Pealkiri
Helle-Maia, snd. 1943. a. Narvas, elanud Tartumaal
Tekst
Olen sündinud Narvas just sõja algul 1943. a. juunis. Sõjapõgenikena jõudsid vanemad Tartumaale Konguta valda Kapsta külla. Esimesse klassi läksin Erumäe Algkooli, mis asus 4 km kaugusel. Peagi kolisime Engo külla (praegune Lembevere küla). Kui Kapsta külas polnud minuvanuseid lapsi peale ühe, siis Engo külas oli lapsi ca 15. Kõik me olime kooliskäijad või koolieelikud.
Engo küla on üsna pikk küla külavahelise tee ääres. Kõik majad asusid ühel pool teed. Kui üks majapidamine lõppes, siis algas kohe teise aed. Põllud olid teisel pool teed. Aga maja taga oli koppel, kus oli puid, võsa, rohumaa. Majapidamisi oli 12.
Kõik, kes me koolis käisime, käisime Erumäe Algkoolis. Siis oli kolhooside aeg. Kooli oli 4–5 km. Käisime jalgsi. Talvel aga, kui ilmad olid hullud, viidi reega. Vedajateks olid vanemad, aga hobune ja regi muidugi kolhoosi tallist. Koolist koju tulime jalgsi. Erumäe Algkool asus Kavilda ürgoru kõrgel kaldal. Meie küla asus aga ürgoru teisel kaldapealsel.
Ürgoru põhjas jookseb Laatsi oja ja sellel oli Kentsi vesiveski. Veskit enam ei ole ammu. Kooli minnes vantsisime ürgoru põhja mööda teed, siis üle veskitammi ja kohe teisele poole kaldast üles, mis oli pargitee. Ja see tee oli pikk. See park oli imeline! Talvel venis koolist kojujõudmine pikaks. Kui tunnid lõppesid, siis otsisime pinginaabriga ka prügikastidest pabereid, toppisime portfelliotsad paberiga kinni ja asusime koduteele. Tee läks ürgoru põhjani kogu aeg allamäge ja see oli pargitee. Tee oli liugutud pikkadeks liuteedeks ja nii me kottidel aina liuglesime allamäge. Minul olid ka isiklikud venna kingitud suusad ja ma käisin tihti suuskadega kooli. Koolil olid ka omad suusad ilusti eraldi ruumis seina ääres püsti, iga paar eraldi. Suusatamine ongi sellest peale saanud minu meelisspordialaks. Olen 2 korda läbinud täispika Tartu Maratoni.
Mängimiseks oli aega siis, kui koolitükid enam-vähem tehtud. Eriti hoogu läks mängimine suvevaheajal ja samuti teistel vaheaegadel. Mängupaigad olid ikka õues. Mu pinginaabril oli suur majapidamine, kus oli rehealune, ait, kuur, laut. Selliseid suuri majapidamisi oli külas mitu-mitu. Lapsed kogunesid kõigepealt külateel, siis otsustati, kuhu mängima minna.
No ikka peitusemäng oli põhiline. Mängisime „12 pulka“. See oli põnev ja nõudis kiirust. Otsisime 12 pulka, leidsime lauajupi ja puuhalu ja oligi kõik.
Kes peab otsima hakkama? Selle tegime kindlaks lugemisega: „Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Seda tegid sina, väike tatinina.“ Siis astus lugeja hooga lauaotsale nii, et pulgad lendasid igasse ilmakaarde. Mida kaugemale, seda parem. Siis oli aega rohkem peidukohani jõuda, kuni otsija pulki korjas. Kui pulgad uuesti lauale pandud, võis hakata otsima.
Mängisin ainult oma küla lastega. Paaril korral käisin vist naaberkülas kellelgi külas. Meid oli palju. Ühes küla koplis oli korralik palliplats. Sinna tulid ka naaberkülade poisid, sest meid oli palju ja sai mängida rahvastepalli, võrkpalli. Isegi mingi võrk oli meil. Ja korra oli kolhoosil vaja mingitel spordivõistlustel võrku mängida ja võetigi meid. Ja me võitsime! Läbisaamine oli palliplatsil hea.
Mängisime „Tagumist paari“, „Telefoni“ ja käisime kõikides aedades õunaraksus, kuigi endil olid aiad õunu täis. Koppel, kus see möll igal õhtul käis, asus ühe talu all ja see peremees käis meid üsna tihti korrale kutsumas, kui lärm liiga suureks läks.
Nüüd ammuaega tagasi, kui nägin seda peremeest, siis ta ütles, et igatseb neid õhtuid, kui noorus möllas aia taga. Nüüd on küla nagu surnud.
Mängimised kestsid hilisööni, kui mitte hommikuvalgusesse, aga päeval käisime enamasti kolhoosis abiks – ohakaid torkimas, kaalika-, kapsa-, peeditaimi kastmas. Ja oh siis seda veesõda! Käisime lakas heinu tallamas ja meid võeti kaasa ka Emajõe luhta heinale. Kes siis tallas neid kuhjasid – ikka meie. Ja kõplasime.
Talvel olime kõik vabad hetked kelkudel ja suuskadel (poistel omatehtud). Ühes koplis moodustas allikas suure muhu ja sealt allasõit puude ja põõsaste vahele oli igavesti vahva. Poisid olid kartulivakad kinnitanud kelkudele, sinna ronisime meie tüdrukud sisse ja siis mäest alla. Mäel olime ikka pimedani ja ka pimedas. Kodus võis riided nurka seisma panna, sest olid nii jääs. Ei mäleta ühtegi riidu ega õnnetusjuhtumit.
Toas mängisime pinginaabriga kas tema või minu pool, aga väga harva. Ikka õues! Koolis pidime mängima igal vahetunnil ringmänge. Kõik käisime käest kinni ringis ümber saali ja laulsime. Liikumine toimus iga laulu puhul erimoodi. Laulsime selliseid laule: Üksinda kõnnin ma mööda laia ilma, südames vaev ja piin kuidas sõpra leida. Küsin siit, küsin sealt, kas on keegi näinud, et minu armas sõbrake siit on mööda läinud. Selle laulu ajal olid ringi keskel poisid ja tüdrukud käisid otsivate nägudega ringi, aga suur ring liikus nende ümber. Kui nad olid endale "sõbrad" leidnud, siis jäi suur ring paigale. Ringi keskel olnud "otsija" näitas näpuga "sõbrale" ja suur ring laulis: Keeruta ringi sa, hoolega sind vaatan, (kas:) ja-jaa, sind tunnen ma, lähme kohe tantsima, (või:) ei-ei sind tunne ma, lähen veelkord otsima. Kui "otsija" leidis "sõbra", siis võtsid käevangu ja keerutasid. Kui ei leidnud "sõpra", lõi käega ja jalutas edasi.
Lauldi veel: "Tuul mängib tamme okstega", "Mu isamaa armas…", "Üks peremees võttis naise…", "Lained päike meretuuled on meid vapraks karastand…". Selle viimase laulu ajal pidid ringisolijad tantsima valssi. See oli eriti "popp", nagu nüüd öeldakse. See meeldis suurematele, 6.–7. klassis.
See oli 7-klassiline kool ja klassid olid suured, st palju õpilasi. Kõiki klasse oli üks. Võõrkeelteks olid vene ja inglise keel. Mäletan, et vene keele õpetaja oli keegi "polkovniku lese" moodi proua, kes ei osanud hästi eesti keelt ja oli minu arvates väga vana. Inglise keelt õpetas õpetaja, kes kordas iga päev peaaegu, et kui tulevad inglased (ei mäleta, kust!), siis tulevad kindlasti meie kooli, et näha, kui hästi me oskame.
Pärast tunde tegid õpilased sügiseti ja kevadeti suures pargis luuremänge. Tihti koos võimlemisõpetajaga. See oli rohkem peitemäng. Osa lapsi käis peitis ennast ära ja teised otsisid üles. Mängisid nii tüdrukud kui poisid, enamuses poisid.
Talviti oli uisutamine kooli kõrval oleval tiigil. Tiik oli üsna suur. Poisid lükkasid tiigilt lume raja tarvis ära. Uiske anti kooli saalis olevast kapist. Need olid ainult uisud, mis tuli nööriga jalanõu külge siduda. Uiske anti ainult neile, kellel õppimine oli korras.
Sama lugu oli raamatutega. Saalis oli suur riidekapp ja see oligi raamatukogu. Kapp oli kahe- või kolmeukseline. Nädala lõpus laenutas õpetaja raamatuid. Samas vaadati hindeid. Eriti hinnas oli "Kevade". Pidin kaua ootama. Saalis oli veel suur-suur Stalini pilt täies pikkuses, läikivates säärikutes. Kord juhtus, et poisid olid müramishoos kalossiga pildiklaasi katki visanud. Pahandust oli palju.
Ürgoru sellel poolel, kus oli meie küla, olid ka kauplus ja rahvamaja. Kauplusest saime pärast koolitunde koju kõmpides osta kommi ja nägime ka esimest korda arbuusi, mida kaupmees meile lõikudena müüs. Rahvamajas peeti jõulupidusid, st nääripidusid.
Täiskasvanuna olen mänginud võrkpalli. Hasartmänge ega arvutimänge pole mänginud. Liikumine on mul siiani veres, arvan, et lapsepõlvest.
Pärast Erumäe Algkooli lõpetamist kolisin koos vanematega tagasi Narva, kus lõpetasin Narva 2. Keskkooli. Narvas sellist mängimist enam ei olnud. Kõik oli võõras. Eesti ja vene lapsi nägin koos mängimas meie maja juures ja kõik rääkisid mängides vene keelt. EPA-sse õppima asumine tõi mind tagasi Tartumaale, aga südames olen narvakas, nagu olid mu ema ja isa.
Engo küla on üsna pikk küla külavahelise tee ääres. Kõik majad asusid ühel pool teed. Kui üks majapidamine lõppes, siis algas kohe teise aed. Põllud olid teisel pool teed. Aga maja taga oli koppel, kus oli puid, võsa, rohumaa. Majapidamisi oli 12.
Kõik, kes me koolis käisime, käisime Erumäe Algkoolis. Siis oli kolhooside aeg. Kooli oli 4–5 km. Käisime jalgsi. Talvel aga, kui ilmad olid hullud, viidi reega. Vedajateks olid vanemad, aga hobune ja regi muidugi kolhoosi tallist. Koolist koju tulime jalgsi. Erumäe Algkool asus Kavilda ürgoru kõrgel kaldal. Meie küla asus aga ürgoru teisel kaldapealsel.
Ürgoru põhjas jookseb Laatsi oja ja sellel oli Kentsi vesiveski. Veskit enam ei ole ammu. Kooli minnes vantsisime ürgoru põhja mööda teed, siis üle veskitammi ja kohe teisele poole kaldast üles, mis oli pargitee. Ja see tee oli pikk. See park oli imeline! Talvel venis koolist kojujõudmine pikaks. Kui tunnid lõppesid, siis otsisime pinginaabriga ka prügikastidest pabereid, toppisime portfelliotsad paberiga kinni ja asusime koduteele. Tee läks ürgoru põhjani kogu aeg allamäge ja see oli pargitee. Tee oli liugutud pikkadeks liuteedeks ja nii me kottidel aina liuglesime allamäge. Minul olid ka isiklikud venna kingitud suusad ja ma käisin tihti suuskadega kooli. Koolil olid ka omad suusad ilusti eraldi ruumis seina ääres püsti, iga paar eraldi. Suusatamine ongi sellest peale saanud minu meelisspordialaks. Olen 2 korda läbinud täispika Tartu Maratoni.
Mängimiseks oli aega siis, kui koolitükid enam-vähem tehtud. Eriti hoogu läks mängimine suvevaheajal ja samuti teistel vaheaegadel. Mängupaigad olid ikka õues. Mu pinginaabril oli suur majapidamine, kus oli rehealune, ait, kuur, laut. Selliseid suuri majapidamisi oli külas mitu-mitu. Lapsed kogunesid kõigepealt külateel, siis otsustati, kuhu mängima minna.
No ikka peitusemäng oli põhiline. Mängisime „12 pulka“. See oli põnev ja nõudis kiirust. Otsisime 12 pulka, leidsime lauajupi ja puuhalu ja oligi kõik.
Mängisin ainult oma küla lastega. Paaril korral käisin vist naaberkülas kellelgi külas. Meid oli palju. Ühes küla koplis oli korralik palliplats. Sinna tulid ka naaberkülade poisid, sest meid oli palju ja sai mängida rahvastepalli, võrkpalli. Isegi mingi võrk oli meil. Ja korra oli kolhoosil vaja mingitel spordivõistlustel võrku mängida ja võetigi meid. Ja me võitsime! Läbisaamine oli palliplatsil hea.
Mängisime „Tagumist paari“, „Telefoni“ ja käisime kõikides aedades õunaraksus, kuigi endil olid aiad õunu täis. Koppel, kus see möll igal õhtul käis, asus ühe talu all ja see peremees käis meid üsna tihti korrale kutsumas, kui lärm liiga suureks läks.
Nüüd ammuaega tagasi, kui nägin seda peremeest, siis ta ütles, et igatseb neid õhtuid, kui noorus möllas aia taga. Nüüd on küla nagu surnud.
Mängimised kestsid hilisööni, kui mitte hommikuvalgusesse, aga päeval käisime enamasti kolhoosis abiks – ohakaid torkimas, kaalika-, kapsa-, peeditaimi kastmas. Ja oh siis seda veesõda! Käisime lakas heinu tallamas ja meid võeti kaasa ka Emajõe luhta heinale. Kes siis tallas neid kuhjasid – ikka meie. Ja kõplasime.
Talvel olime kõik vabad hetked kelkudel ja suuskadel (poistel omatehtud). Ühes koplis moodustas allikas suure muhu ja sealt allasõit puude ja põõsaste vahele oli igavesti vahva. Poisid olid kartulivakad kinnitanud kelkudele, sinna ronisime meie tüdrukud sisse ja siis mäest alla. Mäel olime ikka pimedani ja ka pimedas. Kodus võis riided nurka seisma panna, sest olid nii jääs. Ei mäleta ühtegi riidu ega õnnetusjuhtumit.
Toas mängisime pinginaabriga kas tema või minu pool, aga väga harva. Ikka õues! Koolis pidime mängima igal vahetunnil ringmänge. Kõik käisime käest kinni ringis ümber saali ja laulsime. Liikumine toimus iga laulu puhul erimoodi. Laulsime selliseid laule: Üksinda kõnnin ma mööda laia ilma, südames vaev ja piin kuidas sõpra leida. Küsin siit, küsin sealt, kas on keegi näinud, et minu armas sõbrake siit on mööda läinud. Selle laulu ajal olid ringi keskel poisid ja tüdrukud käisid otsivate nägudega ringi, aga suur ring liikus nende ümber. Kui nad olid endale "sõbrad" leidnud, siis jäi suur ring paigale. Ringi keskel olnud "otsija" näitas näpuga "sõbrale" ja suur ring laulis: Keeruta ringi sa, hoolega sind vaatan, (kas:) ja-jaa, sind tunnen ma, lähme kohe tantsima, (või:) ei-ei sind tunne ma, lähen veelkord otsima. Kui "otsija" leidis "sõbra", siis võtsid käevangu ja keerutasid. Kui ei leidnud "sõpra", lõi käega ja jalutas edasi.
Lauldi veel: "Tuul mängib tamme okstega", "Mu isamaa armas…", "Üks peremees võttis naise…", "Lained päike meretuuled on meid vapraks karastand…". Selle viimase laulu ajal pidid ringisolijad tantsima valssi. See oli eriti "popp", nagu nüüd öeldakse. See meeldis suurematele, 6.–7. klassis.
See oli 7-klassiline kool ja klassid olid suured, st palju õpilasi. Kõiki klasse oli üks. Võõrkeelteks olid vene ja inglise keel. Mäletan, et vene keele õpetaja oli keegi "polkovniku lese" moodi proua, kes ei osanud hästi eesti keelt ja oli minu arvates väga vana. Inglise keelt õpetas õpetaja, kes kordas iga päev peaaegu, et kui tulevad inglased (ei mäleta, kust!), siis tulevad kindlasti meie kooli, et näha, kui hästi me oskame.
Pärast tunde tegid õpilased sügiseti ja kevadeti suures pargis luuremänge. Tihti koos võimlemisõpetajaga. See oli rohkem peitemäng. Osa lapsi käis peitis ennast ära ja teised otsisid üles. Mängisid nii tüdrukud kui poisid, enamuses poisid.
Talviti oli uisutamine kooli kõrval oleval tiigil. Tiik oli üsna suur. Poisid lükkasid tiigilt lume raja tarvis ära. Uiske anti kooli saalis olevast kapist. Need olid ainult uisud, mis tuli nööriga jalanõu külge siduda. Uiske anti ainult neile, kellel õppimine oli korras.
Sama lugu oli raamatutega. Saalis oli suur riidekapp ja see oligi raamatukogu. Kapp oli kahe- või kolmeukseline. Nädala lõpus laenutas õpetaja raamatuid. Samas vaadati hindeid. Eriti hinnas oli "Kevade". Pidin kaua ootama. Saalis oli veel suur-suur Stalini pilt täies pikkuses, läikivates säärikutes. Kord juhtus, et poisid olid müramishoos kalossiga pildiklaasi katki visanud. Pahandust oli palju.
Ürgoru sellel poolel, kus oli meie küla, olid ka kauplus ja rahvamaja. Kauplusest saime pärast koolitunde koju kõmpides osta kommi ja nägime ka esimest korda arbuusi, mida kaupmees meile lõikudena müüs. Rahvamajas peeti jõulupidusid, st nääripidusid.
Täiskasvanuna olen mänginud võrkpalli. Hasartmänge ega arvutimänge pole mänginud. Liikumine on mul siiani veres, arvan, et lapsepõlvest.
Pärast Erumäe Algkooli lõpetamist kolisin koos vanematega tagasi Narva, kus lõpetasin Narva 2. Keskkooli. Narvas sellist mängimist enam ei olnud. Kõik oli võõras. Eesti ja vene lapsi nägin koos mängimas meie maja juures ja kõik rääkisid mängides vene keelt. EPA-sse õppima asumine tõi mind tagasi Tartumaale, aga südames olen narvakas, nagu olid mu ema ja isa.
Täisviide
EFA I 169, 99/104 < Nõo khk., Meeri k. < Narva l. < Puhja khk., Engo k. – Helle-Maia Sonn, s. 1943 (2014).
Maakond
Kihelkond
Puhja
Koguja
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
Koguja sünniaeg
1943