1
30
3
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>MINU LAPSEPÕLVEAEGSED MÄNGUD</strong> <br /><br />Minu isa ja ema pärinesid paljulapselistest peredest. Isa kasvas üles viie õe ja kolme (isa kaasaarvatud) venna keskel. Ema peres kasvas kuus last: viiekesi õed ja üks vend. <br /><br />Isa võttis osa I Maailmasõjast, jäi sakslaste kätte vangi. Oli aastaid (ei mäleta) vangis, vabanes ja läks Vabadussõtta. Pärast Vabadussõda abiellus emaga 1930. aastal. Ema pärines aga väga religiooniaustavast perest. Ema isa oli Räpina, Apostliku Õigeusu Kiriku eestkostja ja tema majas avati juba 1868. aastal õigeusuliste laste jaoks abikool. See, religioosne ilmavaade oli omane ka isale. Ka tema vanemate juured põlvnesid õigeusuliste seast. Nii kandus usu pärilikkus isegi meisse, lastesse. Me õppisime lugemise selgeks isa õe, sõtse õpetusega kirikuraamatutest, gooti tähtedega trükitud lugusid uurides. Isa-ema perre sündis meid, lapsi, neli: kõige vanem vend, siis vanem õde, siis mina ning viimasena õde, pere pesamuna. <br /><br />Tolleks ajaks, mil perre tulid lapsed, olid isa ja ema oma jõududega ehitanud küla keskusest välja oma talu, koos kõigi taluhoonetega. Minu mälestused lapsepõlvest algavadki sellest ajast. Mäletan: … viljaküünile löödi laastukatust ja mina korjasin mahapudenevaid puutükikesi mängimiseks… Aeg – viimased aastad Eesti Vabariigi olemist. <br /><br /><strong><br />Kui palju oli mul mängimiseks aega?</strong> <br /><br />Kuni karjaskäimiseni, aastast 1941 oli see piiramata. Ninapidi olime koos vanema õe ja noorema õega nii kui vähegi saime. Vanem vend oli juba koolieelik ja tema kasutas aega rohkem lugemiseks. Mänguasjadeks olid meil puuklotsid või paberist omakäeliselt lõigatud nukud. <br /><br />Õdedele meeldis paberinukkudega mängida, mulle aga – puuklotsidest ehitada majataolisi asju. Hiljem, kui sai selgeks noaga lõikamine, saega lõikamine, vasaraga naelalöömine või isegi kirvega tahumisetööd, saime vennasega ehitada juba puust omamõttelisi autosid, traktoreid ja isegi primitiivseid lennukeid. Viimaseid õppisime tegema lihtsalt: ümariku puunoti lõikasime parajaks pikaks ja seda tegime kahemehe saega, ime, et kumbki saega kätte ei lõiganud! Lennuki saba jaoks lõikasime sälgu ja tahusime siis kirvega õhemaks ja lennuki esiots – koonuseks. Tiivaks sai maanteel tol ajal tuisulume tõrjeks kasutatavate lumeväravate lipp. <br /><br />Juba 1939. aastast, kui Eestisse toodi vene sõjavägi ja keda hakkas rahvas kutsuma tibladeks, muutus tarbeesemete saamine järjest halvemaks. Meie, lapsed, märkasime seda, kui poest polnud enam saada tavalist pliiatsit, rääkimata värvipliiatsitest. Tekkisid spekulandid, nendelt saadi vahekasuga väga vajalikke igapäeva tarbeesemeid. Nii sai siis ka vennas kooliminekuks mõningad pliiatsid ja vihikud. Meil, kodusolijatel, ei lubatud neid kasutada. Aga kuidas me tahtsime! Ja kuidas tahtsime joonistada! Siis püüdsimegi vennase pliiatseid kasutada salaja ja joonistasime oma joonistusi ajalehe puhtale veerele, paberit ju polnud. <br /><br /><strong>Mängimise koht</strong>: talvel tuba, suvel koduõu ja, ainult suvel sõprade pool, karjast vanal ajal – lõunavaheajal. Talvel saime mängida ainult toas, kui välja arvata suusatamised ja kelgutamised mäest allalaskmistega. Viimast me peaaegu teha ei saanudki, sest meil polnud suuski. Kelguks kasutasime isa palgiveo kelku. See oli aga nii raske, et me pidime seda mäele vedama vähemalt kahekesi. Allamäge jooksis ta muidugi, aga koheva lumega vajus lõpuni lumme. Kelgumägi oli meil siiski omast käest võtta: kahe küla piiri mööda voolas oja ja sellel olid kummalgi pool mõningate vahemaadega 5–6 meetri kõrgused järsud nõlvad. Sinna me küla lapsed kogunesime. Olla saime pärast koolist koju jõudmist, enne siiski kodus söönud. Ega koolis meile süüa antud. Aga mäel me möllasime õhtuhämaruseni ja koju jõudes olime väsinud, olime lumised ja higist märjad, põsed punased… <br /><br />Talvel tubane mäng oli aga piirangutega. Kõigepealt: siis olime ainult meie kolmekesi, vennas käis koolis ja ta tegi oma koolitööd. Päevasel ajal oli mängimiseks küll valgust, kuid siis andis ema ikka mõne töö, oli see siis söögiks kartulikoorimine või kuurist puude toomine, häiris mängimist. Pühapäeviti käidi siis külas, aeti juttu ja siis ei mallanud ka meie, lapsed, mängida, oli huvitav kuulata vanemate inimeste jutte. Raadiot ju polnud! Mänguks vaba aega jäi õhtul, pärast õhtusööki, siis, kui isa heitis magama ja ema asus vokiga lõnga ketrama. Valgust saime siis petrooleumi põletava lambiga. Aga petrooleumi, mis põledes andis valgust, polnud enam kuskiltki saada. Isegi spekulandid ei saanud seda kuskiltki. Jäi üle saksa sõjaväelaste käest peki ja munade eest saadav bensiin. See oli aga petrooleumilambis põletamiseks vägagi ohtlik. Bensiini tuleohtlikkust ei suudetud tolleaja inimestele selgeks teha, nad uskusid: vedel nagu petrool, küllap põleb ka nii nagu petrool. Aga petrooli põlemine on tõesti vedeliku põlemine, kuid bensiinil ei põle mitte vedelik ise, vaid selle aurud. Auru teke sõltub aga temperatuurist. <br /><br />Ja nii saigi meie õhtuste-öiste mänguaja määrajaks lambis põleva bensiini aurud. Põlemisel lambi ülaosa teatud määral kuumenes ja see kandus edasi klaasosale, kus paiknes põlemiseks vajaminev bensiinikogus, see, saanud küllaldast soojusvaru – intensiivistas aurumist ja viimane plahvatas põlema väljaspool lambi ettenähtud põlemistsooni. Pääs suuremast plahvatusest päästis ainult tule kohene kustutamine. Niisugused juhtumised lõpetasidki meie mängud. Õnnetust suutsime sellega ära hoida. <br /><br />Talveööde mänguasjad tegime ise. Isa sai mingi kilo liha eest Räpina Paberivabriku töölise käest (küllap ka siis hangeldati, süüa ju taheti!) rulli tavalist (1–1,5 mm paks) pappi. See oli meile suur üllatus! Siit saime kogu sõjaaja mänguasjade tegemiseks materjali. Ja mida me neist küll ära ei teinud! Küll majad, küll kõik muud hooned, küll isegi loomad lauta, küll mängutoad koos mööbli ja isegi köögis sööginõudega, inimesed koos riietega. Nende mänguasjade väljamõtlemine ja tegemine oligi meie tegevus, ikka mõtlesime, kuidas mänguasju võimalikult elulähedasteks teha. <br /><br />Suvel tegime talud, loomad, hooned ja töövahendid koduõue, kohta, kus me kellelegi ette ei jäänud ja kus meie ehitisi keegi ära ei lõhkunud. Ainult välitingimuseks pidime need mänguasjad tegema puuklotsidest, hooned laastukatuse laastudest. Kasutusele tulid ka telliskivid. <br /><br /><strong>Kui palju mängisime koolis?</strong> Koolis, kuhu maalapsed käisid kolme, viie kilomeetri ja isegi veel kaugemalt, ei olnud lusti mängimiseks. Talvel: vahetundidel joosti külmunud veeloigule ja hõõruti selle jääpind läikivaks, enamuses tegi jääpinna libedaks tavaline, parknahast, isade tehtud pastlad … mõnedel isegi mitte parknahast pastlad. Kõige rohkem sai koolis mängida väljas – sügisel, kui ilmad olid ilusad ja siis ka ainult vahetundidel. Aga kevadel oli see lausa massiline: mänguks oli ju ainult <strong>rahvaste pall</strong>! Mäng oli ju lihtne ja osa said võtta kõik, nii tüdrukud kui ka poisid. Väljaku piirid seati puurontide, kivide või millega iganes, peaasi, et oli märgata. Ja palliks polnud mitte sisekummiga ja nahakestaga õhupall, vaid meisterlikult (rätsepatööd tundva inimese) ümaraks õmmeldud, linatakku täistopitud mütsakas. See mütsakas oli raske, aga kui see veel mänguhoos juhtus sattuma veeloiku – ligunes ning teda tuli mitu päeva kellegi koduahjus kuivaks saada, siis ju koolis mängida ei saanud! <br /><br />Õhtumängudest kirjutasin aga suvel, koolivaheajal mängiti tõesti pühapäeviti pärastlõunasel ajal, siis kui kari kodus. Siis kogunesid külapoisid (kahest külast 10 piires, enamuses ikka karjaskäijad), meie poole. Elasime Võru – Räpina maantee vahetus läheduses ja see tee oli tol ajal isegi ilma kruusakatteta. Suveti tolmas vägagi, nii et aias kasvavad sõstra ja karusmarja põõsad ja marjad olid tolmukorraga paksult kaetud. Aga see tee oli poistele meelepärane mängukoht kettamänguks. <br /><br /><strong>Kettamäng</strong> käis nii: ketas, see peamine element, saeti puupakust, mille läbimõõt oli vähemalt 20 sentimeetrit, paksusega 3–4 sentimeetrit. Teiseks, iga mängija pidi varustama ennast 1,5 meetri pikkuse ja käevarrejämeduse roikaga, et veerevat ketast tõrjuda. Meeskond jaotati võrdseks, hoolimata east ja pikkusest 5–6 meetrise vahemaaga, nägudega teineteise vasta. Esimene ketta-heiteõigus valiti loosiga. See toimus nii: valiti tavaliselt kõige väiksema mängija kaigas, millel oli võimalik sõrmedega ümbert kinni võtta. Ühe meeskonna kapten haaras kaika keskelt kinni ja järgmisena teine kapten oma peoga esimese kapteni käe pealt, nii kuni kaika lõpuni. Viimane, kes suutis kaigast veel käes hoida ja sellega kolm korda ümber pea keerutada, sai selle õiguse, kui ei – kaotas esimese heite õiguse. <br /><br />Mäng: liivasele maanteele veeti kaikaga risti üle selle algusjoon. Meeskonnad taganesid sellest joonest 5–6 m kaugusele. Viskeõiguse saanud pool, viskajaks tugevam, lennutas ketta vastaspoole suunas. Veerevat ketas võis vastaspool tõrjuda meeskonna rivist ainult sammu jagu eespool. Kui tõrjuja seda ei suutnud ja ketas jooksis meeskonnarivist läbi, pidi meeskond taganema joonele, kuhu ketas kukkudes maha jäi. Heite teinud meeskond liikus aga niipalju edasi, et võistlejate vaheks jäi 5–6 meetrit. <br /><br />See oli lõputu mäng. Taoti kuni jatkus jõudu või kui löödi puruks ketas. Kaikapurunemine – see oli tavaline, aga oli ka ninaveritsemisi – ketta liikumine polnud juhitav! <br /><br />Kettamängu tüdrukud ei mänginud. Üldse: tüdrukud mängisid omavahel ja ma ei oskagi nendest rääkida. Arvuliselt oli neid ka külas vähemuses. Aga, sõpruskond ja mänguseltskond tõesti kattusid – koolis oldi koos ja kodus-külas oldi koos. Kooliväline kokkusaamine oli vägagi juhuslikku laadi, sõltus paljudest oludest. <br /><br />Rahvusküsimust meil ei olnud, ei koolis ega kodus. Ka mängude käigus ma ei mäleta, et oleks olnud konflikte või tülisid. Lastega vanemad ei mänginud, neil polnudki selleks aega. Üksinda ei mänginud. See polnud mõeldav või õigemini – ei olnud mänge, mida oleks võinud nimetada üksi-mänguks. <br /><br />Mängu tekkimised või alustamised said alguse vägagi spontaanselt, sõltus olukorrast, sõltus sõpruskonnast, tihti isegi ilmastikust, ajast. <br /><br />Mängud: pallimängust kirjutasin, niipalju veel – seda „mätsuga“ pallimängu harrastasime hiljem ka kodu-oludes. Tegime analoogse „mätsu“ ja hakkasime seda mängima isegi üle nööri – nagu võrkpalli. Mängida sai ja õnnelikud olime! Sisekummi, nahkkestaga ja õhuga täidetud mängupalli saime koolis, olles juba Vene okupatsioonis 1944. aasta sügisel! Viskemängust kirjutasin. <br /><br />Peitusmängud polnud meil väga moes. Sõrmemängudest mäletan hästi noamängu või võrukeelse väljendina – väitsemäng. Seda mängu sai mängida ainult suvel ja seda tehti karjas olles karjamaal. <br /><br /><strong>Kaardimängu</strong> mäletan kahel moel. Üks: linnapõlemine oli lihtne ja võis mängida igal pool aga ainult kahekesi. oli meeldiv ajaviide karjas olles. Olid veel tuttavad „potkinoid“, „oma trump“. Erandina on meelde jäänud „atskoo“ või „21“ seda mängu sai mängida suure kambaga ja seda mängiti raha kaasabil, kuigi mängupandud vääringud toimusid kopikates. Mäletan, seda mängiti juba Vene okupatsiooniajal, siis, kui töötasid maal rändkinod, mängiti, kui oodati kino kohalesaabumist, viideti aega. <br /><br /><strong>Lauamängudest</strong> oli väga populaarne „kitsemäng“. See, paksemale kartongile trükitud värvipiltidega mäng oli õnneks säilinud Eesti Vabariigi ajast. Me mängisime selle mängulaua lausa räbalaiks, vähemalt värvipildid nii, et me lõpuks juba mälu järgi määrasime mängureegleid. Seda mängu saime edukalt mängida neljakesi. Teisele kohale jäi „Reis ümber maailma“. Saime selle mängulaua, mis samuti trükitud kartongile, puhkusel olnud saksa sõduritelt, kes lahkudes selle jätsid meile, lastele mälestuseks. <br /><br />Aga üks vennase poolt väljamõeldud sõnamäng oli meil „Nimede otsimine“. Seda saime järjekordselt mängida neljakesi ja mis peamine, tegime seda pimedas või videvikus (lambivalgust piiras petrooli puudus), sängis või soojamüüril (lesol) lamades. See käis nii: ükskõik kes ütles: „Otsime Paule,“ siis kõik sorisid oma ajudes Pauli nimelisi inimesi, kes pidid aga olema elus. Olenedes mälust, sai neist mõnikord päris palju. Mäng kestis vahel lausa magamajäämiseni. Kui üks nimi otsa sai, võeti teine jne. <br /><br />Minu põlvkonna lapseea kujutlusvõime mängudeks oli ikka kodune eluolu, ei mänginud me poodi ega veelgi vähem – arsti. <br /><br />Mänguasjad tegime ju võimalikult ise, mäletan – tüdrukud tegid omakäeliselt riietest nukkusid, neile riided ja selleks kasutasid nad tavalist niiti-nõela, mis siis, kui tihti torgati sõrme, kui just veri välja ei tulnud, tehti edasi, kui veri – siis nuteti, kuni valu väiksemaks jäi ja veri hüübis… <br /><br />Muidugi, poisid mängisid autodega, ainult et need tulid endal välja mõelda ja valmis ehitada, kaasa arvatud materjal, millest auto teha. Kui sellisest ettevõtmisest mingi autotaoline monstrum valmis saigi, võis vahepeal mõnigi sõrm viga või lõikehaava saada, ei hoolitud, peaasi – auto-ollus sa teoks! Neid asju tehti ju primitiivsete tööriistadega: taskunoaga (see nuga oli tol ajal iga mehe jäägitu kaaslane!), kahemehe saega, tavalise, puuraiumise kirvega, Puusse tehti auke – raudnael kuumutati pliidi all olevas tules punaseks ja siis, tangide abil püüti puusse auk põletada. Aga, telefonitraadist tehtud naelaasemikku puusse saada oli lausa imetegu! Ehtsaid naelu sai ainult varem seina või mujale löödud kohtadest… <br /><br />Need mängud ja seotus mängudega leidsid aset aastatel <strong>1939 – 1944</strong>. See põlvkond lapsi on nüüdseks saanud vanadeks ja vaata, et järeltulevale põlvkonnale lausa jalgujäävateks… Aga olgu! Kes oleks selle ajastu üle elanud? Kas tänapäeva olekski kui meie põlvkond vahepeal olemas poleks olnud??? <br /><br />Kui tänapäeva koolilaps ei vaja peastarvutamiseks ükskord ühte, siis olen surmkindel – elektrivoolu katkemisel on see laps nagu lind ilma tiibadeta või nagu kala kuival… Need hõiskamised, mida kuulsime enne masuaega, vaibusid kohe, kui nähti, et reaalne elu seisab koos ka ohtudest, millest me ei tea, kui me neid ette ei näe. <br /><br />… pisarsilmil mõtlen tagasi kinomehaanikuna töötades, Vene filmi Leningradi blokaadist: … kahe-kolme aastane tüdruk, viletsas talvepalitus, pea mässitud ema-vanaema rätikusse, käes suured, täisinimese labakindad … ja ta joonistab pliiatsijupiga vihikulehele LEIVAPÄTSI … all oli tekst: "LAPS JOONISTAB OMA FANTAASIAS IKKA SELLEST, MILLES TA TUNNEB PUUDUST" … <br /><br />Looja, hoia ära selle tulemine veelkord meie teele!!! MEIE järeltulev põlvkond ei ela seda üle – IIALGI!!!
Täisviide
EFA I 169, 105/10 < Räpina, Kirmsi k. – Ado Jõks, snd. 1935. a. (2013).
Maakond
Põlvamaa
Kihelkond
Räpina
Koguja
Ado Jõks
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1930.-1940. aastad
Koguja sünniaeg
1935
Koguja sugu
Mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Ado, snd. 1935. a. Võrumaal
küla
talu
Võrumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>Sõjaaegsete laste mängumaa</strong> <br /><br />Meie isa oli sündinud 22.02.1880, seega 1940. aastatel õnneks sõtta ei kutsutud, oli perekonna kaitsja. <br /><br />Kirjutangi esimesena mängust, mis isa meile, oma neljale alaealisele lapsele (viies oli täiskasvanu) õpetas. <br /><br /><strong>Kivimäng</strong> <br />Igal mängijal on viis oasuurust kivi. Kivid asetatakse pehmele alusele, viies visatakse õhku, samaaegselt võetakse aluselt enne üks, siis teine, kolmas ja neljas – ongi pihus kõik viis kivi. Ülesviskel on pihust lendamas kõik sinna kogunenud kivid, näiteks esimene vise – üks; teine vise – juba kaks kivi; kolmas vise – kolm; neljas – neli. <br /><br />Kui kõik viis kivi õnnelikult pihku on kogunenud, tuleb sooritada „silmade kogumine“: viis kivi õhku, samaaegselt pöördub tühi pihk allapoole, et käeseljale langevad kivid kinni püüda. Nii mitu kivi sinna maandub, nii mitu silma saab mängija (nt. 1–5) Kui aga ühtegi ei suuda püüda, katkeb mäng ja tuleb alustada otsast. Kel kogunes aga kasvõi üks silm, järgneb teine ring, siis kolmas, ja võitjaks osutub see, kel kogunes kõigi kolme etapi lõpus kõige suurem silmade arv – võimalik saada 15 silma. Kokkuvõttes tabelina: <br /><br />Kunagi oli see mäng me kodukandis (Tartumaa ääre peal Lilastvere külas või Ulvi kooli internaadis). Mis ajast isa selle ära õppinud oli, ei tea, aga tal läks see väga libedalt. Me lapsed, saime ka selle kiiresti kätte. Õed olid alalõpmata kas koolitöö või talutööga seotud, aga mina mängisin koos vend Arnoldiga seda mängu hiljemgi. Vähemalt naabrilapsed Rosilda ja Endla said ka „meistriteks“, aga vaevalt et nad oma lastele edasi õpetasid. Mina kooliajal õpetasin küll, aga oma lastele enam mitte. <br /><br /><strong>„Kodumäng“ odrapõllul</strong> <br />Sõja eest me pere metsa ei pagenud. Aga välja keskel asuvasse kartulikoopasse, mis oli teest kaugemal, kolisime küll varjule. Keldri põrand oli kaetud vatitekkide ja karvatekiga (lambanahkne sõidutekk, pealt villane riie, äärtes villane pits). Magasimegi seal, olid padjad ja kõik hädavajalik. Kord, kui ema oli kodus loomi talitamas, lubas isa suuremad lapsed – õed Aino ja Renate ja ka pika lunimise peale mind – kooba lähistesse välja. Õed ühinesid eakaaslasest naabrineiu Friedaga, mina omaette hakkasin äsja koristatud odrakõrtest „kodu“ ehitama. Olin nii asjasse süvenenud, et ei pannud ümbrust üldse tähele. Õde Aino rabas käest kinni ja vedas koopasse, siis alles märkasin, mis kole mürin ja möll… <br /><br />Kui kõik vaikseks jäi ja suits ja tolm hajusid, oli seal, kus ma „kodu rajasin“, kõige sügavam ja koledam mulla ja rusude lehter. Üleval taeva all oli toimunud lennukite omavaheline lahing – terve koobapõld oli täis lennuki läikivaid tükke ja need mullalehtrid ei olnud ka mitte pommidest, vaid lennuki osadest… Nii vigastatud lennuk kaugele küll ei jõudnud lennata, aga meie silmapiiril teda polnud. Sel ajal olid keldris isa ja noorim poeg Arnold mänginud just sedasama kivimängu. <br /><br /><strong>Tampka</strong> <br />Isa õpetatud oli meil ka teine mäng – tampka (kabe). Sedagi mängis isa hästi, ükski naabrimees, kes õhtuti raadiot kuulamas käis või kasvõi juttu puhumas, ei saanud temast võitu. Tampkalaud oli, nagu ikka, ruuduline, aga nupud olid erilised: ühel pool olid läikivad soldati sineli nööbid – mitte Eesti Vabariigi aegsed, vaid vene kroonu omad, sest isa teenis sel ajal. Teisel pool olid tavalised eestiaegsed mantlinööbid, siledad ja kirjadeta. Tampkat mängis emagi ja kõik lapsed. <br /><br /><strong>Mängud</strong> <br /><br /><strong>Laste lauamängud</strong> olid: „Ilmaring“, „Kits“ ja vahest veel mõni omatehtud parajasti „moesolev“. Need kõik olid täringutega visatavad mängud, mida võis mängida igaüks, kes vähemalt 6-ni oskas lugeda. Must-Peetri kaardid olid ka käibel. <br /><br /><strong>Liikumismängudest</strong> oli esiplaanil „Käpp“ (Trihvaa) – jooksumäng: kes väledam ja leidlikum, pääseb kinnilöömisest ja võib kauem ringi lipata. Või „Vahetuskäpp“ – löögi saanu oli järgmine tagaajaja. <br />Siis „Kullimäng“ mitmes variandis: toeleidmisega, kükitamisega jne. <br /><br />Huvitav oli „Keerukuju“. Poisid tahtsid võtta rohkem mehiseid „kujusid“, tüdrukud aga tantsulisi ja romantilisi. Siis andis mõistatada, mis kuju see on. <br /><br /><strong>Äraarvamise- ja riimimänge</strong> sai mängida rohkem koolis. Siis oli veel moes luuletustes ka riimi austada ja rütmi arvestada, neid hindas pr. Elgas (mu esimene õpetaja) ja tegime meeleolukaid vaheldusi klassitunni osanagi. Vahest läks lugu päris naerukoorini välja. <br /><br />Heameelega mängisin ma „õpetajamängu“. Pr. Elgas jaotas nendele õpilastele, kellel nädala jooksul väga hästi läks, reljeefselt trükitud läikpildikesi. Egas neid saajaid palju olnudki, aga mul üldiselt vedas. Ka vedas mul seeläbi, et sain õpetajat nagu päriselt mängida. Nimelt oli me klassis üks hästi „kõva peaga“ tüdruk – Leili. Ta elas koolile lähedal, aga kojuminekuga peale tunde eriti ei kiirustanud. Just tema määras õpetaja minu hoolealuseks, keda aidata võiksin. Minul oli aga tarvis oodata ära õdede tundide lõpp, et siis koos 4,5 km koju minna. Leilile meeldisid me „koosõppimised“, sest hea edu korral sai ta nii mõnegi minu pildikogust. See oli vahetevahel. <br /><br />Leilita sain tühjas klassiruumis ka näiteks hüpitsaga hüpata – igasuguseid variante: ühel jalal, siis kahel ja vaheldumisi nii ja naa; käed (ja hüpits) risti, siis mitte jne. Võisin lugeda ka rekordhüppeid jne. Palli klassis õed mängida ei lubanud – aknad! <br /><br />Kekskasti hüppasin ka: põrandalaua vahed ja põikipidi asetatud värvipliiatsid aitasid toredaid hüppekaste moodustada. Jalas olid mul vanema õe Magda (Mahta) valmistatud sussid – villasest riidest nii pealsed kui ka mitmekordsed tallad, ainult seest õhem vooder. Liistud sai Mahta tädimees Vollilt. No ja nende susside mürtsud ei toonud kordagi pahandust kaela. <br /><br />Meil oli kodus raadio. Kodustel laupäevaõhtustel <strong>vana-tantsu-muusika õhtutel</strong>, kus kogu pere koos oli, ka naabripoisid ja Freida (õdede sõbranna), ning perekonnavalssi ja kõiki selleaegseid tantse tantsisid, sain minagi kõik selgeks. Klassis üksinda kujutasin, et tantsin Möldri Leoga (tema tantsitas mind kõige sagedamini, kõige pikem ja kõige huumoririkkam). Sellest polnud midagi, et ta ka õega tantsis… <br /><br />Vahetundide ajal käis <strong>tants saalis</strong>. Mu mälestust mööda polnud seal üldse muusikat: nooremad vaatasid, mis tantsu mõni vanem paar alustas, ja siis püüti järele teha. Tihti oli selleks juhtpaariks mu õde Renate ja tema partner Vilma Mägi (hiljem Aun). Siis tantsisid kõik, kes tahtsid – suured ja väiksemad, ka peotantse. Ainult väiksemad võtsid üles ringmängu lauluga, ehkki viimased olid õpitud suurematelt lastelt ja neil omakorda veelgi vanematelt. <br />Nt. <br />„:,: Ma läksin metsa kõndima, <br />ja linnupesi otsima. :,: <br />:,: Oi tuntas-tuntas tunavere rass. :,: <br />See enneaegne armastus <br />ei ole muud kui kurvastus. <br />:,: All orus rohelise pingi peal, <br />kaks kena noormeest istsid seal. :,: <br />:,: Nad aasid juttu siit ja sealt, <br />ja kosjaasjust kõigepealt. :,: <br />:,: Kuule, Kaarel, kus me lähme, <br />kus me kosjaviinad saame. :,: <br />Ja lõpupoole: <br />:,: Maja ees oli räiss ja risu, <br />kasvõi reied lõhki kisu. :,: jne. <br /><br />Tõsijutt – mitte ainsatki lastepärast ringmängulaulu ei tule meelde. Õpetajad võisid muiata küll, aga mängud said mängitud. <br /><br />Väljas mängisime „<strong>Tagumist paari</strong>“: üksikuks jäänu hüüdis paarisseisjate kolonni ees seistes: „Pliks-plaks-tagumine paar välja!“ ja tahtis püüda endale paarilise. Kes üksikuks jäi, hüüdis ja püüdis omakorda. Seda lastemängu mängiti vahest „suurte“ poolt kasvõi pulmapeolgi. <br /><br />Mäng „Täidan laeva“. Telefonimängus sai vahest meelega „valesti“ kuulda – mida naljakam, seda lustlikum. Toolide ümber marssimine: üks tool vähem kui marssijaid. Kes kolm korda ikka püsti jääb, annab pandi. <br /><br /><strong>Pantide lunastamine.</strong> Kord, kui suvisepühal kogu pere kirikusse sõitis, pidin mina õde Mahta juurde koju jääma – kingad olid kadunud! (Olid välja jäänud.) Siis tulid häid pühi soovima Lissi poisid, panid munad patta keema ja segasid luuavarrega, et põhja ei hakkaks. Olin vast 4–5-aastane. Ütlesin, et lõpetage lollitamine, see pole ilus mäng. Kuulatigi sõna. Mune jätkus kõigile, ka kirikulistele. Mina sain kiita, et ilusaid mänge rohkem hindan kui alpimist. <br /><br />Ilusaks mänguks pidasin ma näiteks õdede ja vennaga <strong>kukerpallitamist</strong> suvistepühal jõeäärsel lillenõlval, sellel pääsusilma-kullerkupu-kannikese-kassikäpa-seebilillemaal. Seal sai mune veeretada ja kukerpallitada ja mitte keegi ei pannud pahaks, et välkusid roosad, sinised ja kollased pepukesed – püksid olid uued ja pühapäevaselt värsked ja kaunid. Ja lilled tõstsid jälle pead, kui kukerpallitajagi püsti tõusis. <br /><br />Käisin sel suvel seda kohta kaemas – pole lilli, pole kukerpallitajaid. Jõeäärne heina- ja karjamaa on metsatihnikuks muutunud; kaks vana remmelgat – üks minu ja teine vend Arno oma, on maha langenud ja kõdunenud; hobusteujutamise august ja kohast, kus ujumisvõistlusi korraldati, on järel nireke ja lomp. Me tuuleveski, kus oli imehea peitust mängida, põletati sigala kütteks. <br /><br />Kaks veskikivi seisid lapsepõlves veski ees, kus vennaga oli mõnus mängida, kui rohi oli veel kastest märg. Oi, milliseid ehitisi sinna püstitada võis, kummalgi oma kuningriik! Tuli ette isegi seda, et mööduv sõiduk peatus ning keegi naerusui päris, kumb meist siis nüüd tüdruk, kumb poiss on (riided olid vahetatud). <br /><br />Ka <strong>rehemaja</strong> pakkus suurepärast mängumaad: reiaaluses seisis nurgas vana hobustega veetav rehepeksumasin. Seda kasutasid küll vanad oma pesade tarbeks, aga meil oli seal omajagu ruumi. Rehetoa ahju ja parsile me ronida ei tohtinud, aga seal väljateenitud puhkust veetvad linatöötlemise masinad-instrumendid olid vennale eriti meeltmööda. Aga ma tegin kõik vennaga kaasa, ehkki ema ütles, et tüdrukutel eriti ronida pole paslik. Põnev oli, seal sai leiutada. Ja pealegi oli mul minust kolm aastat noorem vend, kes oma vanemat õde kõiges arvestas ja mu ideed omaks võttis. <br /><br />Edasi oli seal teises maja otsas „kart“, s.t sama suur ruum kui reiaalune, aga seal olid suvel reed, saan jm. sõidukid; talvel aga igat sorti vankrid. Meie arvates tõllakuur, aga nimetasime kartiks. Välisseina ääres, üsna kolmanda klassi maanteeni välja, olid rõuguredelid, kui neid väljal ristikutele või viljale tarvis polnud. Need olid tihkelt üksteise kõrval, et moodustasid suure ja laia platvormi, mis kevadpäikeses varakult tõelise kevadtunde mänguhuvilistesse sisestas. <br /><br /><strong><br />Perest ja emast</strong> <br /><br />Kui 1944. a. 29. mail mu 10-a. vennake onuks sai, läks ta Mahta juurde ja tasakesi küsis, kas ta võiks selle pisikese puntra seal teki sees sinna platvormile viia, seal nii väga hea ja ilus. Ei lubatud, et las kasvab ja kosub veel enne natuke. Õemees Sass (Aleksander) oli läinud Saksa sõjaväkke velskrina, tuli küll peagi tütart vaatama, ja kaduski sõjamöllu. Vangilaagrist tuli koju sõber, teatas, et ta isiklikult mattis Sassi Äänisjärve ääres maamulda ja tegi Karjala kasest ristigi peale, aga ametlikku dokumenti selle kohta ikka polnud. Uue Eesti algul sai lõpuks kohtu poolt tõestatud, et nimetatud kohas, paljudest vangilaagrites ühes, on „maha kantud“ Aleksander Aleksandrovitš (tegelikult Otto p.), kes on aasta võrra tegelikust vanem, kui laagridokumendis märgitud, ja loetud ta Aleksander Otto p. Paljakuks, seega Mahta meheks ja Marje isaks. Marje jäigi aga kasvama ja kosuma meie perre, sest ta uus kodumaja põles sõjatules maani maha, polnud meest toeks ja peale selle küüditati ka vanaema Siberisse. <br /><br />Marje kasvas me lapsepõlvekodu mängumaade täieõigusliku omanikuna, oli me emale, kui ta omad lapsed uusi kodusid rajasid, veel lohutuseks ja toeks. Kuni lahkus temagi… <br /><br />Ema pärjalindile kirjutasin: <br />„Kui pesast tiibu sirutanud <br />me, lapsed, ellulennuks siit. <br />Nüüd lahkud, ema, kodu valgus… <br />Jäid tühjaks tuba, õu ja niit…“ <br /><br />Emale on pühendatud mul luuleread, mille kohta ütlesin, et see pole laul, vaid ood… Aastaid tagasi saatsin selle luuleliitu, sain vastuseks avalduspaberid luuleliitu astumiseks. Ei astunud ma kuhugi, ei saa ka astuda enam kunagisele lapsepõlve mängudemaale, sest seda pole enam sellisena, nagu teda näha tahan. <br /><br /><strong><br />Mälestustemaa</strong> <br /><br />Nii kurva noodiga lõpetada ei saa. On ju olemas mälestustemaa, see Veneetsia, mille tekitas vaba veevool kahest jõeharust – üks Lissi poolt ja teine Oti poolt tulev haru; selle jämeda-jämeda mahalangenud puutüve tagune piibelehtede muinasjutunõlvak – need lõhnad, vete hääled, elav vesi ja elu vees – kalad, keda kuival suvel Arnoga kartulikorviga kuivama kippuvatest lompidest päästsime ja jõkke toimetasime – kas need olid ainult mängud? <br /><br />Täisverelised mängud olid need suvised „peod“, mille vaatemängude pääse oli kas maasikas peopesal, mis kraavipervelt leitud, või mistahes lilleõis, mis me vaasis edasi õilmitses. Igal aastal kordus, ehkki erinevas lahenduses „Perenaiste tants“ (teate küll, see „Me perenaised oleme, me kulbikuningannad“ jne). Ja laule oli alati kõigist aastaaegadest. Jõululaule polnud, neid laulsime koos tädilastega alati jõulude aegu meie kodus. Esinejaid olid kuni Narva-Jõesuuni välja (vanaema pool suvitamas) siin naabruses. Vajadusel sai riietega muuta tüdruku poisiks ja vastupidi (nagu nüüdki teleris). Viisipilliks oli kitarr, löökpille igat sorti. No ja aplausi oli alati mõnus kuulata, see tuli südamest, oli see piduline mis-eas-tahes. <br /><br />Mõtlen oma õdedele: kelle moodi ma kõige rohkem olen? Vanem õde oli osav riidesorte kokku sobitama – ta hoolitses kogu pere hea väljanägemise eest. See „lappidega mäng“ meeldib mullegi. Aino oli hoolitseva ema moodi – minus on seda kahjuks vähevõitu; Renate kiire vaist ja virgad käed on mulle kaugelt kättesaamatud. Vast vend Arno, Sinuga olime hingesugulased ja teineteisele väga kallid, eks natuke sarnasedki. <br /><br />Igaüks teist istutas midagi mu hinge, head ja ilusat ja igipõlist! Aitäh teile!
Täisviide
EFA I 169, 91/8 < Tartu < Torma khk., Torma v., Lilastvere k. – Ellen Paljak, snd. 1933. a. (2013).
Maakond
Tartumaa
Kihelkond
Torma
Koguja
Ellen Paljak
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1930.-1940. aastad
Koguja sünniaeg
1933
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Ellen, snd. 1933. a. Tartumaal
küla
talu
Tartumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>Miljöö</strong> <br /><br /><strong>Minu vanemad</strong> on Järvamaalt, Koeru kihelkonnast, kuid tuttavaks said 1921. a suvel Keila Männikus pritsimeeste peol. Siis olid mõlemad juba tallinlased. 1922. a laulatati nad Kaarli kirikus ja aastat 5 hiljem tulin Tallinna Keskhaiglas ilmale. Olen suhteliselt hilise sünniaasta eest vanematele tänulik, sest vastasel korral oleksin suure tõenäosusega läinud Teise maailmasõja nahka. Nüüd aga pääsesin üle noatera mobiliseerimisest ühte või teise väkke.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_ I_168_143.jpg" alt="EFA_ I_168_143" width="400" /></div>
Esimesed 11 eluaastat elas meie pere Tallinnas üürikorteris Kadrioru serval – algul Jakobsoni tänavas (nüüd Faehlmanni), 1930-aastatel Kollase tänava pargipoolses otsas. Minu esimene kool oli Raua t. algkool, ametliku nimega Tallinna Linna 21. Algkool – suur ja esinduslik kivihoone. Kollaselt tänavalt kooli oli nii kaks kilomeetrit, läbisin selle maa veerand tunniga minnes ja poole tunniga tulles, sest ümbruskond meelitas poisikest kambas hulkuma ja teinekord ka ulakusi tegema. Seda just siis kui ninamehi leidus. <br /><br /><strong>Olin</strong> perekonnas ainus laps ja ka meie üürimajas Kollane t. 20A – linna maja küllalt suurte korterite ja avara hooviga – mängukaaslast ei olnud. Küll leidus neid lähikonnas, kuhu jäid tselluloosivabriku tubaköökidega tööliskasarmud. Nii et nägin ka tööliste tolleaegset olmet. Umbes ühe kilomeetri kaugusele jäi Kadrioru staadion, kuhu me ei pääsenud ja staadionitagused harjutusväljakud, mis said poissmeeste peamiseks mängumaaks. Samas voolas ka Ülemiste järvest tulev ülevoolukanal, mida nimetati Ojakaks ja mis sobis igati puukoorest voolitud (männipuu) laevukeste ujutamiseks. Neid mängulaevu tegime ise – oli hea manuaalse tööga harjumiseks. Samas lookles kitsas raudtee (suss, susla) – panime rööbastele tsaarikopikad, et näha, mis meist saab, kui rong on mündist üle sõitnud. Lai ja õhuke vaselatakas sai. <br /><br /><strong>Ajapikku</strong> küündisid meie käigud ikka kaugemale Kadrioru parki. Luigetiigi ja Russalka kujust, kus tol ajal käidi suveti suplemas ja peesitamas. Mitte aga meie. Jõlkusime pargiradadel, korjasime maast paberosse (konisid) ja tegime nii 10-11 a. vanuses esimesed suitsud, lähtudes süllogismist: täismehed suitsetavad, <br />ka meie suitsetame – ergo: <strong>oleme meiegi täismehed</strong>! <br />Loobusin tubakapõletamisest 1941. a. 22. juunil ja olen nüüd üle 72 aasta täiesti tubakavaba persoon. <br /><br />Ka mererannas ning kaubasadamas sai (vanemate teadmata) hulgutud, roostes aurikuid ning kulunud välimusega purjelaevu uudistatud. Ühe sõnaga: toimus oma käe peal maailma avastamine. Mõnikord käidi taskuraha eest äärelinna kolmanda järgu kinodes, eeliskohad kõige odavamad: nina vastu lina. Lemmikfilmid Pat ja Patasoni või Dick ja Doffi ekstsentrilised komöödiad. <br /><br /><strong>Juba koolipõlves sai</strong> hasartseks lemmikmänguks „Komfetkamäng“ – ümbrikuks kokkuvolditud paksemast paberist kompvekipaberite asetamine lahtisele peopesale ja siis näppudega löömine lauaserva (koolis laia aknalaua) alla, nii et komfetka hästi kaugele lendaks ja seal juba olevaid kommipabereid tabaks. Kui tabas, said komfetka endale ja võisid jätkata. Mäng oli jõukohane ja ergutas/ärgitas tolleaegseid ilusate piltidega Kawe, Riola ja Ginowkeri pabereid koguma. Meile endile osteti kallimaid komme õige harva, nii et tuli korjata kust aga said. Kadriorus, istepinkide ümber võis neid päris arvukalt olla. <br /><br />Vello Lääne koostatud mälestusteraamatus HTG-st „Viimane poistelend“ (Tartu, Elmatar 2013) meenutab Olev Träss lk. 14 analoogilist mängu koolimaja laiadel aknalaudadel nimetades seda „<strong>Konnimänguks</strong>“ ja kirjeldab seda mängu lähemalt. Nimetus konnimäng oli mulle uudiseks, Tallinna poisid nimetasid kompvekipaberitega mängimist ikka <strong>konfetkaks</strong>. <br /><br /><strong>Minu põhihuviks</strong> kujunes lugemine, kuigi kodus oli vaid üksikuid raamatuid. Aga kusagilt neid sain, hiljem Keilas juba kohalikust rahvaraamatukogust. Ka ajalehed huvitasid, veelgi enam lasteajakirjad „Laste rõõm“ ja teised, mida aeg-ajalt isa ostis. Mõndagi „suurte inimeste raamatut“ lugesin ea poolest liiga vara, mis tõukas kohati väärtuskirjandusest eemale. Sellest oli hiljem kahju. <br /><br /><strong>Mänguasju mulle</strong> suuremat ei ostetud – seda peeti nagu tarbetuks raiskamiseks. Meenutan, et tädi kinkis sünnipäevaks tõukeratta – see oli suur asi. Ja ka jõuludeks kingiti. Aga põhiline oli isetegemine. <br /><br />Kevadel õpetas isa pajukoorest vilepilli tegema ja valmistas väikese mänguvibu koos nooltega. Suvel, Koeru kandis olles, näitas, kuidas tema lapsepõlves (1890. aastate I pool) puupulkadest „kariloomi“ vooliti, pilbastest jalad all. <br /><br />Põhiline materjal mänguasjade tegemiseks oli papp ja tühjad tikutoosid. Neist monteerisime kokku autosid ja lennukeid. Õigemini – papist väljalõigatud kontuure, millele varsti kinnitati tiivad. Mingid lendavad mudelid need ei olnud, üksnes markeerisid õhusõidukeid. Joonistasime tähised külgedele ja tiibadele: kollast värvi postilennuk, punaste ristidega sanitaarlennuk, tähtedega tähistatud reisilennukid. Sõjalennukeid ei tehtud, seda sõda veel ei olnud ja hävitamine ei olnud tollal poiste mängudes aktuaalne. Küll mängiti tsiviillennuliiklust, avariisid, mis nõudsid sanitaarlennukite kohalelendu ja muud taolist. <br /><br />Tikutoosidest andis mitmesuguseid konstruktsioone kokku panna või ühte kleepida. Omamoodi kättesaadav materjal konstruktorid – meele arendamiseks. Kui neid toose ainult oleks jätkunud! Suuremad papist kingakarbid olid hinnatud lähtematerjal meie mängudes – konteinerid, hoiupaigad, angaarid või garaažid. Oli vaid vaja pisutki fantaasiat. <br /><br /><strong>1938. a. jaanipäevast elasime Keilas</strong>. Äsja linnaks nimetatud 1200 elanikuga asula. Hea rongiühendus Tallinnaga. Kolisime Vaikne t. 6 1600 m² krundile ehitatud oma majja. Algkooli hoone – 1930. a. valminud kena kahekordne kivihoone jäi sealt nii 400 m kaugusele, nii et kooliminekuks piisas 2 minutist. Klassid väikesed, IV klassis nii 18 poissi ja tüdrukut koos õppimas ja vahetunde veetmas. Siin algasid ühised mängud plikadega. Meeles on järgmised: <br /><strong>kula ja kükakula, </strong><br /><strong>kekskasti mäng (keks), </strong><br /><strong>„Kuju“, mädamuna, </strong><br /><strong>peitus ja ukraadina.</strong> <br /><br />Koolimaja kõrvale laotud küttepuude riidad andsid just peituse mängimiseks suurepäraseid võimalusi. Ka <strong>rahvastepalli</strong> sai koos tüdrukutega mängitud. Aga puht poistemängud olid <strong>laptuu</strong> (pesapalli lihtsustatud variant), <strong>kukepoks ja ratsaturniir</strong> (turskem poiss hobuseks, kergem ratsanikuks, vastane tuli maha tõmmata). Palusalu olümpiavõitude kajana ka „<strong>klassikaline maadlus</strong>“, jalaga lüüa ei tohtinud, rinnad kokku ja vastane põlvile (maas püherdamine oleks kooliriided ära rikkunud). <br /><br />Mängisime ka <strong>vollet</strong> ehk hädist võrkpalli ja togisime <strong>jalgpalli</strong>, aga mitte hasartselt – palle oli vähe ja jalgpallisaapad puudusid. Korvpalli üldse mitte – puudus sile plats palli põrgatamiseks. Kõige kättesaadavam oli ikka <strong>rahvastepall</strong>, kus kaptenil oli kokkuleppe kohaselt mitu „elu“. <br /><br />Algkooliaastate lauamängudest 3 esimest aastat Tallinnas, 3 viimast Keilas, meenutan „<strong>Trips-traps-trulli</strong>“ (tundus tüütult lihtsana) ja „<strong>Merelahingut</strong>“ ehk „<strong>Laevade põletamist</strong>“ 10x10 ruuduga väljadel. Siis lastemängu täringu viskamisega „<strong>Kitse</strong>“ ja „<strong>Reisi ümber maailma</strong>“, mida mängiti neljakesi. Kaardimängud (36 kaardiga): oli lihtne kaartide üksteise peale lappamine – nimetati „Linna põletamiseks“, viislehte, valetrumpi ja veel keerukamate mängude variatsioone, mis aga hasarti ega mingit sõltuvust ei tekitanud. Ka mingi lastemäng „Must Peeter“ või „Must notsu“ olid – neis tuli vastase kaartidest juhuse peale mõni endale tõmmata. <br /><br />Hiljem tuli hasartmäng „<strong>Atškoo</strong>“ ehk „<strong>21</strong>“, mida mõned poisid mängisid täie hasardiga, eneseunustamiseni, mind aja jätsid külmaks. Nii nagu doominogi – ei saa siiani aru, kuidas see primitiivne mäng võib täiskasvanud mehi nii hasarti ajada? <br /><br />Ka <strong>kabe</strong> ehk <strong>tamka</strong>, mida mängiti tõsises ja „vedelas“ vormis – äraandmise peale – ei tõmmanud eriti. Teine lugu oli <strong>malega</strong> – olid ju noore Paul Kerese hiigelaastad – seda mängisime täie püüdlikkusega. Ostsin isegi P. Kerese „Malekooli“ ja õppisin sealt avanguid. Keskkoolis peeti prestiižseid klassi maleturniire, Keilas oma poistega 10-partiilisi matše, vahepeal levis lausa maletõbi, aga see läks mõne aja pärast mööda. Muud tööd-tegemised tulid peale (lugemine, näitering) ja need tundusid lauamängudest huvitavamatena. <br /><br /><strong>Punasel 1940/41. aastal</strong> võttis uus võim ära seni baptistide koguduse valduses olevad ruumid Haapsalu maantee ja Jaama tänava nurgal olnud kahekorruselises majas, mille alumisel korrusel avati <strong>noorteklubi</strong>. Seal olid siis koroonalaud (või lauad?), ping-pongi laud, kabe, male, doomino jt lauamänge. Seintel loosungid ja seinaleht. <br /><br />Võimalus talveõhtuti üheskoos aega veeta tõmbas küll noori, eelkõige poisse. Koroonas saavutati peagi selline tase, et see, kellele langes avalöögi õigus, see ka laua nuppudest tühjaks lõi. Liiga lihtne mäng oli ja vajus peagi unarusse. <br /><br />Lauatennis ehk ping-pong võttis mängimise ajal endale kogu avarama ruumi ja ka siis oli mängijatel kitsas. Pealegi ei saanud teised samas ruumis siis midagi muud teha. Jälle takistus. Mängiti rohkem kabet ja malet, doominot vähem. <br /><br />Ajalehtedes/ajakirjades avaldati regulaarselt ristsõnu. Ilmus koguni mõttespordi ajakiri „Ajude gümnastika“, mida mõnikord ostsin. Üldhariduslikus mõttes oli tolleaegsete – ma mõtlen 1930. aastate teine poolt – ristsõnade kallal nuputamine igati kasulik tegevus. Seda just geograafia, kirjanike, sportlaste, teadlaste jne nimede omandamise osas. Sageli küsiti ooperite nimetusi, teadustermineid – vastuste leidmiseks tuli tuhnida entsüklopeedias, lapata atlasi, jälgida ajalehtedes teatrite repertuaari. Omaette pusisin, kollektiivne lahendamine ei paelunud. <br /><br /><strong>Sõda ja rinde üleminek</strong> tõi poiste osas kaasa „peaasi, et pauku saaks“ eluohtlikke mänge mahajäetud sõjamoonaga. 1941. a. sügissuvel põletasime Vene mürskudes olevaid makaronitaolisi lõhkeainepulki – vabas õhus need ei plahvatanud, küll vingerdasid kiire leegiga põledes ussidena mööda maad. Loobiti vintpüssi padruneid lõkkesse. Need tegid pauku ja kuulid lendasid kuidas juhtus – õnneks keegi meist viga ei saanud. <br /><br />1944. a. sügisel oli „menüü“ hoopis rikkalikum. Valingu peatuse lähedal oli pärast rinde üleminekut plahvatanud saksa laskemoonarong ja puistanud raudteeservad igasugust kraami täis. Erilist huvi pakkusid <strong>valgustusraketid</strong>, mille juurde kuulus väike siidriidest (ilmselt küll mingi ersats) langevari. Samuti <strong>punased, rohelised ja kollased signaalraketid</strong>, padruniosa pehmest alumiiniumist. Sinna löödi ettevaatlikult väike auk kuhu pisteti tükike süütenööri. Rakett pandi kivile püsti, nöörijupp süüdati ja pauk koos tulekeraga lendas vastu taevast. Atraktsioon missugune! Ainult et mõnikord vajus startiv rakett külili ja see oli juba ohtlik – laskja koos teiste uuditsejatega võis ise pihta saada. <br /><br />Niipalju meil mõistust ja ka sõjakogemust oli, et <strong>mürske, miine ja käsigranaate</strong> torkima ei mindud. Elu oli õpetanud, et need olid ülemäära ohtlikud, kuigi paugu tegid vägeva. <br /> <br />
<div><img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/101-tuluke-nr2-kaas.jpg" alt="Tuluke_nr_2" width="323" height="455" /></div>
<strong>Sõjaaastatel</strong> kujunes Keilas välja kolm omaalgatuslikku poistekampa, mis tegelesid eelkõige spordiga. Vähemal määral ka vaimsel alal. Raudteest lõuna poole jäänud linnaosas moodustus <strong>KNKL = Keila Noorte Kaitseliit</strong>. Kümmekond poissi ja poisikest, keda juhtis kindlakäeliselt „Koloneli aukraadis“ Leo ja kus ainult üks poiss, kõige noorem, oli „reamees“, teised kõik allohvitserid jaohvitserid. Neil oli oma „relvaladu“ rakulkade ehk kadade hoidmiseks, „eraellu“ ei tohtinud laskevahendit kaasa võtta. Ning lehesabadest väljalõigatud järjejuttudest oma raamatukogu, mida kamba liikmed jõudumööda täiendasid ja kasutasid. Keskväljaku ja kiriku läheduses moodustus „<strong>Keila mäe poiste</strong>“ – peamiselt kehakultuuriga tegelev kamp. Kõvad ujujad, sest Keila jõe ujumiskohad olid nende areaalis. <br /><br />Ja koolimaja ümbruses ning Vaikse tänava perimeetril <strong>spordiühing „Tungal“</strong>, mis andis välja <strong>oma ajakirja „Tuluke“</strong>. Formaat – koolvihikust välja tõmmatud kaks lehepaari, st 4 lk sisu: spordivõistluste ülevaated ja tulemused, päevauudised (poiste vaatevinklist nähtuna, kohaliku elu juhtumised), teated ja tingimata <strong>järjejutt</strong>: hästi põnev sõja- või seikluslugu. Lehte anti lugeda üheks päevaks, siis tuli see edasi viia järgmisele „Tungla“ liikmele. Üks „toimetaja“ olin mina, teine Tihkani Uno tänava teisest otsast. Leht valmis ühistööna, võistlesime koguni, et kelle järjejutt põnevam tuleb.
<div style="text-align: center;"><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/099-detektiiv-nollis-02.jpg" alt="099-detektiiv-nollis-02.jpg" width="373" height="543" /></div>
<strong>Mis meid ühendas, see oli „maavõistluste“ pidamine kergejõustikus</strong>. Mõnikord ka pallimänguks. Kergejõustiku alad olid: 60 m jooks, keskmaajooks (distants ümber kvartali, nii 600-800 m, kaugushüpe (hooga ja hoota), kõrgushüpe (mõnikord ka teivashüpe kodunt ärastatud pesupuu teibaks), kuulitõuge (kuulina kasutati paraja raskusega munakive). Kettaheide ja odavise jäid ära – spordivahendeid ei olnud. <br /><br />Peeti punktide arvestamist protokolli kantud resultaatide alusel. <strong>Iga võistkond pidi esinema igal alal kahe osavõtjaga!</strong> Esikoht andis 6, II koht 5, III – 4 jne punkti. Ka viimaseks jäänu tõi omadele 1 punkti ja see kasvatas kambavaimu ehk kollektiivsust. Piinlik küll kõige lõpus olla, aga midagi polnud parata: „maavõistluses“ oli lõpuks iga punkt oluline. <br /><br />Oli ka oma kasvatuslik mõju. Teised poisid pilkasid: „Teadagi, miks sa viimaseks jäid! Sa suitsetad ja suitsumeestel ei ole võhma... Tõmba aga edasi!“ Avalik arvamus spordipoiste hulgas hindas tervislikke eluviise ja see mõjutas rohkem kui mistahes moraali lugemine täiskasvanute poolt. Alkohol ei olnud meile kättesaadav, nii et see ahvatlus langes iseenesest ära. Jäid ainult „naised“ (suits, viin ja naised – kolm peamist patust ahvatlust), aga egas meieealised tüdrukud üle ühe põgusa huulte kokkupaneku lubanud... Juba käevangus kõndimist peeti kuidagi ebasündsaks. <br /><br /><strong>Üliõpilaspõlves Vana-Tiigi intris elades sai koos naisüliõpilaste-filoloogidega</strong>, kes elasid õuemajas, kus poisid neil külas käisid, loogilisel elluminemisel põhinevast <strong>POOMISE nimelist sõna </strong>(mõiste, isiku, kirjandusliku kuju jne)<strong> äraarvamise mängu</strong>. „Poomine“ sellepärast, et koos küsimuste esitamisega joonistati kriipsudest võllas + kriipsujuku, kes siis lõpuks kas „üles poodi“ kui küsija ei tulnud ettenähtud küsimuste arvuga (vist 13 või 15 küsimust, täpselt ei mäleta enam) toime. Sõna/mõiste esitaja tohtis vastata vaid „jah“ või „ei“-ga (erandjuhul „ei ole kindel“), suunates sel moel küsija või küsijate – sageli olid neid mitu, poisid-tüdrukud koos nuputamas – loogilist otsingut. Minu arust täiesti arendav mäng, mida mängiti just videvikku pidades, küünlavalgel (romantika, mis romantika!) kui sõjajärgsetele aastatele harjumuslikult oli elekter jälle ära. Teiste sõnadega – sagedaste voolukatkestuste aegu. <br /><br />Tavaliselt algas mäng küsimusega: „Kas ta on elusolend?“ Saades vastuse „jah!“, mindi edasi: „Kas ta on inimene?“ „Kas ta elab Eestis?“ „Kas ta on seotud meie ülikooliga?“ „Meie teaduskonnaga?“ „Kas ta on üliõpilane?“ „Kas ta on meie seltsist?“ „Kas ta viibib siin ruumis?“ kuni õige vastus käes. Kõige raskem olnud ära arvata multifilmikangelast Miki-hiirt, kelle/või mille määratlused jäid ebamäärasteks. <br /><strong><br />Täiskasvanuna</strong> olen suvevaheaegadel ajaviiteks pikkadel rongireisidel või ka suvekodus meeldivas seltskonnas mänginud kaarte. Peamiselt bridži, mõnikord ka „ärtut“ – oli selline mitmest osast koosnev keerukam mäng. Aga ainult suvel – tööperioodidel oli alati midagi arukamat teha kui kaarte mängida. Mõnikord sai üksinda olles ka passiansi laotud – vahelduseks lugemisele või aiatööle. Millega olen aga üle poole sajandi päevas regulaarselt tegelenud on <strong>mälumäng</strong>. 1970-aastatel, kui olid ERF-i telemängude kõrgajad, istusin pühapäevahommikuti teleri ees, kirjapulk peos ja mängisin kaasa. Täiesti huvitav oli võrrelda enda teadmisi teadjameeste võistkondade omadega. Olen olnud ka küsimuste koostaja, mängude kokkuseadja ja mängujuht. Kõigest sellest olen lähemalt kirjutanud 2013. aasta jaanuaris ilmunud raamatus „<strong>Mõtteid ja meenutusi mälumängudest</strong>. Koos 7 teadmiste samba ja tekstidega Tartu ajaloost.“ Kirjastus Atlex, kokku 268 lehekülge. <br /><br />Nii et kokkuvõtteks võin tõdeda: mäng on väikeste inimeste töö, õige elatunul inimesel samuti, sest raugaeas muutuvat inimene jälle lapseks.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/m%f5tteid-ja-meenutusi-m%e4lum%e4ngudest.jpg" alt="Mõtteid_ja_meenutusi_mälumängudest" width="353" height="481" /></div>
Täisviide
EFA I 168, 143/55 < Tartu linn < Keila khk., Keila linn < Tallinna linn – Hillar Palamets, snd. 1927. a. (2013) .
Maakond
Harjumaa
Kihelkond
Keila
Tallinna linn
Koguja
Hillar Palamets
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1930.-1940. aastad
Koguja sünniaeg
1927
Koguja sugu
Mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Hillar, snd. 1927. a. Tallinnas
Harjumaa
korter
linn