha! Mul tuli see raha ise teenida! Suvel korjasin sõstraid ja tikreid. Kuid lõpuks, kui mingi osa rahast oli olemas, toetas ka isa oma olulise panusega, ning lõpuks oligi kaamera kodus.
Neid filme sai tehtud igasuguseid, küll musketäridest, ränduritest, vaenlase tagalas olevatest luurajates. Aga ka igasugustest trikkidest ja mustkunstigi sai proovitud filmida. Mitu vahvat filmi sündisid Viljandis, kus suviti perega puhkamas käisime. Ema ja isa võtsid vahel puhkusele kaasa ka meie sõpru, seepärast oli meil mõnus nendega koos tegutseda, fantaseerida, mängida. Tegime tõsiseid ja naljakaid filme. Mäletan pealkirju „Tondilossi varemeis”, kus kaks seiklejat otsivad peidetud aaret. See sai filmitud Viljandi lossivaremetes. Ning „Lonni ja Ats”, mis oli Chaplini stiilis situatsioonikoomika, mida lavastasime Viljandi väikestel ja vaiksetel tänavatel. Need filmid on kuskil ka täna veel alles, kuid vajaksid korrastamist ning digitaliseerimist.
Lollitatud sai ka, nii Tallinnas kui Viljandis. Praegu on isegi piinlik tagasi mõelda, aga me tegime enda arvates nn „sotsiaalseid” eksperimente. Tahtsime näha, kuidas inimesed reageerivad. See oli selline piilukaamera stiilis värk, aga ilma kaamerateta ja ühtki sellist saadet polnud me toona veel tegelikult näinud. Imelik, et meid miilitsasse ei veetud!? Võib-olla peale esimest ehmatust lihtsalt inimesed leebusid ja isegi lustisid seda laste koerust. Täna ma vabandaksin nende inimeste ees, kuid tookord oli see põnev ja lahe seiklus.
Need lollused keskendusid mingitele olukordadele, mida me rahva seas tänavatel tegime. Näiteks poetas õde ennast, pidulikuma kleidi ja uhke lakk-ridiküliga, Viljandis, Jakobsoni tänaval asunud, vanast Ugalast väljuva teatripubliku hulka. Siis tormasin ka mina nurga tagant inimeste sekka, üleni musta riietatult ja must sukk pähe tõmmatud, rebisin õelt koti käest ja tormasin sellega läbi hoovide oma õuele, õde kannul. Ma arvan, et meid nähti läbi ja vaid seepärast ei läinud meil haprasti!
Kord meisterdasime dressipükstest ja -pluusist, mis teisi kodinaid täis topitud, nuku – inimese koopia. Roosast ujumismütsist oli tehtud pea ja selle otsas isegi barett. Kogu kupatus oli omavahel kokku õmmeldud, et see laiali ei pudeneks. Õde ronis selle topisega pööningu aknale ja mina seisin all hoovis. Kui keegi parajasti lähenes, hüüdsin kõva häälega: „Ära lükka!”, aga siis käis mütsatus ja topis prantsatas vastu maad. Jõhker eksperiment! Nii mõnigi ehmatas nõnda, et lausa karjatas. Õnneks oli tugev raudaed vahel, mis mind pahaste inimeste eest päästis. Lapsed on rumalad, aga läbi nende rumaluste õpitakse maailma tundma ja tunnetama! Täna on piinlik, aga toona oli see mäng, performance, adrenaliini ammutamise võimalus. Igatahes parem, kui ennast sama aia taga süstida. Õnneks ei teatud toona sellest pahest veel midagi!
Ka Tallinnas sai linna peal lollusi tehtud, näiteks pargipingil kaaslasega kohtudes mingeid paroole vahetatud ja rakettidest, luurest ja salajastest andmetest kõneletud, kuid ikka nii, et kõik tunduks konspireerituna, aga siiski nõnda, et teisedki (võõrad) pingil istujad seda kuuleksid. Tõepärasuse lisamiseks oli kaasas diplomaadikohver rahaga, mis mikrofilmide vastu vahetati. Kogu idee oligi rahas, sest diplomaadikohver sai tõestuseks alati avatud, ning igal juhul piilus ka võõras pingilistuja kohvrisse, milles oli revolver ja rahapakid. Meie jaoks olid need rahapakid väga ehtsad. Ma enam ei mäleta, milliste kupüüride järgi need rahapakid tehtud sai, aga olemas nad olid. Üks tuttav töötas trükikojas ja tal oli lihtne õiges mõõdus paberipakid valmis lõigata. Need sai servadest ära värvitud ja tõelised rahad pealmisteks pandud. Efekt oli ehe! Tänapäeval võib raha skännida ja siis printeri appi võtta ning nn mänguraha hulgim toota, seepärast vaevalt et tänapäeval poisikeste sahmerdamist rahapakkidega väga tõsiselt võetakse, aga 1970. aastate keskpaigas oli kohvritäis rublasid poisikeste valduses muljetavaldav.
Kui väiksemad olime, siis veetsime kõik oma suved maal, emapoolse vanaema ja vanaisa juures. See oli 1960-ndate teine pool ja 1970-ndate algus. Seal olid meie mängukaaslasteks kolm täditütart, ema õelapsed. Laias laastus olime me üheealised – kaks tüdrukut olid minuga samas vanuses ja kolmas neist minu õega omaealised. Need olid toredad ja suurepärased suved! Eraldi meenutamist vajaksid ka vanaema ja vanaisa, aga see pole see teema. Nemad siiski meie mängudes ei osalenud ja meie tegemistesse ei sekkunud, see-eest lasksid nad meil palju omapäi tegutseda. Ainult lõuna ajal pidi tunnike tasa olema, siis kui vanaisa päeval magas. Nad olid tõsised maainimesed, hoopis teisest ajast, teistsuguste vaadete ja tõekspidamistega.
Pulgapeitus oli see kõige lahedam mäng, mida me ikka ja jälle mängisime. Seda teavad vist kõik tolle aja lapsed. Lauajupike kümne pulgakesega sai puupakule pandud nagu kiigelaud, ning siis, jalaga vastu lauda lüües, pulgad õhku lennutatud. Seni kuni otsija pulki kokku korjas oli aega end ära peita. See, keda nähti, oli vangi võetud ja pidi oma peidukohast välja tulema.
Aga kui mõni nii tasa ja märkamatult suutis pulgalauale ligi hiilida, et sai selle jälle kord koos pulkadega taeva poole paisata, olid kõik vangid taas vabad ja võisid jälle peitu joosta. „Püüdja” pidi ju pulgad kokku korjama ning lauajupile seadma. Vahel sai uueks püüdjaks see, kes esimesena tabati, vahel aga viimasena leitu. See sõltus kokkuleppest. Aga loomulikult jagus ka hulga nn rolli- ja situatsioonimänge. Üks lahedamaid kohti mängimiseks oli heinakuur, kus sai kuhja otsas möllata ja kus oli mõnus ennast ka peita. Sõda sai palju mängitud – ühed tulistasid ülevalt ja teised alt. Imelik, et tüdrukutele see meeldis, aga nad olid vahel suuremadki sõdijad kui mina. Suuga tehtud automaadivalangud kostusid üle õue. Kord küsis vanaisa, et mis asja te seal heinakuuris koguaeg määgite. Tüdrukutele meeldis film „Aga koidu ajal on siin vaikne” ja nii nad olidki vaprad naispartisanid, kes "määgides" automaadivalangutega teineteist kostitasid.
Mäletan, et ükskord mängisin luurajat, kes hüppas langevarjuga alla, aga see ei avanenud. Seetõttu oli ta tõsiselt kannatada saanud. Mäng algas sellega, et külanaised leidsid selle õnnetu vigastatud luuraja metsa alt ning päästsid ta sakslaste kätte vangi langemisest. Tüdrukud panid mu vana jalustega puupulkadest kelgu peale ja vedasid mind peitu. Lasksin ennast mõnuga tüdrukutel siia ja sinna vedada, ise „haavatuna” ägisedes. Oh, kui lahe see oli!
Neid ridu lugedes võib jääda mulje, et olime kõvad kommunistid. Tegelikult aga räägiti meie kodus poliitikast harva. Seetõttu olen tänaseni apoliitiline inimene, keda poolte valimine lausa ärritab. See vene luurajate ja partisanide mängimine oli ajendatud pigem nähtud filmidest ja sellest, mida koolis õpetatu kaudu sisendati. Ükski meie mäng ei haakunud kunagi meelsusega, ikka olid esikohal sündmused, olukorrad, seiklused ja põnevus! Alles palju aastaid hiljem, kui sattusin lugema oma vanaonu päevikuid keerulise sõjaaja mõtisklustega, võisin ma tajuda mingit meelsust, kuid mitte kunagi otsesõnu positsioneerimist. Pigem oli nendes ridades mõtisklusi sündmustest, milles toonased inimesed elasid. Takkajärgi on vaimustav näha, et vanaonu hinnangud ja mõtisklused, ennustused ja prognoosid ongi täide läinud!
Üks meie lemmikmänge oli „Laev”. See oli nagu seriaal, mis iga päev edasi läks ja üha arenes. Mängisime seda kuuri all, kus vanaisa suuri laudu ja heinaveo vankrit hoidis. Seal olid ka heinakärbised, raamid, mis vastastikku teineteisele toetudes peaaegu viilkatust meenutasid, kui neile hein peale kuivama oli pandud. Sinna alla oli vahva ennast ära peita, aga mina pelgasin usse. Siiani! Kuuri all seisid need kärbised seina ääres nagu suured redelid. Lahe oli kõiki neid asju kasutades laev kokku meisterdada. Oma osa mängis ka ettekujutus ja fantaasia. Laiad lauad ühendasid heinavankrit, mis oli kapteni sild, ja kuuri all olevaid vanu heinahunnikuid. Üks vana voodilina oli purjeks ja pööningult leitud päevinäinud vokk roolirattaks. Oh, mis seal kõike juhtus – kord oli torm ja kord kukkus keegi merre, kord ründasid piraadid ja kord sai kohtutud sõjalaevadega, kord tekkisid riiud ja pahandused, siis jälle saabus õnnelik armastus, ... ja milliseid põnevaid maid ja inimesi sai nähtud! Jah, fantaasial pole piire ning tänu laste vaimukale loovuselennule võib vahel tegelikkus ja ettekujutus omavahel sulanduda. Vähemalt lapse maailmas on see nii!!! Tegelikult näen ma tänagi oma vaimusilmas laeva, mitte laudu, vankrit ja vokki!
Oma lapsepõlvemälestusi ja -meenutusi kasutan ma vahel ka oma töös. Mõnikord on tore paralleele tõmmata. Need säravad hetked, erilised mälestused ja loovusega laetud lapsepõlv olid abiks ka siis, kui ligi kümne aasta jooksul sai laste- ja noortelaagris „Segasumma Suvila“ laagriülemaks oldud. Kõik seal toimunu ja jäädvustatu vääriks omaette uurimist ja talletamist Eesti Rahva Muuseumis. Need aastad (1995-2002 olin mina laagriülemaks) olid suurepärane võimalus ka tänastele lastele näidata, kui põnev võib olla fantaasiamaailm ja kui piirideta saab olla inimmõtte lend. Kasvatajad olid alati ettevõtlikud ja fantaasiaküllased, mõnikord oli mul laagriülemana vaja siiski mõnd säravat ideed ka kärpida. Aga üks sai selgeks – lapsemeelsus ei ole sama mis infantiilsus, lapsemeelsus on hinge nooruse tunnus!
Nii laagris kui ka lapsepõlves, vanaema-vanaisa juures, sai igasuguseid asju välja mõeldud ja mängitud. Nii mõnigi mõte lapsepõlvest sai ka „Segasumma Suvilas“ laagriliste jaoks realiseeritud – hirmutuba, peidetud aarde otsimine, tulnukate saabumine, mõrvamüsteeriumi lahendamine jm.
Üks tore ja meeleolukas mäng tuli veel meelde. Suviti võtsime meie, paar suuremat last, väiksemad endale sappa ja läksime maal olles metsa, põldudele, külavaheteedele jalutama. Tegime nn ekskursioone. See, kes oli ekskursioonijuht, peatus aeg-ajalt oma äranägemise järgi mõne objekti juures – suur kivi, kõver puu, kummaline lohk pinnases, küngas, vana aiajupp jne, ning laskis oma kujutlustel ja fantaasial lennata, jutustades teistele kohapeal tekkivaid/väljamõeldud legende ja lugusid kõikide nende objektide kohta. Vana ohvrikivi, mille all on uks salakäiku; puu, mis kõverdus ühe kurva armastuse pärast, sest piiga käis selle najal nutmas; salajane aardekoobas, mis aja jooksul kokku kukkunud ja maa sisse suure lohu jätnud; vana küngas, mis on ühe vapra rüütli hõbedase hobuse haud; aiajupp, mis alles jäänud iidsetest aegadest, mil see piiras veel maalappi, kus käisid täiskuu-öödel haldjad tantsimas jne, jne, jne.
Seda meenutades ei tundugi mulle kummaline teekond oma tänase tööni, mil tunni- ja programmijuhina jutustan Kumu kunstimuuseumis lastele, noortele ja täiskasvanutele lugusid ja legende kunstnikest ja nende töödest.
Olen sündinud 9. septembril 1961. aastal Tallinnas. Seepärast jääb minu mäletamisväärne lapsepõlv laias laastus ajavahemikku 1966–1976. Eelnevat suurt ei mäleta, aga edasi saabus juba teismelise elu koos pisut teistsuguste mälestustega. Nagu eelpool kirjutatud, olin suviti maal vanaema-vanaisa juures Arava külas, Alavere külje all, Harjumaal. Palju ilusaid suvepuhkusi koos perega sai veedetud Viljandis. Seega – need kolm kohta olid ka minu lapsepõlve mängudemaaks.
Meenutada ja kirjutada oleks ju palju, aga igat mängu või tegevust, mis minevikust silme ette kerkib, pole vast mõtetki kirja panna. Niigi olen ma vahepeal põhiteemast kõrvale kaldunud, tänast ja eilset võrrelnud, aga seda vaid selleks, et pisut selgemalt olustikku ja tausta välja tuua.
Tänan selle võimaluse eest ajas tagasi rännata ja oma lapsepõlvemälestustes sobrada! Inimese elu on lühike, üle aja elavad ainult mälestused ja sedagi vaid siis, kui need on kirja pandud. Vähemalt nüüd on ka minul arvutis üks fail, mis jäädvustab olnut! Kahju, et mõned asjad väärtustuvad alles aja möödudes! Ka lapsena sain aru, et mul on head vanemad, kuid toona tundus kõik loogiline ja enesestmõistetav, aga tänases kiirustavas ajas mõistan ma, et meie vanemate hool ja pühendumine on hindamatu aare, mille õega oleme oma lapsepõlvest saanud kaasa võtta! Minu jaoks oli sellel ajarännakul suur väärtus, ehk on ka teistel nendest meenutustest midagi leida ja avastada!
Täisviide
ERA, DK 130, 1/9 < Tallinna l. – Andrus Roos, snd. 1961. a. (2013).
Kihelkond
Tallinna linn
Viljandi linn
Kose
Koguja
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
Koguja sünniaeg
1961