Pealkiri
Ülle-Reet, snd. 1942. a. Tartumaal
Tekst
Olen sündinud 15. nov. 1942. a. Tartumaal Ropka vallas Kivikaevu talus. Isa oli saanud 25+5 ja küüditatud Arhangelskisse. Meid oli 3 õde, mina kui kõige pisem olin viidud vanaema juurde Tartu lähedale Räni külla, sest vanaemal oli lehm. Keskmine õde viidi Tallinna isa venna, Oleviste kiriku pastori peresse. Hiljem küüditati ka onu ning õde kasvatasid tema naine ja naise vanemad. Kõige vanem tütar jäi ema juurde ja rändas temaga koos ühest keldrikorterist Tartus teise.
Varasest lapsepõlvest mäletan õhtuid, kui polnud veel päris pime ja peeti videvikku. Vanaema laulis väga ilusasti ja palju. Mäletan laule: "Lilla istus vangitornis", "Ameerikamaal üks usklik ema kord elas väikese tütrega“ – kus suri ema ära, väike tütreke läks ema otsima rongiga, ja küsimusele, kuhu ta läheb, vastas ta, et taevasse oma ema juurde. Veel oli laul, mis mind alati nutma pani: "Kaugel, kaugel paksu metsa sees…“ – kus elasid kaks jänest, toitsid end nad halja heinaga, orust vett nad jõivad, tuli aga kuri jääger ja lasi jänkud maha.
Väga palju jutustas vanaema vanu jutte ja üksteisele mõistatuste esitamine oli ka videviku ajal üks meelistegevusi. Hiljem tulid ettelugemised. Mäletan hästi Theodore Dreiseni "Ameerika tragöödiat“, mida loeti. Mina õppisin varakult lugema raamatu "Nils Holgerssoni imeline reis läbi Rootsi hane seljas" järgi. Kui vanaema läks õhtul lehma lüpsma, tahtsin nii väga teada, mis sai edasi, ja nii hakkasin ise lugemist edasi pusima.
Kasvasin üksiku lapsena vanade inimeste juures, teisi lapsi nägin harva. Mu heaks sõbraks oli minust ehk kümme aastat vanem ingerisoome rahvusest noormees Robert Heimonen. Tema vanemad olid põgenedes hukka saanud, kui meie-lähedast maanteed pommitati. Lapsed, neid oli kaks, olid kasulasteks võetud – poiss meie perre ja tütar, natuke vanem Aino, vanaisa venna peresse. Temaga mängisime lauamänge: "Poomine“ – see oli nii, et mõtlesid ühe sõna, kirjutasid selle esimese ja viimase tähe ja siis pidi teine mängija pakkuma tähti. Kui ta sai õiged tähed öeldud enne, kui kõik vajalikud "võllapuu" elemendid täis said, jäi ta ellu, vastupidisel juhul oli ta "üles poodud“. Otsisime siis pikki ja keerulisi sõnu.
[JOONISED]
Veel oli „Trips-traps-trull“ – küllap seda teavad kõik. Natuke põnevam on „Laevade pommitamine“, kus teatav arv laevu oli joonistatud ja teine pidi neid püüdma põhja lasta.
[JOONIS] Laevade arv ja suurus olid kindlad: 4 – 1, 3 – 2, 2 – 3, 1 – 4, ja teine siis kompas oma ütlemistega teise laevu, kuni ta ütles tühja, siis hakkas teine küsima.
Veel mängisime kaarte: "Viis lehte", "Potkitnoi" trumbiga ja ja trumbita. Lauamängudest "Ümber maailma reisi" ja tamkat ja malet.
Veel mäletan, et meil oli tilluke "Moskvitš" raadio, väga olid oodatud kuuldemängud ja üks kord nädalas soovikontsert. Aga teatud ajal (kl. 21), kui tuli "Ameerika Hääl", istus vanaisa, kõrv raadio küljes, ja kuulas. Siis me ei tohtinud hingatagi, kuigi harva oli sealt peale hirmsa ragina midagi kuulda. Mul on meeles, et laupäeviti pidas jutlust keegi Konrad Veem.
Koolis hakkasin ma käima Soinaste algkoolis, mis asus 3–4 km kaugusel Soinaste raudteejaama juures. Oli üks suur klassiruum ja kõik lapsed, meid oli ehk paarkümmend, olid ühes ruumis. Õpetajaks oli väga lahke pr. Murumaa. Mäletan, et kooli algul lasti igal lapsel laulda, et teada saada tema lauluoskust. Teised lapsed laulsid ikka lastelaule. Mina aga ei saanud aru, miks õpetaja muigas, kui mina laulsin: "Mäe otsas kaljulossis elas mul üks armuke, lossihärra ainus tütar oli minu kallike…". Igal lapsel oli oma lõunaleib kaasas ja õpetaja keetis suures pajas vaarikavarreteed, mis oli ilus punane ja maitsev. Vahetundide ajal mängisime ringimänge: "Kes aias", "Üks peremees võtab naise“ jne. Mäletan, et kõik lapsed käisid käest kinni hoides ringi ja laulsid. Üks laps oli ringi sees ja tal oli käes mingi pael või vöö. Refrääni ajal: „Nüüd sulle kosjad köidan, oi valle-ralle-raa, ja sind omaks võtan, oi valle-ralle-raa!“ heitis ta vöö kellelegi lapsele kaela ja teise lapse võttis ta "omaks". Seistes selle lapsega vastamisi käest kinni hoides, kappasid nad ühest ringi otsast teise ja tagasi, läksid siis uuesti ringi ja see laps, kellele heideti vöö kaela, jätkas ringi sees käimist, ja nii mäng jätkus. Kevadel, kui olime vahetundidel väljas, mängisime peitust, trihvaad, keerukuju, mädamuna, keksu, rahvastepalli jne. Veel olid „Kapsapea“, „Tagumine paar välja“, „Hundid-lambad“.
Suvevaheajal tuli mulle seltsiks maale minust pool aastat vanem täditütar Mall Tartust. Temaga mängisime kodu, poodi, arsti jne. Rahadeks olid meil sireli lehtedest tehtud rahad. Murdsime lehe kokku ja tegime neile hammastega mustrid peale. Vastavalt teatud mustrile olid raha suurused. Veel olid meil oma talud ja kariloomad. Meil oli majal ees veranda ja selle alune tühi. Siis seal trepi all olidki meie talud. Loomad tegi meile Robi puupulkadest-tammetõrudest. Majad ja metsad ehitasime liivast, okstest, lilledest.
Soinaste koolis käisin 5. klassini, sest see oligi vaid 4-klassiline. Siis läksin elama Tartusse Anne-tädi juurde. Tema oli mu ema vanem õde ja töötas kogu aeg kuni pensionini Tartu alumiiniumivabriku pearaamatupidajana Võru tänaval. Nääripeol nende tehases mäletan, et lugesin näärivanale:
"Astuge julgesti Eestimaa pojad,
kellel kulmud kuumavad tööst,
kellel südamed rindades soojad,
selginud sihid silmade ees."
Kooli läksin Tartu 10. 7-klassilisse kooli Vanemuise tänaval vana Vanemuise vastas, sest tädi elas seal lähedal Pälsoni ja Aia tn. nurgal uues alumiiniumvabriku tööliste majas. Mäletan, et kõikjal olid varemed ja õhtuti ei juletud väljas käia. Vanemuise varemetes pidi olema vorstivabrik ja seal pidi tehtama inimlihast vorsti! Anne-tädi elas üksi, oli nn. vanatüdruk ja väga range. Nutsin sageli õhtuti ja mõtlesin, et praegu läheb vanaema lehma lüpsma jm. Igatsesin väga vanaema juurde ja igal laupäeval läksin maale.
Selles koolis enam ringimänge vahetunnil ei mängitud, vaid kevadel, kui sai õues olla, mängiti rahvastepalli. Küll aga koolipidudel. Tantsimine sel ajal küll veel polnud moes. Selles eas tantsiti "Rukkilõikust": „Me lähme rukist lõikama – kes tahab vihku võtta? Kas, armas sõber, tahad sa ka meie hulka heita?“ Siis otsiti omale paarilist: „Ja mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma, ja mina leidsid ja sina leidsid, kes hooletu, jäi ilma.“ Kuna seal olid juba lapsed 7. klassini, siis oli see tants väga hea võimalus oma sümpaatiaid välja näidata. Veel tantsiti "Rits-rats, rundipum, selle laulu lapi lapsed meile tõid" jne. Kaua ma tädi juures ei elanud, vanemates klassides hakkasin käima Ränilt, see polnud eriti kaugel Soinaste bussipeatusest ja sealt sai juba bussile.
Kuna kool oli kahevahetuseline ja tuli käia üsna õhtul pimedas, siis ootasime alati üksteist ja läksime koos. Räni külast käisime tol ajal neljakesi. Üks kole koht oli tiisikusravila park. See oli tihe kuusemets paremal pool maanteed linna serval. Seal hirmutas meid üks "liputaja" ja olevat juhtunud muudki koledat.
Suviti käisime lehmadega karjas, seal, kus on praegu Lõunakeskus. Peres tohtis olla üks lehm, aga kohti, kus karjatada, ei olnud. Käisime siis, lehm ketiga käe otsas, mööda kraavikaldaid. Kui siis lehmad sõid, mängisime, needsamad neli tüdrukut, kes me koos koolis käisime, kaarte, tegime lõket, küpsetasime lõkkes kartuleid ja õunu.
Siis tuli juba keskkool –Treffneri Gümnaasium – siis ta oli Tartu I Keskkool. Vahetundide ajal nüüd ainult jalutati ringis ja koolipidudel olid juba päris tantsud. Kuna olin nüüd juba suur tüdruk, käisin vanaisal abiks kolhoosis normipäevi teenimas kergematel töödel – heina riisumas, sisseveol heinaküünis heinu tallamas jne. Kuna rahapalka kolhoosist ei saanud, viis vanaema piima igal hommikul Tammelinna linnaprouadele. Olid kindlad kohad ja nüüd pidin mina suvevaheajal seda tegema. Püüdsin võimalikult vara hommikul seda teha. Häbenesin õudselt oma kolisevat jalgratast piimanõudega. Kartsin, et kohtan mõnda koolivenda! Mäletan öiseid suhkrusabasid, üks tädi elas Väike-Kaare tänaval ja teatas meile, millal hakatakse suhkrut müüma, siis pidime kogu perega platsis olema.
Mu lapsepõlv lõppes üsna ruttu. Vanaisa juurde tuli elama onu – nende noorem poeg oma perega – ja mina osutusin siis üleliigseks. Hakkasin lõpuklassides koolis käima Nõost rongiga – seal oli tol aja elupaiga leidnud minu ema. Igatsesin nii väga vanaema, aga kui vahel läksin peale kooli teda vaatama, siis leidis onu, et käib siin ainult söömas, mingit kasu tast pole. Nõos oli meil vilets väga külm korter, hommikuti oli vesi köögis ämbris jääs talvel. Mul polnud enam oma nurka, ema armastas minu riideid kanda ja lihtsalt selle pärast läksin kohe 18-aastaselt mehele. Tuttavad me eriti polnud. Mu tulevane õppis Tallinna Ehitustehnikumis ja oli suveks praktikale suunatud Tõravere observatooriumi alustatavale ehitusele. Kohtusime mõned korrad Nõo rahvamajas, vanasti oli maal peale iga kinonäitust tants. Sealt siis saatis ta mind paar korda koju. Vahetasime aadressid ja vast kirjavahetus oli see, mis otsustas. Olime mõlemad virgad kirjutajad. Abiellusime, peale lõpetamist suunati ta tööle Tudulinna sovhoosi. Sinna metsade sisse läksimegi siis elama. Paar aastat saimegi elada ja siis võeti ta vene kroonusse. Seni oli ta millegipärast pikendust saanud, aga nüüd äkki pikendust enam ei tulnud ja jäin vastsündinud pojaga üksi. Töötasin sovhoosis raamatupidajana, õppisin Mõdrikul kaugõppes, väga raske oli.
Sovhoosi tuli uus agronoom. Ta pandi elama minu kõrvalkorterisse ja kuna ta oli veel vallaline, oli temast mulle suur abi. Temal oli kasutada sovhoosi "Willis", nii ta siis hakkas mind tööle viima ja tooma ja siis läkski, et minu esimene abielu lõppes ilma, et ma oleks oma poja isaga eriti tuttavaks saanud. Meie majas elas teisigi noori inimesi ja siis hakkasime me õhtuti koos käima meil, sest minul oli suurem kahetoaline korter. Põhiliselt mängisime kaarte, eriti „Bismarki“. See on üsna huvitav paljude käikudega mäng, vahel läks mäng välja hommikuni.
Elektroonilised ja videomängud ei ole minuni jõudnud.
Praegu, kui olen üksinda, loen väga palju. Kuna enam raamatuid osta ei jõua, toon neid Pala raamatukogust iga kahe nädala tagant, kui Sven koju tuleb. Veel olen avastanud uuesti ristsõnad, need kisuvad kaasa, ei saa arugi, kui on tund möödunud. Otsin arvutist vastuseid ja veel meeldib väga mälumängu vaadata: vahel on mõni vana või murdesõna või midagi muud sellist, mida mängijad ära ei arva, mina aga tean. Hasartmängudega õnneks kokkupuude puudub.
Vaat nii – lastemängudest ei ole minu kirjutises küll suuremat, kuna kasvasin üksiku lapsena. Kuna aga te lahkelt lubasite "meenutada oma lapsepõlve", siis nii saigi kirja terve mu elulugu alates lapsepõlvest. Endalgi oli huvitav kõike meenutada. Lapsepõlv ja noorusiga on igale inimesele tagantjärele ilus ja armas, olenemata milline oli see aeg – vaene või rikas, raske või kerge.
Mulle tundub, et mõnes mõttes on praeguse aja laste elu palju vaesem. Neil on nii vähe otsest kontakti ja mänge omavahel. Istutakse lõputult arvuti taga, "läp-topp" igal pool kaasas. Aga ehk on see loomulik praegusele ajastule, peaasi, et nad on ise rahul. Aga kui suviti kõik maale tulevad (elan ilusal Peipsi kaldal) – pojapoja poolvennad ja õde, Tanel ise ja onu Sven –, siis ikka mängitakse: koroonat, lauatennist, nooleviskemängu, korvpalli, jalkat, lastakse õhupüssist märki jm.
Mängualustuse salm
Üks väike valge tuvi
lendas üle inglismaa,
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
Mitu seppa peavad seda parandama?
Seda ütled sina,
väike tatinina.
Mõistatus
Eite-taati paaristikku,
tagakambris kaelastikku,
kahed reied ristamisi,
kahed karvad vastamisi?
– (Villa kraasimine) ja kraasid.
Varasest lapsepõlvest mäletan õhtuid, kui polnud veel päris pime ja peeti videvikku. Vanaema laulis väga ilusasti ja palju. Mäletan laule: "Lilla istus vangitornis", "Ameerikamaal üks usklik ema kord elas väikese tütrega“ – kus suri ema ära, väike tütreke läks ema otsima rongiga, ja küsimusele, kuhu ta läheb, vastas ta, et taevasse oma ema juurde. Veel oli laul, mis mind alati nutma pani: "Kaugel, kaugel paksu metsa sees…“ – kus elasid kaks jänest, toitsid end nad halja heinaga, orust vett nad jõivad, tuli aga kuri jääger ja lasi jänkud maha.
Väga palju jutustas vanaema vanu jutte ja üksteisele mõistatuste esitamine oli ka videviku ajal üks meelistegevusi. Hiljem tulid ettelugemised. Mäletan hästi Theodore Dreiseni "Ameerika tragöödiat“, mida loeti. Mina õppisin varakult lugema raamatu "Nils Holgerssoni imeline reis läbi Rootsi hane seljas" järgi. Kui vanaema läks õhtul lehma lüpsma, tahtsin nii väga teada, mis sai edasi, ja nii hakkasin ise lugemist edasi pusima.
Kasvasin üksiku lapsena vanade inimeste juures, teisi lapsi nägin harva. Mu heaks sõbraks oli minust ehk kümme aastat vanem ingerisoome rahvusest noormees Robert Heimonen. Tema vanemad olid põgenedes hukka saanud, kui meie-lähedast maanteed pommitati. Lapsed, neid oli kaks, olid kasulasteks võetud – poiss meie perre ja tütar, natuke vanem Aino, vanaisa venna peresse. Temaga mängisime lauamänge: "Poomine“ – see oli nii, et mõtlesid ühe sõna, kirjutasid selle esimese ja viimase tähe ja siis pidi teine mängija pakkuma tähti. Kui ta sai õiged tähed öeldud enne, kui kõik vajalikud "võllapuu" elemendid täis said, jäi ta ellu, vastupidisel juhul oli ta "üles poodud“. Otsisime siis pikki ja keerulisi sõnu.
[JOONISED]
Veel oli „Trips-traps-trull“ – küllap seda teavad kõik. Natuke põnevam on „Laevade pommitamine“, kus teatav arv laevu oli joonistatud ja teine pidi neid püüdma põhja lasta.
[JOONIS] Laevade arv ja suurus olid kindlad: 4 – 1, 3 – 2, 2 – 3, 1 – 4, ja teine siis kompas oma ütlemistega teise laevu, kuni ta ütles tühja, siis hakkas teine küsima.
Veel mängisime kaarte: "Viis lehte", "Potkitnoi" trumbiga ja ja trumbita. Lauamängudest "Ümber maailma reisi" ja tamkat ja malet.
Veel mäletan, et meil oli tilluke "Moskvitš" raadio, väga olid oodatud kuuldemängud ja üks kord nädalas soovikontsert. Aga teatud ajal (kl. 21), kui tuli "Ameerika Hääl", istus vanaisa, kõrv raadio küljes, ja kuulas. Siis me ei tohtinud hingatagi, kuigi harva oli sealt peale hirmsa ragina midagi kuulda. Mul on meeles, et laupäeviti pidas jutlust keegi Konrad Veem.
Koolis hakkasin ma käima Soinaste algkoolis, mis asus 3–4 km kaugusel Soinaste raudteejaama juures. Oli üks suur klassiruum ja kõik lapsed, meid oli ehk paarkümmend, olid ühes ruumis. Õpetajaks oli väga lahke pr. Murumaa. Mäletan, et kooli algul lasti igal lapsel laulda, et teada saada tema lauluoskust. Teised lapsed laulsid ikka lastelaule. Mina aga ei saanud aru, miks õpetaja muigas, kui mina laulsin: "Mäe otsas kaljulossis elas mul üks armuke, lossihärra ainus tütar oli minu kallike…". Igal lapsel oli oma lõunaleib kaasas ja õpetaja keetis suures pajas vaarikavarreteed, mis oli ilus punane ja maitsev. Vahetundide ajal mängisime ringimänge: "Kes aias", "Üks peremees võtab naise“ jne. Mäletan, et kõik lapsed käisid käest kinni hoides ringi ja laulsid. Üks laps oli ringi sees ja tal oli käes mingi pael või vöö. Refrääni ajal: „Nüüd sulle kosjad köidan, oi valle-ralle-raa, ja sind omaks võtan, oi valle-ralle-raa!“ heitis ta vöö kellelegi lapsele kaela ja teise lapse võttis ta "omaks". Seistes selle lapsega vastamisi käest kinni hoides, kappasid nad ühest ringi otsast teise ja tagasi, läksid siis uuesti ringi ja see laps, kellele heideti vöö kaela, jätkas ringi sees käimist, ja nii mäng jätkus. Kevadel, kui olime vahetundidel väljas, mängisime peitust, trihvaad, keerukuju, mädamuna, keksu, rahvastepalli jne. Veel olid „Kapsapea“, „Tagumine paar välja“, „Hundid-lambad“.
Suvevaheajal tuli mulle seltsiks maale minust pool aastat vanem täditütar Mall Tartust. Temaga mängisime kodu, poodi, arsti jne. Rahadeks olid meil sireli lehtedest tehtud rahad. Murdsime lehe kokku ja tegime neile hammastega mustrid peale. Vastavalt teatud mustrile olid raha suurused. Veel olid meil oma talud ja kariloomad. Meil oli majal ees veranda ja selle alune tühi. Siis seal trepi all olidki meie talud. Loomad tegi meile Robi puupulkadest-tammetõrudest. Majad ja metsad ehitasime liivast, okstest, lilledest.
Soinaste koolis käisin 5. klassini, sest see oligi vaid 4-klassiline. Siis läksin elama Tartusse Anne-tädi juurde. Tema oli mu ema vanem õde ja töötas kogu aeg kuni pensionini Tartu alumiiniumivabriku pearaamatupidajana Võru tänaval. Nääripeol nende tehases mäletan, et lugesin näärivanale:
"Astuge julgesti Eestimaa pojad,
kellel kulmud kuumavad tööst,
kellel südamed rindades soojad,
selginud sihid silmade ees."
Kooli läksin Tartu 10. 7-klassilisse kooli Vanemuise tänaval vana Vanemuise vastas, sest tädi elas seal lähedal Pälsoni ja Aia tn. nurgal uues alumiiniumvabriku tööliste majas. Mäletan, et kõikjal olid varemed ja õhtuti ei juletud väljas käia. Vanemuise varemetes pidi olema vorstivabrik ja seal pidi tehtama inimlihast vorsti! Anne-tädi elas üksi, oli nn. vanatüdruk ja väga range. Nutsin sageli õhtuti ja mõtlesin, et praegu läheb vanaema lehma lüpsma jm. Igatsesin väga vanaema juurde ja igal laupäeval läksin maale.
Selles koolis enam ringimänge vahetunnil ei mängitud, vaid kevadel, kui sai õues olla, mängiti rahvastepalli. Küll aga koolipidudel. Tantsimine sel ajal küll veel polnud moes. Selles eas tantsiti "Rukkilõikust": „Me lähme rukist lõikama – kes tahab vihku võtta? Kas, armas sõber, tahad sa ka meie hulka heita?“ Siis otsiti omale paarilist: „Ja mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma, ja mina leidsid ja sina leidsid, kes hooletu, jäi ilma.“ Kuna seal olid juba lapsed 7. klassini, siis oli see tants väga hea võimalus oma sümpaatiaid välja näidata. Veel tantsiti "Rits-rats, rundipum, selle laulu lapi lapsed meile tõid" jne. Kaua ma tädi juures ei elanud, vanemates klassides hakkasin käima Ränilt, see polnud eriti kaugel Soinaste bussipeatusest ja sealt sai juba bussile.
Kuna kool oli kahevahetuseline ja tuli käia üsna õhtul pimedas, siis ootasime alati üksteist ja läksime koos. Räni külast käisime tol ajal neljakesi. Üks kole koht oli tiisikusravila park. See oli tihe kuusemets paremal pool maanteed linna serval. Seal hirmutas meid üks "liputaja" ja olevat juhtunud muudki koledat.
Suviti käisime lehmadega karjas, seal, kus on praegu Lõunakeskus. Peres tohtis olla üks lehm, aga kohti, kus karjatada, ei olnud. Käisime siis, lehm ketiga käe otsas, mööda kraavikaldaid. Kui siis lehmad sõid, mängisime, needsamad neli tüdrukut, kes me koos koolis käisime, kaarte, tegime lõket, küpsetasime lõkkes kartuleid ja õunu.
Siis tuli juba keskkool –Treffneri Gümnaasium – siis ta oli Tartu I Keskkool. Vahetundide ajal nüüd ainult jalutati ringis ja koolipidudel olid juba päris tantsud. Kuna olin nüüd juba suur tüdruk, käisin vanaisal abiks kolhoosis normipäevi teenimas kergematel töödel – heina riisumas, sisseveol heinaküünis heinu tallamas jne. Kuna rahapalka kolhoosist ei saanud, viis vanaema piima igal hommikul Tammelinna linnaprouadele. Olid kindlad kohad ja nüüd pidin mina suvevaheajal seda tegema. Püüdsin võimalikult vara hommikul seda teha. Häbenesin õudselt oma kolisevat jalgratast piimanõudega. Kartsin, et kohtan mõnda koolivenda! Mäletan öiseid suhkrusabasid, üks tädi elas Väike-Kaare tänaval ja teatas meile, millal hakatakse suhkrut müüma, siis pidime kogu perega platsis olema.
Mu lapsepõlv lõppes üsna ruttu. Vanaisa juurde tuli elama onu – nende noorem poeg oma perega – ja mina osutusin siis üleliigseks. Hakkasin lõpuklassides koolis käima Nõost rongiga – seal oli tol aja elupaiga leidnud minu ema. Igatsesin nii väga vanaema, aga kui vahel läksin peale kooli teda vaatama, siis leidis onu, et käib siin ainult söömas, mingit kasu tast pole. Nõos oli meil vilets väga külm korter, hommikuti oli vesi köögis ämbris jääs talvel. Mul polnud enam oma nurka, ema armastas minu riideid kanda ja lihtsalt selle pärast läksin kohe 18-aastaselt mehele. Tuttavad me eriti polnud. Mu tulevane õppis Tallinna Ehitustehnikumis ja oli suveks praktikale suunatud Tõravere observatooriumi alustatavale ehitusele. Kohtusime mõned korrad Nõo rahvamajas, vanasti oli maal peale iga kinonäitust tants. Sealt siis saatis ta mind paar korda koju. Vahetasime aadressid ja vast kirjavahetus oli see, mis otsustas. Olime mõlemad virgad kirjutajad. Abiellusime, peale lõpetamist suunati ta tööle Tudulinna sovhoosi. Sinna metsade sisse läksimegi siis elama. Paar aastat saimegi elada ja siis võeti ta vene kroonusse. Seni oli ta millegipärast pikendust saanud, aga nüüd äkki pikendust enam ei tulnud ja jäin vastsündinud pojaga üksi. Töötasin sovhoosis raamatupidajana, õppisin Mõdrikul kaugõppes, väga raske oli.
Sovhoosi tuli uus agronoom. Ta pandi elama minu kõrvalkorterisse ja kuna ta oli veel vallaline, oli temast mulle suur abi. Temal oli kasutada sovhoosi "Willis", nii ta siis hakkas mind tööle viima ja tooma ja siis läkski, et minu esimene abielu lõppes ilma, et ma oleks oma poja isaga eriti tuttavaks saanud. Meie majas elas teisigi noori inimesi ja siis hakkasime me õhtuti koos käima meil, sest minul oli suurem kahetoaline korter. Põhiliselt mängisime kaarte, eriti „Bismarki“. See on üsna huvitav paljude käikudega mäng, vahel läks mäng välja hommikuni.
Elektroonilised ja videomängud ei ole minuni jõudnud.
Praegu, kui olen üksinda, loen väga palju. Kuna enam raamatuid osta ei jõua, toon neid Pala raamatukogust iga kahe nädala tagant, kui Sven koju tuleb. Veel olen avastanud uuesti ristsõnad, need kisuvad kaasa, ei saa arugi, kui on tund möödunud. Otsin arvutist vastuseid ja veel meeldib väga mälumängu vaadata: vahel on mõni vana või murdesõna või midagi muud sellist, mida mängijad ära ei arva, mina aga tean. Hasartmängudega õnneks kokkupuude puudub.
Vaat nii – lastemängudest ei ole minu kirjutises küll suuremat, kuna kasvasin üksiku lapsena. Kuna aga te lahkelt lubasite "meenutada oma lapsepõlve", siis nii saigi kirja terve mu elulugu alates lapsepõlvest. Endalgi oli huvitav kõike meenutada. Lapsepõlv ja noorusiga on igale inimesele tagantjärele ilus ja armas, olenemata milline oli see aeg – vaene või rikas, raske või kerge.
Mulle tundub, et mõnes mõttes on praeguse aja laste elu palju vaesem. Neil on nii vähe otsest kontakti ja mänge omavahel. Istutakse lõputult arvuti taga, "läp-topp" igal pool kaasas. Aga ehk on see loomulik praegusele ajastule, peaasi, et nad on ise rahul. Aga kui suviti kõik maale tulevad (elan ilusal Peipsi kaldal) – pojapoja poolvennad ja õde, Tanel ise ja onu Sven –, siis ikka mängitakse: koroonat, lauatennist, nooleviskemängu, korvpalli, jalkat, lastakse õhupüssist märki jm.
Mängualustuse salm
Üks väike valge tuvi
lendas üle inglismaa,
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
Mitu seppa peavad seda parandama?
Seda ütled sina,
väike tatinina.
Mõistatus
Eite-taati paaristikku,
tagakambris kaelastikku,
kahed reied ristamisi,
kahed karvad vastamisi?
– (Villa kraasimine) ja kraasid.
Täisviide
EFA I 170, 48/64 < Kodavere khk., Pala v., Ranna k. < Tartu-Maarja khk., Räni k. – Ülle-Reet Landsmann, snd. 1942. a. (2013)
Maakond
Kihelkond
Tartu linn
Tartu-Maarja
Koguja
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
Koguja sünniaeg
1942