Pealkiri
Maie, snd. 1928. a. Viljandis
Tekst
Meenutusi minu lapsepõlvest
1933. aastal kolisid mu vanemad Otepääle. Sellest ajast peale on minu isiklikud mälestused. Elasime Otepää kesklinnas üürimajas, kus meie kasutada oli terve ülemine korrus. Alumisel korrusel elas majaomaniku pere, kellel oli kolm tütart. Nendest üks minuvanune, üks noorem ja üks vanem. Nii olid mängukaaslased oma majas. Üsna varsti vabanes korter naabermajas alumisel korrusel. Majaperenaine oli vana ja rentis maja juurde kuuluva suure aia minu vanematele kasutamiseks. Nüüd viibisid naabermaja lapsed sageli meie aias ja mängukaaslased jäid samaks. Mänguaega oli meil enne kooliminekut palju. Ometi polnud see nii, et vanemad ei teadnud, kus lapsed viibivad. Iga kord, kui läksin naaberperesse mängima, siis öeldi kellaaeg, mil tagasi pidin olema. Sama kord kehtis ka naabrilastel. Mänguasju oli suhteliselt vähe. Peamiselt mängisime enda väljamõeldud mänge, mis matkisid vanemate tegevust. Mänguaeg väljaspool oma kodu oli piiratud ja see oli nii tunniks paariks. Isa organiseeris aeda korraliku liivakasti, kust said alguse palju mänge.
Vaatamata päris nukkude olemasolule meeldis rohkem mängida paberist nukkudega. Nendele sai väga lihtsalt paberist riideid juurde teha. Kasutasime igat võimalust, et riideid joonistaks oma ema või mõni vanem sugulane. Need olid palju ilusamad kui oma tehtud ja tekitasid lausa kadedust. Pabernukkude garderoob oli rikkalik, alates koduriietest kuni ballikleitide ja spordirõivasteni.
Populaarne oli poe mängimine. Poepidajaks oli see, kellel midagi müüa oli. Jõulude ja sünnipäevade ajal kasutati müügiks maiustusi, kui nende valik oli suurem. Suvel olid käigus ka kübarapoed. Selleks valmistas poepidaja lehtedest kübaraid, mis kaunistati lilleõitega, kinnitusnõeltena kasutati karusmarja ja teiste okkaliste taimede okkaid. Rahadeks puude ja taimede lehed.
Arsti mängimine oli ka omal kohal. Et kõik tahtsid arstid olla, siis seati sisse järjekord. Arstiriistadeks kasutati kõikvõimalikke kodust leitud asju nii, kuidas kellegi fantaasia töötas. Kui oli rohkem lapsi, siis tuli mängu ka apteeker, kes vastavalt arsti ettekirjutusele segas rohtusid. Mäletan, et pärast seda, kui olin hambaarsti juures käinud, tahtsin ka hambaarsti kabineti sisse seada. Selle mängu aga keelas ema ära. Hambad hakkavad valutama, neid ei tohi torkida. Talvel ja toas mängides olid kasutusel paberrahad, mille valmistamisel võeti mõõtu käibelolevatelt müntidelt.
Ise väljamõeldud mängudest kujunes minu lemmikuks aga politseimäng. Eks selleks andis tõuke minu isa tegevus. Isa töökabinet oli oma korteris. Selleks oli eraldatud üks tuba, kus isa inimesi vastu võttis. Tihti tõi isa arestimajast kahtlustatavaid vargaid ja muid kurjategijaid ülekuulamisele. See huvitas mind väga ja kui isa läks kedagi sealt tooma, pugesin mina peitu ja kuulasin põnevusega kogu seda ülekuulamise protseduuri pealt. Oma arust õppisin ametit, et täiskasvanuna politseinikuna tööle asuda. Seadsin sisse oma kirjutuslaua, isalt sain mitmesuguseid trükitud blankette ning politseimäng läks lahti. Alati ei olnud mu mängukaaslased vargaid ja üleastujaid nõus kehastama. Siis tuli ema või isa paluda seda osa täitma. Tagantjärele imestan, et minu vanemad leidsid tihti selle aja, et olla mulle mängukaaslaseks.
Viieaastaselt lugesin ma vabalt ja kui neljandasse klassi jõudsin, usaldas isa oma tööst esimese ülesande. Nimelt tulid aeg-ajalt brošüürid, kus olid nimekirjad tagaotsitavate nimedega. Pidevalt teatati ka, kes on tagaotsitavatest tabatud. Minu ülesandeks oli tabatu nimi brošüürist üles otsida, maha tõmmata ja tabamise kuupäev juurde märkida. Ma olin nii õnnelik selle töö üle. Ja see polnud enam mäng vaid tegelikkus.
Õhtuti mängisin isa-emaga lauamängu „Trilma“, mida saigi kolmekesi mängida. See mäng oli huvitav just sellepärast, et tuli vaeva näha käikude väljamõtlemisega, et oma nupud võimalikult ruttu koju viia ja mäng võita. See mäng oli populaarne ka vanemate inimeste hulgas. Kahjuks see mäng minu mängukaaslastele ei meeldinud. Mind jälle ei huvitanud vürfli viskamisega lauamängud „Ümbermaailma reis“ ja „Tsirkus“. „Trilma“ kujunes nagu algõpetuseks malemängule. Paralleelselt „Trilmale“ hakkas isa minule ja emale ka malet õpetama. See mäng oli veel põnevam ja tõrjus „Trilma“ tahaplaanile.
Olin V klassis, kui isa töölauale ilmus trükimasin. Isa oli kohe nõus ka mulle seda õpetama. Kohe algusest peale aga nõudis, et ei tohi seda ühe näpuga toksida, vaid iga tähe jaoks pidi oluema kindel näpp. Oskused males ja trükkimisel said selgeks varakult ja kasutasin ning arendasin neid edasi edaspidises elus. Tänu isale!
Talvel oli traditsiooniks kujunenud iga-pühapäevane kogu pere suusamatk. Hommikul vara uuris isa ilmaolusid, tõi kõigi suusad välja, määris need sobiva määrdega ja pani ootele. Pärast kohvijoomist mindi Otepää mägedesse suusatama. Viieaastaselt olin võimeline lühemaid matku kaasa tegema. Algkoolis olles aga ei jäänud vanematest maha. Sügisel, kui mina läksin I klassi, sündis meie perre vennake. Temaga toimiti samuti. Viieaastaselt olid temalgi suusad all. Minu ja vennavanuse vahe oli 7 aastat. Olin omale õde või venda kaua igatsenud ja nüüd meeldis mulle temaga tegelemine ja hoidmine palju enam, kui varasem nukkudega mäng.
1939. aastal määrati mu isa tööle Rõngu. Seal läksin V klassi. Korter oli eramajas ja omanikul minust noorem tütar ja venna vanune poeg. Nukkudega mängud olid unustatud. Matkides täiskasvanute tegelikku elu mängisime suvel aias kodu. Vennad olid lasteks. Ema eeskujul valmistasime toite. Toast tõime osa toiduaineid. Aiast õunu, marju ja muid aiasaadusi. Paljud valmistatud toidud söödi ka ära. Maja juures oli suur aed ja hoov. Sel aastal sai selgeks ka jalgrattasõit. Talvel aga jätkusid perekondlikud suusamatkad, suvel jalutuskäigud. Juba Otepääl elades korraldati suvel teiste perekondadega ühiseid väljasõite kaunitesse kohtadesse ja järvede äärde, kus püüti kala, ööbiti telkides ja korraldati piknikke. Kõik puhkepäevad, puhkused ja tööst vabad õhtud veetis pere koos, leidis ühise tegevuse. Mängides õpetati lapsi varakult ka tööd tegema. Paigas olid kindlad reeglid, mida teha tohtis, mida mitte. Ema jutu järele olevat paariaastaselt mulle ka vits kapi peale toodud, kui raamatuid riiulist kiskuma hakanud. Edaspidi aga aitas sõnadest ja kõik asjad jäid oma kohale, ka vits kasutamata kapi otsa.
Saabus aasta 1940, venelaste okupatsioon ja isa vallandamine töölt. Vanemad siirdusid Maaritsa lähedal rendil olevasse isatallu talupidajaks. Järgnes ajajärk täis hirmu ja tagakiusamist. Küüditamise hirmus kogu perega metsas ööbimist kuni sõjakoledusteni. Isa vahistamine ja 1944. a. Vorkuta vangilaagrisse saatmine ning meie kodutalust väljaajamine lõhkus selle suurepärase perekonna, kus valitses üksmeel ja vanemate armastus ja hoolitsus.
Sündisin Viljandi linnas. Minu isa töötas seal politseinikuna. Ema oli kodune. Sellest ajast on säilinud isa koostatud album, mille alguses on koduse ristimise pilt. Mõlemad vanemad tegelesid spordiga. Mitmel fotol on näha, et olen emaga koos võimlemas, kuna puudus lapsehoidja. Aasta pärast kolisid mu vanemad Tartusse. Seal elasime Kesk tänaval üürikorteris. Samas majas elas veel peale meie kaks perekonda, kellel mõlemal samavanused tütred. Viimastest kujunesidki minu esimesed mängukaaslased. Sellest ajast puuduvad mul veel isiklikud mälestused. Fotodelt on näha, et maja juurde kuulus suur aed, kus lastel ruumi mängimiseks küllaga. Meil kõigil oli mängunukk, karu, nukuvanker, minul lisaks veel puust ratastel hobune. Nukumänge mängides tulid paljud asjad juurde mõelda. Selline mänguasjade arsenal, nagu praeguse põlvkonna lastel kasutada on, siis puudus.
1933. aastal kolisid mu vanemad Otepääle. Sellest ajast peale on minu isiklikud mälestused. Elasime Otepää kesklinnas üürimajas, kus meie kasutada oli terve ülemine korrus. Alumisel korrusel elas majaomaniku pere, kellel oli kolm tütart. Nendest üks minuvanune, üks noorem ja üks vanem. Nii olid mängukaaslased oma majas. Üsna varsti vabanes korter naabermajas alumisel korrusel. Majaperenaine oli vana ja rentis maja juurde kuuluva suure aia minu vanematele kasutamiseks. Nüüd viibisid naabermaja lapsed sageli meie aias ja mängukaaslased jäid samaks. Mänguaega oli meil enne kooliminekut palju. Ometi polnud see nii, et vanemad ei teadnud, kus lapsed viibivad. Iga kord, kui läksin naaberperesse mängima, siis öeldi kellaaeg, mil tagasi pidin olema. Sama kord kehtis ka naabrilastel. Mänguasju oli suhteliselt vähe. Peamiselt mängisime enda väljamõeldud mänge, mis matkisid vanemate tegevust. Mänguaeg väljaspool oma kodu oli piiratud ja see oli nii tunniks paariks. Isa organiseeris aeda korraliku liivakasti, kust said alguse palju mänge.
Vaatamata päris nukkude olemasolule meeldis rohkem mängida paberist nukkudega. Nendele sai väga lihtsalt paberist riideid juurde teha. Kasutasime igat võimalust, et riideid joonistaks oma ema või mõni vanem sugulane. Need olid palju ilusamad kui oma tehtud ja tekitasid lausa kadedust. Pabernukkude garderoob oli rikkalik, alates koduriietest kuni ballikleitide ja spordirõivasteni.
Populaarne oli poe mängimine. Poepidajaks oli see, kellel midagi müüa oli. Jõulude ja sünnipäevade ajal kasutati müügiks maiustusi, kui nende valik oli suurem. Suvel olid käigus ka kübarapoed. Selleks valmistas poepidaja lehtedest kübaraid, mis kaunistati lilleõitega, kinnitusnõeltena kasutati karusmarja ja teiste okkaliste taimede okkaid. Rahadeks puude ja taimede lehed.
Arsti mängimine oli ka omal kohal. Et kõik tahtsid arstid olla, siis seati sisse järjekord. Arstiriistadeks kasutati kõikvõimalikke kodust leitud asju nii, kuidas kellegi fantaasia töötas. Kui oli rohkem lapsi, siis tuli mängu ka apteeker, kes vastavalt arsti ettekirjutusele segas rohtusid. Mäletan, et pärast seda, kui olin hambaarsti juures käinud, tahtsin ka hambaarsti kabineti sisse seada. Selle mängu aga keelas ema ära. Hambad hakkavad valutama, neid ei tohi torkida. Talvel ja toas mängides olid kasutusel paberrahad, mille valmistamisel võeti mõõtu käibelolevatelt müntidelt.
Ise väljamõeldud mängudest kujunes minu lemmikuks aga politseimäng. Eks selleks andis tõuke minu isa tegevus. Isa töökabinet oli oma korteris. Selleks oli eraldatud üks tuba, kus isa inimesi vastu võttis. Tihti tõi isa arestimajast kahtlustatavaid vargaid ja muid kurjategijaid ülekuulamisele. See huvitas mind väga ja kui isa läks kedagi sealt tooma, pugesin mina peitu ja kuulasin põnevusega kogu seda ülekuulamise protseduuri pealt. Oma arust õppisin ametit, et täiskasvanuna politseinikuna tööle asuda. Seadsin sisse oma kirjutuslaua, isalt sain mitmesuguseid trükitud blankette ning politseimäng läks lahti. Alati ei olnud mu mängukaaslased vargaid ja üleastujaid nõus kehastama. Siis tuli ema või isa paluda seda osa täitma. Tagantjärele imestan, et minu vanemad leidsid tihti selle aja, et olla mulle mängukaaslaseks.
Viieaastaselt lugesin ma vabalt ja kui neljandasse klassi jõudsin, usaldas isa oma tööst esimese ülesande. Nimelt tulid aeg-ajalt brošüürid, kus olid nimekirjad tagaotsitavate nimedega. Pidevalt teatati ka, kes on tagaotsitavatest tabatud. Minu ülesandeks oli tabatu nimi brošüürist üles otsida, maha tõmmata ja tabamise kuupäev juurde märkida. Ma olin nii õnnelik selle töö üle. Ja see polnud enam mäng vaid tegelikkus.
Õhtuti mängisin isa-emaga lauamängu „Trilma“, mida saigi kolmekesi mängida. See mäng oli huvitav just sellepärast, et tuli vaeva näha käikude väljamõtlemisega, et oma nupud võimalikult ruttu koju viia ja mäng võita. See mäng oli populaarne ka vanemate inimeste hulgas. Kahjuks see mäng minu mängukaaslastele ei meeldinud. Mind jälle ei huvitanud vürfli viskamisega lauamängud „Ümbermaailma reis“ ja „Tsirkus“. „Trilma“ kujunes nagu algõpetuseks malemängule. Paralleelselt „Trilmale“ hakkas isa minule ja emale ka malet õpetama. See mäng oli veel põnevam ja tõrjus „Trilma“ tahaplaanile.
Olin V klassis, kui isa töölauale ilmus trükimasin. Isa oli kohe nõus ka mulle seda õpetama. Kohe algusest peale aga nõudis, et ei tohi seda ühe näpuga toksida, vaid iga tähe jaoks pidi oluema kindel näpp. Oskused males ja trükkimisel said selgeks varakult ja kasutasin ning arendasin neid edasi edaspidises elus. Tänu isale!
Talvel oli traditsiooniks kujunenud iga-pühapäevane kogu pere suusamatk. Hommikul vara uuris isa ilmaolusid, tõi kõigi suusad välja, määris need sobiva määrdega ja pani ootele. Pärast kohvijoomist mindi Otepää mägedesse suusatama. Viieaastaselt olin võimeline lühemaid matku kaasa tegema. Algkoolis olles aga ei jäänud vanematest maha. Sügisel, kui mina läksin I klassi, sündis meie perre vennake. Temaga toimiti samuti. Viieaastaselt olid temalgi suusad all. Minu ja vennavanuse vahe oli 7 aastat. Olin omale õde või venda kaua igatsenud ja nüüd meeldis mulle temaga tegelemine ja hoidmine palju enam, kui varasem nukkudega mäng.
1939. aastal määrati mu isa tööle Rõngu. Seal läksin V klassi. Korter oli eramajas ja omanikul minust noorem tütar ja venna vanune poeg. Nukkudega mängud olid unustatud. Matkides täiskasvanute tegelikku elu mängisime suvel aias kodu. Vennad olid lasteks. Ema eeskujul valmistasime toite. Toast tõime osa toiduaineid. Aiast õunu, marju ja muid aiasaadusi. Paljud valmistatud toidud söödi ka ära. Maja juures oli suur aed ja hoov. Sel aastal sai selgeks ka jalgrattasõit. Talvel aga jätkusid perekondlikud suusamatkad, suvel jalutuskäigud. Juba Otepääl elades korraldati suvel teiste perekondadega ühiseid väljasõite kaunitesse kohtadesse ja järvede äärde, kus püüti kala, ööbiti telkides ja korraldati piknikke. Kõik puhkepäevad, puhkused ja tööst vabad õhtud veetis pere koos, leidis ühise tegevuse. Mängides õpetati lapsi varakult ka tööd tegema. Paigas olid kindlad reeglid, mida teha tohtis, mida mitte. Ema jutu järele olevat paariaastaselt mulle ka vits kapi peale toodud, kui raamatuid riiulist kiskuma hakanud. Edaspidi aga aitas sõnadest ja kõik asjad jäid oma kohale, ka vits kasutamata kapi otsa.
Saabus aasta 1940, venelaste okupatsioon ja isa vallandamine töölt. Vanemad siirdusid Maaritsa lähedal rendil olevasse isatallu talupidajaks. Järgnes ajajärk täis hirmu ja tagakiusamist. Küüditamise hirmus kogu perega metsas ööbimist kuni sõjakoledusteni. Isa vahistamine ja 1944. a. Vorkuta vangilaagrisse saatmine ning meie kodutalust väljaajamine lõhkus selle suurepärase perekonna, kus valitses üksmeel ja vanemate armastus ja hoolitsus.
Täisviide
EFA I 169, 111/5 < Viljandi khk., Viljandi l. < Otepää khk., Otepää < Kambja khk, Haaslava vald, Haaslava küla, Metsala talu – Maie Erik, snd. 1928. a. (2013).
Kihelkond
Viljandi
Otepää
Kambja
Koguja
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
Koguja sünniaeg
1928