Pealkiri
Leida, snd. 1934. a. Saaremaal
Tekst
Miljöö.
Lapsepõlves kasvasime kodus (talus). Mina olin kõige vanem, minu vennad olid minust 2 ja 3 aastat nooremad. Niipalju kui ma ennast mäletan, olin kolmeaastane, kui hakkasin kõigist asjust aru saama, ja mida ma ei teadnud, seda küsisin isa käest. Näiteks olin teada saanud, et on olemas suverukis. Ma küsisin, et miks meil ei ole suverukist. Isa ütles: "Ah, see üks sudi on." (Sudi tähendas, et väike, madal ja vilets).
Kui papa vilja tuulas tuulamissarjaga kuuri väravate vahel "paraja" tuulega, siis oli pikkadest õlgedest "pühe" (see oli peotäis õlgi kokku seotud) ja sellega pühiti tuulatud vilja hunniku pealt läbi sarja kukkunud viljapead ära ja aganad pühiti edasi loomadevilja sisse sealt alt äärest. Mina tahtsin seal ikka pühkida. (Küll mitte alati.)
Kui midagi tehti, olin mina ikka "ninapidi juures", et näha, kuidas hobust vankri või äkke ehk vedru (kultivaatori) ette rakendati. Meil olid nende põllutööriistade ees ikka aisad, tagant puust "kolgiga" koos. Meil trenge ei olnud (trengid on ketid kahelpool küljes, mis on aisade asemel).
Olin vast 6-aastane, kui ma esimest korda kesapõldu äestasin. Väga kuum ilm oli ja mamma ise oli väsinud, ütles: "Lase sa ka," andis ohjad minule. Ja mind kõik tööd huvitasid ka. Küsisin, et kust ma lasen, ütles: "Lase sealt, kus kõige rohkem rohtu on." Meil oli kaugel heinamaal üks väike kesapõld, kus palju rohtu oli, sinna ei saand loomi sööma lasta. Isa tegi selle heinamaa lagedaks põlluks ja külvas sinna timuti. Rukki alla külvas timuti, sest esimesel aastal on heinataimed väiksed, saaki ei anna, külvatakse ikka vilja alla.
Kui mina juba asjust aru sain, siis olid mul ikka juba sellised väiksed tööd teha, nagu kanadele süüa või juua viia, pesast mune tuua, karjamaalt lehmad koju ajada. Karjamaa oli kodu ligidal, karjamaa värav oligi laudaesise karjaaia värav. Ja need sunnikud ei viitsinud (peaaegu) kunagi ise koju tulla, ikka heitsid magama ja mäletsema karjamaa taga otsas. Tuli minna koju ajama. Lammaste koppel oli kuuma suvega n-ö "kuumaks" söödud, lasksin lambad randa sööma, ma tahtsin väga vaadata, kuidas lambad söövad. Õhtul ajasin mina lambad lauta. Lüpsmise õppisin mamma kõrval ära, aga ta ei lubanud mind lüpsta, et rikub käed ära.
Poisid mängisid omaette, sest neid oli kaks, aga mina olin üksi. Ega mul siis kogu aeg tulnud aina midagi teha, mänguaega jäi üle küll ka. Talvel mängisime toas kõik koos, siis kui "teised", st isa-ema, loomi talitasid.
Kui palju oli mängimiseks aega? Kui midagi erilist teha ei olnud või minu nn väikesed tööd tehtud olid, siis oli kusagil põldude vahel üks auk, nii umbes 1,5 × 1 m, auk ise oli ümmargune, seal ääres kasvasid mõned muulukad (muulukas on maasika "suur sugulane", aga ise ta on maasikast madalam, magusam). Papa ütles nende marjade kohta, et on "mullikmarjad". See auk oli siis seal "mullikmarja auk" ja selle augu juures mina mängisin (üksi). Korjasin põllu äärest kive, nendest tegin oma loomadele "karjamaa aia" (kivide rida, mitte tavaline kiviaed, kus kivid üksteise peal on). Seal karjamaal olid mul loomad, ka ikka kivid, oli nende joogiküna, ka kivist, seal olid siis ikka suuremad loomad mul, lehmad, vasikad ja hobune. Hobune oli üks väga ümmargune lapik kollakas-roosa kivi. Nimesid millegipärast mu loomadel ei olnd, võib-olla sellepärast, et nad kivist olid… Aga hobuse nimi oli Roosa.
Minu meelistegevus oli oma loomadega seal mullikmarja augu juures mängida. Veel oli mul üksainus nukk, panin seda nukku nukuvoodisse magama, tekk pidi väga sirgelt peal olema. Ja veel oli mu meelistegevus lambaid sööta ja nendele kartulist rohtu ette tuua. See oli muidugi juba "töö".
Mängupaika juba kirjeldasin – mullikmarja augu juures ja talvel mängisime toas kõik koos, st poisid ka. Õues mängisid poisid keset õuet, seal oli üks suur puust plokk, kust köis läbi jookseb, papa oli selle mere äärest leidnud (meie talu oli täiesti mere ääres ja vahel, eriti peale tormi, käidi mere äärest "aakrikku" otsimas). See plokk oli poistel keset õuet, selle sisse pisteti veel üks tokk, mille otsa pandi üks hele pearätik ja poisid ise imetlesid seda, minu suurem vend hüppas ja plaksutas käsi ning ütles: "Titelmammi". See oli selle asja nimi siis. Ükskord papa tõi mere äärest mulle suure ümmarguse roosa õhupalli. Tuul ajas selle õues vaikselt traataia traadiokka otsa ja oligi ots peal, natuke palli tükke jäi ainult järele. Sel ajal, umbes 1938. a. oli mere ääres aakrikku vähe, aga nüüd on plastmasspudeleid jalaga segada.
Suvel, peaaegu igal hommikul meie poisid, st minu vennad Peeter ja Kalev käisid rannas (Lepana rannas) lautrite juures ja tulid ka kohe tagasi. Aga Allkoplis, keset koplit hakkasid maadlema, mõlemad kukkusid maha ja pahnasid see heina puha ära – oli, nagu paar hobust oleks seal "kikerdand", st püherdand. Papa ise oli neid maadlema õpetand, ärgitand. Ise ikka ütles: "Kes teise maha paneb, kes teise maha paneb?" Ja poisid siis maadlesid. Hiljem, see oli "saksa ajal", kui papa oli kusagilt toond väikse tsinkplekist padrunikasti, ikka padruneid täis, ja poisid siis nendega pauku tegema hakkasid: üks kivi oli "tuuliku all" (st tuuliku juures) ja muudkui murti see kuul otsast ära, püssirohi kivi peale, väiksema kiviga pihta – ja käis üks väike pliks ära. Aga ükskord Peeter oli ka tühjale padrunile pihta pannud ja see pistong oli lõhkend, mingi väike kild läind talle sõrme pihta, veri lahti, poisil hirm nahas, jooksis tuppa ja nüüd kartis, et ta pahandada saab, ei olnd aega tagant uksest välja minna, pani "otse", ronis köögi õhuaknast välja. Hirm oli nahas, et riielda saab. Papa pani need padrunid siis poiste eest peitu. Oli "see" mäng läbi.
Talvel kiikusime Peetriga lapsekätkis toas, vahel ka köögis. Ja kui papa-mamma metsas puid tegemas olid, siis hakkasime neid "koju laulma", ikka sedasi – omal viisil: "Papa, mamma, tulge koju, papa-mamma, tul-ge koo-ju." Sedasi jorisesime tükk aega, enamasti ikka mina laulsin, ikka mina, sest ma olin ju suurem.
Saksa ajal, kui petrooli ei saand kusagilt ja seda üldse väga vähe sai, siis laterna sisse ikka sai, aga kui papa-mamma õhtul loomi talitasid, me olime siis toas ja mängisime kuuvalges. Üks kõvera korjaga tool oli, mis vanaisa Peeter "Sääre paakis" oli teind, kui ta seal valves oli. Isegi kolm tooli oli, ühe alla oli kirjutand: "Peeter Oeselg Sääre paakis istmed teind." Kena käekiri oli. Landa, minu täditütar, luges nalja pärast: "Peeter Oeselg Sääre paakis istund, teind."
Me panime selle kõvera korjaga tooli peale asju, poistele oli toodud üks pasun ja Kalevile väike plekist ämber, selle ämbri panime nii, et see kõikus selle toolikorja küljes ja sellele Peeter pani nimeks "Ämbikuigu". (Ämbikuigu – st ämber kõigub.) Tooli peale panime ka riideid – minu kampsun (seljast), pasun ja see "Ämbikuigu" ka ja lükkasime seda tooli toas ringi nii, et see koledat kolinat või mürinat tegi – nii et tooli jalad alt päris libedaks kulusid ja need tooli jalad andsid valu ka põrandalaudadele, nii et suures toas värvgi maha kulus, aga köögi põrand oli värvimata.
Suvel… Vahel sai käidud ka tädi pool Põllul. Seal Landa (minu täditütar) mängis „baabakividega“, need olid väiksed kivid, 10 tükki: kõik pandi muru peale maha ühte kohta, võeti üks kivi, visati õhku, mitte väga kõrgele, ja püüti kohe kinni käeselja peale. Ikka ükshaaval kivi õhku ja ikka käeselja peale korjati kõik kokku. Kui kõik kinni püütud olid, visati kõik 10 tükki õhku ja pidid jälle nüüd kõik korraga käeselja peale kinni püüdma. Landa saigi sellega hakkama, mina mitte kunagi.
Siis mängiti veel "Piitsu". Lõid teisele käega pihta, st puutusid teda ja ise jooksid eest ära. Mängiti mitmekesi. Löömise ajal tuli ütelda: "Piits." Selline äralöömise mäng oli. See oli saksa ajal.
Veel mängiti pimesikku – no seda oskab igaüks.
Minu kasuisa oli vene sõjaväes ja kui ta 1947. a. kevadel demobiliseeriti, tuli koju. Naine oli tal surnud, poeg Valdur oli vanavanemate juures Kaugatomal, käis Ansekülas koolis. Kui kasuisa, nn papa (st juba teine papa, pärisisa läks ju Rootsi) 1948. aastal uue maja valmis sai, siis ta tõi ka poja koju tagasi.
Siis ei olnd kusagilt mängukaarte saada, aga poisid tahtsid ju mängida, mina tegin ise nendele kaardid joonistusvihiku lehest, mingisugused pildid said ka peale joonistatud. Mängiti:
1) potkitnoid,
2) viitlehte (või 5 kaardiga durakat),
3) kolme kaardiga durakat,
4) valet viitlehte, et võis valesti tappa (kaardid ju hunnikus – kui siis keegi kahtlustas, et teine valesti tappis, koputas laua peale ja vaadati, kas tappis valesti: kui oli valesti tapetud, siis võttis see tapja 5 lehte üles, kui oli õieti tapetud, siis võttis koputaja 5 lehte üles.
5) Siis oli veel "Perekonnatola". Kaardid jaotati laua peale ringi maha kummuli. Kes lehed "tegi", st segas ja laiali lauale pani, see võttis niikaua suvaliselt hunnikust, kui sai kõige madalama kaardi (teised ladus oma ette hunnikusse niikaua, kui selle madalama kaardi sai) – see esimene madalam, nt 6, pandi hunniku keskele; kui nüüd omal juhtus 7 olema, pani ka selle keskele; kui enam keskele ei klappind, siis hakkas järgmine nendest hunnikutest võtma. Esimene "õigus" oli ikka keskele panna – kui keskele ei läind, võis panna teistele, aga ikka esimeseks vaatas, kas saab oma eest vähemaks. Kui viimaks hunnikud otsa said, keerati oma hunnikud kummuli ja hakati sealt ükshaaval võtma: kuhu klappis, sinna pandi, aga esimene õigus oli ikka keskele panna. Niikaua mängiti, kui kõigil otsa said, ja kellel lehed kätte jäid, oligi "tola" – kaotaja.
6) Siis mängiti veel masti kogumist – omavahel vahetati ja seda hakkasid koguma, mis sul kõige rohkem oli, aga juhtus ka, et mõni teine samast mastist kogus, igavene nöök ju… Kellel mast täis sai (ühest sordist kaardid), see pani vaikselt pöidla otsa laua ääre peale, teised viskasid oma kaardid ka lauale. Kes tähele ei pannud ja kaarte maha ei pannud, oli kaotaja, tegi kaardid.
7) Veel mängiti "Oma trumpi", see oli, et mida sul kõige rohkem oli, selle võtsid omale trumbiks, sellega tapsid.
Kaarte mängima õppisin Saksamaal Treischwitz'i laagris Rügeni (loe: Rüügeni) saare peal 1944. a. talvel. Olin siis 9-aastane. Ma ei mäleta, kes see "õpetaja" just oli, aga need mängijad olid Laine ja Aime Lepik. Mängisime tüdrukud omavahel, võõrad kaardid olid, poiste käest saime kasutada. Ma ei mäleta enam, kas Aino Teeäär ka mängis, ta oli selline väga "hakkaja" tüdruk… Mängisime suhteliselt vähe, sellepärast ei mäleta ka mängijaid.
Aga mehed "tagusid kaarte" päevad läbi (plaksuga löödi lauale). Eestvedaja oli minu tädipoeg August Tiitson, Väigi Juhan Usin, Jaan Sarapuu ja meie Kaunispe velsker Gornišeff. Mingid "tihid" märgiti üles, seda tegi August. Ei olnud ju midagi muud teha, siis mängiti kaarte.
Hiljem Augusti pere viidi Sassnitsi tööle, siis enam ei mängitud. Ja meid viidi küünlapäeval 1945. a. talvel Pozeritzi laagrisse.
Veel "kooti kassikangast", jälle Lepiku tüdrukud õpetasid ja nendega sai siis "kootud". See on mingi jämedama lõngaga näppude vahel igasuguseid silmuseid tehes… Arvan, et ma ei eksi – seda "kassikangast" näidati kunagi ka televiisoris.
Siis olid poistel Treischwitzis "kilgid". Need tehti tikutoosi peale, aga tehti ka puust. Mina isegi olen paar "kilki" valmis teinud. Nendega pliksutati, oli isegi oma kindel kilgilugu: 1, 2, 3, 1, 2, 3 – 1, 2, 1, 2 – 1, 2 – 3. Kilkidega mängiti nii, et vanemad inimesed ära tüütas see pliksutamine. Käänu Heino Siimon oli kõige kõvem kilgimängija, 13 aastat vana. Kui oli puust kilk, siis oli kõvem plaks, aga tikutoosi peal nii kõvad plaksu ei saand.
Kui kõik oli pakitud ja ootasime Treischwitzis ärasõitu, et hobused järgi tuleksid, kes meid jaama viiksid, istusime, ootasime, keegi ütles: "Kilki polegi kuulda…" Siis hakkaski kohe üks kilk "laulma", see oli jällegi Käänu Heino, käed olid tal süles talimütsi sees ja seal mängiski oma kilgiga. Aga millegipärast Poseritzis kadus see kilgilaul ära… Tuli ju kevad ja sai väljas käia, jalutada, vast sellepärast. Kilk ikka rohkem tubane ("ahjutagune" putukas).
Koolis mängiti vahetundide ajal (V, VI klass) "sõrmust". Kõik on reas, käed koos, ja üks siis paneb "sõrmuse" kellelegi pihku, mis tegelikult on metallraha või nööp. Teine on sellel panijal kõrval ja püüab ära arvata, kelle pihku pandi. Kelle käest sõrmuse kätte saab, see tuleb uuesti panema, aga see äraarvaja saab tema koha peale ritta ja endine panija hakkab ära arvama. Sõrmuse võib ka panija oma kätte jätta. Kunagi keegi panija jättis sõrmuse oma kätte, tõstis nii "muuseas" käed suu ette ja kui kusagilt sõrmust ei leitud, küsiti tema käest, ei olnud ka tema käes – oli sellel panijal hoopis suus… See kaval panija oli Kaunispest, õigem Lindmetsast (siis oli see küla veel alles) Helju Paju.
Rahuste koolimajas õppisime ka laulu järgi tantsima enne tunde ja vahetundide ajal (V, VI klass). Need olid valss, polka, padispaan, jooksupolka, krakovjak (Traku Jaak).
Saali või jalutamise koridori pole üheski koolis olnud, vahetundide ajal olime riieteruumis või siis soojade ilmade puhul isegi õues. Käisime koolimaja juures Nürina karjamaal sügisel isegi jääaukude peal liugu laskmas "kerge riidega", kella helistati küll väljas, aga me jäime Tiiu Salmega (Tuulik Salme) tundi hiljaks, sest meil oli jää peal hea hoog sees ja libisesime kaugele, ei jõudnud nii kiiresti tagasi joosta.
Rahustel olime kõik ühes klassiruumis I, II, III, IV, V, VI klass, üks õpetaja oli, järgmisel aastal oli ka teine õpetaja ja siis oli ka teine klassiruum. Õpetaja sai hakkama küll, sest V, VI klassis oli vähe õpilasi. Õpetaja ja koolijuhataja oli Sohvie Ader (läks 1944. a. Rootsi) ja oli keegi Leida Kasekänd mandrilt ainult ühel kooliaastal, see oli 1943/44. õppeaastal. Et me kõik nii koos klassis olime, siis olime ka rohkem nagu tuttavad ja mängisime, tantsisime koos, seal oli ka natuke suurem riieteruum, kus me olime. Kõik olime ühe kandi lapsed, tuttavad.
Võimlemise tunnis tegime ringmängusid:
1) „Üks peremees ehitab maja“,
2) „Maja ehitaksin tamme alla“,
3) „Riia linna kantsel kukub maha“,
4) „Me lähme rukist lõikama“ – väljas sai mängitud,
5) „Tagumine paar“: Üks, kaks, kolm, tagumine paar välja!
6) Lapsed käivad ringi,
nad käivad kurvalt üksinda
ja vaatvad siia-sinna,
kus leiaks sõbra nad.
Tule sina, sa mu oma,
sind tahan armastada,
tule sina, sa mu oma,
minu oma oled sa.
See, kes ringi keskel on, võtab ringist paarilise, kes talle meeldib, hoiavad kätest kinni, keerutavad. Nüüd jääb juba 2 ringi keskele, need võtavad kätest kinni viimase salmi ajal, jälle kõik jäävad ringi keskele ja mängitakse seni, kui ring otsa saab. Kõik on seega sõbrad saanud.
Teised mängud peaks kõik väga tuttavad olema.
Väljas mängisime „Tagumist paari“, võimlemistunni ajal mängisime rahvastepalli. Poisid lõid palliga nii kõvasti, et lõid hingest kinni, kui mõni vihameelega virutas. Mürina Elmar oli minu peale vihane eluaeg, sellepärast, et ta naljast aru ei saand.
Pühapäeviti käisid suured poisid, kes enam koolis ei käind, koolimaja juures palli mängimas. Ja mõned vanemate klasside poisid ka.
Mänguseltskond – lihtsalt tuldi – tuldi külast kokku, mingit erilist mänguseltskonda ei olnud. Suvel sai niisiis palli mängida, aga sügisel sai mardiks-kadriks käidud ja talvel, kes viitsis, käisime pühapäeviti Käänul, minu tädi pool, seal olid meievanused tüdrukud Landa (ristitud Hirlanda) ja Helgi. Käidi seal lihtsalt istumas, juttu ajamas, vahel mängisime: "Oled sa oma paariga rahul?" Kui olid rahul, siis öeldi: "Näita armastust!" Siis tuli kallistada. (Seda mängiti poistega koos). Kui ei olnud rahul, siis tuli leiutada igasuguseid vigu, näiteks naiste puhul, et kõrvetab supi põhja jne. Kes aga vaimukam oli, see siis leiutas neid vigu.
Sai sõrmust mängitud ja mõistatusi mõistatatud jne. Vahel Landa või Helgi mängisid pilli – kas akordioni või kitarri või laulsime mõne laulu: „Ei me ette tea…“. Vahel käisid tüdrukud Aadamal, laulsime jälle mõne laulu. Kõik lauluviisid õppisin Aadama Manda ja Landa käest. Lauldi veel: "Ei me ette tea, kas Volga või sulepea," – see käis selle asjaloterii kohta.
Kui ma enam koolis ei käind, siis Sepa poisid August ja Ardi ning Sootänava Aleks, need mängisid viiulit, Anto Endel Post ja Landa Tiitson ja mina kitarri, Mürina Elmar Suurhans akordioni, ühtlasi lõi jalaga suurt trummi. Käisime mõned korrad orkestriproovis ja mõned korrad mängimas ka – Rahustel, Ansekülas, Torgus olümpiaadi ajal tantsuks ja Jämajas kolhooside isetegevusülevaatusel. Olid ainult kohalikud orkestrid. Rahuste ja "Sõrve Kaluri" mängijad. Ja Torgu koolist on näidend.
Eri rahvustest lapsi pole meil olnud. Olime kõik kohalikud eestlased.
Mängude ajal tülisid pole olnud, kaardimängu ajal mõni vahel solvus, kui "pähe sai", st kaotas.
Kas vanemad ka lastega mängivad? Minu isal-emal pole küll mingit erilist mänguaega olnud, siis tehti veel tööd! Nüüd on kõigil käsi pikka – kuidas aga igalt poolt "toetusi" saaks. Ja on ka tööpuudus, aga valitakse ka tööd, et oi-oi-oi. Me pidime kolhoosis ilma palgata tööd tegema (alles sügisel sai selle sandikopika). Nüüd tahetakse ikka igalt poolt suurt palka, kui üldse midagi liigutatakse.
Nüüd – minu poeg ja ta naine mängivad küll lastega, tehakse igasuguseid vigureid, küll käte vahelt läbi keerutamisi, tõstmisi ja unejuttu räägitakse. Me jooksime vanasti igal pool ringi, olime õhtul väsinud, jäime kohe magama, mingit unejuttu pole vaja olnud. See rohkem selline linnasakste asi, see unejutt. Nüüd on küll lastel suur "kasvatamine" ja on teised "peenesti peetud", aga pärast tulevad sulid ja vargad. Mis see suur "kasvatamine" siis aitab…? Inimest kasvatab ainult üks – ja see on ta ise. Lolli õpeta palju tahad, ikka asja ei saa, tark teab isegi.
Kas ja mida mängisin üksinda? Üksinda mängisin lapsepõlves oma kivist loomadega ja nukuga. Eespool oli sellest juttu. Kui olin üksinda kodus, lapsed olid koolis, siis olen üksinda kaarte mänginud ja kabet (nn tamkat) ka üksinda. Nii mängisin, nagu kaart jooksis.
Otsus mängu alustamiseks? Kui üksinda, siis igavusest. (Igavusest tegin ka käsitööd.)
Aga kui oli vaja mingit mängu alustada, siis loeti:
"Üki kaki liidi läädi üle-
puu vistu kuku möödu
reinu kõps."
See viimane siis jäi ringmängu keskele. Olid ka teised lugemised: "Üks valge tui lendas üle Inglismaa…“ jne. Või Valdur luges jälle: "…vipi kuku moosu reinu kõps." Ta oli sedasi Anseküla koolis kuulnud.
Ta tõi sealt ka ühe uue mängu. Üks seisis ja varjas ühelt poolt käega oma silmad ära, teine tuli, pani oma näpu talle pealaele ja ütles: "Karuvinkel…" Silmade hoidja vastas: "Kasi nurka!"– "Mitu sammu?" – "Sada sammu!" – No seda andis alles lugeda ja sammuda, see oli lihtsalt kiusuks öeldud, tavaliselt öeldi vähem ja siis pidid jõudma ennast veel ära peita ka. Kui kõik olid ära saadetud oma sammude arvuga, siis hakkas see saatja neid otsima. Kelle üles leidis, see pidi jälle teised ära saatma oma sammude arvuga. Jne.
Ringmänge.
Kõik ringis, kätest kinni hoides laulavad:
Maja ehitaksin tamme alla,
linnud laulaksivad vara, hilja,
ei ma teeksin seda üksi endal,
vaid jagaks oma armsa sõbraga.
Ai-ai-ai ai-lii, ai-ai-ai ai-lii,
ei ma teeksin seda üksi endal,
vaid jagaks oma armsa sõbraga.
Puid te nüüd kokku kandke,
üksteise peale pange.
Kui on seinad juba nõnda kõrgemal,
sarikad siis peale paneme.
Ai-ai-ai ai-lii…, 2x
kui on seinad juba nõnda kõrgemal,
sarikad siis peale paneme.
Varsti ju väike maja
on sul juba katust vaja,
katusele tuleb väike korsten ka,
maja ongi valmis, trallallaa (Plaksutada 3 plaksu.)
Ai-ai-ai ai-lii…
Lähme nüüd üle aasa,
võtame lilli kaasa,
nendest punume ju väikse pärjakse,
millega võiks kaunistada majakest.
Ai-ai-ai ai-lii…
Alustada algusest. Käiakse päripäeva ringis, ringi keskel kedagi ei ole.
Üks peremees ehitab maja
:,: Üks peremees ehitab maja, :,:
:,: see saab ilusa maja, :,:
üks peremees ehitab maja.
:,: See peremees võtab naise, :,:
:,: see saab ilusa naise, :,:
see peremees võtab naise.
:,: See naine võtab lapse, :,:
:,: see saab ilusa lapse, :,:
see naine võtab lapse.
:,: See laps see võtab amme, :,:
:,: see saab ilusa amme, :,:
see laps see võtab amme.
:,: See amm see võtab tüdruku, :,:
:,: see saab ilusa tüdruku, :,:
see amm see võtab tüdruku.
:,: See tüdruk võtab sulase, ;.;
:,: see saab ilusa sulase, :,:
see tüdruk võtab sulase.
:,: See sulane sai peremeheks, :,:
:,: see sulane sai ilusaks peremeheks, :,:
see sulane sai peremeheks.
Ja jälle hakkab maja ehitama… jne. Kõik käivad ringi päripäeva, peremees on keskel, võtab naise – kellegi ringist, see jälle omakorda võtab kellegi ringist, jne, jne… lõpuni.
Saksamaal 1944. vana-aasta õhtul mängisime saapa viskamist üle õla – kõik tahtsid ju koju saada –, et kellel saapa nina ukse poole läheb…
Ja pantide lunastamist: pidi surnule suud andma, taevatähti vaatama, nina otsa peal tüki isamaad ära tooma jne. August Tiitson oli see mängujuht. Surnule suuandmine oli nii, et keegi oli "surnu", pikali vaikselt riide all seljali. August ise pidi suud andma, Gornišeffi Musja (ristitud Maria) oli "surnu", August vist teadis seda, läks kõditas teda külje pealt, aga Musja jõudis naeru tagasi hoida ja kui August ta kohale kummardas, siis "surnu" purskas talle suust vett vastu nägu. Taevatähtede vaatamine tähendas, et küsiti: „Loe, mitu tähte sa näed?“ Jakk oli lugejal üle pea, tuli varrukast vaadata ja vastata, ise kallati varrukast vett talle kaela. Nina otsa peal toomine: Saksamaa ei olnud isamaa, aga Gornišeffi Larissa tõi nina peal tüki lund õuest ära, nalja kui palju – pidi tooma kinga nina peal. Siis tuli veel ristimata lapse nabale suud anda – st tuli laua sees oksaauku suudelda.
Ma ei mäletagi, kuidas need pandid saadi. Sellel oli ka oma eelmäng, kisati ikka: "Anna panti, anna panti!" Pärast jälle lunastamise juures August ütles: "Naise pant, meeste otsustada, mis see peab tegema."
Veel tehti mustlasemaadlust ja veeti vägikaigast luuavarrega.
Veel mängisime "Kiisu toomist" ja "Kingsepa silmade väljatorkamist."
„Kiisu toomine“. Saetakse luua varre otsast 2 vaksapikkust tükki, ääred lõigatakse tasaseks noaga. Kiisu on põhust kolmjalg, kokku keeratud. Heidad pikali, mõõdad kiisuni täpselt selle maa ära, nüüd tuled tagasi ja võtad need vaksapikkused tokid kätte, ise oled varvaste peal, põlved ei tohi maha puutuda, "astud" nende tokkidega edasi. Üks küsib:
"Kus sa lähed?" Vastad: "Kiissu tooma." – "Aga kui sa kukud?" Tuleb tõsta teine käsi tokiga kõrva äärde ja vastata: "Seni kui "seda pead" otsas, ei kuku." Lähed edasi, võtad suuga kiisul peast (õlgedest) kinni ja tuled samuti tokkide peal tagasi. Kaasiku Mann oli see küsija (Marie Tiitson – August Tiitsoni naine). Mina tõin "kiisu" alati kukkumata ära, aga pärast oli mu rinnaalune mitu nädalat haige. Kole pingutus ju.
„Kingsepa silmade väljatorkimine“. Seesama "kiisu" on nüüd "kingsepp". Kaks mängijat on seljad koos kummargil, luuavars käes, üks küsib: "Kas kingsepp kodus?" – "Kodus, kodus." – "Mis ta teeb?" – "Kingi, saapaid." – "Kas ta mulle ka teeb?" – "Ei tee!" – "Miks ta ei tee?" – "Sellepärast, et sul on mädad nahad ja turdund traadid." – "Siis ma torgin tal silmad peast välja!" Ja siis hakkab see saapatellija luuavarre otsaga seda kingseppa torkima, aga kaitsja ei lase ja luuavarre ots käib ikka mitu korda ühelt ja teiselt poolt kingsepast mööda; peab puutuma 2 korda, sest on ju 2 silma. See suskimine käib tükk aega.
"Vaksa alt läbiminek". Muuseas: vaks on pöidla otsast keskmise sõrme otsani, ikka kõvasti välja sirutatud, aga mitte pöidla otsast esimese sõrme otsani nagu üks "ülisuur tark" televiisoris lastele õpetas (seda, mida isegi ei teadnud). Mõõdetakse luuavarre peenest otsast 1 vaks ja hoitakse nüüd sellest kohast kõvasti kinni, teise käega toetad ülalt ja keerad ennast nüüd sealt "vaksa alt" läbi ilma põrandat puutumata. Katsu minna, kui põrand on libe ja luuavars libiseb… Mina käisin vaksa alt läbi ära. Saksamaal ja hiljem jõulude ajal kodumaal ka. Kus see suur au-ajamine!!!
Siis oli veel "Looga alt läbiminek". Hoidsid hobuse looga püsti ja läksidki alt läbi. Look jälle libe, otsad libisevad põrandal, aga alt läbi sai ära käidud. Muidu oleks Saksamaal selle ka ära teinud, aga seal polnud looka kusagilt võtta, seda pole neil vist üldse olemaski, sest kõik hobused, keda mina nägin, olid trengidega ees. Neid mänge mängitakse jõulu ajal, kui põhud toas on… Saksamaal olid meil kogu aeg põhud sees, päevaks pandi kokku.
Veel üks mäng oli: "Need nunnad tulevad kaugelt maalt, ai timmai-jaa". Tullakse mitmekesi käe alt kinni hoides ja lauldakse, "ai timmai-timmai-jaa" ajal minnakse tagurpidi tagasi.
"Need nunnad tulevad kaugelt maalt,
ai timmai-timmai-jaa."
„Ja mis need nunnad tahavad,
ai timmai-timmai-jaa?"
"Nad tahtvad ühte lapsukest,
ai timmai-timmai-jaa.“
"Missugust last nad tahavad?"
"Nad tahtvad ühte Ainokest,
ai timmai-timmai-jaa."
"Säh, võtke, siin on Ainoke,
ai timmai-timmai-jaa."
Niikaua käib see edasitagasi käimine, kui kõik lapsukesed on äragi võetud. Iga kord on isenimeline laps, need nimed, kes mängust osa võtavad. Selle mängu õpetas meile kooli ajal meie kodus Valduri sünnipäeval Mersine Murd.
No "Trips-traps-trulli" mängisime igal pool ja igal ajal. Isegi koolis tunni ajal – kui tööd olid tehtud.
Peitusmäng – pimesikk.
Karuvinkel – ka peitusmäng.
Keksumäng – ka tasakaalumäng, seal tuli ju ka vahel ühe jala peal seista. Keksu peaks juba igaüks ilma minu seletamata teadma, see on nagu 1 × 1.
Sõrmemäng – kassikangas.
Lauamängudest olid „Trik-trak“ ja "Ümber ilma reis." Kabe või tamka (kuidas keegi kutsub).
Malet pole ma kunagi mänginud ega mängida tahtnud.
Sõnamäng 1952. a. Anseküla koolis oli see, kui Anseküla koolijuhataja Manivalde Jõgi õpetas meile ühes võimlemise tunnis seda mängu: "Lendab, lendab…" Kõik olid ringis, ise ta sättis nii, et ta kõiki nägi (oli ringi ääre pool) ja ütles: "Lendab, lendab – lind lendab!" Tuli kohe käsi tõsta. "Lendab, lendab – lennuk lendab!" Kohe käsi üles! "Lendab, lendab – siga lendab!" Kes käe tõstis, oli mängust väljas. Oli vaja kiiret taipu! See „lendab, lendab“ oli nii, et tuleb nagu natuke vahet pidada, siis järsku ütelda, kes lendab.
Plaksutamismäng oli, kui käsi kokku löödi 2 korraga ja parem, vasak, ja jälle 2 korraga vaheldumisi…
Lastega mängiti:
Patsu, patsu, kus on pann,
kooki tahab meie Mann.
Patsutati kooki ja pandi pannile: "Sili sealihaga, kasta kanamunaga, viri-viri-viri up ahju."
Ahjust välja – näm, näm, näm.
Suurt plaksutamist siin küll pole.
Hüppenööriga ma ei olnud üldse osav.
Fantaasiamäng oli mul see. Kui ma õhtul kohe magama ei jäänd, siis kujutasin ette, et mul on hästi palju hobuseid: võikusid oli mul vähemalt 4 hobust ja leppusid oli enamvähem 6, ja noh, kõrbisid oli ka, sest neid on ju küllaltki palju ja kuhu siis minagi nendest pääsesin. Aga kõiki oli ikka paarisarv ja nad olid millegipärast mul meie lehmalaudas. Kõik olid hästi prisked ja mina üksi pidin neile heina tegema ja riisusin selle suure hoburehaga. Olin siis vast 10–13 aastat vana.
Hobused on minu meelest väga ilusad loomad ja mulle meeldivad võigud ja lepud kõige rohkem. Võik on kollane hobune, lepp on tumepunane ja kõrb on pruun. Mul pole elus ühtegi hobust olnud, veiseid küll, 42.
Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Poisid vabal ajal mängisid palli, mängisid kaarte (koolieas). Tüdrukud mängisid enne kooliiga ja kooli ajal keksu, see mäng tuli umbes 1950. aastal või natuke enne seda.
Enne kooli mängiti „Piitsu“ (see äralöömise mäng, kirjeldus eespool). Siis oli veel üks mäng: "Vahetage, vahetage, mustad kepid," ütles üks, ja teised pidid vahetama kohad ühe kivi pealt teisele. See, kes ütles, püüdis nüüd ise ka vahetamise ajal kivi peale saada. See, kes kivi-kohast ilma jäi, see hakkas nüüd ütlema.
Ja seda „Baabad“ mängiti. (Tädilapsed mängisid, kirjeldus eespool)
Mänguasju oli siis vähe. Nukud tehti riidest. See oli, kui mina laps olin. Nüüd on lastel mänguasju kastitäite viisi ja lapsed on neist tüdinenud, ei hooli neist üldse. Minu 1-aastane pojatütar tükib vägisi sööginõude kapi kallale ja tahab seal kaussidega kolistada.
Minu lapseeas mängiti pimesikku. Mõistatusi mõistatasime.
Neid totakaid arvutimänge ma ei ole mänginud ja ei hakka ka mängima. See on poisikeste loll ajaviide – pole muud kui üks laskmine, plahvatamine.
Need, kes arvutiga oma koolitööd teevad, on kuulda, et 8. klassi laps ei oskavat enam lugeda! Mulle on pakutud, aga ma ei taha ka mobiiltelefoni – see on aja ja raha raiskamine.
Üldiselt pole mul palju aega olnud mängimiseks. Mul oli 8 last. Tuli tööd teha. Tuleval aastal saan 80-aastaseks. Hea, et veel mõistus peas on. Kirja teel saan kõik oma asjad aetud.
Lapsepõlves kasvasime kodus (talus). Mina olin kõige vanem, minu vennad olid minust 2 ja 3 aastat nooremad. Niipalju kui ma ennast mäletan, olin kolmeaastane, kui hakkasin kõigist asjust aru saama, ja mida ma ei teadnud, seda küsisin isa käest. Näiteks olin teada saanud, et on olemas suverukis. Ma küsisin, et miks meil ei ole suverukist. Isa ütles: "Ah, see üks sudi on." (Sudi tähendas, et väike, madal ja vilets).
Kui papa vilja tuulas tuulamissarjaga kuuri väravate vahel "paraja" tuulega, siis oli pikkadest õlgedest "pühe" (see oli peotäis õlgi kokku seotud) ja sellega pühiti tuulatud vilja hunniku pealt läbi sarja kukkunud viljapead ära ja aganad pühiti edasi loomadevilja sisse sealt alt äärest. Mina tahtsin seal ikka pühkida. (Küll mitte alati.)
Kui midagi tehti, olin mina ikka "ninapidi juures", et näha, kuidas hobust vankri või äkke ehk vedru (kultivaatori) ette rakendati. Meil olid nende põllutööriistade ees ikka aisad, tagant puust "kolgiga" koos. Meil trenge ei olnud (trengid on ketid kahelpool küljes, mis on aisade asemel).
Olin vast 6-aastane, kui ma esimest korda kesapõldu äestasin. Väga kuum ilm oli ja mamma ise oli väsinud, ütles: "Lase sa ka," andis ohjad minule. Ja mind kõik tööd huvitasid ka. Küsisin, et kust ma lasen, ütles: "Lase sealt, kus kõige rohkem rohtu on." Meil oli kaugel heinamaal üks väike kesapõld, kus palju rohtu oli, sinna ei saand loomi sööma lasta. Isa tegi selle heinamaa lagedaks põlluks ja külvas sinna timuti. Rukki alla külvas timuti, sest esimesel aastal on heinataimed väiksed, saaki ei anna, külvatakse ikka vilja alla.
Kui mina juba asjust aru sain, siis olid mul ikka juba sellised väiksed tööd teha, nagu kanadele süüa või juua viia, pesast mune tuua, karjamaalt lehmad koju ajada. Karjamaa oli kodu ligidal, karjamaa värav oligi laudaesise karjaaia värav. Ja need sunnikud ei viitsinud (peaaegu) kunagi ise koju tulla, ikka heitsid magama ja mäletsema karjamaa taga otsas. Tuli minna koju ajama. Lammaste koppel oli kuuma suvega n-ö "kuumaks" söödud, lasksin lambad randa sööma, ma tahtsin väga vaadata, kuidas lambad söövad. Õhtul ajasin mina lambad lauta. Lüpsmise õppisin mamma kõrval ära, aga ta ei lubanud mind lüpsta, et rikub käed ära.
Poisid mängisid omaette, sest neid oli kaks, aga mina olin üksi. Ega mul siis kogu aeg tulnud aina midagi teha, mänguaega jäi üle küll ka. Talvel mängisime toas kõik koos, siis kui "teised", st isa-ema, loomi talitasid.
Kui palju oli mängimiseks aega? Kui midagi erilist teha ei olnud või minu nn väikesed tööd tehtud olid, siis oli kusagil põldude vahel üks auk, nii umbes 1,5 × 1 m, auk ise oli ümmargune, seal ääres kasvasid mõned muulukad (muulukas on maasika "suur sugulane", aga ise ta on maasikast madalam, magusam). Papa ütles nende marjade kohta, et on "mullikmarjad". See auk oli siis seal "mullikmarja auk" ja selle augu juures mina mängisin (üksi). Korjasin põllu äärest kive, nendest tegin oma loomadele "karjamaa aia" (kivide rida, mitte tavaline kiviaed, kus kivid üksteise peal on). Seal karjamaal olid mul loomad, ka ikka kivid, oli nende joogiküna, ka kivist, seal olid siis ikka suuremad loomad mul, lehmad, vasikad ja hobune. Hobune oli üks väga ümmargune lapik kollakas-roosa kivi. Nimesid millegipärast mu loomadel ei olnd, võib-olla sellepärast, et nad kivist olid… Aga hobuse nimi oli Roosa.
Minu meelistegevus oli oma loomadega seal mullikmarja augu juures mängida. Veel oli mul üksainus nukk, panin seda nukku nukuvoodisse magama, tekk pidi väga sirgelt peal olema. Ja veel oli mu meelistegevus lambaid sööta ja nendele kartulist rohtu ette tuua. See oli muidugi juba "töö".
Mängupaika juba kirjeldasin – mullikmarja augu juures ja talvel mängisime toas kõik koos, st poisid ka. Õues mängisid poisid keset õuet, seal oli üks suur puust plokk, kust köis läbi jookseb, papa oli selle mere äärest leidnud (meie talu oli täiesti mere ääres ja vahel, eriti peale tormi, käidi mere äärest "aakrikku" otsimas). See plokk oli poistel keset õuet, selle sisse pisteti veel üks tokk, mille otsa pandi üks hele pearätik ja poisid ise imetlesid seda, minu suurem vend hüppas ja plaksutas käsi ning ütles: "Titelmammi". See oli selle asja nimi siis. Ükskord papa tõi mere äärest mulle suure ümmarguse roosa õhupalli. Tuul ajas selle õues vaikselt traataia traadiokka otsa ja oligi ots peal, natuke palli tükke jäi ainult järele. Sel ajal, umbes 1938. a. oli mere ääres aakrikku vähe, aga nüüd on plastmasspudeleid jalaga segada.
Suvel, peaaegu igal hommikul meie poisid, st minu vennad Peeter ja Kalev käisid rannas (Lepana rannas) lautrite juures ja tulid ka kohe tagasi. Aga Allkoplis, keset koplit hakkasid maadlema, mõlemad kukkusid maha ja pahnasid see heina puha ära – oli, nagu paar hobust oleks seal "kikerdand", st püherdand. Papa ise oli neid maadlema õpetand, ärgitand. Ise ikka ütles: "Kes teise maha paneb, kes teise maha paneb?" Ja poisid siis maadlesid. Hiljem, see oli "saksa ajal", kui papa oli kusagilt toond väikse tsinkplekist padrunikasti, ikka padruneid täis, ja poisid siis nendega pauku tegema hakkasid: üks kivi oli "tuuliku all" (st tuuliku juures) ja muudkui murti see kuul otsast ära, püssirohi kivi peale, väiksema kiviga pihta – ja käis üks väike pliks ära. Aga ükskord Peeter oli ka tühjale padrunile pihta pannud ja see pistong oli lõhkend, mingi väike kild läind talle sõrme pihta, veri lahti, poisil hirm nahas, jooksis tuppa ja nüüd kartis, et ta pahandada saab, ei olnd aega tagant uksest välja minna, pani "otse", ronis köögi õhuaknast välja. Hirm oli nahas, et riielda saab. Papa pani need padrunid siis poiste eest peitu. Oli "see" mäng läbi.
Talvel kiikusime Peetriga lapsekätkis toas, vahel ka köögis. Ja kui papa-mamma metsas puid tegemas olid, siis hakkasime neid "koju laulma", ikka sedasi – omal viisil: "Papa, mamma, tulge koju, papa-mamma, tul-ge koo-ju." Sedasi jorisesime tükk aega, enamasti ikka mina laulsin, ikka mina, sest ma olin ju suurem.
Saksa ajal, kui petrooli ei saand kusagilt ja seda üldse väga vähe sai, siis laterna sisse ikka sai, aga kui papa-mamma õhtul loomi talitasid, me olime siis toas ja mängisime kuuvalges. Üks kõvera korjaga tool oli, mis vanaisa Peeter "Sääre paakis" oli teind, kui ta seal valves oli. Isegi kolm tooli oli, ühe alla oli kirjutand: "Peeter Oeselg Sääre paakis istmed teind." Kena käekiri oli. Landa, minu täditütar, luges nalja pärast: "Peeter Oeselg Sääre paakis istund, teind."
Me panime selle kõvera korjaga tooli peale asju, poistele oli toodud üks pasun ja Kalevile väike plekist ämber, selle ämbri panime nii, et see kõikus selle toolikorja küljes ja sellele Peeter pani nimeks "Ämbikuigu". (Ämbikuigu – st ämber kõigub.) Tooli peale panime ka riideid – minu kampsun (seljast), pasun ja see "Ämbikuigu" ka ja lükkasime seda tooli toas ringi nii, et see koledat kolinat või mürinat tegi – nii et tooli jalad alt päris libedaks kulusid ja need tooli jalad andsid valu ka põrandalaudadele, nii et suures toas värvgi maha kulus, aga köögi põrand oli värvimata.
Suvel… Vahel sai käidud ka tädi pool Põllul. Seal Landa (minu täditütar) mängis „baabakividega“, need olid väiksed kivid, 10 tükki: kõik pandi muru peale maha ühte kohta, võeti üks kivi, visati õhku, mitte väga kõrgele, ja püüti kohe kinni käeselja peale. Ikka ükshaaval kivi õhku ja ikka käeselja peale korjati kõik kokku. Kui kõik kinni püütud olid, visati kõik 10 tükki õhku ja pidid jälle nüüd kõik korraga käeselja peale kinni püüdma. Landa saigi sellega hakkama, mina mitte kunagi.
Siis mängiti veel "Piitsu". Lõid teisele käega pihta, st puutusid teda ja ise jooksid eest ära. Mängiti mitmekesi. Löömise ajal tuli ütelda: "Piits." Selline äralöömise mäng oli. See oli saksa ajal.
Veel mängiti pimesikku – no seda oskab igaüks.
Minu kasuisa oli vene sõjaväes ja kui ta 1947. a. kevadel demobiliseeriti, tuli koju. Naine oli tal surnud, poeg Valdur oli vanavanemate juures Kaugatomal, käis Ansekülas koolis. Kui kasuisa, nn papa (st juba teine papa, pärisisa läks ju Rootsi) 1948. aastal uue maja valmis sai, siis ta tõi ka poja koju tagasi.
Siis ei olnd kusagilt mängukaarte saada, aga poisid tahtsid ju mängida, mina tegin ise nendele kaardid joonistusvihiku lehest, mingisugused pildid said ka peale joonistatud. Mängiti:
1) potkitnoid,
2) viitlehte (või 5 kaardiga durakat),
3) kolme kaardiga durakat,
4) valet viitlehte, et võis valesti tappa (kaardid ju hunnikus – kui siis keegi kahtlustas, et teine valesti tappis, koputas laua peale ja vaadati, kas tappis valesti: kui oli valesti tapetud, siis võttis see tapja 5 lehte üles, kui oli õieti tapetud, siis võttis koputaja 5 lehte üles.
5) Siis oli veel "Perekonnatola". Kaardid jaotati laua peale ringi maha kummuli. Kes lehed "tegi", st segas ja laiali lauale pani, see võttis niikaua suvaliselt hunnikust, kui sai kõige madalama kaardi (teised ladus oma ette hunnikusse niikaua, kui selle madalama kaardi sai) – see esimene madalam, nt 6, pandi hunniku keskele; kui nüüd omal juhtus 7 olema, pani ka selle keskele; kui enam keskele ei klappind, siis hakkas järgmine nendest hunnikutest võtma. Esimene "õigus" oli ikka keskele panna – kui keskele ei läind, võis panna teistele, aga ikka esimeseks vaatas, kas saab oma eest vähemaks. Kui viimaks hunnikud otsa said, keerati oma hunnikud kummuli ja hakati sealt ükshaaval võtma: kuhu klappis, sinna pandi, aga esimene õigus oli ikka keskele panna. Niikaua mängiti, kui kõigil otsa said, ja kellel lehed kätte jäid, oligi "tola" – kaotaja.
6) Siis mängiti veel masti kogumist – omavahel vahetati ja seda hakkasid koguma, mis sul kõige rohkem oli, aga juhtus ka, et mõni teine samast mastist kogus, igavene nöök ju… Kellel mast täis sai (ühest sordist kaardid), see pani vaikselt pöidla otsa laua ääre peale, teised viskasid oma kaardid ka lauale. Kes tähele ei pannud ja kaarte maha ei pannud, oli kaotaja, tegi kaardid.
7) Veel mängiti "Oma trumpi", see oli, et mida sul kõige rohkem oli, selle võtsid omale trumbiks, sellega tapsid.
Kaarte mängima õppisin Saksamaal Treischwitz'i laagris Rügeni (loe: Rüügeni) saare peal 1944. a. talvel. Olin siis 9-aastane. Ma ei mäleta, kes see "õpetaja" just oli, aga need mängijad olid Laine ja Aime Lepik. Mängisime tüdrukud omavahel, võõrad kaardid olid, poiste käest saime kasutada. Ma ei mäleta enam, kas Aino Teeäär ka mängis, ta oli selline väga "hakkaja" tüdruk… Mängisime suhteliselt vähe, sellepärast ei mäleta ka mängijaid.
Aga mehed "tagusid kaarte" päevad läbi (plaksuga löödi lauale). Eestvedaja oli minu tädipoeg August Tiitson, Väigi Juhan Usin, Jaan Sarapuu ja meie Kaunispe velsker Gornišeff. Mingid "tihid" märgiti üles, seda tegi August. Ei olnud ju midagi muud teha, siis mängiti kaarte.
Hiljem Augusti pere viidi Sassnitsi tööle, siis enam ei mängitud. Ja meid viidi küünlapäeval 1945. a. talvel Pozeritzi laagrisse.
Veel "kooti kassikangast", jälle Lepiku tüdrukud õpetasid ja nendega sai siis "kootud". See on mingi jämedama lõngaga näppude vahel igasuguseid silmuseid tehes… Arvan, et ma ei eksi – seda "kassikangast" näidati kunagi ka televiisoris.
Siis olid poistel Treischwitzis "kilgid". Need tehti tikutoosi peale, aga tehti ka puust. Mina isegi olen paar "kilki" valmis teinud. Nendega pliksutati, oli isegi oma kindel kilgilugu: 1, 2, 3, 1, 2, 3 – 1, 2, 1, 2 – 1, 2 – 3. Kilkidega mängiti nii, et vanemad inimesed ära tüütas see pliksutamine. Käänu Heino Siimon oli kõige kõvem kilgimängija, 13 aastat vana. Kui oli puust kilk, siis oli kõvem plaks, aga tikutoosi peal nii kõvad plaksu ei saand.
Kui kõik oli pakitud ja ootasime Treischwitzis ärasõitu, et hobused järgi tuleksid, kes meid jaama viiksid, istusime, ootasime, keegi ütles: "Kilki polegi kuulda…" Siis hakkaski kohe üks kilk "laulma", see oli jällegi Käänu Heino, käed olid tal süles talimütsi sees ja seal mängiski oma kilgiga. Aga millegipärast Poseritzis kadus see kilgilaul ära… Tuli ju kevad ja sai väljas käia, jalutada, vast sellepärast. Kilk ikka rohkem tubane ("ahjutagune" putukas).
Koolis mängiti vahetundide ajal (V, VI klass) "sõrmust". Kõik on reas, käed koos, ja üks siis paneb "sõrmuse" kellelegi pihku, mis tegelikult on metallraha või nööp. Teine on sellel panijal kõrval ja püüab ära arvata, kelle pihku pandi. Kelle käest sõrmuse kätte saab, see tuleb uuesti panema, aga see äraarvaja saab tema koha peale ritta ja endine panija hakkab ära arvama. Sõrmuse võib ka panija oma kätte jätta. Kunagi keegi panija jättis sõrmuse oma kätte, tõstis nii "muuseas" käed suu ette ja kui kusagilt sõrmust ei leitud, küsiti tema käest, ei olnud ka tema käes – oli sellel panijal hoopis suus… See kaval panija oli Kaunispest, õigem Lindmetsast (siis oli see küla veel alles) Helju Paju.
Rahuste koolimajas õppisime ka laulu järgi tantsima enne tunde ja vahetundide ajal (V, VI klass). Need olid valss, polka, padispaan, jooksupolka, krakovjak (Traku Jaak).
Saali või jalutamise koridori pole üheski koolis olnud, vahetundide ajal olime riieteruumis või siis soojade ilmade puhul isegi õues. Käisime koolimaja juures Nürina karjamaal sügisel isegi jääaukude peal liugu laskmas "kerge riidega", kella helistati küll väljas, aga me jäime Tiiu Salmega (Tuulik Salme) tundi hiljaks, sest meil oli jää peal hea hoog sees ja libisesime kaugele, ei jõudnud nii kiiresti tagasi joosta.
Rahustel olime kõik ühes klassiruumis I, II, III, IV, V, VI klass, üks õpetaja oli, järgmisel aastal oli ka teine õpetaja ja siis oli ka teine klassiruum. Õpetaja sai hakkama küll, sest V, VI klassis oli vähe õpilasi. Õpetaja ja koolijuhataja oli Sohvie Ader (läks 1944. a. Rootsi) ja oli keegi Leida Kasekänd mandrilt ainult ühel kooliaastal, see oli 1943/44. õppeaastal. Et me kõik nii koos klassis olime, siis olime ka rohkem nagu tuttavad ja mängisime, tantsisime koos, seal oli ka natuke suurem riieteruum, kus me olime. Kõik olime ühe kandi lapsed, tuttavad.
Võimlemise tunnis tegime ringmängusid:
1) „Üks peremees ehitab maja“,
2) „Maja ehitaksin tamme alla“,
3) „Riia linna kantsel kukub maha“,
4) „Me lähme rukist lõikama“ – väljas sai mängitud,
5) „Tagumine paar“: Üks, kaks, kolm, tagumine paar välja!
6) Lapsed käivad ringi,
nad käivad kurvalt üksinda
ja vaatvad siia-sinna,
kus leiaks sõbra nad.
Tule sina, sa mu oma,
sind tahan armastada,
tule sina, sa mu oma,
minu oma oled sa.
See, kes ringi keskel on, võtab ringist paarilise, kes talle meeldib, hoiavad kätest kinni, keerutavad. Nüüd jääb juba 2 ringi keskele, need võtavad kätest kinni viimase salmi ajal, jälle kõik jäävad ringi keskele ja mängitakse seni, kui ring otsa saab. Kõik on seega sõbrad saanud.
Teised mängud peaks kõik väga tuttavad olema.
Väljas mängisime „Tagumist paari“, võimlemistunni ajal mängisime rahvastepalli. Poisid lõid palliga nii kõvasti, et lõid hingest kinni, kui mõni vihameelega virutas. Mürina Elmar oli minu peale vihane eluaeg, sellepärast, et ta naljast aru ei saand.
Pühapäeviti käisid suured poisid, kes enam koolis ei käind, koolimaja juures palli mängimas. Ja mõned vanemate klasside poisid ka.
Mänguseltskond – lihtsalt tuldi – tuldi külast kokku, mingit erilist mänguseltskonda ei olnud. Suvel sai niisiis palli mängida, aga sügisel sai mardiks-kadriks käidud ja talvel, kes viitsis, käisime pühapäeviti Käänul, minu tädi pool, seal olid meievanused tüdrukud Landa (ristitud Hirlanda) ja Helgi. Käidi seal lihtsalt istumas, juttu ajamas, vahel mängisime: "Oled sa oma paariga rahul?" Kui olid rahul, siis öeldi: "Näita armastust!" Siis tuli kallistada. (Seda mängiti poistega koos). Kui ei olnud rahul, siis tuli leiutada igasuguseid vigu, näiteks naiste puhul, et kõrvetab supi põhja jne. Kes aga vaimukam oli, see siis leiutas neid vigu.
Sai sõrmust mängitud ja mõistatusi mõistatatud jne. Vahel Landa või Helgi mängisid pilli – kas akordioni või kitarri või laulsime mõne laulu: „Ei me ette tea…“. Vahel käisid tüdrukud Aadamal, laulsime jälle mõne laulu. Kõik lauluviisid õppisin Aadama Manda ja Landa käest. Lauldi veel: "Ei me ette tea, kas Volga või sulepea," – see käis selle asjaloterii kohta.
Kui ma enam koolis ei käind, siis Sepa poisid August ja Ardi ning Sootänava Aleks, need mängisid viiulit, Anto Endel Post ja Landa Tiitson ja mina kitarri, Mürina Elmar Suurhans akordioni, ühtlasi lõi jalaga suurt trummi. Käisime mõned korrad orkestriproovis ja mõned korrad mängimas ka – Rahustel, Ansekülas, Torgus olümpiaadi ajal tantsuks ja Jämajas kolhooside isetegevusülevaatusel. Olid ainult kohalikud orkestrid. Rahuste ja "Sõrve Kaluri" mängijad. Ja Torgu koolist on näidend.
Eri rahvustest lapsi pole meil olnud. Olime kõik kohalikud eestlased.
Mängude ajal tülisid pole olnud, kaardimängu ajal mõni vahel solvus, kui "pähe sai", st kaotas.
Kas vanemad ka lastega mängivad? Minu isal-emal pole küll mingit erilist mänguaega olnud, siis tehti veel tööd! Nüüd on kõigil käsi pikka – kuidas aga igalt poolt "toetusi" saaks. Ja on ka tööpuudus, aga valitakse ka tööd, et oi-oi-oi. Me pidime kolhoosis ilma palgata tööd tegema (alles sügisel sai selle sandikopika). Nüüd tahetakse ikka igalt poolt suurt palka, kui üldse midagi liigutatakse.
Nüüd – minu poeg ja ta naine mängivad küll lastega, tehakse igasuguseid vigureid, küll käte vahelt läbi keerutamisi, tõstmisi ja unejuttu räägitakse. Me jooksime vanasti igal pool ringi, olime õhtul väsinud, jäime kohe magama, mingit unejuttu pole vaja olnud. See rohkem selline linnasakste asi, see unejutt. Nüüd on küll lastel suur "kasvatamine" ja on teised "peenesti peetud", aga pärast tulevad sulid ja vargad. Mis see suur "kasvatamine" siis aitab…? Inimest kasvatab ainult üks – ja see on ta ise. Lolli õpeta palju tahad, ikka asja ei saa, tark teab isegi.
Kas ja mida mängisin üksinda? Üksinda mängisin lapsepõlves oma kivist loomadega ja nukuga. Eespool oli sellest juttu. Kui olin üksinda kodus, lapsed olid koolis, siis olen üksinda kaarte mänginud ja kabet (nn tamkat) ka üksinda. Nii mängisin, nagu kaart jooksis.
Otsus mängu alustamiseks? Kui üksinda, siis igavusest. (Igavusest tegin ka käsitööd.)
Aga kui oli vaja mingit mängu alustada, siis loeti:
"Üki kaki liidi läädi üle-
puu vistu kuku möödu
reinu kõps."
See viimane siis jäi ringmängu keskele. Olid ka teised lugemised: "Üks valge tui lendas üle Inglismaa…“ jne. Või Valdur luges jälle: "…vipi kuku moosu reinu kõps." Ta oli sedasi Anseküla koolis kuulnud.
Ta tõi sealt ka ühe uue mängu. Üks seisis ja varjas ühelt poolt käega oma silmad ära, teine tuli, pani oma näpu talle pealaele ja ütles: "Karuvinkel…" Silmade hoidja vastas: "Kasi nurka!"– "Mitu sammu?" – "Sada sammu!" – No seda andis alles lugeda ja sammuda, see oli lihtsalt kiusuks öeldud, tavaliselt öeldi vähem ja siis pidid jõudma ennast veel ära peita ka. Kui kõik olid ära saadetud oma sammude arvuga, siis hakkas see saatja neid otsima. Kelle üles leidis, see pidi jälle teised ära saatma oma sammude arvuga. Jne.
Ringmänge.
Kõik ringis, kätest kinni hoides laulavad:
Maja ehitaksin tamme alla,
linnud laulaksivad vara, hilja,
ei ma teeksin seda üksi endal,
vaid jagaks oma armsa sõbraga.
Ai-ai-ai ai-lii, ai-ai-ai ai-lii,
ei ma teeksin seda üksi endal,
vaid jagaks oma armsa sõbraga.
Puid te nüüd kokku kandke,
üksteise peale pange.
Kui on seinad juba nõnda kõrgemal,
sarikad siis peale paneme.
Ai-ai-ai ai-lii…, 2x
kui on seinad juba nõnda kõrgemal,
sarikad siis peale paneme.
Varsti ju väike maja
on sul juba katust vaja,
katusele tuleb väike korsten ka,
maja ongi valmis, trallallaa (Plaksutada 3 plaksu.)
Ai-ai-ai ai-lii…
Lähme nüüd üle aasa,
võtame lilli kaasa,
nendest punume ju väikse pärjakse,
millega võiks kaunistada majakest.
Ai-ai-ai ai-lii…
Alustada algusest. Käiakse päripäeva ringis, ringi keskel kedagi ei ole.
Üks peremees ehitab maja
:,: Üks peremees ehitab maja, :,:
:,: see saab ilusa maja, :,:
üks peremees ehitab maja.
:,: See peremees võtab naise, :,:
:,: see saab ilusa naise, :,:
see peremees võtab naise.
:,: See naine võtab lapse, :,:
:,: see saab ilusa lapse, :,:
see naine võtab lapse.
:,: See laps see võtab amme, :,:
:,: see saab ilusa amme, :,:
see laps see võtab amme.
:,: See amm see võtab tüdruku, :,:
:,: see saab ilusa tüdruku, :,:
see amm see võtab tüdruku.
:,: See tüdruk võtab sulase, ;.;
:,: see saab ilusa sulase, :,:
see tüdruk võtab sulase.
:,: See sulane sai peremeheks, :,:
:,: see sulane sai ilusaks peremeheks, :,:
see sulane sai peremeheks.
Ja jälle hakkab maja ehitama… jne. Kõik käivad ringi päripäeva, peremees on keskel, võtab naise – kellegi ringist, see jälle omakorda võtab kellegi ringist, jne, jne… lõpuni.
Saksamaal 1944. vana-aasta õhtul mängisime saapa viskamist üle õla – kõik tahtsid ju koju saada –, et kellel saapa nina ukse poole läheb…
Ja pantide lunastamist: pidi surnule suud andma, taevatähti vaatama, nina otsa peal tüki isamaad ära tooma jne. August Tiitson oli see mängujuht. Surnule suuandmine oli nii, et keegi oli "surnu", pikali vaikselt riide all seljali. August ise pidi suud andma, Gornišeffi Musja (ristitud Maria) oli "surnu", August vist teadis seda, läks kõditas teda külje pealt, aga Musja jõudis naeru tagasi hoida ja kui August ta kohale kummardas, siis "surnu" purskas talle suust vett vastu nägu. Taevatähtede vaatamine tähendas, et küsiti: „Loe, mitu tähte sa näed?“ Jakk oli lugejal üle pea, tuli varrukast vaadata ja vastata, ise kallati varrukast vett talle kaela. Nina otsa peal toomine: Saksamaa ei olnud isamaa, aga Gornišeffi Larissa tõi nina peal tüki lund õuest ära, nalja kui palju – pidi tooma kinga nina peal. Siis tuli veel ristimata lapse nabale suud anda – st tuli laua sees oksaauku suudelda.
Ma ei mäletagi, kuidas need pandid saadi. Sellel oli ka oma eelmäng, kisati ikka: "Anna panti, anna panti!" Pärast jälle lunastamise juures August ütles: "Naise pant, meeste otsustada, mis see peab tegema."
Veel tehti mustlasemaadlust ja veeti vägikaigast luuavarrega.
Veel mängisime "Kiisu toomist" ja "Kingsepa silmade väljatorkamist."
„Kiisu toomine“. Saetakse luua varre otsast 2 vaksapikkust tükki, ääred lõigatakse tasaseks noaga. Kiisu on põhust kolmjalg, kokku keeratud. Heidad pikali, mõõdad kiisuni täpselt selle maa ära, nüüd tuled tagasi ja võtad need vaksapikkused tokid kätte, ise oled varvaste peal, põlved ei tohi maha puutuda, "astud" nende tokkidega edasi. Üks küsib:
"Kus sa lähed?" Vastad: "Kiissu tooma." – "Aga kui sa kukud?" Tuleb tõsta teine käsi tokiga kõrva äärde ja vastata: "Seni kui "seda pead" otsas, ei kuku." Lähed edasi, võtad suuga kiisul peast (õlgedest) kinni ja tuled samuti tokkide peal tagasi. Kaasiku Mann oli see küsija (Marie Tiitson – August Tiitsoni naine). Mina tõin "kiisu" alati kukkumata ära, aga pärast oli mu rinnaalune mitu nädalat haige. Kole pingutus ju.
„Kingsepa silmade väljatorkimine“. Seesama "kiisu" on nüüd "kingsepp". Kaks mängijat on seljad koos kummargil, luuavars käes, üks küsib: "Kas kingsepp kodus?" – "Kodus, kodus." – "Mis ta teeb?" – "Kingi, saapaid." – "Kas ta mulle ka teeb?" – "Ei tee!" – "Miks ta ei tee?" – "Sellepärast, et sul on mädad nahad ja turdund traadid." – "Siis ma torgin tal silmad peast välja!" Ja siis hakkab see saapatellija luuavarre otsaga seda kingseppa torkima, aga kaitsja ei lase ja luuavarre ots käib ikka mitu korda ühelt ja teiselt poolt kingsepast mööda; peab puutuma 2 korda, sest on ju 2 silma. See suskimine käib tükk aega.
"Vaksa alt läbiminek". Muuseas: vaks on pöidla otsast keskmise sõrme otsani, ikka kõvasti välja sirutatud, aga mitte pöidla otsast esimese sõrme otsani nagu üks "ülisuur tark" televiisoris lastele õpetas (seda, mida isegi ei teadnud). Mõõdetakse luuavarre peenest otsast 1 vaks ja hoitakse nüüd sellest kohast kõvasti kinni, teise käega toetad ülalt ja keerad ennast nüüd sealt "vaksa alt" läbi ilma põrandat puutumata. Katsu minna, kui põrand on libe ja luuavars libiseb… Mina käisin vaksa alt läbi ära. Saksamaal ja hiljem jõulude ajal kodumaal ka. Kus see suur au-ajamine!!!
Siis oli veel "Looga alt läbiminek". Hoidsid hobuse looga püsti ja läksidki alt läbi. Look jälle libe, otsad libisevad põrandal, aga alt läbi sai ära käidud. Muidu oleks Saksamaal selle ka ära teinud, aga seal polnud looka kusagilt võtta, seda pole neil vist üldse olemaski, sest kõik hobused, keda mina nägin, olid trengidega ees. Neid mänge mängitakse jõulu ajal, kui põhud toas on… Saksamaal olid meil kogu aeg põhud sees, päevaks pandi kokku.
Veel üks mäng oli: "Need nunnad tulevad kaugelt maalt, ai timmai-jaa". Tullakse mitmekesi käe alt kinni hoides ja lauldakse, "ai timmai-timmai-jaa" ajal minnakse tagurpidi tagasi.
"Need nunnad tulevad kaugelt maalt,
ai timmai-timmai-jaa."
„Ja mis need nunnad tahavad,
ai timmai-timmai-jaa?"
"Nad tahtvad ühte lapsukest,
ai timmai-timmai-jaa.“
"Missugust last nad tahavad?"
"Nad tahtvad ühte Ainokest,
ai timmai-timmai-jaa."
"Säh, võtke, siin on Ainoke,
ai timmai-timmai-jaa."
Niikaua käib see edasitagasi käimine, kui kõik lapsukesed on äragi võetud. Iga kord on isenimeline laps, need nimed, kes mängust osa võtavad. Selle mängu õpetas meile kooli ajal meie kodus Valduri sünnipäeval Mersine Murd.
No "Trips-traps-trulli" mängisime igal pool ja igal ajal. Isegi koolis tunni ajal – kui tööd olid tehtud.
Peitusmäng – pimesikk.
Karuvinkel – ka peitusmäng.
Keksumäng – ka tasakaalumäng, seal tuli ju ka vahel ühe jala peal seista. Keksu peaks juba igaüks ilma minu seletamata teadma, see on nagu 1 × 1.
Sõrmemäng – kassikangas.
Lauamängudest olid „Trik-trak“ ja "Ümber ilma reis." Kabe või tamka (kuidas keegi kutsub).
Malet pole ma kunagi mänginud ega mängida tahtnud.
Sõnamäng 1952. a. Anseküla koolis oli see, kui Anseküla koolijuhataja Manivalde Jõgi õpetas meile ühes võimlemise tunnis seda mängu: "Lendab, lendab…" Kõik olid ringis, ise ta sättis nii, et ta kõiki nägi (oli ringi ääre pool) ja ütles: "Lendab, lendab – lind lendab!" Tuli kohe käsi tõsta. "Lendab, lendab – lennuk lendab!" Kohe käsi üles! "Lendab, lendab – siga lendab!" Kes käe tõstis, oli mängust väljas. Oli vaja kiiret taipu! See „lendab, lendab“ oli nii, et tuleb nagu natuke vahet pidada, siis järsku ütelda, kes lendab.
Plaksutamismäng oli, kui käsi kokku löödi 2 korraga ja parem, vasak, ja jälle 2 korraga vaheldumisi…
Lastega mängiti:
Patsu, patsu, kus on pann,
kooki tahab meie Mann.
Patsutati kooki ja pandi pannile: "Sili sealihaga, kasta kanamunaga, viri-viri-viri up ahju."
Ahjust välja – näm, näm, näm.
Suurt plaksutamist siin küll pole.
Hüppenööriga ma ei olnud üldse osav.
Fantaasiamäng oli mul see. Kui ma õhtul kohe magama ei jäänd, siis kujutasin ette, et mul on hästi palju hobuseid: võikusid oli mul vähemalt 4 hobust ja leppusid oli enamvähem 6, ja noh, kõrbisid oli ka, sest neid on ju küllaltki palju ja kuhu siis minagi nendest pääsesin. Aga kõiki oli ikka paarisarv ja nad olid millegipärast mul meie lehmalaudas. Kõik olid hästi prisked ja mina üksi pidin neile heina tegema ja riisusin selle suure hoburehaga. Olin siis vast 10–13 aastat vana.
Hobused on minu meelest väga ilusad loomad ja mulle meeldivad võigud ja lepud kõige rohkem. Võik on kollane hobune, lepp on tumepunane ja kõrb on pruun. Mul pole elus ühtegi hobust olnud, veiseid küll, 42.
Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Poisid vabal ajal mängisid palli, mängisid kaarte (koolieas). Tüdrukud mängisid enne kooliiga ja kooli ajal keksu, see mäng tuli umbes 1950. aastal või natuke enne seda.
Enne kooli mängiti „Piitsu“ (see äralöömise mäng, kirjeldus eespool). Siis oli veel üks mäng: "Vahetage, vahetage, mustad kepid," ütles üks, ja teised pidid vahetama kohad ühe kivi pealt teisele. See, kes ütles, püüdis nüüd ise ka vahetamise ajal kivi peale saada. See, kes kivi-kohast ilma jäi, see hakkas nüüd ütlema.
Ja seda „Baabad“ mängiti. (Tädilapsed mängisid, kirjeldus eespool)
Mänguasju oli siis vähe. Nukud tehti riidest. See oli, kui mina laps olin. Nüüd on lastel mänguasju kastitäite viisi ja lapsed on neist tüdinenud, ei hooli neist üldse. Minu 1-aastane pojatütar tükib vägisi sööginõude kapi kallale ja tahab seal kaussidega kolistada.
Minu lapseeas mängiti pimesikku. Mõistatusi mõistatasime.
Neid totakaid arvutimänge ma ei ole mänginud ja ei hakka ka mängima. See on poisikeste loll ajaviide – pole muud kui üks laskmine, plahvatamine.
Need, kes arvutiga oma koolitööd teevad, on kuulda, et 8. klassi laps ei oskavat enam lugeda! Mulle on pakutud, aga ma ei taha ka mobiiltelefoni – see on aja ja raha raiskamine.
Üldiselt pole mul palju aega olnud mängimiseks. Mul oli 8 last. Tuli tööd teha. Tuleval aastal saan 80-aastaseks. Hea, et veel mõistus peas on. Kirja teel saan kõik oma asjad aetud.
Täisviide
EFA I 169, 1/30 < Põlva khk., Raiste k. < Jämaja khk., Rahuste k. – Leida Oeselg, s. 1934. a. (2013)
Maakond
Kihelkond
Jämaja
Koguja
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
Koguja sünniaeg
1934