1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin lapsepõlves Lasnamäel, kus meil oli oma maja. Ümberringi oli lage heinamaa, mida poolitas Pae tänav. Meie maja oli Turba tänaval, mis algas Narva maanteelt. Eemal asusid Lauluväljak ja Kadriorg, meie majast vasakul oli sõjaväe lennuväli. Ümbrus oli rahulik ja vaikne, suvel lilli täis. Üle Pae tänava oli asula, kus elasid vene rahvusest inimesed, kes peale sõda Eestisse olid tulnud.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Mängimiseks oli vaba aega palju. Suvel oli mul kohustus peenraid kasta ja vahel ka rohida, aga ülejäänud aja olin vaba.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Minu meelistegevuseks oli suviti ümbruskonnas jalutamine, kohalike lastega mängimine ja toas olles lugemine või harmooniumi mängimine.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Toas oli mul mängimisvõimalusi igal pool. Meil oli kaks tuba ja köök. Rohkem mängisin suures toas. Aga õues oli mul mängupaik hoovis ja vihmase ilmaga pesuköögis, mis asus hoovinurgas ja kus oli ka kelder. Heinamaal mängisin, kus tahtsin, ainult põllule, vagude vahele, ei soovitatud minna, aga vahel olin seal ka.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis me peale tunde ei mänginud, kui just ei olnud vaja kooli jääda. Aga vahetunni ajal pidime rohkem ringiratast jalutama ja jooksmine ja muidu hullamine ei olnud soovitud. Aga kui käisin vanas koolimajas Majaka tänaval, siis sõitsime trepikäsipuudest alla fuajeesse või mängisime all koridoris peitust. Uues koolimajas me enam nii ei mänginud. Poisid mängisid peale kooli staadionil palli, aga meie vahest keksu.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Mängiti igal vabal minutil, seda ma ei mäleta, et keegi oleks kusagil nurgas omaette olnud.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Olen mänginud koos klassi- ja koolikaaslastega ning üle tee elavate vene lastega. Kodus käisid mul pinginaaber, kes elas Mõigus, ja sõbranna Marina – tema elas Pae tänaval. Mängisime ka venelastega, kui nende emad oma lapsed minu mammi juurde hoida tõid, nemad olid minust nooremad.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Minu mänguseltskond ja sõpruskond oli põhiliselt sama ja kokku saime suvalisel ajal. Mingeid erilisi kokkuleppeid ei olnud, lihtsalt üks läks teisele külla ja siis mindi juba teiste juurde või mängiti kahekesi või kolmekesi koos, kuidas parajasti juhtus.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Mina mängisin koos vene tüdrukute Galja ja Ljudaga ja poisid olid Miša ja Kolja, Marina õppis minuga samas klassis ja tema tuli ka meiega koos mängima. Vahel võtsime ka Marika kaasa – tema elas lauluväljaku ligidal Võidujooksu tänaval – ja siis läksime kõik koos mängima.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Ma ei mäleta, et tülisid oleks olnud, või kui oligi, siis lepiti ruttu ära.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Minu vanemad, s.t. ema ja mammi mängisid koos minuga väga palju. Mammiga mängisime muusikamängu, mis käis nii: üks meist mängis mingi katkendi mingist laulust või muusikapalast ja teine pidi selle ära arvama. See mäng meeldis mulle kõige rohkem. Siis mängisime sõnade äraarvamist. Mammi kirjutas pika sõna alguse- ja lõputähe, mina pidin ära arvama, mis sõna see on. Mäletan, et üks sõna oli ”interpreet” ja teine oli ”rahvakunstnik”, need olid mu lemmiku Georg Otsaga seoses ja ma teadsin neid kohe. Aga emaga mängisime õues peitust ja lumesõda ning lahendasime koos ristsõnu, ka jalutasime palju koos. Mammi õega käisime vahel heinamaal mängimas, võtsime rohututi ja tõmbasime läbi sõrmede, küsisime teineteise käest: ”Kukk või kana, noor või vana?” Ja siis arvasime ära, milline rohututt keda meenutas.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda mängisin vahel puuvilla korjamist: korjasin ohakavilla korvi sisse ja pidasin seda puuvillaks, siis korjasin väikesi kive ja tegin neist õues mustreid. Mängisin ka palju koeraga ja kassiga, tassisin neid süles mööda hoovi ja sidusin neile rätikuid pähe.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Sellised otsused sündisid tavaliselt spontaalselt, olenes kohast ja ajast. Vahel saime ka kokku, et läheme rahvakat, s.t. rahvastepalli mängima, või kogunesime talvel pühapäeviti ilusa ilmaga lauluväljakule kas kelgutama või suusatama. Suusatamas käisime rohkem Kadriorus.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Püüdja või lugeja selgitati välja kordamööda. Kes oli selles rollis eelmisel korral, see nimetas ise järgmise. Vahel viskasime ka kulli ja kirja.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Salmilugemist ma ei mäleta ja ise ka ei lugenud.
5. Kirjelda mänge
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Õues mängisime keksu, kulli, peitust, lumesõda ja luuremängu – seda eriti klassiekskursioonidel ja väljasõitudel. Lumesõda mängisime meie kodus hoovis, sest meil oli plankaed, mis oli heaks kindlusevalliks – siis olime poisid ja tüdrukud koos, teine teisel pool planku.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavad esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
Erilisi reegleid ma ei mäleta, aga tean, et mingit sohki ei tohtinud teha – siis olid kohe mängust väljas. Mängu ajal mingeid pahandusi ette ei tulnud või kui tuli, siis väga harva.Kui keegi palliga vastu pead sai, eriti rahvastepallis, siis tohtis ta vastast palliga mängust välja visata, aga tavaliselt oli mängijatel mitu elu ja välja langeti sellepärast harva.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Mängisime koolis hambaarsti: panime hõbepaberi ümber peenikeste puupulkade ja need olid meie arstiriistad. Heinamaal mängisime suviti lilledega, punusime pärgi ja kujutlesime, et oleme haldjatüdrukud. Kui haavalehed kollaseks läksid, mängisime nendega poodi ja maksime nendega, sest need olid kuldrahad, aga rohelised lehed olid vaskrahad.
Mõtlesime koos Marinaga välja rõngamängu, kus minu ema lõi suure naela maja seina sisse kahe meetri kõrgusele ja meie katsusime oma hularõnga sinna otsa visata ja siis ära tuua – selleks hüppasime nii kõrgele, kui saime.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Poisid mängisid rohkem sõda ja kulli ning lasid ragulkadega pihta. Meie, tüdrukud, mängisime poodi, arsti ja telefonimängu.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Mobiil tuli minu ellu kümme aastat tagasi ja arvuti eelmisel aastal.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Videomänge ma pole kunagi mänginud.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Ma ei mängi arvutimänge, aga oskan kaardi- ja lauamänge, mida olen lastega mänginud.
Lisaksin veel tubaseid lastemänge, mida koos sõprade ja emaga mängisime.
Asjade peitmine
Keegi peitis tuppa midagi ära ja teised hakkasid seda otsima. Mida rohkem ta sellele asjale lähenes, seda rohkem ütlesid teised: ”Soe, veel soojem, tuline ja kuum.” Aga otsija pidi teadma, mis asi see on. Ükskord mängisime koos sõbranna ja minu emaga. Ema seisis vaiba peal, aga asi oli vaiba all ta kahe jala vahel. Me otsisime sõbrannaga ja katsusime igalt poolt, aga üles ei leidnudki. Ema oskas alati asju väga hästi ära peita.
Mängisime palju lauamänge: ”Reis ümber maailma”, ”Lend Kuule”, ”Kirp”, ”Trilma” ja ”Tõtta-tõtta”. ”Kirp” ei olnud lauamäng, see koosnes väikestest nööbikestest, mida tuli suurema nööbiga hüppama panna – kellel rohkem märklaua poole sattus, see oli võitja. Ja alus pidi pehme olema, et "kirbud" hüpata saaks.
”Tsirkus” oli üks lemmiklauamängudest. See oli täringu ja nuppudega ja on vist alles tänaseni. Siis mängisime vanaisaga kabet, kui tal külas käisime. Malet ma ei osanud kahjuks, kuigi ta püüdis mind õpetada.
Oli veel mosaiigimäng, mis koosnes aukudega alusest ja väikestest tärnidest, mida sai auku panna ja moodustada mustreid või kujundeid. Sellest mängust sai alguse mu armastus ristpistete vastu, sest sealt õppisin ka ruudulisele paberile mustreid joonistama. Veel sai mängitud ”Laevade pommitamist” ja trips-traps-trulli, seda koguni nii innukalt, et sain koolis päevikusse märkuse: ”Anne mängib tunnis trips-traps-trulli.”
Kui aknad ära jäätusid, joonistasime nendele naeltega kujusid, aga see keelati meile peagi ära, sest see kahjustas aknaklaase.
Kodused mängud
Minu lapsepõlvekodu asus Virumaal praeguses Mäetaguse vallas Uhe külas. Meie maja oli naabermajadest pea poole kilomeetri kaugusel ja seepärast naabrilastega väga tihti kokku ei saanud. Ema-isa käisid tööl ja seetõttu olime minust poolteist aastat noorema õega pidevalt kahekesi. Kuna kolhoositööl oli palk pea olematu, siis mänguasju oli meil äärmiselt vähe – kogu lapsepõlve vältel minul ja õel kokku vaid neli ristiemade kingitud nukku, paar 9-aastaselt surnud vanemast õest järelejäänud kummilooma ja perekonnatuttavate poja logisev plekkauto, mille rattad kippusid küljest ära tulema. Aga see-eest oli meil kogu maja ümbritsev loodus, mis pakkus küllalt palju tegevusrõõmu. Ja „mänguasju“ sai ju ka ise välja mõelda (puukäbid loomadeks, taimelehed lauanõudeks), samuti võis aida alt aegade jooksul sinna visatud katkisi nõudekildegi „serviisidena“ kasutada. Ega sinna aida alla ju ronida polnud lubatud, aga või siis ema nägi, kui ta tööl oli, millega ja kus me parajasti aega veetsime. Ainus, mis väga rangelt oli keelatud, oli kodust naabrite juurde minek. Kuna ka nemad meile tulla ei tohtinud, kasutasime kavalalt „poole tee“ taktikat ja saime kokku kraavikaldal allika juures. Polnud me siis ju naabri juures, aga kodulähedases metsas ja heinamaadel ringihulkumine polnud ju keelatud.
Eks selline looduses ringihulkumine oli omamoodi põnev ka – kust leidsid linnupesa, kust metsaande ja eks igal lillelgi oli oma kasvukoht. Teadsime täpselt, millise puu all kasvavad kollased ülased (igal pool neid polnud), kust otsida kuuseriisikaid või millise kuuse all heinamaal kasvavad pohlad.
Ma ei mäleta kordagi, et ema oleks lapsepõlves meiega mänginud või meile mänge õpetanud. Polnud tal selleks aegagi. Kolhoosilauda lehmad vajasid kolm korda päevas lüpsmist, siis veel omad loomad, söögitegemine, koristamine-pesemine, õmblemine... Nagu ta hiljem on meenutanud, oli ta õhtuks nii väsinud, et magas õhtul juba enne, kui voodisse jõudis. Millal siis veel oli aega meiega mängida!
Meie lemmiktegevuseks oligi looduses hulkumine. Maja ümber oli tarata aed ja kohe aianurgast algas mets. Teisel pool õue olid väikesed põllulapid ja siis jälle metsatukad ja heinamaalapid. Igal sellisel metsatukal, heinamaal ja paljudel puudelgi olid omad mikrotoponüümid (kui polnud mõnd muud nimetust, mida teadis kogu küla). Oli olemas Sinilille lepik, Pohlakuusk, Kruustikuusk (seal all kasvasid „kollased kruustid“ ehk kirjakeeli kollariisikad) jne.
Kooliajal lisandus lugemine ja sellele kulutasin omal ajal vägagi palju aega. Et ema mind lugemise juures ei segaks ja midagi tegema ei saadaks, maskeerisin tihti lugemise õppimiseks (ema nähes oli koolivihik raamatu peal, kui ema eemale läks, lugesin edasi). Teine moodus oli nn lehmaga karja minek. Kuna karjamaad oli vähe, siis väitsime emale, et lähme lehmaga karja, kuid ise panime lehma köide ja lugesime õega raamatuid. Sääskede eest pääsemiseks võtsime salaja voodilina kaasa, pugesime sinna alla ja aina lugesime. Vahel ei pannud tähelegi, et lehm end ketist lahti rapsis ja ilma meieta koju läks. Siis oli kodus muidugi kuri karjas.
Vahel siiski lubati ka naabrite juurde ja siis olid loomulikult tegevused-mängud hoopis põnevamad ja lõbusamad, eriti suvel, kui linnalapsed maale vanaema juurde saadeti. Ühe naabritädi juurde kogunes siis vahel minust paar aastat vanem Linna-Mati, minust aasta noorem Ester (mu noorpõlve suurim sõbranna), temast paar aastat nooremad Illar ja Marika (hiljem ka nende nooremad vennad Urmas ja Peeter). Siis sai seal juba „seltskonnamänge“ mängida, mida kahekesi eriti lõbus teha polnud (näiteks „Mädamuna“ jt selliseid mänge). Ka kooli oli mitmekesi hoopis huvitavam mängida, kuid et kõik tahtsid õpetajad olla, siis tekitas see mäng ka pingeid. (Millegipärast kodu-, kooli ega poemängu juures liisulugemist ei kasutatud, siis oleks ju lihtne selgitada, kes just õpetaja või poemüüja on). Kuna naabritädi juures oli kuuseoksa küljes meie küla ainuke kiik, siis loomulikult oli see ka üheks lemmikajaviiteks. Võistlesime seal, kes mitme hoovõtuga sai varbaga teist kuuseoksa puudutada. Meil kulus selleks ikka kolm-neli korda, Linna-Mati sai juba teise korraga oksale pihta!
Talveperioodil elas külas peale meie vaid minuvanune naabripoiss (tema õed olid juba vanemad ja meiega ei seltsinud) ja hiljem tema väikevend, aga tema oli jälle meiega mängimiseks liiga väike. Seetõttu „suurem seltskond“ saigi vaid kolmeliikmeline olla. Ei mäleta, et naabripoisiga väga mänge oleks mänginud, kui siis vast lauamänge ja vahel peitust. Peidukohti oli toas muidugi vähe ja seetõttu polnud huvitav seda pikalt mängida. Rohkem kolasime õues ringi. Siiski meenub, et sai vahel ka „Kivikuningat“ mängitud ning ükskord selle käigus kukkus Eero suure kivi otsa ronides alla ja kivi tõmbas ta põlve marraskile. Oma emale serveeris ta muidugi, nagu oleksin mina ta meelega kivi otsast alla lükanud ja pahandust oli rohkem kui asi väärt.
Kuna olime omapead, siis oli kodus aega mängimiseks küllaldaselt. (Kui suuremaks saime, siis lisandusid muidugi ka kohustused, kuid aega oli ka siis.) Talvel oli mängumaa muidugi kitsam ja piirdus põhiliselt tubaste mängudega. Õega mängisime vahel kodu. Koduna kasutasime tihti voodit. „Titana“ kasutasime meie kassi, kes oli väntsutustega harjunud ja mõnda aega lubas end ka linadesse mässida. (Tita-teema tuli päevakorrale siis, kui naabriperre väike tita ilmus).
Mängida sai ka lauamänge („Reis ümber maailma“, „Tsirkus“ ja „Suusaretk“, rohkem meil neid polnud). Veidi kasvasime, siis lisandusid mitmed paberi ja kirjutusvahendiga seotud mängud („Kartulikuhi“, „Trips-traps-trull“, „Laevade pommitamine“, tähemängud jne). Veel oli põnev voodis olles või pärast põrandapesu maas lebades vaadata lubjatud lage, kust olid lubjatükid maha kukkunud, ja mõistatada, millist kuju sellised laigud laes kandsid. (Sama sai teha ka suvel murul lebades ja pilverünkaid vaadates.)
Talvised õuemängud olid muidugi seotud lumega. Korralikke suuski meil polnud ja seepärast polnud suusatamine eriti populaarne. Siiski sai nendega lumes ukerdatud (õigeks suusatamiseks seda nimetada ei julge). Suusad olid isa enda tehtud „pütilauad“ ja suusakeppidena kasutasime luuavarsi. Ega need suusad polnud ei määret ega tõrva näinud ja seepärast eriti ei libisenud, aga asja ajasid ära. Kuna meie lähedal ühtegi mäge polnud, siis on suuskadel mägedes sõitmine siiani minu jaoks veidi ebakindel tegevus.
Polnud meil kelkugi, kuid omaenda tagumise poolega lauda katuse harjalt alla lumehange sai sõita küll! Aga seda ei tohtinud ema teada, muidu oleksid „triibulised“ kindlad olnud. Nii kavalad me olime, et sõitsime katuselt alla metsa poole, sinna ema ei osanud vaadata ja meie salategevus jäi talle aastateks teadmata. Probleemi tekitasid aga selle tegevuse juures viltide otsas olevad kalossid, mis kippusid lumehange ära kaduma.
Sulalumega sai muidugi lumememme tehtud ja lumepallidega märki loobitud. Tore oli ka kuuseheki serva tuisanud lumehange onne kaevata, kuid ka see oli keelatud, sest ema kartis, et võime varingu puhul lumehange alla jääda.
Suvel õues kodu mängides olid selleks ideaalsed paigad sirelipõõsa, kibuvitsaheki ja valge pargiroosi vaheline nelinurk (umbes 2x3 meetrit) või umbes sama suur vana õlgkatusega puukuur, mida puukuurina enam ei kasutatud. Eriti hea oli seal olla väikse vihmaga, kuid enne tuli katusel olevad augud plekitükkide või puukoorega kinni lappida. Kui aidaaluseid „serviise“ kasutasime, siis parem oli ema silma alt kaugemale hoiduda ja siis sai mängida aida taga kasvava suure jasmiinipõõsa ja aida vahel ning „riiuliks“ kasutada vana aida pehkinud alumistesse palkidesse uuristatud õõnsusi. Sinna sai „aardeid“ ka teiseks päevaks jätta, sest ema seal ei käinud. Vahel sai varakevadeti mängutoaks kasutatud ka sea suvist kuuti.
Poodi sai igal pool mängida, aga eriti hea oli siis, kui maja remondiks toodi silikaatkive ja kuni need veel kasutuses polnud, sai nendest poemaju ehitatud (ka „elumaju“), kuid õhtuks, enne vanemate kojutulekut tuli kivid taas hunnikusse laduda.
Liivakasti meil polnud ja seda asendas oivaliselt saepuki alla kogunenud saepuruhunnik. Seal oli tore omi põlde ja karjakopleid rajada ning käbiloomi karjatada. Takjanuppudest said lambad, männi- ja kuusekäbidest teised loomad. Heinaraamiks kasutasime õe nukuvoodi otsi, karjakoplid ehitasime oksaraokestest ja põllule pikkisime viljadeks kasteheinu.
Pallimänguks oli avar õuepealne. Et kahekesi oli palli loopimist-kinnipüüdmist igav teha, siis vahelduseks ronis teine katusele või redelile ja pidi seal palli püüdma. Iga püüdmata pall andis ühe tähe, kuni sõna „SIGA“ täis sai. Ka pallikooli oli õues hoopis lihtsam mängida kui toas – polnud hirmu, et pall kogemata mõne vaasi või toalille maha ajab.
Umbes 5. klassis käies tekkis meil naabripoisiga „Oma pargi“ tegemise idee. Valisime kumbki oma väikse metsatuka ja hakkasime seda omal moel pargiks „kujundama“ – võtsime maha võsa ja istutasime juurde paar puukestki. See vaimustus kestis meil vist paar suve, siis läks mööda. Sel ajal rääkis naabripoiss, et leinakask tekib siis, kui harilik kask välja kaevata ja latvapidi uuesti maasse kaevata – juurtest pidid siis uued leinakase oksad saama. Oma kokkusaamise allika juurde me ühe sellise kase ka istutasime, kuid mul hakkas kasest kahju ja lõpuks istutasime ta õigetpidi mulda tagasi.
Samal ajal hakkasime naabripoisiga võidu lammastele talveks vihtu tegema – kes teeb päeva jooksul rohkem vihtasid, on võitja. Naabritädi oli ka vahel kampas. Et metsaserva kaskede oksi kätte saada, õpetas ta meile, et tuleb ronida kase otsa, hoida kätega puuladvast kinni, jalad puust eemale lükata ja nii puu alla painutada. (Ta ise oli selliseks ronimiseks juba liiga vana, aga oksi sai ta nii meie allatoodud puudelt murda!) Selline tegevus oleks pea suure õnnetusega lõppenud. Nimelt ei osanud Eero arvestada, et lagedal kasvanud jässakas kask pole painutamisel nii nõtke kui metsakask ja kord juhtuski nii õnnetus – kask murdus ja Eero maandus kivihunnikus. Õnneks siiski peale korraliku põrutuse ta viga ei saanud.
Oru koolis
Esimeses klassis käisin Oru algkoolis ja elasin perekonnatuttava juures. Tema korter oli küll vaid ühetoaline, kuid tihti kogunes sinna peaaegu kogu meie klass. Siis oli meie lemmiktegevuseks esinemine. Mõtlesime käigu pealt välja näidendeid, lugesime luuletusi, laulsime ja tantsisime. Näidenditel oli küll pealkiri ja jagati ära tegelaskujud, kuid stsenaarium puudus täielikult ja kõik improviseerisid nagu heaks arvasid. Ainsaks pealtvaatajaks oli siis minu hoidjatädi Laine, kes voodiserval istudes meie esinemisi pealt vaatas ja alati tugevasti plaksutas.
Kevadel esinesime samamoodi meie maja otsas lastehoidjatele ja lastele (Orul siis lasteaeda polnud ja kui emad olid tööl, hoidsid väikseid lapsi hoidjatädid. Nad kogunesid tihti meie maja otsa päikesepaistelisse ja tuulevarjulisse kohta, kus lapsed said liivaga mängida ja hoidjatädid omavahel suhelda).
Talvel oli kogu briketitööstuse asula laste kokkusaamiskohaks sealne maa sisse kaevatud küttehoidla katusele tekkinud liumägi. Sinna kogunesid nii titad koos hoidjatega kui ka koolilapsed. Sõideti alla nii kelkudel kui suuskadel (kui neid kellelgi oli), aga ka vineertahvlitel või oma isiklikul taguotsal. Et oleks huvitavam sõita, tegime liuronge või võistlesime, kes kaugemale sõidab. Kuigi mäel oli vähe ruumi, pahandusi seal polnud, sest hoidjatädid hoidsid korda ja suuredki poisid ei julgenud nende juuresolekul väiksemaid kiusata.
Oru kool asus tol ajal ühe kolmekorruselise kortermaja korteris, kus ühes toas oli klassiruum, teises sidejaoskond ja köögis oli laste riidehoid. Seetõttu polnud meil vahetundidel kuhugi minna ja ka mängida polnud kusagil. Kevadel tohtisime siiski välja minna. Metsa alla oli algeline spordiväljak tehtud, kus oli ka poom. Meelistegevuseks saigi seal turnimine. Ei mäleta, kuidas me seda mängu nimetasime, aga poomil oli üks „Kuningaks“ ja teised kordamööda püüdsid teda sealt maha tõugata. Kes kaotas tasakaalu ja kukkus poomilt alla, läks rea lõppu ja püüdis oma järjekorra saabudes taas „kuningat“ troonilt tõugata. Kellel see õnnestus, sai uueks „kuningaks“. Kui aga nii „kuningas“ kui „trooniletrügija“ koos tasakaalu kaotasid ja maha kukkusid, sai uueks „kuningaks“ järjekorras olnud esimene „trooniletrügija“.
(Põhimõtteliselt oli see samasugune mäng nagu „Kivikuningas“, ainult kivi asemel oli poom. Mängu õpetasin teistele selgeks mina, kuna olin sellesarnast mängu kodus mänginud.)
Pagari koolis
Alates teisest klassist õppisin juba Pagari 8-klassilises koolis. Sõita tuli sinna bussiga. Talvehommikuti bussi oodates meisterdasime bussipeatusesse lumekindlust, kus käisid tuulevarjus ka täiskasvanud bussiootajad (bussipeatuse hoonet meil polnud). Kui sulailma polnud, sai kindlust ehitada ka lumelükkamisel tekkinud lumekamakatest. Ei lugenud meile ka see, et bussi saabudes olime üleni lumised või sula ilma korral ka lausa märjad.
Koolis pidi vahetundide ajal koridoris ringiratast jalutama, kuid kui saal oli soojaks köetud, võis seal mängida, hiljem ka sportida. Talvel mängisid suured poisid vahetundide ajal koroonat ja lauatennist. Väiksemad mängisid „pitti“, ringmänge või ronisid niisama võimlemisredelitel. Ringmänge ja muid seltskondlikke mänge mängiti klassiõhtutel ja koolipidudel. Väiksemates klassides „Kes aias?“, „Tibu, tibu, ära näita!“ jne. Vanemate klasside klassiõhtutel ja rühmakoondustel oli populaarne „Pikk nina“, ringmängudest „Rits-rats, rundibumm“, „Me lähme rukist lõikama“, „Šooder“, „Laurentsius“, „Üksinda kõnnin ma“ jt.
Kevadeti ja sügiseti, kui ilmad olid ilusad, mängisime vahetundide ajal õues rahvastepalli ja „koera“, suuremad poisid mängisid korvpalli või võrkpalli. Vahetunni alguses tuli vaid poiste kehalise kasvatuse õpetajalt pall hankida. Harvem sai ka jalgpalli mängitud. Reegliteta jalgpalli sai vahel ka klassiruumis mängitud. Mäletan, et ükskord juhtus seejuures õnnetus ja keemiaklassi kapi klaasiga uks sai pallitabamuse. Siis võeti meilt hulgaks ajaks vahetunni ajal pallimängimise õigus ära. Vahetunni ajal mängiti kaartegi, kuid seda tuli teha salaja, kuna „hasartmängude mängimine“ oli keelatud. Põhiliseks mänguks oli „Potkitnoi“. Ja muidugi mängiti tahvli puhastamise svammiga sõda – mis siis, et pärast kooliriided kõik kriidiga koos olid! Mängisid nii poisid kui tüdrukudki.
Kooli õuel oli algul võllaga kiik, kuid kuna üks poiss kukkus sealt maha ja ta käeluu läks katki, siis lammutati kiik ära. Siis ehitati pöördkiik ja ka sellel kiikumine oli (eriti väiksemate klasside õpilaste) üks lemmiktegevusi.
Omaette mängimine toimus vahel ka tundide ajal (seda muidugi salaja). Kirjutasime üksteisele salakirju ja edastasime neid salaja. Et õpetaja „sissekukkumise“ korral kirjade sisu teada ei saaks, mõtlesime välja „oma“ morse, mida vaid meie klass teadis.
Pinginaabriga sai mängida ka „Laevade pommitamist“ ja „Kartulikuhja“.
Kui meie lugemislektüüri sattus Gaidari[1] jutustus „RSN“, tahtsime meiegi salajasteks looduse kaitsjateks hakata. Peakorteriks valisime Pagari mõisa häärberi pööningu (mõisahoone oli tol ajal osaliselt kooli kasutada, seal asusid internaat, kooli söökla, õpetajate korterid ja mõnda aega ka võimla). Salajasse „vennaskonda“ võeti vastu vaid omi sõpru ja kõik pidid andma vande. Kusagilt toodi ka pikksilm, millega salaja ümbrust jälgisime. Korra avastasime isegi naabermaja elaniku, kes pargist oksi murdis ja saatsime talle „salajase“ sõnumi, et ta nii enam ei teeks. Õpetajad said aga meie tegevusele õige pea jälile, tituleerisid selle huligaansuseks ja meid kupatati „staabist“ minema. Siis vaibus ka meie „salaseltsi“ tegevus.
Keskkooliaeg
Peale Pagari kooli lõpetamist astusin tolleaegsesse Adolf Kesleri nimelisse Kohtla-Järve 5. Keskkooli. Ega ma eriti klassiga kokku sulanud, sest peale tundide lõppu kiirustasin bussi peale, et koju sõita, ja seetõttu peale tunde klassikaaslastega suhelda ei saanud. Samuti ei võtnud ma osa nende „labrakatest“, mis kippusid joomapidudeks kujunema, kuid mind need ei tõmmanud. Vahetundide ajal ei mäleta, et mingeid mänge oleks mängitud, kuid igavate tundide ajal sai vahel pinginaabriga „Laevade pommitamist“, „Trips-traps-trulli“ või „Kartulikuhja“ mängitud.
Sel ajal võisid suveks vanaemade juurde saadetud naaberkülade noorukidki meile tulla ja vahel kogunes meid kokku lausa kümmekond. Mängisime kas kaarte või koksisime palli.
Üliõpilasaja ajaviited
Kui õppisin EPA-s[2], sai vahel kursuseõhtutel samuti ringmänge mängitud. Üheks ringmänguks oli „Jänku hüppas metsa all“.
Koori „Heli“ sünnipäevapidudel sai lauas mängitud paberimängu „Kes sa oled?“
Täiskasvanumängud
Peale ülikooli sattusin tööle Iisaku Näidissovhoosi. Elasin kortermajas. Õhtuti kogunes meie maja juurde kenake seltskond ja siis läks pea alati lahti pallimäng. Mängiti nii „Koksi“ kui ka „Kartulit“. Pikkadel bussisõitudel või õhtuti korteris käis kaardimäng (põhiliselt „Potkitnoi“). (Ema kodus ladus ka pasjanssi.)
Peoõhtutel mängiti harva ka ringmänge.
Arvutimängud tulid mu ellu alles mõned aastad tagasi, kui pojad mulle arvuti kinkisid. Nüüd vahel õhtuti enne magamaminemist mängin mõned mängud. Põhiliselt mängin kaardimänge FreeCell, Solitaire ja Spider Solitaire.
MÄNGUDE KIRJELDUSED
Paberimängud
Kartulikuhi
Paberile joonistati ringikestest kolmnurkne kartulikuhi. Kuhja suurus olenes mängijate soovist. Kuhja ülaotsas oli üks ringike, järgmises reas kolm, siis viis ringikest jne. Kordamööda hakati ringikesi värvima. Kui kellelgi õnnestus rida (nii horisontaalselt, vertikaalselt kui diagonaalselt) täis saada, luges ära, mitu kartulit ta sai ja märkis üles. Kui kõik kartulid võetud, loeti üle, kummal rohkem punkte (kartuleid) oli.
Trips-Traps-Trull
Kõigepealt tuli joonistada kaks paralleelset joont ja kaks sellega ristuvat paralleelset joont, et tekiks üheksast ruudust koosnev mänguväli. Siis tuli kordamööda hakata ruutudesse oma märke panema (0 ja X) nii, et saaks kirjutada kokku kolm märki ükskõik millisel suunal (vertikaalis, horisontaalis või diagonaalis). Kui see õnnestus, oli võitja teada. Alustada tuli kordamööda või alustas kaotaja.
Ülespoomismäng
Mängujuht mõtles välja mõne sõna ja märkis selle paberile nii, et tähti asendasid kriipsukesed. Teine pidi sõna ära arvama ja selleks hakkas ta tähti pakkuma. Kui täht oli õige, paigutati see vastava joonekese asemele. Kui aga sõnas sellist tähte polnud, alustas mängujuht võllapuu ehitamist, kus iga kriips tähendas valestiöeldud tähte. Kui võllapuu sai valmis, joonistati samal viisil ka kõlkuja. Mäng jätkus, kuni sõna oli ära arvatud või mängija „üles poodud“. Võitis see, kes oli kõige rohkem tähti õigesti ära arvanud.
Sama mängu puhul võis mängija ka „seaks“ saada. Sel puhul andis valestiöeldud täht seale ühe tähe ja kui sõna „SIGA“ oli valmis, selgus ka kaotaja.
Laevade pommitamine
Kumbki mängija joonistas ruudulisele paberile kaks 10x10 ruuduga kasti, mille ülaserva kirjutas tähed A-st kuni J-ni ja kastide vasakusse serva ülalt alla numbrid 1–10-ni. Ühe kasti sisse joonistas oma laevastiku, milles oli üks 4-ruudulist, kaks 3-ruudulist, kolm 2-ruudulist ja neli 1-ruudulist laeva. Laevad võisid paikneda nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Omavahel laevad kokku puutuda ei tohtinud. Teine kast jäi vaenlase laevade pommitamiseks. Kordamööda püüti koordinaatide ütlemisega ära arvata vaenlase laevade asukohti. Kui koordinaadil oli laev, loeti see pommitabamuseks ja värviti see kast tumedaks. Möödaläinud koordinaadi kohta tehti rist. Koordinaatide esitamist esimesena alustanud mängija sai neid esitada seni, kuni tekkis möödalask, siis esitajad vaheldusid. Vastasmängija pidi ütlema, kas lask läks mööda või pihta. Kui laeval olid kõik ruudud ära värvitud, pidi ta ütlema: „Pihtas, põhjas.“ Võitis see, kellel õnnestus esimesena vastase laevastik põhja lasta.
Tähe- ja sõnamängud
Mängiti põhiliselt 2–3-kesi. Mõeldi välja kategooriad, millistele tuli vastused leida. Näiteks: poisinimi, tüdrukunimi, lill, loom, lind, linn jne. Siis hakkas üks mängija mõttes tähestikku lugema, kuni teine ütles: „Stop!“ Millise tähe juures lugeja peatuma jäi, selle tähega pidid selles voorus algama kõik sõnad. Näiteks „M“-tähega: Mihkel, Mari, moon, mäger, metsvint, Moskva jne). Seejärel hakati omi vastuseid teisega võrdlema. Kui vastused olid erinevad, sai mängija iga õige vastuse eest kümme punkti. Ühesugused vastused andsid viis punkti ja vastamata või valesti vastatud null punkti. Kui vastused vastatud, valiti uus täht ja mäng jätkus. Mängu lõpus loeti punktid kokku ja võitis see, kel enim punkte.
Tähemängu sai mängida ka teisiti ja rohkemate mängijatega. Siis olid mängijad ringis. Lepiti kokku, millisele kategooriale vastatakse. Näiteks: poisinimi. Esimene mängija ütles näiteks: „Oskar.“ Järgmine mängija pidi siis järgmise poisinime ütlema eelmise nime lõputähega, seega „R“-tähega. Kes kiiresti vastust ei teadnud, sai ühe miinuspunkti või langes mängust välja või andis pandi, see olenes sellest, kuidas mängu algul kokku lepiti.
Sama mängu sai mängida ka näiteks nägemisulatuses olevate esemete äraarvamisega. Näiteks võeti nägemispiirkonnaks tuba. Üks mängija võttis mõttes mingi eseme sellest toast ja näiteks teatas: „See sõna algab „L“-tähega ja sõnas on viis tähte.“ Teine pidi siis ära arvama, millega tegu ja pakkuma variante, kuni õige sõna välja tuli. Kolmekesi mängides pakuti kordamööda ja kes esimesena õige vastuse andis, sai ise uue sõna välja mõelda.
Ühes teises variandis mõtles mängujuht välja toas mingi eseme ja äraarvaja pidi küsimusi esitades ära arvama, millega tegu, kusjuures teised mängijad tohtisid küsimustele vastata vaid: „ja“ või „ei“ või „nii ja naa“.
Mängud kabelaual
Kabelaual sai peale klassikalise kabemängu mängida ka äraandmisemängu, kus võitjaks tuli see, kes sai esimesena oma nuppudest lahti. Samuti sai seal mängida nipsumängu.
Nipsumäng
Kabelaual pandi kabenupud esimesele ja viimasele ruudureale ritta. Loosi järgi valiti alustaja. Alustaja pidi oma kabenuppudele sõrmenipsu lüües vastase kabenupud mänguväljalt ära lükkama. Kui mõni kabenupp väljalt ära lükati, sai ta edasi nipsutada, kuni mööda lõi. Siis oli vastase kord. Kui lööja enda nupp läks aga mänguväljalt välja, võis vastane ühe oma mahalükatud nupu lauale tagasi panna ja ka nipsutamiskord läks temale üle. Mäng jätkus seni, kuni ühe poole nupud olid kõik laualt eemaldatud.
Sissevedamismängud
Neid sai mängida vaid korra, sest teist korda enam kedagi naljalt õnge ei õnnestunud võtta.
Kas tahad Moskvat näha?
Kaaslase käest küsiti: „Kas tahad Moskvat näha?“ Jaatava vastuse korral võeti kahe käega kaaslase pea ümbert kinni (kõrvade kohalt) ja tõsteti ta maast lahti, ise küsides: „Kas näed Moskvat?“ Kui kaaslane eitas, jätkati tõstmist, kuid harilikult paluti end vaid lahti lasta.
Lenduri- või kosmonaudimäng
Seda mängu sai mängida samuti vaid sellega, kes polnud sellisest mängust kuulnud.
Madalal toolil või pingil seisva mängija silmad seoti kinni ja lubati teda „kosmosesse“ tõsta. Tegelikult tõsteti tool vaid paar sentimeetrit maast lahti ja kõigutati veidi, et tekiks tunne, nagu oleks tool kõrgele tõstetud. Seejärel kästi mängijal maapinnale hüpata. Kuna mängijal oli tunne, et ta asub küllalt kõrgel, siis oli tema hüpe madalalt maandumise kohta naljakas ja pealtvaatajad said naljaka hüppe puhul naerda. Sellist mängu mängiti põhiliselt õues pehmel murul, kus oli ohutum maanduda.
Kes sa oled?
Seda mängu mängisime EPA-kooli ajal Tartu „Heli“ koori sünnipäevapidudel (käisin „Heli“ kooris laulmas).
Igale mängijale anti paberitükk, kuhu ta kirjutas viie lemmiklooma või -linnu nimetuse (näiteks koer, kass, paabulind, põder, tiiger). Kui kõikidel olid nimetused kirjas, hakkas mängujuht teiste naeru saatel lugema, kes sa olid. Esimene kirjapandud loom tähendas, kelleks sa end pead. Järgmine – kes sa oled kodus, kolmas – kes sa oled tööl, neljas – kelleks peavad sind sõbrad, ja viimane – kes sa tegelikult oled.
Seltskonnamängud
Tühi tool?
Toolid asetati ringi. Igal mängijal oli tool, ainult ühel mitte. Muusika mängides jalutasid kõik ümber toolide. Kui muusika vaikis, pidi igaüks toolile istuma. Kuna toole oli üks vähem kui mängijaid, jäi keegi ilma toolita ja lahkus mängust. Nüüd võeti üks tool ära ja mäng jätkus, kuni alles jäi vaid üks tool. Võitis see, kel õnnestus ainsana toolile jääda.
Seda mängu mängisime peoõhtutel nii kooliajal kui täiskasvanunagi.
Ass, ass, tagumine paar välja!
Mängijad võtsid paaridena kolonni. Üksijäänud mängija asus kolonni etteotsa ja hüüdis: „Ass, ass, tagumine paar välja!“ Viimase paari mängijad hakkasid seepeale kolonni eri pooltelt jooksma kolonni ette, et seal jälle kätest kinni võtta. Üksiolnud mängija aga püüdis üht paarilist kinni püüda. Kui see tal õnnestus, jäi üksijäänud paariline hüüdjaks. Kui mitte, sai paar kokku ja seisis kolonni etteotsa ja mäng algas otsast peale.
Haned, luiged, tulge koju!
Valiti peremees ja hunt, ülejäänud mängijad olid haned. Mänguväljale tõmmati kaks joont, üks peremehe juurde, teine kaugemale. Haned asusid kaugema joone taga, hunt kahe joone vahel.
Peremees hüüdis: „Haned, luiged, tulge koju!“
Haned vastasid: „Ei saa, hunt on ees!“
Peremees: „Tulge ikka!“
Haned püüdsid siis joosta peremehepoolse joone taha, kuid hunt asus neid püüdma. Kui hunt mõne hane kinni püüdis, sai kinnipüütust uus hunt ja mäng jätkus.
Mooramaa kuningas
Üks mängijatest oli kuningas. Teised leppisid kokku, millist tegevust nad näitama hakkavad ja läksid siis kuninga juurde ning ütlesid: „Tere, Mooramaa kuningas!“
Kuningas: „Tere, tere! Mis tööd te ka teha oskate?“
„Mooramaa tööd!“
„Näidake, kuidas see käib!“
Seejärel matkisid mängijad mõnd tööd ja kuningas pidi ära arvama, mis tööd nad tegid. Kui kuningas töö ära arvas, panid matkijad jooksu ja kuningas püüdis neist kedagi kinni võtta. (Joosti kokkulepitud joone taha.) Kui see tal õnnestus, sai kinnivõetust uus kuningas.
Värvide ostmine
Valiti ostja ja kaupmees. Kaupmees pani igale mängijale mingi värvi nime.
Ostja tuli värvi ostma: „Tere! Kas teil värve on?“
Kaupmees: „On. Mis värvi sa tahad?“
Ostja nimetas mingi värvi. „Värv“ hõikas: „On küll!“ ja pistis jooksu. Kui ta jõudis enne kokkulepitud „koduni“, siis oli ta pääsenud, kui värv aga ostja poolt enne kinni püüti, sai temast ostja ja kaupmees pani endisele ostjale mingi värvi nime. Nüüd algas mäng otsast peale.
Kingsepamäng
Valiti kingsepp. Ülejäänud mängijad joonistasid endale maapinnal ringi, „kodu“. Kingsepp läks kellegi juurde ja küsis: „Kop-kop, kas kingsepp kodus?“ See aga vastas: „Ei ole, läks sinna,“ ja näitas kellegi poole näpuga. Kingsepp läkski selle juurde, kellele näpuga näidati ja kordas küsimust. Kui aga keegi vastas: „On kodus!“ pidid kõik mängijad koha vahetama, ka kingsepp. Kes jäi „kodust“ ilma, oli uus kingsepp.
Pimesikk
Ühel mängijal seoti silmad kinni ja temast sai pimesikk. Seejärel hakati pimesikku talutama. Pimesikk küsis: „Kuhu sa mind viid?“
Talutajad: „Sealauta!“
Pimesikk: „Mis sinna?“
Talutajad: „Putru sööma.“
Pimesikk: „Kus lusikas?“
Talutajad: „Otsi ise!“ Ja talutajad jooksid pimesikust kaugemale. Siis hakkas pimesikk teisi püüdma. Kelle esimesena kätte sai, oli uus pimesikk ja mäng kordus. Vahel pidi pimesikk ka püütu ära tundma ja kui ta seda tegi, sai püütust pimesikk, kui aga mitte, tuli uus mängija kinni püüda.
Selle mängu õpetas meile mu ema, kes olevat seda mänginud oma lapsepõlves Gdovi oblastis Voskovo külas.
Keerukuju
Mängujuht võttis mängijatel kordamööda käest kinni, keerutas neid ümber enda ja laskis siis käest lahti. Keerutatav pidi nüüd tarduma sellises asendis, nagu ta lahti lasti. Kui kõik olid „keerukujudeks“ keerutatud, valis keerutaja välja kõige naljakama kuju ja sellest sai uus keerutaja.
Seda mängu mängisime nii suviti naabrilastega kodus kui ka algkoolis õppides.
Silmapilgutus
Toolid pandi ringi. Igale toolile istus üks mängija ja teine tema selja taha. Üks tool jäi tühjaks ja selle taga olev mängija pidi hakkama endale paarilist meelitama. Selleks tegi ta toolilistujatele salaja silma ja silmateinu pidi siis oma toolilt tema toolile jooksma. Toolilistuja selja taga olnud paariline aga pidi valvas olema ja jooksupanekut kinnikrahmamisega takistama. Kui see tal ei õnnestunud, tuli tal endal silmapilgutajaks hakata.
Mäng oli populaarne Pagari kooli klassiõhtutel.
Pikk nina
Mängijad jaotati kahte viirgu, ühte poisid, teise tüdrukud. Mängujuht pani ühe viiru mängijatele läbisegi teise viiru mängijate nimed (nt tüdrukutele poistenimed). Seejärel tuli mängijatel ükshaaval minna vastasrea ette, arvata ära, kellel võis sinu nimi olla ja teha talle kummardus. Kui leidsid oma nimega mängija, vahetasid mängijad kohad (tüdruk läks poisteritta ja vastupidi). Kui aga kummarduti vale mängija ees, näitas see pikka nina ja sul tuli omale kohale tagasi minna. Nüüd läks kummardama järgmine mängija. Mäng lõppes, kui kõik tüdrukud olid poisteritta jõudnud (st kõik olid oma nimed üles leidnud). Nüüd võis mängu jätkata ja poistele tüdrukute nimed panna. Ja kõik kordus uuesti, vaid selle vahega, et kummardajateks olid nüüd poisid.
Mängisime seda mängu nii Pagari koolis kui hiljemgi.
Naerukeeluga mängud
Vanaisa vanad püksid
Mängijad olid ringis, mängujuht ringi keskel. Mängujuht hakkas ringisolijatelt erinevaid küsimusi küsima, kuid need võisid vastata vaid: „Vanaisa vanad püksid.“ Kui keegi vastajatest seejuures naerma hakkas, sai temast uus küsija.
Laulumängud, ringmängud
Laulumänge mängiti koolis nii koolipidudel kui vahetundidel. Nende kirjeldused on pea igas laulumänge kirjeldavas raamatus olemas ja seetõttu pole mõtet neid kõiki kirjeldama hakata.
Põhilised mängud olid „Kes aias“ (väiksemates klassides), „Šooder“, „Rits-rats-rundibumm“, „Me lähme rukkist lõikama“, „Üks peremees võttis naise“, „Pingo“
Vähemtuntud on laulumäng „Üksinda kõnnin ma“
Üksinda kõnnin ma
Üksinda kõnnin ma,
ei saa muret peita.
Südames vaev ja piin,
kuidas sõpra leida.
Küsin siit, küsin sealt,
kas on keegi näinud,
et minu armas sõbrake
siit on mööda läinud.
Keeruta ringi sa,
hoolega sind vaatan.
Ei, ei sind tunne ma,
lähen veelkord otsima.
Keeruta ringi sa,
hoolega sind vaatan.
Jaa, jaa, sind tunnen ma,
lähme üheskoos tantsima.
Salmi ajal kõnnivad mängijad ringis, paar mängijat vabalt ringi sees. Sõnade „Keeruta ringi sa...“ juures valiti ringisolijatest keegi ja too pidi end ringi keerutama. „Ei, ei, sind tunne ma...“ juures löödi käega ja kõnniti edasi. Ka ringisolijad kõndisid edasi. Nüüd valiti uus partner ja sõnade „Ja, ja, sind tunnen ma…“ juures tantsiti ringi sees galopivõttes kuni refrääni lõpuni. Siis jäi väljavalitu ringi sisse, valinud mängija aga läks ringi tagasi ja mäng jätkus.
Jänku hüppas metsa all
Jänku hüppas metsa all,
lõbus tuju oli tal.
Hüppas ikka hops ja hops,
sabaots tegi sips ja sops.
Refr.: Sest ma nagu linnukene
igatsen su järele.
Salmi ajal kõnnitakse ringis, mõned mängijad kõnnivad ringi sees. Refrääni ajal peatuvad seesolijad välisringilt valitud partneri ees. Ringisolija laskus põlvili ja seesolnud „valija“ istus talle põlvele. Refrääni lõppedes kingiti partnerile põsemusi (vahel ka veidi vallatumalt musimops) ja väljavalitu läks ringi sisse, seesolnud mängija aga tema kohale ringis.
Seda mängu mängisime üliõpilastena pulmades.
Kuna käisin „Vanemuise“ teatri täiendkooris laulmas, siis korra Henn Pai sünnipäeval sai seda mängu ka näitlejatele õpetatud. Sünnipäevalapsele meeldis see nii väga, et terve õhtu käis ja mangus: „Hakkame tantsima „Jänku hüppas metsa all“!“
Siiski on mõned laulumängud, mida olen õppinud oma emalt ja neid vist pole üles kirjutatud. Üks neist on „Tule nüüd, tule nüüd tantsima!“
Tule nüüd, tule nüüd tantsima
Tule nüüd, tule nüüd tantsima,
tantsima, tantsima.
Meie pole tulnud tukkuma,
tukkuma, tukkuma.
Trai-rai-trallalla,
trai-rai-trallalla.
Mina lähen sinna, sina lähed sinna,
otsin omal teise.
Mina lähen sinna, sina lähed sinna,
otsin omal teise.
Salmi ajal liiguti paaris olles mööda ringjoont. Seejärel jäädi seisma, pöörduti vastastikku ja sõnade „trai-rai-trallallaa“ ajal löödi püstiplaksu. Sõnade juures „mina lähen sinna“ näidati käega paremale, sõnade juures „sina lähed sinna“ näidati käega vasakule ning viimase korduse „Otsin omal teise“ ajal liiguti paar sammu paremale uue partneri juurde.
Seda mängu olevat mänginud minu ema oma lapsepõlves Gdovi oblastis Polna rajooni Voskovo eestlaste külas. Millegipärast ta meile seda ei õpetanud, aga õpetas minu lastele, kui need väiksed olid.
Sampuri linnas
Sampuri linnas elas ka
üks kangur kahe lapsega.
Refr. Sam-valerilerii,
sam-valerileraa,
sam-valerile-lal-lal-la.
Neil surid ära vanemad,
jäid vaeseks lapseks mõlemad.
Refr.
Poeg pidi ära minema,
et kaugel kroonut teenida.
Refr.
Ja tütar Venemaale siis
üks herra omal teenriks viis.
Refr.
Poeg teenis kroonut ausaste,
sai varsti priiks ja vallale.
Refr.
6. Kui kodu hakkas minema,
siis sõitis läbi Venemaa.
Refr.
7. Teel trahterisse astus ta,
seal nägi neiut ilusat.
Refr.
8. Poiss hakkas juttu tegema,
et neiut kaasaks kosida.
Refr.
9. Oh, herra, miks mind pilkate,
ma nägin eile sõitvat teid.
Refr.
10. Te hobu hiilgas hõbedast
ja saanitekk oli kalevist.
Refr.
11. Oh, ütle, kena neiuke,
kes on sinu isa-emake?
Refr.
12. Sampuri kangru tütar ma
ja Katarina nimega.
Refr.
13. Oh, sina minu armas õeke
ja mina sinu vennake.
Refr.
14. Nüüd otsi omal peiukest
ja mina omal neiukest.
Refr.
Selle vahetantsudega ringmängu puhul liiguti salmi lauldes käest kinni hoides mööda ringjoont. Mõned tantsijad liikusid ringi sees vastupidises suunas. Refrääni ajaks võttis sisemine tantsija välisringist endale partneri, kellega tiirutati refrääni lauldes käevangus ringi sees. Refrääni lõppedes läks seesolnud mängija välja, tema valitud partner aga jäi ringi sisse ja kõik kordus.
Ise ma seda ringmängu mänginud pole, see on üles kirjutatud minu emalt, kes sündis 1917. aastal Gdovi oblastis Voskovo külas (eestlaste küla teisel pool Peipsit). Seda ringmängu olevat tema lapsepõlves simmanitel mängitud.
Õuemängud
Kivikuningas
Ema rääkis, et seda mängu mängisid nad lapsepõlves karjas käies. Kui kusagil kive oli, siis kes esimesena kivi otsa jõudis, hõikas teistele: „Mina kivikuningas, sina sitalabidas!“ Teistel lastel tuli teda siis kordamööda püüda maha lükata, et ise “kivikuningaks” saada.
Lapsepõlves (aga ka noorukieas) oli ikka komme, kui sõpradega mõne kivi juurde sattusid, ronida kivile ja hüüda: „Mina kivikuningas!“, kuigi keegi sind sealt maha tõukama ei kippunudki. Tihti oli kiirus tähtis – et kes esimesena kivile jõudis. Veel täiskasvanunagi vahel mõne kivi juurde jõudes tuleb tahtmine sellele ronida ja hüüda: „Mina kivikuningas!“
Peitusemängud
Peitust sai mängida vaid siis, kui keegi külla tuli, sest kahekesi mängimine oli igav. Väiksena siiski vahel õega kahekesi sai ka seda mängu mängitud. Esimene mälestus sellest mängust on umbes 3–4-aastaselt. Isa-ema saagisid puid ja meie õega hakkasime peitust mängima. Õde peitis end aianurka ära ja mind oodates jäi magama. Mina aga teda üles ei leidnudki. Sellest tekkis selline paanika, sest ema oli veendunud, et kuna laps hüüdmise peale ei vasta, on ta kuhugi kaugemale ära läinud ja eksinud. Joosti kõik naabrid läbi ja siis hakkasid ka naabrid appi otsima. Lõpuks naabritädi aianurgast magava lapse ka avastas.
Peitusemängu esimene „lugeja“ (pidaja) selgitati välja liisusalmiga. Kokku lepiti ka arv, milleni pidaja pidi lugema. Siis keeras pidaja silmad seina poole ja hakkas lugema. Jõudnud vastava arvuni, hüüdis ta kõva häälega: „Tulen!“ ja hakkas teisi otsima.
Peitust sai mängida nii lihtsalt kui „tukitades“. Viimane variant oli lõbusam – peitja võis peidust ise salaja välja hiilida ja kokkulepitud kohta koputades hüüda: „Tuki-tuki, mina prii!“ Siis ei pidanud ta pidama (lugema) hakkama. Kui aga pidaja teda nägi ja enne teda jõudis tukitamiskohta, pidi pidaja hüüdma leitud lapse nime ja ütlema näiteks: „Tuki-tuki, Kaie kinni!“ Siis oli leitud mängija kaotajaks ja keda esimesena „kinni tukitati“, oli järgmiseks lugejaks. Kui aga kõik peitupugejad jõudsid enne pidajat end priiks tukitada, pidi pidaja uuesti lugema hakkama.
Asjade peitmise mäng
Üks mängija saadeti ukse taha ja toasolijad peitsid mõne väikse eseme kuhugi tuppa ära. Ukse taga olija kutsuti tuppa ja ta asus otsima. Kui ta läks vales suunas, hüüti korraga: „Külm!“ Kui ta jätkas vales suunas liikumist, öeldi: „Veel külmem.“ Peidukohale lähenedes öeldi: „Soojem,“ või „Veel soojem,“ või kui päris lähedal oli, siis: „Kuum!“
Pitimängud (kullimängud)
Kõige lihtsama pitimängu puhul valiti „pitt“, kes hakkas teisi taga ajama. Kui ta kedagi käega puudutas („pitiks lõi“), sai puudutatust uus pitt ja mäng jätkus. Pitimängu sai ka veidi huvitavamaks teha. Näiteks kükipiti puhul kükiasendis mängijat pitiks lüüa ei tohtinud, kõrguspiti puhul oli „tsurrikoht“ maast kõrgemal (näiteks kivi otsas vm). Pallipiti mängimise ajal aga pidi pitt tagaajamisel püütavat palliga tabama.
Pallimängud
Kõige lihtsam oli üksteisele palli visata ja kinni püüda. Seda sai ka varieerida. Näiteks seisis püüdja redelil või lausa veranda katusel jne.
Suuremaks saades lisandus „Koks“ – ringis võrkpall või selle erimoodus „Kartul“, kus eksinud mängija, kes palli kätte ei saanud, pidi ringi keskele „kartuliks“ kükitama ja teised ringisolijad võisid teda „summida“ – ühe käega palli lüües (nagu servides) seeskükitajat tabada. Kui löök aga kartulist või kartulikuhjast (kui mängijaid oli sees rohkem) mööda läks või enne kartulit puutumata maad puudutas, pidi lööja ise samuti kartuliks minema. Kui aga keegi kartulitest palli kinni püüdis, pääsesid kõik seesolijad välja ja lööja läks nende asemel kartuliks.
Mädamuna
Mängu algul lepiti kokku, mitu „elu“ mängijatel on. Üks mängijatest jäi palliga keskele, teised tema ümber. Juhtmängija viskas palli õhku ja hüüdis kellegi ringisolija nime. Hüütu pidi palli kinni püüdma. Kui see tal õnnestus, sai ta kohe palli õhku visata ja uue nime hüüda. Kui pall aga maha kukkus, panid kõik teised mängijad jooksu ja seisma jäid alles siis, kui püüdja palli kätte sai ja hüüdis: „Stop!“ Nüüd võis palliomanik teha kolm sammu lähima mängija suunas ja seejärel teda palliga visata. Kui pall tabas, kaotas tabatu ühe elu ja temast sai uus palliviskaja. Kui aga löök mööda läks, kaotas viskaja elu.
Uus viskaja püüdis palli visates hüüda mõne mängija nime, kes oli kaugemale jooksnud, sest siis polnud hüütul tihti võimalik kohe pall kätte saada ja teistel õnnestus nii kaugemale joosta.
Kui kellelgi kõik elud olid otsa saanud, langes ta mängust välja.
Mängida sai ka nii, et elu kaotamise asemel saadi üks täht ja mäng lõppes siis, kui kellelgi oli tähtedest kokku saanud sõna „MÄDAMUNA“.
Pallikool
Visati kordamööda palli vastu seina. Enne lepiti kokku, kuidas visata. Näiteks 10 korda pall üles ja siis kinni püüda, 9 korda pall üles visata ja enne püüdmist plaks teha, 8 korda visata pall vastu seina ja siis kinni püüda, 7 korda eelmist korrata, kuid enne püüdmist plaks teha, 6 korda visata pall vastu seina ja enne püüdmist selja taga plaks lüüa, 5 korda pall vastu seina visata ja enne püüdmist lasta pallil kord vastu maad kukkuda, 4 korda sama teha, kuid plaksuga, 3 korda visata pall ja 2 plaksu teha, 1 kord visata pall üle pea vastu seina ja seejärel pall kinni püüda. Harjutused ei pidanud alati sellises järjekorras olema ja võis ka uusi trikke välja mõelda. Kes eksis ja palli kinni ei püüdnud, andis palli järgmisele ja kui uuesti tema kord tuli, hakkas harjutusi otsast peale sooritama. Võitis see, kes esimesena puhtalt kooli läbi tegi.
Koeramäng
Valiti kaks palliviskajat, kes asusid kumbki väljaku eri otstesse. Väljaku keskele jäid „koerad“. Palliviskajad asusid palli üksteisele loopima, aga koerad üritasid palli kinni püüda. Kui kellelgi see õnnestus, tuli viskaja sisse koeraks ja kinnipüüdjast sai viskaja.
Kaardimängud
Linnade põletamine
Selle kardimängu õpetas meile isa, kui kunagi veoauto kastis Tallinna lähedale tädile sünnipäevale sõitsime. Täiskasvanud ostsid Viitnalt mängukaardid ja hakkasid „Bismarcki“ mängima. „Väiksed“ kaardid (1–5) jäid aga vabaks ja nendega õpetaski isa meid mängima. Olin siis umbes 5–6-aastane. Kaardid jagati ära nii, et kummalegi jäi ühepalju kaarte (mängida saab ka mitmekesi). Kumbki pani oma kaardid pakki ja kordamööda hakati kaardipaki pealt kaarte välja laduma. Kelle kaart oli „suurem“, sai teise kaardi endale. Kui kaardid olid aga ühesugused, siis öeldi, et kaardid riidlevad, siis pani kumbki mängija nende „lahutamiseks“ ühe kaardi ja siis veel ühe kaardi. Kumma kaart nüüd suurem oli, sai kõik need kaardid endale. Võidetud kaardid pandi oma kaardipaki alla.
Mängiti niikaua, kui kaardid kõik ühe mängija kätte kogunesid või kuni ära tüdineti.
Bismarck
See oli pikk mäng, mida mängiti pea õhtu otsa. Mäng koosnes mitmest osast. Mängiti nelja mängijaga. Üks mängijatest pidas „panka“ – st pidas arvestust, palju keegi punkte kogus.
Esimene mänguvoor oli „Trumbita enamvõtmine“ – st iga võidetud tihi andis punkti.
Teine voor oli „Trumbiga enamvõtmine“, kolmas „Trumbita vähemvõtmine“, neljas „Trumbiga vähemvõtmine“, viies „Ladumine“, kuues „Vaba valik“.
Kaardipakk jagati mängijate vahel võrdselt. Igas voorus mängiti neli mängu, nii et iga mängija sai alustada. „Trumbita enamvõtmisel“ sai tihi mängija, kes „tappis“ esimesena lauale pandud kaardi kõige suurema sama masti kaardiga. Kui kellelgi polnud samast mastist kaarti, pani ta suvalise kaardi. Näiteks kui esimene käis ruutu kuue, teine pani ruutu 10, kolmas ruutu emanda, neljas aga risti kuninga, siis tihi sai mängija, kes pani lauale ruutu emanda. „Trumbiga enamvõtmisel“ oli trumbikaart alati suurem teistest, kuid seda võis kasutada vaid juhul, kui samast mastist kaarti polnud.
„Vähemvõtmisel“ oli mäng vastupidine – mida vähem tihisid said, seda parem, sest iga tihi andis miinuspunkti. Kui vastavat masti kaarti polnud, võisid käia suvalise kaardiga (trumbiga mängu puhul aga trumbiga ja kui seda ka polnud, siis alles suvalise kaardiga).
„Ladumisel“ võis mängu alustaja valida, millisest kaardist ladumist alustada. Käidi kordamööda. Näiteks kui alustati ladumist kümnest, siis pidi ütlema, kas ederpidi[3] (st kümnele läks peale soldat) või tagurpidi (st kümnele läks peale üheksa). Alustaja pani ühe kaardi lauale ja järgmine mängija pidi panema kaardi kas laualolevale kaardile või samasuguse teisest mastist kaardi kõrvale (laoti mastide kaupa). Kui vajalikku kaarti polnud, pidi ütlema: „Passin,“ ja käimiskord läks järgmisele mängijale. Selle mängu võitja oli see, kes esimesena kaartidest lahti sai. Teistele kättejäänud kaardid andsid igaüks ühe miinuse, võitja aga kogus sama palju plusspunkte, kui teistel mängijatel oli miinuseid kokku.
„Vaba valiku“ voorus jagati kaardid laiali ja alustaja sai kaarte vaadates valida, millist eelmistest mänguvoorudest ta mängida tahaks ning vajadusel võis ta ka ise trumbi valida.
Mängu üldvõitjaks sai mängija, kes kogus kogu mängu jooksul kõige enam punkte.
Seda mängu mängisid põhiliselt täiskasvanud minu lapseeas (hiljem vahel ka meie, kui suuremaks kasvasime). Oli lausa väljakujunenud komme, et ema-isa käisid pühapäeviti naabri juures „kaardiõhtul“ (või tulid nemad meile).
Potkitnoi
Mängida saab kas üksikmänguna või paarismänguna. Igale mängijale jagatakse kuus kaarti. Seejärel võetakse järelejäänud pakist trumbikaart ja pannakse ülejäänud kaardipaki alla risti (et oleks nähtav). Mängu alustab mängija, kellel on kõige väiksem trumbimasti kaart. Ta käib järgmisele mängijale välja ühe kaardi, mille too peab „tapma“ kas samast mastist kaardiga või trumbiga. Kui ta kaardi ära tapab, võivad üksikmängu puhul kõik teised mängijad, paarismängu puhul vastaspaari mängijad, lisada tapmiseks veel samasuguseid kaarte, nagu laual juba oli, kusjuures esmajärjekorras oli õigus kaarte lisada mängijal, kes esimese kaardi lauale pani. Näiteks kui mängija tappis ruutu kuningaga ruutu soldatit, siis tohtis lisada kas soldateid või kuningaid.
Kui tapmine õnnestus, pandi tapetud kaardid „maha“ – st teise hunnikusse – ja mängijad, kes olid kaarte maha pannud, võtsid pakist nii palju kaarte juurde, et käes oleks jälle kuus kaarti. Kaartide võtmist alustas esimesena kaardi käinud mängija ja viimasena tapja. Kui aga ei suudetud kaarte tappa, tuli need „üles võtta“ – st endale pihku võtta. Võitis see, kes esimesena oma kaartidest lahti sai.
Mängu lõpetaja võis seda teha ka „pagunitega“ – st kui mängu viimaste kaartidena sai lauale panna vähemalt kolm kuut (järgmine voor kolm seitset jne).
Mängu alustamine
Mänge alustati kas lihtsalt kellegi algatusel või mõeldi ühiselt, mida peale hakata. Kui mäng vajas esimängijat ja ei jõutud niisama kokkuleppele, lahendati esimängija küsimus liisusalmiga.
Liisusalmid
Entel-tentel-trika-trei,
leidsin karu, kommerei.
Hiired kõdistasid naba,
sina oled mängust vaba.
Üks ilus valge tuvi
lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
Kes seda parandama peavad,
seda ütled sina,
väike tatinina.
A, B, C, D, E,
üks kits läks üle vee.
Kaasas kandis palju prahti,
sina oled mängust lahti.
Ükki, kakki, kommi, nommi,
vanamees hüppas üle pommi,
pommist käis üks kõva pauk,
vanamees vaatas – püksis auk.
Punaste pükstega politsei
ütles mul: „Idi damoi!“
Mina ei mõistnud seda keelt,
keerasin ümber ja näitasin keelt.
Oma laste kasvatamise aeg oli nii kiire ja pingeline, et nende mänge mäletan vähe. 1990-ndatel, talu taastamise aegadel pidid ka lapsed palju tööd tegema. Üks nende lemmikmäng oli: plastiliinist maad. Igaühel oli oma alus – karbikaas, mille peale kujundas kas talu, metsa, veekogud, sillad vms., sinna tehti ka tillukesed inimesed ja loomad ning ise räägiti teistele või omaette kõigest, mis seal toimus. Need "maad" olid neil palkonil ja seal nad suveõhtuti vaikselt toimetasid kolmekesi reas istudes.
Nüüd õpetan oma lapsepõlvemänge edasi lapselastele sedamööda, kuidas nad sirguvad ja hakkavad mängudest aru saama.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin Iisaku metsavahitalus Iisaku kihelkonna Lõpe külas Alutaguse metsas teistest taludest eemal. Mängukaaslasteks olid ainult vanemad õed. Omavanuste lastega enne kooli mänginud ei olnud. Mängisime neid mänge, mida vanemad õed koolis teistelt olid õppinud või mõtlesime neid ise välja. Mängimiseks oli aega küllalt, kuna olin kõige noorem; isa-ema aitasid enamasti vanemad õed. Kui hakkasin karjas käima, jäi suvel mängimise aega vähemaks, aga mängida sai ka karjas. Eriti kui neli ja pool aastat vanema õega kahekesi karjas olime, väga harva, kui kolmekesi või neljakesi. Koolis käisin Iisakus 1957–1965.
Meelistegevuseks oli mul aga kindlasti lugemine.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Keset õue oli mängimiseks liivaauk, umbes 0,5 m2 ja u.10 cm sügav lopergune auk, mille põhi oli kruusane. Millega seal mängisin, ei mäleta, igatahes ühtki kivikest seal polnud. Õues sai ka palli mängida, laapat, keerukuju.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Toas oli mul magamistoa nurgas mänguasjade kast ja kloppide (klotside) kast, kust sai asju võtta ka teises toas mängimiseks ja jälle tagasi panna. Suvel oli pööningul väike katusekamber minu tuba (nii öeldigi: Anu tuba), kus mängutube ehitasin ja kodu mängisin.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Koolis olid vahetundide ajal organiseeritud ringmängud, soojal aastaajal joosti staadionile rahvastepalli mängima. Peale tunde oli vaba aega mängudeks mitu tundi õhtuste internaadi õppetundideni. Siis mängisime, mida internaadikaaslased õpetasid: kekskasti jm. Viie kivikesega nipsumäng oli moes vanemate tüdrukute hulgas, mina seda selgeks ei saanudki.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Õed: minust 4 ja pool aastat vanem; 10 aastat vanem ja 13 aastat vanem. Viimased kaks olid minust nii palju vanemad, et koos me peaaegu ei mänginud, neil oli ka pidevalt tööd. Ka selle õe jaoks, kellega koos mängisin, olin ma liiga tita, keda sai käsutada ja narrida. Kui kooli läksin, oli tema ja ta eakaaslaste seas heaks tooniks näidata oma üleolekut väiksematest õdedest kõigile.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Esimesest klassist olime internaadis kahekesi ühe elava tüdrukuga, kes oli oma teismeliselt vennalt õppinud mitmesugust "elutarkust". Neid lollusi õpetas ta mullegi. Näiteks mõtles ta välja sellise mängu: jookseme autode eest üle tee, vaatame, kes julgeb autole ligemal joosta. Jooksimegi, aga vahele jäin mina, kui Willise juht kinni pidas ja asi lõppes ema koolikutsumisega (mis jäi ainsaks korraks minu elus). Selle tüdrukuga mängisingi algklassides kõige rohkem: keksu; ronisime staadioniäärse heki kuuskedes jne.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Mänguseltskonnaks olidki internaadi tüdrukud, kellega hiljem, V–VI klassis eraldusime praeguses mõistes "salaseltsiks". Nimegi panime: Punane Roos. Toimetasime väikse grupiga omaette. Internaadi lubatud territoorium ulatus ka hoonete taha, kus oli puid, põõsaid, tiike. Seal sai veidi salatseda teiste eest, aga see ei kestnud kaua, vist vaid ühe kevade. Suvevaheajal me kokku ei saanud, ainult juhuslikult, kui tuli käia kooliaias, võis seal mõnda kohata, aga siis mänguks aega polnud. Tüdrukud mängisid ikka poistest eraldi. Koolis oli ka „vene komplekt“ lapsi, aga nendega me ei suhelnud. Nad olid täitsa eraldi, meie jaoks neid nagu polnudki olemas. Ainult koolilõpuaktustel direktor nimetas ka nende hulgast neljadele-viitele õppijaid.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Mängutülisid – konflikte ei mäleta. Siiski meenus üks. Kaheksandas klassis olles vahetunnil õues algatas üks klassikaaslane äkki kullimängu ja lõi kohe mind kulliks, kui ma polnud veel hakanudki jooksma. Siis mina kähvasin: "Mina ükskõik teiega niikuinii ei mängi!" Teised mängisid rõõmsalt edasi ja mul oli enda pärast häbi.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Kodus tuli mul küllaltki palju ette üksi mängimist – tittedega (nukud), kloppidega, karjas savilindude ja pesadega. Aga võrratult parem oli kahekesi või kui vähemalt voodis istuv vanaemagi (meie ütlesime: ämm) vaatas, kuidas tema ees mängisin ja ehitasin.
4. Mängu alustamine
Näiteks peitusemängu alustamisel tuli otsustada, kes „peab“ (s.t. kes hoiab silmad kinni, kuni teised peitu lähevad). Selleks loeti:
1) Entel tentel trika trei, vihver Maari Kupper Kai. Iits tiits tim tam kriska.
2) Ilus hele valge tuvi lendas üle Inglis maa. Inglis maa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Kes selle luku peab parandama, seda ütled sina, vana tati nina.
3) Idina tidina sukassai, vihver maari Kupper Kai.
4) Kui olin juba vanemates klassides, tuli kusagilt liisuheitmiseks Ameerika kurbmäng. Öeldi: teeme ameeriklast! Iga mängija tõstis püsti mingi arvu sõrmi (korraga, selleks luges keegi: üks, kaks, kolm!). See keegi, nimetame ta mängujuhiks, liitis sõrmede kogusumma ja otsustas, kellest alates ta lugema hakkas. Kelle peal lugemine lõppes, sellele langes liisk.
5. Mängukirjeldused ja –nimetused
1) Pallimängud
1. Mädamuna. Pall visatakse kõrgele üles ja hüütakse kellegi kaasmängija nime. Kui see palli kinni püüab, viskab ta uuesti üles ja hüüab kedagi teist. Kui pall aga enne püüdmist maad puutub, jooksevad teised eemale, kuni hüütu palli kinni saab ja „stopp!“ hüüab. Seejärel üritab ta mõnd lähemat mängijat palliga tabada, lüües sellega talle ühe "mäda". Kui see aga palli kinni püüab, saab viskaja "mäda". Teatud hulga samme tohtis viskaja lähemale ka minna. Siis ta märkis oma stardikoha ning võttis kaugelt hoogu, et need lubatud sammud pikemad tuleks. Mädamuna mängisin kodus ja koolis.
Meenub üks mädamunamäng ülikooli praktika ajal. Millegipärast olid meiega ka mõned vene tudengineiud. Nad taipasid mängu olemust ruttu. Kui mõni mängija oli juba teatud hulga "mädasid" kogunud, pandi talle uus, hüüdnimi. Üks meie punaste pükstega noormees sai hüüdnimeks „kommunist“. Kui omad teda selle nimega hüüdsid, said kõik naerda. Aga kui vene tüdruk ka arvas nalja saada ja viskas palli õhku: „Kamunjist!“, siis jäi mäng katki. See, keda hüüti, pomises: "Mis kommunist mina talle olen!"
2. Siga. Mängijad ringis, viskasid kordamööda kellelegi palli. Kes ei püüdnud, sai sõnast „siga“ ühe tähe juurde. Kui kõik neli tähte käes, läks „siga“ mängust välja. Viimasena mängu jäänu oli võitja. Mängisin kodus kui ka koolis.
3. Rahvastepall. Levinuim pallimäng internaadilastel ja koolivahetundides staadionil. Kaptenil (kapul) oli "kaks elu". 1964. a. kevadel olin kuu aega Krimmis pioneerilaagris ARTEK, kui lastele tutvustati uut pallimängu "Snaiper". See osutus tuttavaks rahvastepalliks – algul oskasin seda ainsana, kuna oskasin "vindiga" visates vastaseid välja lüüa. Mäng õpiti aga ruttu selgeks ja lõppvõistlusel polnud ma enam mingi tegija.
4. Pallikool. Tavaliselt mängiti kahekesi kordamööda esimese eksimuseni, siis jälle kaaslane. Iga harjutust 10 korda, eksimuse korral tuli järgmisel korral sama harjutusega jätkata uuesti 10 korda. Harjutused: pall visata vastu seina, siis kinni püüda; pall vastu seina, kukub, põrkab, siis kinni püüda; pall hooga maha, põrkab vastu seina, siis püüda; visata vastu seina, samal ajal käteplaks, püüda; samuti kahe ja kolme käteplaksuga; selg seina poole, pall taha vastu seina, siis püüda; pall vastu seina, samal ajal teha kohapeal ring, siis püüda. Neid viskevariante võis olla veelgi. Mängisime kodus ja koolis.
5. Koksimine. Võib nimetada ka võrkpallitrenniks, seda sai tehtud nii kodus kui koolis. Koksijad ringis, saadavad palli juhuslikule vastuvõtjale võrkpallimängu võtetega. Mida kauem pall õhus püsib, seda parem, kuid mingit võistlusmomenti polnud.
6. Kartul. Mängijad ringis, viskavad palli üle keskel seisja. Kui viimasel õnnestub pall püüda, vahetab ta viskajaga kohad. Seda sai mängitud koolis.
7. Korv- ja võrkpalli mängisime ainult kehalise kasvatuse tundides.
2) Jooksumängud
1. Laapa (hääldati III vältes) kodus; koolis kandis see mäng rohkem nime „kull“ või „pitt“. Tagaajamine – kui kellegi kätte said, kasvõi puudutadagi, ütlesid: „Laapa!“ ja hakkas tema taga ajama. Kui jooks juba väsitas, lepiti, et teeme nüüd kükilaapat. Kui tagaaetav kükitas, oli tal „tsurr“ ja teda ei saanud lüüa.
2. Sõna „tsurr“ kasutati mitmetes mängudes, kui mängija millegipärast korraks mängust välja astus (näiteks kukkus; prügi läks silma; oli vaja pissil käia jne.).
3. Tagumine paar. Sai mängida, kui oli rohkem osavõtjaid. Koolis kehalise kasvatuse tunnis ja ka vabal ajal. Seda mängisid ka täiskasvanud ja noored lellepoja pulma teisel päeval u. 1960. a. Roostoja külas. Paaride rodu seisab, selle ees üks üksik hüüab: "Tagumine paar välja!" ning püüab üht tagant välja jooksjat tabada. Kui see õnnestub, asub temaga rivi ette ja üksikuks jäänu hakkab ise hüüdma-püüdma. Kui paar aga enne kokku sai, asus ise rivi ette ja püüdja katsus õnne uue paariga.
3) Peitusmängud
1. Need olid ühed tavalisemad mängud nii kodus kui koolis. Öeldi: mängime peitu! Või: kop-kop-peitu! Üks mängija seisis silmad kinni mänguplatsi keskel mingi nurga või posti juures ja luges valjusti kokkulepitud arvu numbreid, näiteks 20-ni, siis valjemini: "Tulen!" Kui otsija "pidamise" kohast kaugemale läks, võis peidukohast välja joosta ja "pidamise" seinale koputada: "Kop-kop, mina prii!" Kui otsija jõudis samasse enne koputada ja nähtud mängija nime öelda, oli see järgmises mängus "pidaja". Otsiti, kuni kõik olid leitud või välja jooksnud.
2. Pimesikk. Mängisime koolis, kas ka kodus, seda ei mäleta. Pimesikul seoti salliga silmad, keerutati teda ringi ja ta pidi teised üles otsima ja käsikaudu ära tundma. Kes ära tunti, sai uueks sikuks.
3. Karavinkel. Selle mängu tõi meile koju õde Tudulinnast keskkoolist 1960-ndatel aastatel. On pimesikumängu variant. Karavinklil seotakse silmad ja keerutatakse 3 korda ringi. Keegi mängija tuleb juurde: "Karavinkel!" See vastab kurja häälega: "Kasi nurka!" – "Mitu sammu?" – Karavinkel ütleb, mitu. Nurkasaadetu astub lubatud sammud ja Karavinkel peab siis ta kinnisilmi üles leidma.
4) Hüppemängud
1. Hüppenööriga hüppamine. Enamasti kaks tüdrukut hüppasid kordamööda nagu pallikooliski 10 korda iga harjutust esimese eksimuseni, siis jätkas teine. Harjutused: ühelt jalalt teisele nagu joostes; paremal jalal; vasakul jalal; jalad koos; samad harjutused hüppenööri suunaga eest üles; hüppenööri hoidvad käed ees risti; viimane harjutus: hüppenööri mõlemad otsad peos, kummargil keerutati nööri madalal maad mööda ümber enda nöörist üle hüpates. Nii päripäeva kui vastupäeva, kumbagi jälle 10 korda.
2. Kekskast. Seda õppisin kooliõdedelt. Võib nimetada ka tasakaalumänguks, sest treenib koordinatsiooni, samuti viske täpsust. Visatav kivike ei tohtinud puutuda piire, muidu läks mänguõigus partnerile. Klaasikild oli parem – ei veerenud. Kild visati alumisse ruutu, vastava jalaga hüpati järele, võeti kild ja – tagasi. Teise ruutu kild, teine jalg teise ruutu, kild üles, hüpates ümberpöörd ja tulema. Nõnda tuli kõik väljad läbi hüpata. „Taevas“ oli hea koht: kes sinna jõudis, võis veidi puhata, toetuda kas ühe või kahe jalaga, ringi kõndida. Kes enne puhtalt taevast tagasi sai, oli võitja. Kaaslane jälgis hoolega eksimusi.
3. Kännukuningas. Seda mängisime õega karjas olles raiesmikul (meie ütlesime: raismik). Kes jõudis enne kännu otsa hüpata, see hüüdis: "Mina kännukuningas, sina sitalabidas!"
5) Tasakaalumängud
Neid mängisid minuga vanemad õed, kui ma olin koolieelik, u. 1955. a. või varem.
1. Lennuk. Selili olles, jalad püsti, võeti väike laps kõhuli üles jalalabadele. Käed toetasid käsi, laps hoidis jalad sirgu paralleelselt maaga ning laps oligi see lennuk, keda õõtsutati siia-sinna.
2. Leiva ahju viskamine. Asend nagu lennuki tegemisel, ainult laps visati jalgadega umbes meetri kaugusele – leib ahju. Pehme ase oli all.
6) Plaksutamismängud
Kaks tüdrukut plaksutasid vastakuti; iga kord käis plaks oma kätega vahele. Kaaslasega plaksud selles järjekorras: mõlemad käed, siis paremad, siis vasakud. Aina kiiremini, kuni segi läks või väsiti. Seda tegime koolis.
7) Sõrmemängud
1. Vasaku käe pöial ja parema käe Kotinõel on otsakuti koos, kuni nende peal pannakse kokku parema käe pöial ja vasaku Kotinõel ning jälle algusest peale. Küüned kokku ei puutu. Liigutustele lisatakse kiirust ja vaatepilt meenutab mingit kudumist või putuka sibamist. Kes õpetas, ei mäleta.
2. Kassikangas. Mäletan kolme varianti, aga mitte täpselt. Neid õppisin koolis. Vaja läks nööri, mis seoti otstest kokku ringiks. Seda ümber sõrmede põimides moodustus kas vihmavari, võrkpallivõrk kahe käe vahele või nööre edasi-tagasi venitatav kassikangas, kusjuures ühte nööri osa hoiti kinni hammastega. Veel oli üks variant mängimiseks kahekesi: kordamööda võeti tekkinud võrku oma näppudele ja tõmmati pingule – moodustus uus kujund.
3. Kukesaba. Pöial suruti pihku, selle peale Kotinõel, sellele painutati Pikk Peeter, sellele Nimeta Mats ja lõpuks Väike Ats. Nii palju tuli painutada, et kõik sõrmed paigale jäid ja see oligi kukesaba. Seda tegin ka kodus.
4. Sõrmede lauale löömine, seda õppisin koolis. Oli kaks varianti. Lauaservale löödi Kotinõel ja Pikk Peeter, siis Kotinõel ja Väike Ats, siis rusikas. Nii mõlema käega ja aina kiiremini. Teine võimalus: Kotinõel üksi, siis Väike Ats üksi, siis rusikas.
5. Pöidla mahavajutamine. Teise käega vajutati pöialt, kuni see puudutas käevart. Seda meenutas ka ema oma koolipõlvest Tudulinnas (1920-ndad), kuidas kõndis painutatud pöialt hoides ringi, et las näevad, kui hästi mu pöial paindub.
8) Kaardimängud
Potkitnoi e. turakas, paaris turakas, potileenu e. Duntka e. padaemand, viitlehte, valetviit, marjaas, eesel, mutt, linnade põletamine, küüned perse, mölder Mats, maja, 120, ligund kana. Neid mängisime kodus. Koolis olid mängukaardid keelatud, õpetajad võtsid neid ära, kevadel kooli lõpus mõni andis tagasi. Kui ma veel koolis ei käinud, elasid kevaditi meil korteris parvetajad, nendega mängisime õhtuti kaarte, nende mängu vaadates sain selgeks male- ja kabekäigud (1955–1957).
9) Lauamängud, nii kodus kui koolis: male, kabe, tsirkus, ümber maailma. Koolis: loto.
1. Kommipaberimäng. Pabereid ei visanud ära, silusime ja panime ümbrikukesteks kokku. Jagasime mängijate vahel võrdselt. Kordamööda põrgatasime neid lauale, pannes kokkupandud kommipaberi käe päkale ja sõrmedega altpoolt lauaservale lüües hüppas paber lauale. Järgmine mängija püüdis oma paberiga teisi tabada, siis sai ta mõlemad omale. Võitis see, kes kõik paberid omale sai. Seda mängisime kodus õdedega (umbes 1955–1960).
10) Paberimängud
1. Trips-traps-trull. Mängisin kodus (1960-ndatel), koolis ja nüüd ka lastelastega (2011–2013).
2. Korsten. Paberile joonistati kõrge korsten, pikuti keskelt joonega pooleks. Kummagi poole ülaotsa kirjutati mängija nimi – seda mängitigi kahekesi. Kordamööda peideti selja taga paberinutsakukest ühte või teise pihku. Rusikas käed toodi kaaslase ette ja kui ta õigesti arvas, kummas käes on paber, sai oma korstnapoolele ühe risti juurde teha, see tähendas üht korstnakivi. Kui ära ei arvanud, kasvatas korstent vastane. Kes ennem korstna valmis sai, oli võitja. Seda mängisin kodus õdedega 1960-ndatel aastatel ning ka õpetasin lastelastele (2011–2013).
3. Siga. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), ka koolis samal ajal ja lastelastega (2011–2013). Paberile joonistati piklik ovaalne sea kere, sellesse kirjutati mingi sõna esitäht ja lõputäht, nende vahele iga tähe asemele kriipsuke. Kui esi- või lõputäht esines ka sõna sees, kirjutati see ka välja. Partner hakkas ühekaupa pakkuma tähti. Kui pakutu sõnas esines, tuli ta kirjutada õige(te)le koh(t)a(de)le. Kui mitte, joonistati seale tähthaaval kehaosad: silm, kõrvad, jalad, saba ja lõpuks tited (kriipsujukud) sea selga.
4. Kanasitt. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), õpetasin ka lapselastele (2012–2013). Paberilehele kirjutati siia-sinna läbisegi numbreid näiteks ühest kümneni, igale numbrile ring ümber. Kordamööda hakati vedama jooni 1-st 2-ni, teine 2-st 3-ni jne. Algul oli asi lihtne, pärast läks keerulisemaks, sest oma joonega ei tohtinud ühegi olemasoleva vastu puutuda ega risti üle minna. Kui seda juhtus, tehti kokkupuutekohale suur punkt (kanasitt) ja kirjutati kõrvale tabelisse üles. Mängu lõpus loeti kokku, mitu kumbki sai. Võitis see, kellel vähem kanasitta.
5. Kartulikuhi. Selle nime all teadsid ja mängisid seda minu lapsed (umbes 1985–1995) ning lapselapsed õppisid minu käest (2011–2013), minu lapsepõlves oleks sel mängul olnud nagu teine nimi (1960-ndad).
6. Laevade pommitamine. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), ka koolis samal ajal; minu lapsed mängisid (umbes 1985–1995); õpetasin ka 2013. a. lapselapsele (koolieelik), kuid lõpuni mängida ei saanud, sest laps ei kannatanud välja, kui tema laevad rohkem põhja läksid.
7. Koolis oli tundidest vabal ajal internaadis üks levinud mäng (umbes 1960–1965), millel nime nagu polnudki. Kaks või enam mängijat võtsid paberilehe – tavaliselt rebiti vihikuleht, see keerati põiki ette ja joonistati – igaüks omale – tabel. Igale tabelilahtrile kirjutati pealkiri: näiteks jõgi; linn; loom; riik; lind; lill; puu; inimese nimi. Kordamööda nimetati täht, millega algavaid sõnu tuli tabelisse kirjutada. Kui kõigil oli ühe tähega sõnad mõeldud, hakati ükshaaval kontrollima: igaüks ütles, mis tal selle tähega selles lahtris kirjas oli, ja kui kellelgi oli sama sõna, said kumbki pool punkti, muidu terve. See märgiti samasse sõna alla. Järgmine lahter jne. Kui kogu rida sai kontrollitud, liitsid mängijad selle rea tulemuse punktid kokku, summa jaoks oli paremal veel üks lahter. Seejärel nimetas järgmine mängija uue tähe, kuni sai lehekülg täis või tüdineti, loeti punktide lõppsumma ja kellel osutus see suurimaks, oli võidumees. Kuna olin palju lugenud, võitsin seda mängu tihti. Mõne tähega oli vähe valikut. Järgmisteks mängudeks sai lausa ette valmistatud, et teaks ikka selliseid asju kirja panna, mille eest terve punkti saab.
11) Sõnamängud
1. Täidan, täidan laeva. – Millega? Vastata tuli kokkuleppeliselt kas sama algustähega nimisõnadega või pidi järgmine sõna algama eelmise sõna lõputähega. Mängisin lapsena kodus (1960-ndad), samuti koolis. Minu lapsed koos meie, s.t. vanematega (1990-ndad). Umbes 1991. aastast meenub, kui meil oli külas sõjaväest tulnud õepoeg. Õhtul voodites enne uinumist, tuba juba pime, mängisime veel viiekesi (vanemad + 3 koolilast) laevade täitmist. Külaline oma asemelt soovis: "Mina ka!" ja siis täitsime laevu kuuekesi, kuni magama jäime.
2. Pii-keel. Õigemini bi-keel, sest iga sõna esimese silbi järel tuli rõhuline bi-silp. Nii kodus kui koolis (1960-ndad), õpetasin ka lastele (1990-ndad) ja lastelastele (2013), kuid need olid veel väikesed (vanim sai 7-aastaseks) ega õppinud uut keelt selgeks.
3. Kiirütlemine. Kokapapa must müts; valge lehma saba musta lehma taga; pagari piparkook – tuli korrata nii kiiresti kui võimalik, kuni segi läks. Neid kuulsin ja võistlesime koolis (Iisaku kool, 1960-ndad).
12) Ringmängud
Peab käima, peab käima; Üks ühte ja kaks ühte; Toa teeksin endal tamme alla; Üksinda kõnnin ma; Me lähme rukist lõikama; Bingo; Kes aias; Riks, raks, rundipumm; Kaks sammu sissepoole; Peremees võtab naise. Neid õpetati Iisaku koolis (1957–1965), mängiti-tantsiti igal koolipeol rahvamajas, koolimajas, internaadilaste pidudel ja koolis vahetundidel. Eriti aktiivne oli neid vahetundidel organiseerima õp. Laine Nimvitski.
1964. a. pioneerilaagris ARTEK õpetati ringmänge:
Aa-rim-šum-šum, aaram-šum-šum, aia-mia-busi-ja, busi-ja (tipiti kätest kinni ringiratast joosta üksteise järel); :,: aariim-šum, aaraam-šum, aia-mia-busi-ja, busi-ja :,: (jaguneti paarideks ja kallistati omavahel 2 korda, siis joosti käevangus ümber endi; siis vahetati ringis koht, nii et iga kord tuli kallistamine uue partneriga). Minule oli selline intiimsus võõras ja hoidusin sellest tantsust kõrvale. Tudengina (1968–1973) kogesin, et see tants oli ka Eestimaale jõudnud.
Veel ringmänge, mida õppisin tudengina: Šooder, Mul on üks tore tädi, Laurentsius, Bugi. Neid mängiti-tantsiti kursuseõhtutel; ühiselamus õhtuti peale loenguid, kui tulid avaramasse koridoriossa kokku omavahel enam-vähem tuttavad ühe teaduskonna tudengid.
13) Karjaste mängud
Karjas käisin umbes 10 suve. Esimestel suvedel (umbes 1957–1959) käisime koos õega ja järgnevad mängud on neist aastatest.
1. Lillekimp. Korjasime lilli, seadsime kimpu ja kui mõlemal valmis, võrdlesime ja põhjendasime lillede valikut ja paigutust. Otsustasime, kummal tuli ilusam, ning seadsime kimbud kuhugi põõsa külge. Enamasti domineeris kimbus üks värv – valisime kas rohkem valgeid, kollaseid või siniseid õisi. Kasutasime ka sõnajalalehti.
2. Uss, uss hammustas. Kordamööda oli üks arst, teine kannatanu. Kannatanu ütles: "Uss, uss hammustas!" Teine laskis näidata, kust hammustati, siis ravis seda kohta, kuidas oskas – teelehega ja kindlasti ka pehme villohaka õisikuga. Meil kasvas neid ühel heinamaal ja see tutt oli nagu pehme paks pintsel, millega haiget kohta tupsutati; võib-olla raviti ka seespidiselt – anti metsmaasikaid süüa.
3. Perenaine ja lehm. Jällegi kehastuti kordamööda. Lehm sõi rohtu – kogus tasku või sülle. Siis perenaine ajas ta koju ja lüpsis selle rohu kõik välja. Lehm rapsis ka lüpsi ajal ja lõi jalaga, siis perenaine riidles: "Seisa paigal!"
4. Perenaine ja hobune. Oldi kordamööda. Perenaine sidus hobuse jalad kammitsasse, et see liiga kaugele ei läheks. Siis pidi hobune, jalad koos, hüppama. Rakendamine oli juba keerulisem, aga eks me teinud seda, mida olime näinud hobusega tehtavat.
5. Perenaine ja kana. Perenaine andis kanale teri. Kana peitis pesa, munes ja kaagutas. Perenaine otsis pesa üles. Siis vahetasime osad.
6. Linnupesa. Valisime õega omaette, millise linnu pesa teeme. Ükskord mängisime seda karjas isegi kolmekesi. Pesakohta tuli varjata ning käituda selle linnuliigi kohaselt. Kui kõigil valmis, hakati otsima ja linnuliiki ära arvama. Võitja oli see, kelle pesa viimasena leiti ja kui ilus pesa tal välja tuli. Seda hindasime üheskoos.
7. Savilindude tegemine. Karjas olles tuli tihti sillal valvata, et loomad parmude-sääskede pärast liiga ruttu koju ei tuleks. Ajaviiteks võtsime jõest sinist savi, lisasime mutihunnikust mulda, nii et sai voolimiseks paras. Sellest olid meil silla käsipuud täis tehtud linde ja nende pesi munadega. Loomi oli savist teha veidi keerulisem – ei seisnud savijalgadel. Vihm leotas nad hunnikusse ja neist tegime jälle uued.
8. Loomade vestmine lepaokstest. Igal kevadel osteti karjasele lihtne taskunuga, kuid nöörist hoolimata oli ta ikka varsti kadunud. Nuga ei teritatud – muidu laps lõikab sõrme. Sai vesta lehmi ja hobuseid põhiliselt. Lehmad olid mustad (koor peal), kirjud või valged (kooritud). Ega meil tegelikult kunagi valget lehma polnud. Mäng käis ikka tegeliku elu järgi. Mõned sead ja vasikad said ka tehtud. Nende loomadega sai taluelu mängida – pulkadest-klotsidest neile lautu-aedu ehitada jne.
9. Putkepillide tegemine. Jäme heinputke vars lõigati noaga viltu läbi ja sealt otsast puhudes tuli vägev vilehääl välja. Eri pikkuse ja jämedusega viled tekitasid erinevaid hääli. Ainult suurest puhumisest läks pea uimaseks.
10. Putkepritsi sai teha, kui putke sõlmekohast väike auk läbi torgata, putkesse vett valada ja seda pulgaga allapoole suruda. Vesi purskas augukesest survega välja.
11. Kivikestest näitus (muuseum). Meie kodu ümbruses ei olnud kive. Kui tee parandamiseks veeti koormate viisi kruusaaugust kruusa, kogusin karjas olles tee peale ühte kohta värvilisi kivikesi üksteise kõrvale, nii et jäi ilus värviline muster. Oleksin tahtnud seda säilitada kauemaks ja kellelegi veel näidata (nagu muuseum).
12. Maja või kodu. Kaugemal kuusikus oli koht, mida õega karjas ikka külastasime, kui sinnakanti juhtusime. Kolm kuuske kasvasid lähestikku (umbes 1,5 m vahet), täisnurga all justkui maja nurgad. Seinteks kahes küljes ning ühtlasi istmeteks olid puunotid, ümberringi pehmed samblamättad. Seal istusime, kuni loomad kaugemale läksid, ja mängisime, et see on meie kodu.
14) Kodu-mängud kodus
1. Õega kahekesi (tema u. 12-aastane, mina u. 7, s.o. umbes 1957. a.) mängisime pööningul minu väikses toas. Kumbki ehitas klotsidest elamise: toad, mööbli ja tited sinna elama. Kui valmis sai, hakkasime mõne titega teisel külas käima, ise jutustades, mis toimub, ja tite asemel kõneldes. Koputamine uksele, teretamine jne.
2. Sauna vundamendil. Saun oli veel ehitamata ja vundamendi (meie ütlesime: kundamendi) platsile oli kasvanud rohi; sinna oli pandud kas põrsas või vasikas. Mina pidin teda seal karjatama ja tõin ka oma tittesid sinna, leidsin tassikilde neile toidunõudeks ja mängisin kodu. Unistasin, et oleks need tited elus, võtaksid sealt sauna tagant selle lepa maha ja ehitaksid sellest endale maja.
3. Tited. Suured tited olid: Loom (nimi tuli sellest: "Tohoh, mis loom see on?") ja Maie. Nemad olid kodumängudes isa ja ema. Veel oli suur titt Krägadi Kusma. Aga tema oli puust, pulga otsas eeslükatav ja kodumängudesse ei kuulunud. Väiksemad tited olid kõik Looma ja Maie lapsed: Maret, Tiiu, Pips, Urve, Virve. Ja veel väiksemad olid Posik (s.t. poisike), Kurkutitt (kuretitt) ja lapitited. Neid viimaseid võis ise teha palju tahes. Oli vaja riidelappi u.1 dm2, nutsak sisse peaks ja niidi või paelaga kinni siduda.
Aga lapitited ei olnud ikka nii ilusad kui päristited.
4. Nööpidega mängimine. Emal oli vineerkarbike (u.1 dm3), mis oli üle poole täis vanadelt riietelt äralõigatud nööpe, kõkse (väiksed trukid), pandlaid. Laotasime õega (u.1955–1960) need kušetile ja seadsime ühesuguseid ritta, kujundades maja e. kodu sisevaated, kumbki eraldi. Toad, mööbel. Ka laut loomadega; vanaaegne pükste pannal näiteks oli vasika aed.
15) Veel mänge kodus
1. Taevatrepp. Mängiti kahe-kolme- või mitmekesi. Okslikul puukepil (kuni 1 m pikk) lõigati oksad ära, nii et igaühest jäi kepi külge paar cm. Alumine ots teritati ning torgati maasse. Igal mängijal oli pikuti poolitatud pulgake (u. 5 cm pikk). Aitas ka ühest pulgast. Kordamööda visati seda üles. Vastavalt sellele, kas pulgapooled kukkusid maha koorimata pooled peale, lõigatud pool peale, või üks nii – teine naa, sai samasugust puukonksukest omav mängija taevatrepil ühe astme ülespoole tõusta. Võitja oli see, kes kõige enne taevasse sai. Kui kaks ühele astmele jõudsid, kukutas tulija eelmise alla ja see pidi otsast algama. Taevast alla tulek käis samuti – kes enne jõuab. Seda mängisime vaid mõne korra, seetõttu on ähmaselt meeles. Võisin olla alles koolieelik.
2. Kapsas. Ka seda mängisime, kui olin alles väike. Vaja läheb vähemalt kolme osalist. Parem, kui on rohkem. „Perenaine“ hoolitseb oma „kapsaste“ eest. Kapsad kükitavad. Tuleb varas, räägib head juttu, juhib perenaise tähelepanu kõrvale ja varastab ükshaaval kapsad. Perenaine läheb otsima, tunneb varga potis oma kapsad lõhna järgi ära ja viib koju tagasi.
Õpetasin seda mängu lastelastele ja see sai neile lemmikmänguks. 3-, 4- ja seitsmeaastased jaotasid enamasti osad nii: vanaema on perenaine, 4-aastane poiss tahtis kogu aeg olla varas, teised olid kapsapead, ja et mäng oleks pikem, pandi kapsapõllule – vaibale – ridadesse ka diivanipadjad kapsasteks (lastega kokku u. 10). Perenaine kastis-rohis ja varas muudkui tuli ja kuulutas: "Vaata, siga lendab!" Kui mäng kippus käest ära minema, võttis perenaine taskust mobla ja rääkis sellega, nagu oleks kutsunud politsei. Järgmises mängus tuli varas ja palus mänguväliselt, et ära ikka politseid kutsu. 7-aastane aga leidis, et see oli äge.
3. Mooramaa kuningas. Mängisime õdedega, kui olin alla 10 aasta vana. Kuningas istus toolil, teised leppisid eemal kokku, mis tööd nad otsivad. Läksid ja teretasid: "Tere, tere, Mooramaa kuningas!" – "Mis te tahate?" – "Otsime tööd!" – "Mis tööd oskate – näidake!" Kui kuningas näitamise järgi töö ära arvas, mõeldi uus töö. Vahetati ka kuningat.
Seda mängisin ka lastelastega (2012–2013), kuid nad ei tea nii palju töid jäljendada, kui mina lapsena teadsin.
4. Keerukuju. Mängisime kodus (see võis olla u. 1960. a. paiku); ka koolis (1960-ndad) ja tudengina (1970-ndad), ka lastelastega 2013. Küllap ka oma lastega u.1985–1990, see pole meeles.
5. Kobras ja luik. Seda nagu oleks kõigepealt mänginud õde, siis mängisime kahekesi ning mängisin ka üksi (u. 1955. a.). Etendasime muinasjuttu või valmi, kuidas kobras usaldab oma kõrvu, luik aga ainult silmi ning langeb seetõttu küti saagiks. Mänguklotsidest (kloppidest) sai kujundatud looklev jõgi, mis kulges ikka voodiserval istuva vanaema eest ka läbi. Oli ju tore, kui tema ka vaatas ja mõne sõnaga mängust osa võttis. Jõe äärde paigutasime ka mõne klotsi püsti – puud-põõsad, mänguasjadest mõne metslooma-linnu, näiteks istuv kipskass kujutas ilvest. Kolmanda jõekäänu taga varitses jahimees, kes siis liiga julge luige lõpuks maha laskis. See oli suurem titt, kes kodumängudes isa oli. Kogu loo käiku ja luige ujumist ning vestlust kopraga sai kogu aeg valjusti seletatud. See oli korduv mäng.
6. Klotsidest (meie ütlesime: kloppidest) ehitamine. Vineerkast klotsidega oli ostetud-kingitud, s.t. poest. Kasti kaanel oli pilt uhketest lossidest, mida neist ehitada. Täpselt samasuguseid ehitada ei õnnestunud, aga väiksemaid oma fantaasia järgi küll. Arvan, et mängisin klotsidega u. 1960. aastani, kui sain 10-seks.
7. Joonistusvõistlus. Kõik neli õde joonistasime ühel teemal – esimest korda, kui olin u. 5-aastane. Teemad olid: seatapp; natüürmort; kevad; postkaardilt ühe näitlejanna portree. Lõpuks hindasime, kelle pilt on parim.
16) Koolis õpitud mänge
Iisaku koolis (1957–1965) õppisin mängima: Telefon; Kass ja hiir; Nuudimäng; Tibu, tibu, ära näita.
Poiste mängudest polnud mul aimu. Ainult rahvastepalli sai koos nendega mängida.
6. Elektroonilistest olen mänginud Tetrist.
7. Täiskasvanuna mängin lastelastega. Keskkoolis (1965–1968) ja tudengina (1968) oli pudelimäng – kelle poole jäi keerutatava pudeli suu, see pidi õigesti vastama kõigile, ka isikliku elu küsimustele.
Lastelastega mängin, mida lapsepõlvest mäletan ja mida mängisin oma lastega (u. 1980–1995): doomino, kabe, male, Reis ümber maailma; nõuka-aegsed lauamängud: Kosmos, Kalapüük, Koolist kojuminek; trips-traps-trull, korsten, kartulikuhi, siga, laevade pommitamine, kapsas, Mooramaa kuningas, Karavinkel.
1. Äraarvamismäng. Üks mängija saadetakse teise tuppa. Ülejäänud lepivad kokku ühe asja, mida ärasaadetu peab tulema ära arvama. Ta esitab küsimusi, aga vastatakse ainult „ei“ või „jaa“. Kui vastus käes, läheb mõni teine.
2. Vanaisa vanad püksid. Seda mängisin ka ise lapsena ja nüüd lapsed ja lapselapsed.
3. Kordamööda joonistamine. Enamasti kahekesi. Kordamööda alustatakse. Esimene joonistab mingi olendi pea, keerab paberiservaga selle kinni, ainult kaela ots jääb näha. Järgmine joonistab edasi ja keerab omakorda paberi kokku, öeldes järgmisele, mis tal edasi tuleb teha. Kui jaladki tehtud, võetakse paber lahti ja imestatakse, mis välja tuli.
4. Ehitamine diivanipatjadest. See meeldib lapselastele eriti. Ehitan neile kandilistest vahtkummpatjadest maju, kuhu nad poevad. Siis on need hobusetallid ja nemad ise hobused. Veel ehitan pika krokodilli, kes teeb suu lahti, ja siis nad poevad suust sisse ja läbivad kogu krokodilli sooltoru. Selle nad mõtlesid ise välja.
8. Võrdlus (kaasaeg ja oma lapsepõlv)
Olin pere noorim laps ja minul juba mänguasju oli – õdedest jäänud. Aga praegu on lastel neid tohutult, kingitakse aina juurde: igaks jõuluks mitu, sünnipäevaks samuti, vahepeal ka. Liiga palju on kirevaid valmisasju, mis lähevad ka liiga ruttu katki. Lapsed ei hooli seetõttu ega hoia neid, kaotavad ega otsi üles.
Minu lapsepõlves olid lihtsamad mänguasjad ning vastupidavamad. Lihtsalt asju sai kasutada mitme mängu juures erinevate objektidena. See arendas fantaasiat paremini.
Vanematel ei olnud aega lastega mängida ja nad pidid ise oma aega sisustama. Praegu mõni laps ei oskagi üksi mängida, vaid nõuab kogu aeg tähelepanu.
Minu mänguasjade hulgas polnud masinaid rohkem kui üks kellegi omatehtud puust auto. Aga olime ka tütarlapsed.
Minu lastel – 3 poissi – oli ka juba konstruktori-komplekte. Neile sai ostetud arendavaid mänge, millega sai midagi teha – lahendada, pead murda. Jõe ääres oli poistel igal oma saar, kodu (u. 1990–1995).
Minu lapsepõlvemängud olid seotud loomade ja koduga. Praegu on loomapidamist vähe, laps ju jäljendab, mida näeb. Poistel on põhiliselt traktorid-autod, ka ehitus. Hea leiutis on neile Lego-ehitus ja pusled.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin maal ühes vanas Lääne-Virumaa külas/alevikus – Haljalas. Peamine mänguaeg jäi 1950-ndate aastate lõppu ja 1960-ndate algusesse.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Arvan, et mängimiseks oli aega piisavalt, kuigi maalapsena oli ka väikeseid töökohustusi, mida tuli iga päev teha (peenarde rohimine, marjade korjamine, õdedega graafiku alusel toidunõude pesemine, poes käimine jms).
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Õdedega mängimine, hiljem juba lugemine ja käsitöö.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Oli suur koduõu, ka mängisime suvel palju naabrite õues (samaealised lapsed), osa tegevusi toimus lähedal heinamaal, oja ääres, kuusetukas; toas oli oma nukunurk.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis vahetunni ajal sel ajal jalutati, kevaditi ja sügiseti soojade ilmadega võis ka õues olla, vahel mängiti palli, tüdrukud keksu, pärast tunde peamiselt rahvaste palli. Koondustel-pidudel mängiti „Me lähme rukist lõikama“, „Kaks sammu sissepoole“, „Meil on üks tore tädi“, „Rits-rats rundibumm“ jne. 1960-ndate aastate koolielu juurde kuulusid ka luuremängud.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Varases lapsepõlves mängiti peaaegu ju kogu aeg, koolilapsena tuli osa aega pühendada kodutööde tegemisele, vanemate abistamisele, kuid jäi ka mänguaega.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Eelkoolieas mängisin koos oma kahe õega, mängisime palju nukkudega, igasuguseid lauamänge – nii ostetud kui ka lihtsalt paberi-pliiatsi abil – mängis meiega koos ema. Olime väga väikeste vanusevahedega (vanema ja noorema vahe 3 aastat), nii et sobisime koos mängima. Mängusõpradeks olid kaks samaealist naabritüdrukut ning paar poissi lähiümbrusest, nendega mängisime algkoolieas ja hiljemgi.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Mänguseltskond ja sõpruskond kattusid. Saime kokku iga päev: küll koolis, pärast tunde koduümbruses. Suvel mängisime pallimänge („Mädamuna“, „Pallikool“), mängisime „Kodu“, ehitasime nn onni, kujundasime selle ümbrust (kaevasime vana paja maasse, tõime ojast vett ning veetaimi ning konnakulleseid ning jälgisime nende kasvamist), matkasime lähiümbruses. Mängisime „Tigedat koera“, prii-peitust.
Oli loomade-lindude (hiired, mutid, väikesed linnud) surnuaed. Mäletan ühe pääsukese matuseid: karbist pehmendustega kirst, hauale rist jms.
Talvel suusatasime, uisutasime, tihti sõitsime lihtsalt soome kelguga, mängisime lauatennist (kodus keldrikorrusel oli mängulaud olemas).
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Enamasti olid meie mänguseltskonnas tüdrukud, vahel lubasime ka poistel kampa tulla. Meenub lugu, kus noorem õde nii kaua ühte poissi õrritas, kuni too pool vihmaussi alla neelas. Eri rahvuste küsimust sel ajal maal ei olnud.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Mäletan, et tahtsime oma onni poiste ees saladuses hoida, tegime ukselävele liivariba, et kutsumata külaliste jäljed kohe näha oleks. Ei mäleta, kas kedagi nii ka tabasime, kuid mingi konflikt õhus oli. Kord tõi naabritüdruk väikese tühjakssaanud äädikapudeliga koduõlut onni, aga naabriema sattus ka just tulema, pudel lendas kuhugi nurka – arvasime, et peame seda varjama, aga suurt probleemi ei tulnud. Oma mänguseltskonnale (mina ja kaks õde ning naabri kaks tüdrukut) panime nime „Sõprus“, pidasime oma tegevuse kohta päevikut.
Õdedega läks vahel riiuks ka – kuni küünistamise ja tutistamiseni välja.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Meie ema mängis koos meiega väga palju. Mängisime paberi peal „Korstnapühkijat“, „Siga“, „Laevade pommitamist“, üks lemmikmänge oli „Inimene-loom“-mäng, nii meie seda nimetasime; mängisime koos emaga veel „Kop-kop!“-mängu, homonüümide äraarvamist, „Kingi“-mängu, „Soovide“-mängu. Lapsepõlvemängud olid muidugi ka „Vanaisa vanad püksid“ või „Lehmasaba“, samuti „Siga lendab“. Mängisime kabet, lauamänge „Reis ümber maailma“, „Tsirkus“ jne. Mängisime „Täidan-täidan laeva“. Vanematele, eriti vanaemale-vanaisale korraldasime kontserte ja etendusi, mängisime nn prouat, s.t oli üks kapike, kus olid ema need kleidid, mida ta enam ei kandnud, panime need selga ning kontsakingad jalga ning proua mängimine võis alata.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Ei mäleta, et oleksin midagi üksi mänginud.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Ei mäleta täpselt, kodus ilmselt kuidagi sujuvalt, pühapäeviti hakati lauamänge mängima ilmselt ema initsiatiivil, sõpradega kohtudes lepiti lihtsalt kokku, mida mängida.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Peitusmängus selgus lugeja mingi liisusalmi abil. Vahel lepiti kokku, oli ka vabatahtlikke.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Näiteks „Iisik-siisik, sihkel-mihkel, vabaduse Valter, kulter-kalter, mina olen prii“ või „Üks helevalge tuvi“ või „Punaste pükstega politsei“ jms. Kõige rohkem kasutasime esimest peitusmängu alustamiseks.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
„Mädamuna“ – seisti ringis, keegi viskas palli õhku ja hüüdis kellegi nime, kes püüdis palli, ülejäänud jooksid laiali. Saanud palli kätte, hüüdis ta „Stopp!“ Palliga mängija pidi valima ühe mängija, kelleni tuli minna teatud arv samme kas tibukõnnil (tillukesed sammud), kukekõnnil (pikad sammud) ja viskama palli valitud mängijale pihta, kes oli uus „mädamuna“, kõik kordus. Mängiti suvel õues.
„Pallikool“ – mängiti vastu maja ust või seina, tuli palliga igasuguseid trikke sooritada; järgmine mängija sai alustada, kui eelmisel läks midagi segi. Mängiti kodus või koos naabrilastega nende õues.
„Siga“ – kaks mängijat viskasid teineteisele palli, kes maha pillas, sai vastavalt ühe tähe sõnast „siga“, kuni sõna oli lõpuks valmis ja vähemosav mängija kaotanud. Mängiti suviti õues.
Prii-peitus: salmi lugemisega määrati püüdja, priiks löödi naabrimaja uksele, peidupaikadeks aed ja õu, kinnipüütu oli järgmine lugeja (loeti kas 50-ni või 100-ni, püüdja hüüdis: „Tulen!“). Priiks löödi sõnadega: „Uka-uka, mina prii.“ Suvine õuemäng.
„Tagumine paar välja“ – traditsiooniliselt, klassiüritustel, nagu ka „Pikka nina“, „Üks üleliigne“: toolid ringis, aga üks tool vähem kui mängijaid, kõik liiguvad ümber toolide ning mängujuhi märguande peale peavad istuma (märguandeks võib olla ka katkenud muusika). Ilmajäänu läheb mängust välja ning ära võetakse ka üks tool. Neid mänge mängiti tavaliselt koolis klassiõhtul või sünnipäevadel, kui oli suurem seltskond.
„Keerukuju“ – mängijad keerutavad end ringiratast, üks mängijatest, kes ei keeruta, hüüab mingil ajal „Stopp!“ ning kõik peavad tarduma paigale; mängija, kes ei ole kuju, püüab kedagi naerma ajada ning kedagi liigutama saada – kes liigutab, ei saa enam kuju teha ning mäng algab uuesti. Suvine õuemäng.
„Tige koer“ – keegi oli tige koer, hoidis posti külge seotud köiest kinni, teised mängijad pidid nii läbi saama, et tige koer neid kinni ei püüa; keda kinni püüti, oli uus koer.
Mängisime suvel oma õdedega kodus. Nagu ka mängu, tingliku nimega „Venelased“: istusime kivist aiapostide otsa, tavaliselt püüdsime natuke maskeeruda (näiteks sukkpükstest patsid pähe vms) ja hakkasime omavahel pudikeeles rääkima, pidades end venelasteks (vene keelt ju veel eelkoolieas ei osanud). Küll aga rääkisime vahel pi-keeles.
Keksumängu mitmed variandid, päris täpselt ei mäleta enam.
Pandilunastamist oli, aga ei mäleta, millise mängu puhul. Panti pidi pärast lunastama ning midagi tegema (tantsima, laulma, sõpra kallistama-suudlema, kükke tegema jms).
Kaardimängudest mängisime „Viit lehte“, „Linnade põletamist“ jm tuntud mänge.
„Tipi, tipi, ära näita“ – mängijad istusid rivis ning üks mängijatest püüdis poetada kas paberkuuli, nööbi vms teistele kooshoitud pihku, korrates iga mängija juures: „Tipi-tipi, ära näita,“ ning kellelegi peidetava eseme pihku panna. Äraarvaja pidi minema mängijate rivi juurde ning lööma kokkusurutud sõrmed lahti ning leidma peidetud eseme. Kui arvas õigesti, sai rivisse istuda ning uueks arvajaks sai see mängija, kelle peos peidetud ese oli. Kui ei arvanud, pidi edasi jääma arvajaks. Mängiti klassiõhtutel, sünnipäevadel.
„Telefon“ – mängijad on reas ning mängujuht sosistab esimesele mingi sõna, mida hakatakse rivis edasi ütlema, rivi lõppu jõudes on enamasti sõnast või lausest saanud hoopis midagi muud, vahel ajasid mõned mängijad meelega sõna kohe sassi. Mängiti klassiõhtutel, sünnipäevadel, aga ka oma mänguseltskonnas.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
„Korstnapühkija“ – paberile joonistati maja, korsten, redel, kõrvale tabel. Tavaliselt mängiti kahekesi ja tabeli lahtreid tehti kaks, aga võis ka rohkem mängijaid olla, siis oli lahtreid vastavalt mängijate arvule, tabeli pikkuseks kokkuleppel kas 10 või 12 lahtrit. Üks mängijatest peitis nööbi vm väikese eseme selja taga ühte pihku, sirutas käed ette ja järgmine pidi arvama, kummas käes ese on. Kui arvas õigesti, sai tabelisse plussi, kui ei arvanud õigesti, plussi ei saanud. Mängiti niikaua, kuni üks mängijatest sai kõikidesse lahtritesse plussid. Teised jätkasid. See, kellel jäi lahtreid tühjaks, oli korstnapühkija, vastavalt tühjaks jäänud ruutude arvule kas kaks, kolm vms aastat. Ning joonistati korstnapühkija maja katusele. Seda tegi tavaliselt ema.
,„Siga“: sõnade äraarvamise mäng, paberile kirjutas mängujuht sõna esimese ja viimase tähe, vahele punktiiri. Mängijad hakkasid kordamööda tähti pakkuma, kus iga valesti öeldud täht andis ühe osa seast (joonistati saba, siis jalg, silm, kõrvad jne). Kaotas see, kelle siga kõige enne valmis sai. Mängisime kodus emaga. Tänapäeval levinud ka „Poomise“ variandina.
„Laevade pommitamine“ – traditsioonilised reeglid, mängisime kodus õdedega.
Üks lemmikmänge oli „Inimene-loom“-mäng, nii meie seda nimetasime: iga mängija joonis paberilehe vastavalt kokku lepitud lahtrite arvuga, lahtrite pealkirjad lepiti kokku, need võisid olla näiteks inimese nimi, loom, lind, riik jms. Üks mängija luges tähestikku ning mängujuhi „Stopp!“ peale ütles, mis täheni on jõudnud. Kui see oli näiteks „L“, siis kõik nõutud märksõnad pidid algama just selle tähega. Kui esimene mängija lõpetas, siis asuti kontrollima. Kui kokkulangevusi ei olnud, said kõik kümme punkti; kui kellelgi langes teisega midagi kokku, siis viis punkti. Võitis enam punkte saanu. Mäletan siiani, kuidas noorem õde pakkus kord t-tähega loomaks tuglast.
Muuseas, mängin praegugi koolis veerandi lõputundidel seda mängu, suuremate klasside puhul võetakse osalejad rühmadeks kokku, ka tänapäeva õpilastele meeldib.
Kodus mängisime koos emaga veel „Kop-kop!“-mängu: keegi läks ukse taha, tuli ja koputas ning palus öömaja, kirjeldades ennast kui mingit looma. Teised pidid küsimuste abiga välja selgitama, millise loomaga on tegemist. Kui loom oli ära arvatud, siis lubati tal kusagile öömajale pugeda (kapi taha, tooli alla jne).
Mängisime homonüümide äraarvamise mängu: mängijad jagunesid kahte rühma, üks rühm mõtles näiteks tindi kui kirjutusvedeliku peale, teine tindile kui kalale ning üks mängijatest, kes ei teadnud kokkulepitud sõna, pidi küsimuste abiga sõna ära arvama.
Mängisime „Kingi“-mängu: seltskond istub ringis, vasakule naabrile öeldakse kingitus, paremale sosistatakse kõrva, mida kingiga teha. Pärast mängujuht küsib igaühelt ning nalja saab, kui näiteks kullast süda tuleb ära süüa või jalga panna jne. Teine analoogne mäng on „Soovide“-mäng: ühele naabrile öeldakse sosinal inimese nimi, keda kõik seltskonnas tunnevad, võib olla ka tuntud poliitik, laulja, sportlane jne, ning teisele naabrile mingi soov, aforism, vanasõna vms. Oleneb mängujuhi osavusest, kui huvitavaks mäng kujuneb, sest mängujuht peab nüüd küsima, mida see isik näiteks soovib oma sõpradele uusaasta hommikul vms ning mängija peab ütlema nüüd vanasõna, soovi jne, mis talle öeldi. Viimati mängisin neid mänge teisel jõulupühal 2013, kui meie suure pere neli põlvkonda koos olid.
Kuid lapsepõlvemängud olid muidugi ka „Vanaisa vanad püksid“ või „Lehmasaba“, samuti „Siga lendab“. Mängisime kabet, lauamänge „Reis ümber maailma“, „Tsirkus“ jne.
Mängisime „Täidan-täidan laeva“: palli veeretatakse ühelt mängijalt teisele ning öeldakse, mis on laeva lastiks, tavaliselt valitakse ka mingi täht, mis peab olema lastiks oleva kauba esitäheks, näiteks „a“: apelsinid, ahvid, aprikoosid jne.
Küllap mängis ema minu titeeas väikelaste hüpitusmänge, kuid ema järgi olen seda teinud oma laste ja lastelastega. Kõigile on teatud eas meeldinud „Kuts läheb karja“, „Tii-tii tihane“, kringli tegemine (sõtkumine, rosinate panek ajab iga väikelast naerma), kaku veeretamine kätega ja laul „Veere-veere kokku, meie teeme kakku, sili sealihaga, katsu kanamunaga“ jne, „Kõdide kodu“ otsimise mäng (need elavad tavaliselt kaenla all või põlve otsas) või „Kass läheb keldrisse“ (näppudega liigutakse mööda külge lapse kaenlaaluse poole ning leitakse koorepotid just kaenla alt – ja on hirmus kõdi!). Samuti meeldib põlvedel hüpitamine „Sõit-sõit linna“ lauluga.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Mängisime õdedega muidugi „Kodu“, oli nukunurk, meil oli palju nukke, alates poolemeetrilistest Tiiust, Marest ja Mallest ning lõpetades noorema õe kummist neegritüdrukuga. Onu, kellel omal lapsi ei olnud, kinkis igaks nääriks kõigile kolmele ühesugused nukud. Hästi on meelde jäänud sametriietega nukk-klounid. Oma viimase nuku sain 8. klassi lõpetamise kevadel, sellega küll enam ei mänginud, kuid alles on siiani, nagu ka kaheaastaseks sünnipäevaks saadud plüüsist karu, mille isa saatis Kroonlinnast, kus teenis aega mereväes. Ühel õel oli armas karvane mänguahv Nilsson ning noorimal õel hulk karusid, üks eriti väike armas toodud Berliinist, kuldse krooniga. Ja eks nukkudega sai mängida igasuguseid mänge: sööta, riietada, ise riideid õmmelda, oma esimesed sokid kudusin vanaema juhendamisel just oma suurele nukule Tiiule. Mängisime ka paberist nukkudega ning joonistasime ise neile riideid. Keetsime nukkudele süüa: kui ema suviti keldrikorrusel pliidi alla tule tegi ja pesu pesi, siis sättisime oma nukupotid pliidiservale ja tegime tõelist suppi.
Mäletan selgesti üht karget talvepäeva, päike paistis läbi jäälilledes akna tuppa, kiirtevihus keerlesid üksikud tolmukübemed, kõik oli väga vaikne ja rahulik, vanaemagi vist tegi lõunauinakut, istusin nukunurgas ning imetlesin kaunistuseks pandud „lillepotte“ – nimelt oli vanaema porgandeid puhastades andnud otsad, kuhu olid juba õrnad rohelised lehed kasvama hakanud, just meile nukutoa kaunistuseks. Koolis ma veel ei käinud.
Kadestasime kõige noorema õe fajansist uhket nukuserviisi. Sai ka ise nukumööblit teha, puuklotsidest lauad-toolid, naeltest jalad alla, ka esimene kogemus haamriga sõrme pihta löömisest on sealt pärit.
Loomulikult mängisime poodi, arsti, kuid kõige rohkem küll vist kooli (ema oli õpetaja). Et olin õdedest kõige vanem, siis tahtsin ikka olla õpetaja. Fantaasiamängude rubriiki kuulub ka eespool kirjeldatud proua-mäng või teatri-kontserdi tegemine.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Poiste mänge oma lapsepõlveeast ei oska kirjeldada. Hiljem kooliea mänge, mis eespool kirjeldatud, mängiti koos, ka pallimänge, peitust jms. Kodus ei mäleta, et oleks autosid olnud rohkem kui nooremal õel uhke helesinine Volga. Küll oli pedaalidega vändatav hobune.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Arvutit kasutan töö eesmärgil, ei mängi. Sama kehtib telefoni kohta. Arvuti tuli mu ellu 1990-ndate lõpuaastatel, mobiiltelefoni muretsesid lapsed alles 2000-ndate keskel, ise selle järele vajadust ei tundnud, nüüd kasutan küll, kuid mitte mängimiseks.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Videomänge ei ole mänginud. Küll jälginud kõrvalt lapselapsi.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Arvutimänge pole mänginud, vahel harva lastega või lastelastega kaardimänge, „Aliast“, samuti uuemaid lauamänge, kabet. Perekondlikel kokkusaamistel lapsepõlve äraarvamismänge, mis eespool kirjeldatud, lapselastega vastavalt eale kas väikelaste mänge, fantaasiamänge (ümberkehastumised koeraks-kassiks, rebaselapseks jne ning süžeelised mängud), loomade teatrit, kohvikut, poodi, ka autodega süžeelisi mänge (lapselapsed on poisid): tulekusutamine, võidusõit, talutööd ja metsatööd masinatega jms.
Minu lapsepõlvemängud
Olen sündinud 1957. aastal ja kasvanud Haapsalus. Elasime väikses hoovimajas Komsomoli tänaval, mis asus Aafrika ranna ja lossipargi lähedal. Nii et mängumaa kulges õuest randa või siis õuest lossiparki. Lasteaias käisin ainult ühe aasta ja kuna mulle seal eriti ei meeldinud, siis ma jäin vanaemaga koju. Mängimiseks aega jagus küllaga. Meie naabrimajas elas minuvanune tüdruk, kelle ema oli venelane ja isa eestlane. Temaga sai mängitud tüdrukute mänge (kodu, arsti jne.)
Kui ma sain 5-aastaseks, kinkis tädi mulle saksa nukubeebi. See oli nii ilus ja armas! Seljas roosad beebirõivad, peas väike roosa mütsike, ja kui pöörasin nukku, kostis: "Mamma!" Suus oli kaks hammast ja ta lõhnas imehästi. Niikaua, kui suured inimesed teises toas pidutsesid, otsustasin mängida hambaarsti. Kui vanaema natukese aja pärast vaatama tuli, oli nukul juba palju parem, sest ma tõmbasin ühe hamba välja ja ta ei öelnud enam "Mamma!". See nukk on praegugi alles ja kaunistab diivanit. Selle nukuga on mänginud minu poeg, tütar ja pojapoeg.
Minu tädi ja vanaema sugulased elasid Tallinnas. Nii oli sealt pärit eestiaegne vitstest punutud nukuvanker (kahjuks see ei ole säilinud) ja plüüsist väike pruun mängukaru (minu kaisukaru), mis on tänini hästi säilinud. Mul oli roosast plastmassist nukumööbel, mis koosnes lauast, kahest tugitoolist ja peeglist.
Eriti uhke oli saksa portselanist nukuserviis. Seal oli supitirin, taldrikud, vaagnad, tassid ja kannud. Nendega ma mängisin harva, sest vanaema kartis, et ma lõhun need kiiresti ära. See serviis on praegugi pööningul kohvris, oodates väikest mängijat.
Igapäevaseks mängimiseks olid mul platsmassist nukunõud. Veel mäletan ma sellest ajast paberist nukke (poiss ja tüdruk). Karbis oli nende riiete garderoob (alates talveriietest ja lõpetades suveriietega).
Armsaks mänguasjaks oli mulle nukk nimega Priit. Tal oli kummist pea ja riidest täistopitud keha. Ta nägi välja peaaegu nagu Sipsik, aga ometi oli ta poiss – nukk Priit – ning ma tean kindlalt, et ta rääkis minuga, kui teised pealt ei kuulanud.
Väiksena ei osanud ma kaua aega ütelda „r“-tähte. Ema ja vanaema lubasid mulle osta rongi, kui ma tähe selgeks saan. Ühel päeval, kui olime linnas, nägin poe aknal oma kallist rongi, ütlesin: "Ema, palun osta mulle RONG!" See tuli põristades ja kogu oma ülejäänud elu põristan „r“-i edasi. Rongi ma sain – see oli puidust tehtud ning ma võisin tundide kaupa sellega mängida.
Kui ma sain 6-aastaseks, kingiti mulle puidust konstruktor. Vaat see oli mäng! Sai ehitada terveid linnu, külasid või kolhoose. Seal oli puid ja põõsaid ja loomalautu jne. Seda sai mängitud üksi, naabritüdrukuga või Tallinnast tulnud onupoja ja onutütrega.
Vanasti asus prügimägi praeguses Krahviaias lossi lähedal. See oli meie Aarete saar. Sõbrannaga korraldasime sinna mitmeid retki. Sõjasaagiks sain sealt portselanist teekannu ja PUNASE KLAASIKILLU. Me olime lummatud, sest läbi värvilise klaasi avanes meile uus muinasjutuline maailm.
Suvel oli lapsi õu täis, sest peale minu ja naabritüdruku elas naabrimajas veel kaks poissi. Nad olid meist suuremad, aga vahetevahel lõid nemadki meie mängudes kaasa. Kogu suveks tulid Haapsallu kaks onupoega ja onutütar. Nendest suvedest on meeles takjasõda, luurekas, pallimängud.
Hommik algas jooksuga randa ujuma, siis sööma ja mängima. Kuuride vahel kasvas palju takjaid. Iga laps korjas sealt oma laskemoona ja sõda võis alata. Kaotajaks oli see laps, kelle riietelt ja juustelt leiti kõige rohkem takjanuppe. Eriti valuline oli see naabritüdrukule, kellel olid pikad juuksed. Sageli jooksis ta nuttes koju ema juurde.
Luurekad olid põnevad. Meil oli üks lipp, mis ära peideti. Meeskondi oli kaks ja alatasa oli see häda, et mind kui pesamuna ei tahetud kampa võtta. Suure mangumise peale lõpuks ikka võeti, sest ma pääsesin igast väiksemast praost läbi. Kõige vingem oli luurekat mängida äikese ajal. Ümberringi kõmises ja välkus – oli nagu päris sõda. Ainult suur vihm peletas meid õuest.
Pallimängudest oli esikohal jalgpall. Mina olin oma võistkonna väravavaht, kuigi tahtsin olla kesktormaja, aga vanem onupoeg ei lubanud ja teda austasid kõik. Ainult ükskord ei pidanud ma vastu ning tormasin väravast väljakule. Ma sain palli viivu isegi puudutada, enne kui teise meeskonna poiss mu lihtsalt kõrvale lükkas ja palli meie väravasse lõi. Onupoeg riidles minuga, mina töinasin. Ta ütles, et ei võta enam kunagi mind väravavahiks, sest jalgpall pole mõeldud plikadele. Mitu mängu pidin olema platsi ääres, kuni lõpuks minu peale halastati.
Veel mängisime rahvastepalli ja mädamuna. Kui mu mälu ei peta, siis mädamuna reeglid olid sellised: üks lastest viskab palli kõrgele õhku ja hüüab kellegi nime, näiteks: „Maie!“ Maie püüab palli kinni ja ütleb: „Stopp!“ Mängijad ei tohi enam joosta, vaid on paigal. Palliga mängija valib enda jaoks kõige lähemal oleva lapse, tõmbab kingavarbaga joone ja teeb kolm hüpet ning viskab palli seisva mängija suunas. Kui see ei suuda palli püüda, on tema "mädamuna" ja ta peab palli uuesti mängu panema (seekord ilma nimeta, sest ta on mädamuna). Kui mängija on palli kinni püüdnud, hõikab ta palli üles visates juba kellegi teise lapse nime.
Kuna olin pisike ja nääpsuke, siis lemmikmänguks oli ka peitusemäng. Olin paljudes mängudes võidumees, kes joostes kuuriseinale patsutas ja lausus: "Uka, uka, mina prii!" Mäng algas salmi lugemisega. Neid oli kaks:
1) Üks valge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Ütle, mitu seppa seda peavad parandama.
Ütle sina, väike tatinina!
See, kes jäi "tatininaks", pidi hakkama teisi lapsi otsima, lugedes kinnisilmi kahekümneni.
2) Punaste pükstega politsei,
ütles mulle: "Idii damoi!"
Mina ei mõistnud seda keelt.
Pöörasin selja ja näitasin keelt.
Kui ilmad olid vihmased, siis mängisime lauamänge („Reis ümber maailma“, „Lend Kuule“, „Tsirkus“, „Suusaretk“ või „Kirbumäng“). Sageli mängis lauamänge ka vanaema ja siis sai alati nalja. Vanaema läks hasarti ja süüdistas onutütart, et see teeb sohki. Mina ei saanud aru, mida see „sohk“ tähendab. Eks siis teised seletasid mulle. Kõik need mängud said mängitud aastatel 1962–1966.
1966. aasta suvel kolisime vanaemaga uude kohta, mis asus Komsomoli tänava lõpus. Maha jäid endised mängukaaslased ja armas koduhoov. 1967. aasta suvel olin paar nädalat Metsapoole pioneerilaagris, mis asus Läti lähedal. Seal toimus esimene öine häire, mis oli väga põnev. Röövitud oli meie lemmikkasvataja. Tänu suuremate kaasabile leidsime oma kasvataja pimedast metsast üles. Veel meenub laagrist üksteise pasteerimine. See tähendas seda, et kui kõik magasid, võtsid oma hambapastatuubi ja tegid naabrile mõnusa näomaalingu. Oli ka juhuseid, kus pasta sattus juustesse ja hommikul võis kuulda korralikku hädakisa kannatanult.
1968. aasta sügisel sai minu uueks kooliks Haapsalu I Keskkool. Sain tuttavaks oma klassi mõne tüdrukuga. Meist moodustus 5-liikmeline seltskond, kellega koos sai nii mõndagi põnevat mängida. Koolis, vahetundide ajal, olime pioneeride toas. Sinna oli toodud uus lauamäng (jalgpall – puust keeratavate mängijatega). Pidime peale passima, sest mängida-tahtjaid oli palju ja alati toimus seal ka rüselusi. Poisse oli alati rohkem ja nende jõud käis meist lihtsalt üle.
Kui tunnid läbi said, mängisime sageli võimlas. Trükist oli ilmunud A. Lindgreni "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist." Olime kõik selle raamatu fännid ja kujutasime oma raamatukangelasi mängus ette. Meil käis oma Punaste ja Valgete Rooside sõda. Mul ei õnnestunud kunagi olla Kalle Blomkvist. Lihtsalt loosiga ei vedanud. Sain endale Sixteni rolli – ega see ka päris vilets ei olnud. Võimlemismattidest tegime omale peakorteri, meil oli ka oma Suurmõmmik, mille eest võidelda. Sellest mängust on meelde jäänud ülima põlgusega öeldud lause: "Oo, Valge Täi, sinna majja käi!"
Mõnikord mängisime garaažide vahel "Mary Poppinsit". Ka see mäng oli ülimalt populaarne ja tekitas vaidlusi, sest Mary Poppins sai olla ainult üks meist. Vahel harva tulime tagasi nukkude juurde. Nendega sai mängitud ühe tüdruku juures pööningul.
Televiisorist tuli palju sõjafilme ja ka need olid meie mängudes kajastatud. Lepa tänava lõpus asus sel ajal lammaste karjamaa ja küün, kus hoiti heinu. Ehitasime sinna heinte sisse käigud ja staabi. Olime partisanid, kes jälgisid vaenlast oma salajasest peidupaigast. Asi lõppes aga meile üsna kurvalt, sest keegi oli tulnud lammastele heina võtma, aga vajus meie tehtud salakäiku ja pidi ennast vigaseks kukkuma. Ümberkaudsed elanikud teadsid, et see on minu kätetöö ja meil keelati rangelt isegi läheneda küünile.
Koolivaheajal käisid vahel Haapsalus nii onupoeg kui onutütar. Olime juba suuremad ja lauamänge enam nii väga ei mänginud. Peamisteks mängudeks said kabe ja kaardimäng. Vanaema ja meie pidasime lausa turniire. Kaardimängus oli vanaema kibe käsi ja ülimalt hasartne. Sageli läksime riidu või lõppes mõni mäng lausa nutuga. Lemmikmäng oli mul kaardimängudest "Perekonna tola". Veel mängisime "Paaris turakat", "Botkitnoid", "Linnade põletamist" ja "Bismarckit." See viimane oli lausa teadus, mis õpetas mõtlema.
Peale selle sai nii koolis kui ka kodus mängitud "Laevade pommitamist". Ruudulisel lehel on joonistatud kast, kus on märgitud külgedele tähed ja numbrid. [JOONIS] Kasti sees on laevad (ühe-, kahe- või kolmekohalised). Mängija küsib tähe ja numbri kombinatsiooni. Näiteks „a1“. On tabamus ja öeldakse: "Pihtas ja põhjas!" ning värvitakse ruut ära. Võitjaks saab see mängija, kes laseb kõik laevad põhja.
Sugulastega sai mängitud ka kopkamängu. Selleks oli vaja väikest taskukammi ja 1-või 2-kopikalist. Kammi servaga vajutati kopikat, püüdes tabada 5-, 10- või 20-kopikalist. Võitja pidi aga raha alati vanaemale tagasi andma.
Sünnipäevaks oli mulle kingitud lotomäng. See koosnes õhukesest papist tehtud mängukaartidest, mille peal olid numbrid ja kott puust numbritünnidega. Mängujuht võttis kotist tünni ja ütles numbri. Võitjaks sai see, kes oma lehe kõige kiiremini numbritünnidest täis sai.
I korrusel elas kaks poissi. Kui neil oli väga igav, siis kutsusid nad mind enda juurde mängima. Põhiliseks mänguks oli jalgpall (metallist mängijatega ja kuul oli jalgpalliks). Iga mängija oli vedruga ja tuli omada käteosavust ja tunnetust, et teha sööt õiges suunas.
Nende mängude periood hõlmab aastaid 1967–1971. Ja siis saabus üleminekuiga, kus mängud ja mängumaa libisesid minevikku ja ees terendas mäng „Täiskasvanuks saamine“.
Oma lastega olen mänginud lauamängu "Reis ümber maailma" 1990-ndate aastate keskpaiku ja ka natuke kaarte. Aga need emotsioonid ei olnud enam nii kirevad, kui lapsepõlves vanaemaga mängides. Ainult oma viieaastase lapselapsega olen taas pöördunud lapsepõlve mängudemaale. Mängin temaga trollide-kollide mängu (tekk on koobas, vanaema on troll-koll ja lapselaps on trolli vang). See mäng on täis hasarti, kartust ja põnevust. Vahel arvan, et teen lapsele liiga, aga poiss tuleb siis kavala näoga ja ütleb: "Vanaema, mängime trollimängu! Eks!" Ja muidugi jalgpall meie kahe vahel. Ning taas olen ma väravavaht ja kesktormajaks 5-aastane Gregor.
Praeguses kiires ja tehniliselt modernses maailmas on kindlasti omad mängud. Ma usun, et ka tänapäeva lapsed mängivad sama fantaasiarikkalt ja huvitavaid mänge kui meie omal ajal. Jah, võib-olla ei saa iga laps taguda hoovis palli või mängida mõnda muud huvitavat mängu, sest ta elab magalarajoonis. Kuid ma arvan H. Männi luuletuse "Muinasjutujänesed" sõnadega…
_ " _
Oma jänestega käisin läbi kõik kauged maad,
tegin kaasa kõik seiklused
kuumas Aafrikas
kollasel Hiinamaal
minevikus ja tulevikus.
_ " _
Aga jänesed elavad laste juures edasi.
Ma ei näe, aga tean seda,
ma ei kuule, aga aiman seda,
sest lapsed ei saa ju üksi
nii rõkatavalt naerda ja kilgata.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin maal, Jõgeva lähedal, Jõgeva Sordiaretusjaamas. Elasime kahekorruselises nelja korteriga ilusas puumajas. Maja ligidal voolas jõgi, õigemini kaks jõeharu ja nendevahelisel saarel kasvasingi üles. Ümberringi olid külarahva aiamaad ja mitmed kaunid iluaiad. Meil omalgi oli suur iluaed ja tilluke aiamaja ning klaasist kasvuhoone. Läheduses asus mõisapark, vana mõis ja selle juurde kuuluvad moonakamajad. Nendes elas hulga lastega peresid. Ligiduses olid veel majad, kus paiknesid sordiaretajate tööruumid, viljakuivati, linala, paar puust garaaži, puukuurid, suur keldrimägi. Väga korralikult oli hooldatud kogu ümbrus – niidetud muruplatsid, liivatatud teerajad, pügatud hekid. Kaugemal olid katsepõllud, suur laut, karjakoplid. Mets jäi paari-kolme kilomeetri kaugusele.
Allpool kirjeldatud mängude meenutamisel oli suureks abiks minust kolm aastat vanem õde Tiiu. Nimelt pani ta juba 1989. aastal kirja hulga lapsepõlvemänge ja tema märkmete järgi oli palju lihtsam kogu seda vahvat aega meenutada.
1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)?
Mängimiseks oli vaba aega piisavalt. Suvel käisime katsepõldudel tööl, õhtud ja nädalavahetused olid aga vabad. Pärast kooli jäi samuti hulga vaba aega. Nooremana, vast nii kaheteistkümnenda eluaastani, töötasime suviti neli tundi päevas, hiljem lubati juba pikemalt olla.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Koolist ja tööst vabal ajal meeldis lugeda, jalgrattaga sõita, suusatada, uisutada, teiste lastega mängida, käsitööd teha.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Koduõu oli niidetud muruplats, kus oli hea näiteks sulgpalli mängida. Kuna maja juures kasvas hulga puid-põõsaid, sobis see hästi peitusemängudeks. Suurel muruplatsil laborihoone ees mängisime erinevaid liikumismänge. Asfaltteele, mis viis mõisa juurest pargini, oli hea keksu joonistada või rahvastepalli jaoks jooni tõmmata. Pargis olid korvpalli- ja võrkpalliplatsid.
Koduks oli kolmetoaline korter, kus mängisime kõige suuremas toas. Naabrilaste juures käisin harva toas mängimas. Küll tulid nemad sagedasti meie juurde.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis mängisime ainult vahetundide ajal. Peamiselt ilusa ilmaga ja kooli ees platsil. Vahel mängisime kummikeksu ka koridoris, kuid enamasti seda ei lubatud.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Peamiselt mängisime õhtuti pärast tööd ja muidugi nädalavahetustel. Samuti mängisime koolivaheaegadel. Mängisime igal aastaajal, suvel rohkem väljas. Terve suve me tööl ka ei käinud, vaba aega oli palju.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Mängukaaslasteks olid kolmest õest kaks. Üks minust neli aastat noorem, teine kolm aastat vanem.
Lisaks õdedele tegutsesin palju koos kahe umbes minuvanuse tüdrukuga. Kui oli kogunenud rohkem lapsi ja sai hulgakesi mängitud, siis paljud neist poistest-tüdrukutest olid minust kolm-neli aastat vanemad. Kui rohkem lapsi nõudvaid mänge mängisime, oli meid kokku nii 8–12. Nendega sai mängitud umbes minu kolmeteistkümnenda eluaastani, ju olid nad hiljem lastemängude jaoks juba liiga suured. Toas mängisin rohkem noorema õega, aga lauamängudest võtsid aeg-ajalt suure lustiga osa ka kaks vanemat õde (kõige vanem minust kuus aastat ees). Kaks umbes minuvanust naabritüdrukut käisid ka sagedasti meie juures kodus.
Õuemängud käisid muruplatsidel, majade vahel, asfaltteel peamiselt jõesaare keskosas. Klassikaaslastega sai mängitud koolis. Nad elasid kõik kaugemal ning väljaspool kooli me eriti kokku ei puutunud.
Umbes neljateistaastaselt ja vanemalt korraldasime kahe klassiõega aeg-ajalt kaminaõhtuid kas meie aias või pinginaabri kodus. Lobisesime niisama.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Osaliselt kattusid. Kokku saime lähemate mängukaaslastega nii, et käisime üksteist õue kutsumas ja sageli liitusid teised ka, eriti suvisel ajal. Niisama enamasti ei seisnud ega lobisenud. Ikka nuputati midagi põnevat välja. Eestvedajateks olid suurema seltskonna puhul minust kolm aastat vanem õde ja temavanused naabripoisid-tüdrukud. Suuremate mängude puhul oli mängimas nii 3–4 poissi ja 7–8 tüdrukut. Poisid olid minust kõik mõni aastat vanemad, tüdrukuid oli igas vanuses.
Soojemal-valgemal aastaajal võis juhtuda, et saime iga päev kokku. Külmemal ajal harvem. Vahel mängisime sügisõhtutel pimedas puukuurides ja majade vahel peitust ja trihvaad. Talvised mängud olid rohkem tubased ja enamasti saime kokku koolivaheaegadel.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Õues mängisid poisid-tüdrukud enamasti koos, isegi keksu. Toas mängisime õdede ja paari sõbrannaga. Ümbruskonnas elasid ainult eesti keelt rääkivad lapsed.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Kaklusi ei mäleta, et oleks olnud. Sõnadega aeg-ajalt küll. Siis läks solvunu lihtsalt ära või leppis sellega, et seekord ei mängitud tema soovi järgi. Vahel jäi lihtsalt kõrvaltvaatajaks. Mingit pikemat vihapidamist küll ei olnud.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Isa mängis meiega malet. Kui me nukuteatrit tegime, olid isa-ema ikka pealtvaatajateks. Kui vanemad olime, õpetas ema meile pisut tennisemängu. Vahel juhtus, et üks vanapoisist sordiaretaja tuli meiega rahvastepalli mängima.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda sai toas mängitud nukkudega, ehitatud neile nukunurk ja seal asjatatud. Pabernukke tegin ka ja neile riideid.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Keegi tegi lihtsalt ettepaneku ja kui see meeldis, siis läkski lahti. Sageli, kui õue käidi kutsumas, öeldi juba uksel, mida on plaanis ette võtta.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Liisutussalmi abil. Sageli tahtis mõni ka ise olla esimesena „pidajaks“ trihvaamängus või püüdjaks vms.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Liisutussalmid, mida meie kasutasime, olid järgmised:
1) Tita jõi tassi kohvi, vaatas taha, poks.
2) Idina-sudina-sutska-sai, iits-tiits-tibe-tamm kresla.
3) Entel-tentel trikatrei,
punaste pükstega politsei
ütles mulle idi domoi,
mina ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja ja näitasin keelt.
4) Ilus punane kukk istus kirikutorni otsas.
Mis värvi olid tema sabasuled,
seda ütled sina, väike tatinina.
(See, kelleni lugemine jõudis, ütles näiteks "punane". See loeti tähthaaval mänguringis ja kelle peale langes viimane täht, sai lahti.)
5) Üks helevalge tuvi
lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa seda peavad parandama,
seda ütle sina, vana tatinina.
(See, kelleni lugemine jõudis, ütles mõne arvu, mis loeti mängijate ringis. Kellele langes viimane number, sai vabaks.)
6) Vahel leppisime kokku, et igaüks tõstab pärast kolmeni lugemist osa sõrmi püsti. Need loeti kokku ja kellele langes ringis lugedes viimane number, see langes välja.
Kõiki neid liisutussalme kasutasime minu lapsepõlves. Õpetas neid minu ema Riita Sarv (snd. 1930) ja kasutas neid lapsena ise ka. Veel märgin siia üles salmid, mida mina oma kaaslastega ei kasutanud, minu ema aga küll.
1. Entel-tentel-trikatrei,
punaste pükstega politsei
ütles mulle kardavoi,
mina ei mõistnud seda keelt (kasutati ka: vene keelt)
pöörasin selja, näitasin keelt (või – läksin aga oma teed).
2. Iisik-siisik sikermaasik,
kulte-kalte vabarnamalte,
ille-tille tipepoiss.
3. Nipp-napp-null, sina oled selles mängus kull.
4. Torni otsas istus uss,
seda nägi väike Juss.
Ütle, mis värvi on uss?
Selle peale vaatas laps ringi, ütles mõne värvi ja siis loeti edasi:
"Kas sinul seda värvi on?"
Kelle peale nüüd pidama jäädi, see otsis oma riietelt ja kui seal oli seda värvi, siis sai lahti.
5. Mängukirjeldused ja –nimetused
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
PLIKS-PLAKS, TAGUMINE PAAR VÄLJA
Lapsi on paaritu arv. Üks seisab rivi etteotsa. Tema taha seisavad rodus paarikaupa ülejäänud mängijad. Üksik mängija hõikab selja taha vaatamata: "Pliks-plaks, tagumine paar välja!" Kõige tagumine paar laseb kätest lahti ja paarilised jooksevad, üks ühelt, teine teiselt poolt rivi ja püüavad eespool uuesti kokku saada. Hüüdja katsub neist enne ühe kinni püüda. Kui see õnnestub, moodustavad nad uue paari ja lähevad rivis kõige esimesteks. Nende ette seisab üksikuks jäänud mängija ning kõik kordub. Kui hüüdja kumbagi paarilistest kätte ei saa, peab ta seni hüüdjaks jääma, kuni tal õnnestub mõnest tagumisest paarist omale kaaslane saada.
Seda mängu mängisime kodu ligidal suurel muruplatsil, vahetevahel ka kooliõues vahetundide ajal või kehalise kasvatuse tundides.
KAPSAS
Kapsamängus oli väga oluline nii „varga“ kui „peremehe“ sõnaosavus ja näitlemisoskus. Kogu tegevus pidi kõiki mängijaid paeluma, naerma ajama. Varga põhjused lukustatud aeda minekuks ei tohtinud korduda.
Peremees ja varas loetakse välja või on vabatahtlikud. Kõik ülejäänud mängus osalejad on peremehe kapsaaias kasvavad kapsad. Kapsad kükitavad. Varas tahab kapsasuppi teha. Selleks, et peremehe lukustatud kapsaaeda pääseda, valetab ta näiteks, et lapsevanker kukkus teise korruse aknast alla aeda ning see on vaja kätte saada (mida pikemalt varas suudab oma põhjusega teisi naerutada, seda parem, nt. kirjeldab ta vankris olnud imiku kurbust). Peremees tuleb koos vargaga aeda kaasa. Peremehe tähelepanu juhib varas kõrvale nt. hüüatusega: "Siga lendab!" Jällegi on soovitav iga kord midagi uut välja mõelda. Samal ajal, kui peremees lendavat siga otsib, hindab varas kapsaid. Vajutab igale kapsale tugevasti peoga pähe. Kes kapsastest jätab kaela kangeks, selle saadab varas oma koju, sest sel on kõva pea – hea kapsas. Kes laseb katsumise ajal pea longu, see on veel pehme ja ei kõlba. Katsumisel käituvad lapsed vastavalt omaenda soovile, ent kolmandal korral, kui varas aeda tuleb, peavad kõik järelejäänud kapsad katsumise ajal kõvad olema. Nõnda siis käib varas kolmel korral kapsaaia võtit nõutamas. Siis on peremehe aiast kõik kapsad kadunud. Peremees hakkab kapsaid otsima ja tuleb lõpuks varga poole koju. Vargal keeb pliidil kapsasupp (kõik kapsad mulisevad hoolega: mull-mull-mull). Peremees palub vargalt luba suppi maitsta, küsides, kust varas kapsad sai. Varas teatab näiteks, et ostis turult. Pärast maitsmist väidab peremees, et need on tema kapsad. Hakkavad vaidlema, teistel peab kuulates lõbus olema. Siis lähevad kohtusse – teiste kuuldekaugusest välja. Kohtus valivad varas ja peremees endale mõne taimenime – nt. on üks roos ja teine liilia. Seejärel kutsuvad iga kapsa eraldi ükshaaval enda juurde ja pärivad, kumb see tahaks olla (teised ei tohi valikut kuulda). Nõnda koguneb nii peremehe kui varga seljataha lasterodu. Peremees ja varas võtavad kätest kinni ning kumbki rivi hakkab oma poole sikutama. Kes enne kätest lahti laseb, sellele jääb õigus, s.t. kapsad võivad kuuluda nii vargale kui peremehele.
Mängisime suurel muruplatsil. Eriti hästi tuli varga osa välja minust kolm aastat vanemal õel. Vargaks-peremeheks olidki peamiselt suuremad lapsed. Kapsasteks sobisid kõik, ka päris väikesed.
VÄRV
Kapsamängu juurde kuuluv taibukuse-jutt kehtib ka siin.
Loetakse välja „ostja“ ja „müüja“, ülejäänud mängijad on „värvid“. Müüja annab igale värvile nime, ostja ei tohi seda teada. Ostja soovib värvi osta ja põhjendab oma ostusoovi. Kui seda värvi poes on, ütleb müüja hinna ning algab vaimukas tingimine. Selle lõppedes läheb ostetav värv stardivalmis umbes kolme sammu kaugusele tehingu sooritajast või on värvi ja ostja jalad koos (see tähendab, et seistakse küljetsi ja jalalabad puudutavad küljelt teineteist). Ostja hakkab müüja pihku kõva häälega kokkulepitud rublasid lugema, lüües iga kord müüja peopessa plaksu. Viimase rubla juures tormab värv minema. Enne mängu on kokku lepitud distantsi pikkus, mida värv peab läbima enne, kui ta poodi müüja juurde tagasi jõuab. Tavaliselt on see kümmekond meetrit, märgiks nt. puu, mille ümbert peab jooksma. Ostja hakkab värvi taga ajama. Kui ta püüab selle kinni enne, kui värv on poodi tagasi jõudnud, saab värvist uus ostja. Ostjast saab aga uus värv. Kui värvi püüdmine ei õnnestu, kordab ostja oma rolli.
Mängisime suurel muruplatsil.
MÄDAMUNA
Kõik seisavad ringis. Üks mängija on palliga keskel. Ta viskab palli õhku, hüüdes ühe mängija nime. Samal ajal plagavad teised kõik eemale. Hüütu peab katsuma palli kinni püüda. Kui tal see õnnestub nii ruttu, et pall ei ole veel maha kukkunud, võib ta hõigata uue nime (palli tohib ainult otse üles visata). Kui pall on enne maha põrganud, siis püüab hüütu selle kinni ja hõikab: "Stopp!" Selle hüüde peale jäävad kõik mängijad seisma. Palliomanik valib ühe mängija ja küsib sellelt: "Kas kolm sammu või mitu kukesammu?" Küsitav otsustab seda olenevalt enda ja palliomaniku vahemaast . Kukesamme pidi lubatama teha kümme või üle selle. Mida lähemale palliomanikul on võimalik tulla, seda halvem küsitule. Nüüd teeb palliomanik selle mängija suunas lubatud sammud, teised mängijad kogunevad vaatama. Jõudnud lubatud kaugusele, küsib palliomanik: "Püüad või ei püüa?" Kui küsitav vastab "püüan", peab palliga mängija püüdma palli visata niimoodi, et küsitu ei riivaks palli ühegi kehaosaga. Selleks, et see õnnestuks, püüab ta enne tükk aega ärgitada, teha petteviske, tegelikult veel palli lahti laskmata.
Kui küsitu vastab "ei püüa" – see on tavaliselt siis, kui vahemaa on suurem –, peab püüdma visata nii, et see tingimata riivaks küsitut. Vastavalt vastusele ja palliviske edukusele saab "mäda" kas palliomanik või küsitu. Kui keegi on saanud kolm mäda (üldiselt püüti see võimalikult ruttu saavutada), siis kaotas ta oma eesnime. Seejärel koguneti kokku, mädade omanik jäi kuuldekaugusest välja, ja mõeldi talle uus nimi. Tema vana nime selle mängu ajal enam kasutada ei tohtinud. Kes selle unustas ja hõikas välja vana nimega, see sai iseendale mäda ja pidi palli uuesti viskama. Väljamõeldud nimi pidi olema vaimukas, võis koosneda mitmest sõnast, nt. "Traatjalgadega viinervorst". Mädade omanik oli kohustatud reageerima vaid oma uuele nimele.
MAADE VALLUTAMINE
Kõvaks tambitud mullale või liivale joonistatakse pulgakese abil suur ring (läbimõõt 1,5–2 meetrit). See jagatakse vastavalt laste arvule ühesuurusteks sektoriteks. Iga laps valib endale ühe maa ja kirjutab selle nime ringi välisküljele oma sektori kohale (nt. EESTI, ITAALIA jne). Nüüd seisavad kõik oma maa peale. Üks mängijatest viskab palli üles, hõigates ühe maa nime. Selle maa omanik peab palli kinni püüdma, teised silkavad eemale. Edasi kulgeb mäng palliomaniku ja teiste mängijate vahel nii, nagu "Mädamuna" mängu juures kirjeldatud. Palliviske võitja saab kaotanult jupikese maad. Selleks seisab võitja oma maale. Talle antakse umbes seitsme sentimeetri pikkune pulgake. Sirgete jalgadega, põlved sirgu, tuleb tal pulgakese abil piirata kaotanud maa omanikult joonega nii suur ala, kui ta ulatab. See on nüüd tema maa (kui juurdevõidetud maa piirneb vahetult tema maaga, kustutatakse vahepiir maha). Nii jätkub mäng seni, kuni üks mängija on suutnud endale vallutada kõigi teiste maad. Kui mõnel mängijal on maad vaid ühe jala jagu, võib ta teistelt maad vallutades seista ühel jalal, kuid jalg peab ikka sirgu olema. Palli viskamise ajal seisavad kõik oma maa peal. Kellelt kogu maa on vallutatud, langeb mängust välja.
Seda mängisime enamasti oma maja ees, kus ühes servas oli kinnitambitud mullane plats. Mängijaid oli 3–6.
HANED-LUIGED, TULGE KOJU
Mängivad „perenaine“, „hunt“, „haned-luiged“. Mängiti enamasti laiema tee peal, kuhu märgiti kaks piiri. Perenaine seisis ühe piiri taga, linnud teise piiri taga ja hunt keskel. Vahemaa lindude ja perenaise vahel oli umbes kümme meetrit. Kui perenaine hõikas: "Haned-luiged, tulge koju!", vastasid need: "Ei saa tulla, hunt on ees!" Siis hõikas perenaine: "Tulge ikka!" Sellepeale hakkasid linnud perenaise poole jooksma ja hunt pidi ühe kinni krabama. Kui see õnnestus, jäi kinnipüütu uueks hundiks, kui mitte, oli sama hunt uuesti.
HEERING-HEERING, HEIDA MAHA
Jällegi on tee peal kaks piiri umbes kümnemeetrise vahemaaga. Ühe piiri taga seisab silk, olles seljaga teise piiri taga seisvate heeringate poole. Silk loeb pidevalt kõva häälega: "Heering, heering, heida maha, suure silgu selja taha!" Samal ajal liiguvad heeringad ettevaatlikult silgu suunas. Silk võib lugemise ajal suvalisel hetkel selja taha vaadata. Kui ta seda teeb, peavad kõik mängijad jääma liikumatuks. Kui silk märkab, et keegi end liigutab, saadab ta selle piiri taha või ütleb, mitu sammu peab ta tagasi minema. Heeringate eesmärk on jõuda silguni ja teda puudutada, lüües peoga selga. Seda teeb esimesena silguni jõudnu. Tundes puudutust, pöörab silk välkkiirelt ümber ja tormab mõnda heeringat püüdma. Kui see tal õnnestub enne heeringate piirini jõudmist, jääb püütu uueks silguks. Kui ei õnnestu, peab ta jääma vana ameti juurde.
Seda mängu mängisime sageli suurel muruplatsil, kus piirid tähistasime pajuokstega.
KEERUKUJU
Üks mängija võtab teisel käest kinni ja keerutab teda kiiresti ümber enda. Ühel hetkel laseb ta teise käest lahti ja see kukub isemoodi poosis maha või jääb kummalises asendis püsti. Keerutaja keerutab läbi kõik mängijad ja need peavad pärast lahtilaskmist liikumatuks jääma sellesse asendisse, millesse sattusid. Seejärel valib keerutaja kujude hulgast kõige vahvamas asendis oleva. See on võitja ja temast saab ühtlasi uus keerutaja.
Seda mängu mängisime erinevates kohtades – õuel, aias, murul.
KOORDINATSIOONIMÄNGUD ÜKSIKTEGEVUSEGA
a) Ühe käe peopesaga tuleb patsutada pead, teise käe peopesaga teha samal ajal kõhu peal ringe.
b) Peopesade plaks reitele, siis käed risti, üks käsi haarab ninast, teine kõrvast.
Jälle käteplaks ja risti, käed haaravad ninast ja teisest kõrvast. Seda tuleb teha kiiresti. Oskamatuga saab alati palju nalja.
LAULUDE MÕISTATAMINE
Istusime suures toas diivanil. Üks mängijatest läks ukse taha. Teised mõtlesid ühe tuntud lastelaulu (enamasti olid need pärit "Entel-tenteli" või "Trikatrei" plaatidelt[1]). Laulu alguse sõnadest anti järjest igale lapsele üks sõna. Nüüd kutsuti ukse taga ootaja sisse. Ta esitas järjest igale ühe küsimuse, millele pidi ühe lausega vastama nii, et sõna oli selles peidus. Küsija püüdis ära arvata, mis lauluga tegu. Kui ta rea lõppu jõudes laulu ära ei arvanud, alustas jälle esimesest. See peitis lause sisse nüüd laulu tekstis oleva järgmise sõna jne. Kui küsija laulu ära arvas, läks ukse taha kas rea esimene laps või see, kelle lause abil laulule jälile jõuti. Küsija istus rea lõppu ja mäng kordus.
VANAISA VANAD PÜKSID
Üks mängijatest oli küsija, teised vastajad. Vastajal oli õigus vastata ainult kokkulepitud sõna või sõnadega. Näiteks "vanaisa vanad püksid", "vihmauss", "koogel-moogel" jne. Küsitu ei tohtinud naerma hakata. Kui hakkas vastama või vastas mõne teise sõnaga, pidi pandi andma. Küsijana eelistati inimest, kes oli hea huumorimeelega. (Nt. küsis: "Mis sul suus vastamise ajal liigub?" Vastus: "Vanaisa vanad püksid.")
Kui kõigilt mängijatelt (või enamuselt) olid pandid saadud, algas pantide lunastamine. Selleks valiti kas vabatahtlik või vaimukam mängija, kelle selja taga näidati panti (ta ei tohtinud panti näha) ja siis ta andis mõne ülesande. See pidi olema kas osavust nõudev, vaimukas, sageli ka pisut ebameeldiv või alandav. Nüüd olenes mängijast, kas ta näiteks pisut alandava ülesande suutis täita omapoolselt nii vaimukalt, et ei jäänud naerualuseks. Kui ülesanne täidetud, oli pant sellega välja lunastatud.
TRIHVAA
Loeti otsija. See pidi näoga kusagile seina, ukse või puu vastu toetuma ja lugema numbreid kokkulepitud arvuni, näiteks sajani. Kui ta valjuhäälse lugemise lõpetas, hõikas kõvasti: "Tulen!" Kõik ülejäänud mängijad pidid olema jõudnud ennast kokkulepitud piires ära peita. Mängukohana olid eelistatud keerulisemad kohad: majaalused keldrid, puukuurid jne. Puukuurides võis end peita nii talade peale kui lukus uste taha. Kui otsija leidis kellegi üles, pidi ta jooksma lugemiskohani, lööma käega vastu seda ja kõvasti hõikama leitud lapse nime nii: "Tiiu, trihvaa kinni!" Kui peitupugenud Tiiu otsijat õigeaegselt märkas, püüdis ta teda ennetada ja varem lugemiskohani jõuda. Kui see võidujooksus õnnestus, hõikas ta: "Tiiu, trihvaa lahti!" Kui oli veel jäänud viimane mängija, siis oli sellel õigus kõik kinnilöödud ära päästa (muidugi, kui ta enne jõudis), hüüdes kõvasti: "Kõik, trihvaa lahti!" Sel juhul jäi trihvaapidaja teistkordseks otsijaks. Kui päästmine ei õnnestunud, jäi uueks otsijaks esimesena kinni löödud mängija.
Muide, lugemisaega püüti võimalikult lühendada, et peitmine toimuks kiiresti. Peidukohti võis vahetada, liikudes pidevalt trihvaapidamise koha suunas.
LINNUMÄNG
Mängiti muruplatsil. Igaüks tegi omale heintest pesa ja peitis sellesse oma munad, kolm kuni viis kivikest. Pesa pidi hoolega valvama, samal ajal püüdes teiste pesade mune varastada. Kui pesaomanik varast märkas, ajas ta selle kädistades ja tiibu (käsi) lehvitades minema. Kui munavargus õnnestus, kõlas valju võidurõõmus kaagatus.
KIRJADE PEITMINE
a) Kirjade peitmiseks määrati kindlaks maa-ala suurus, kus seda võis teha (nt. 50×50 meetrit või suurem). See oli tavaline asustatud maastik. Valiti kaks võistkonda, tavaliselt omavahel paremini läbisaajad, ja lepiti kokku, mitu kirja peidetakse. Seejärel läksid võistkonnad kirjadele peidukohti otsima ja neid ära peitma. Igas kirjas oli märgitud järgmise kirja peaaegu täpne asukoht, sageli oli plaan joonistatud. Kui mõlemal võistkonnal olid kirjad peidetud, anti vastasvõistkonnale esimene kiri kätte ja otsimine läkski lahti. Mängu algul lepiti kokku ka lõpp-punkt, kuhu viimase kirja kättesaanud võistkond peab jõudma. Kes jõudis esimesena lõppu, näidates muidugi ette kõik kirjad, oli võitja. Kui olid plaanid kirjade juures, oli järgmise asukoht seal ristikesega märgitud. Kirjades võis vastasmeeskonna üle vaimutseda, neid pilgata jne.
b) Kirjade peitmist võis mängida ka selliselt, et üks laps või võistkond kirjutas sellised kirjad, kus järgmise kirja asukoht oli antud mõistukõnes (nt. järgmine kiri asub seal, kus koputatakse – kiri oli siis peidetud uksemati alla). Otsijad pidid siis oma pea tööle panema ja mõistatama, mida peitjad öelda tahtsid. Vahel see ei õnnestunud ja siis tuli peitjalt või peitjatelt veel vihjeid küsida. Mäng sai läbi, kui kõik kirjad leitud. Sellisel viisil sai kirjade peitmist hästi mängida talvel toas ning ka kahekesi, saates otsija seniks teise tuppa, kui sinna oli vaja peita.
VARAS JA VÕMM
Üks või kaks olid „vargad“, teised „võmmid“. Varas jooksis ära, võmmid lugesid nt. kümneni ja asusid jälitama. Enne olid jällegi piirid kokku lepitud. Kui võmmid vargad kätte said, siis osad vahetusid ja mäng algas uuesti.
KINNISIDUMISEGA LUUREKAS
Kaks võistkonda, kokkulepitud piirid. Üks võistkond jooksis ennast peitma, teine ootas pisut (loeti näiteks sajani) ja asus siis jälitama-otsima. Kes vastastest kinni püüti, seoti puu külge kinni ja juurde jäeti valvur. Kinniseotut püüti vabastada, juhtides valvuri tähelepanu kõrvale. Kaotasid need, kes lasid kogu oma võistkonna kinni püüda.
KÜLMATAAT
Valiti üks või kaks „külmataati“, olenevalt mängijate arvust. Need hakkasid teisi püüdma. Külmataadi puudutuse peale oli mängija külmunud ja pidi seisma jääma. Teised mängijad võisid teda oma puudutusega üles soojendada, s.o. ära päästa. Kui kõik olid ära külmutatud, vahetus külmataat. Mängiti väiksel maa-alal, seega nõudis kogu mäng palju osavust ja väledust.
MOORAMAA KUNINGAS
Valitakse „kuningas“, kes istub mingi kõrgema koha peal. Meil istus ta enamasti viljakuivati raudtrepil. Ülejäänud on „tööotsijad“, kes lepivad kuningast eemal olles kokku, mis tööd nad tegema hakkavad. Siis tulevad kuninga juurde, öeldes: "Tere, Mooramaa kuningas. Me tulime tööd otsima." Kuningas: "Mis tööd te oskate? Näidake!" Kuningas püüab tööotsijate pantomiimi põhjal ära arvata, mis tööd nad mõistavad. Kui on õige, hõigatakse: "Jaaaa!" ning pannakse kokkulepitud piiri poole jooksu. Kelle kuningas kinni püüab, sellest saab uus Mooramaa kuningas.
SÖÖDAV VÕI MITTESÖÖDAV
Mängisime seda maja otsatrepil või asfaldil, kuhu oli maha tõmmatud viis paralleelset joont. Seisti kõige ülemisel trepiastmel või viimase piiri taga. Palliviskaja pidi samaaegselt viskega hüüdma mõne nimetuse. Kui oli söödav, pidi püüdma, kui ei, siis ei tohtinud püüda. Kui reageeriti õigesti, sai mängija ühe astme võrra allapoole, s.t. tuli palliviskajale lähemale. Kui ta oli kõik astmed edukalt läbinud, oli ta vaba. Kõige aeglasemalt reageerinu jäi uueks palliviskajaks. Lapsed pidid seisma, käed kõrval. Püüdmiseks loeti ka seda, kui kätega tegid püüdmisliigutuse, kuigi palli ennast kätte ei saanud.
NOOLTEMÄNG
a) Kaks võistkonda. Põgenejatele jäeti teatav edumaa. Põgenejate jälitamisel saadi abi nende poolt maha märgitud nooltest. Tavaliselt pidid jälitajad lugema sajani, enne kui tohtisid järgi minna. Kui põgenikud kätte saadi, siis osad vahetusid. Kõik põgenikud tuli ükshaaval kinni püüda.
b) Kaks võistkonda. Otsijad jäid tuppa või püsisid lihtsalt kokkulepitud kohas. Noolte tegijad tegid vähese maa tagant nooli, mis lõpuks suunasid otsija mingi peidetud aardeni (vahel mõni söödav maius, vahel mingi põnev kivi või lihtsalt kiri). Nooli võis pulgaga teerajale tõmmata, võis meisterdada kividest, käbidest, rohukõrtest jne. Otsijad pidid neid mööda jõudma aardeni, mille said siis omale.
LUMEKUNINGAS
Suur puutumata lumega plats. Sinna tallatakse jooksurajad. Osa on tupikud, osa ristuvad, on ka mõni ringtee. Mängitakse nagu „matsu“ ehk kulli. Tingimuseks on see, et ainult radu mööda tohib joosta. Ühelt rajalt teisele ei tohi hüpata.
UISKUDEGA VÄRVIMÄNG
Valiti püüdja, määrati kindlaks piirid. Püüdja hõikab mingi värvi nimetuse. Selle peale uisutavad kõik lubatud piirides laiali, püüdja peab kellegi kätte saama. Kui kinnipüütul on nimetatud värv olemas, jääb sama püüdja edasi, kui ei, saab kinnipüütust uus püüdja.
KIVIMÄNG
Seistakse tihedalt ringis, näod sissepoole. Üks, kiviomanik, jookseb ümberringi ja poetab salaja kellegi selja taha kivi. See peab kohe märkama ja hakkama jooksma kivipoetajale vastassuunas. Kumb esimesena augu täidab, on pääsenud. Teine jääb kivipoetajaks.
LIPPUDE VALLUTAMINE EHK LIPUKAS
Kaks võistkonda, umbes 20×30 meetrine maa-ala. Meie mängisime suurel muruplatsil. See oli keskelt pooleks jaotatud mahalaotatud pajuokste abil. Maa-ala tagumises servas oli kummalgi võistkonnal oma lipp. Tavaliselt oli selleks mingi umbes 50 sentimeetrine vits, mis oli otsapidi maasse torgatud. Eesmärgiks oli röövida vastasvõistkonna lipp. Kes võõral maa-alal kinni püüti (puudutusega), jäi lipu lähedusse vangi. Teda valvati hoolega. Päästa sai samuti puudutusega. See mäng nõudis palju osavust, samuti meeskonnana koostegutsemise oskust: üks päästab vange, teine katsub lippu kätte saada, kolmas tähelepanu endale tõmmata jne. Lippu tohtis üle tuua vaid üks mängija, käest kätte ei tohtinud anda. Võitsid need, kel õnnestus vastase lipp ära röövida.
PALLIKOOL
Mängiti vastu seina või toas vastu esiku ust. Mõeldi välja hulga viise, kuidas palli vastu seina visata ja seejärel kinni püüda. Näiteks:
1. Viska vastu seina ja püüa kohe kinni.
2. Viska vastu seina, lase üks kord vastu põrandat põrgata ja püüa kinni.
3. Viska vastu seina, tee kätega plaks ja püüa.
4., 5., 6., jne.
Üks mängija viskas seni, kui tal viga tuli, siis oli järgmise kord. Kui järjekord jälle temani jõudis, jätkas ta sellest klassist, kuhu pooleli jäi. Võitis see, kellel kõige enne õnnestus kõik klassid puhtalt ära teha.
KOLLITAMINE
Seda tegi minust neli aastat noorem õde oma eakaaslastega. Pika ridva otsa meisterdati nukk ja sellega kollitati. Tavaliselt kollitati teise korruse elanikke (siis oli lihtsam märkamatult põgeneda). Toimus enamasti pimedatel sügisõhtutel ja oli vanemate poolt keelatud mäng.
KEKS
Asfaldile joonistati kriidikiviga kekskast (vaata joonist). Ristkülik, milles kõrvuti viis väiksemat ristkülikut, kokku kümme kastikest. Igal mängijal oli oma väike, soovitavalt lapik keksukivi. Alustati vasakpoolsest alumisest kastist ja liiguti üles, siis paremale ja alla tagasi. Viimaseks kastiks oli alumine parempoolne. Kivike visati esmalt vasakusse alumisse kasti nii, et see piiri ei puudutaks. (Kui läks piirile, tõmbas keegi näpuga täpselt mööda piiri ja kui kivike liikus sissepoole, võis mängu jätkata. Kui kivike läks kastist mööda, läks mängukord järgmisele lapsele.) Seejärel hüpati ühel jalal samasse esimesse kasti, võeti kivi üles ja hüpati samal jalal läbi kõik kastid. Hüpates ei tohtinud piiri puudutada, see oli aps ning viskekord läks järgmisele. Nii tuli läbi visata-hüpata kõik kümme kastikest. Kui see edukalt tehtud, oli võimalus „kodu“ saada. Selleks kükitati kasti ette, selg keksu poole, ja visati oma kivi üle õla kasti. Sinna kastikesse, kuhu kivi maandus, joonistati mingi kuju (seen, lill, sarv jne). See sai nüüd lapse koduks. Sinna enam kivi ei visatud. Koduomanik võis sellesse oma mängukorra ajal kahe jalaga astuda, teised pidid sellest üle hüppama. Igal lapsel oli oma kindel kodupilt: kui esimesse kodukastikesse joonistasid seene, pidid ka järgmise kodu saamise korral sinna seene joonistama. Mäng kestis seni, kuni kõik kastikesed olid kellegi kodud. Võitis see, kellel oli kõige rohkem kodusid.
Kui mõni lastest ei jaksanud teiste kodudest üle hüpata, joonistati keksu kõrvale üks väike abikast, kuhu hüpates jaksas mängija neist mööduda. Kui kodu viskamise ajal juhtus, et kivike kukkus kekskastist välja või maandus mõnda kodusse, võis proovida veel kaks korda visata. Kui ka siis ei õnnestunud kodu saada, jäid seekord ilma ja tuli uuesti viskamist-hüppamist alustada.
NUMBRIKEKS
Asfaldile joonistati kriidikiviga suur ruut ja see jagati üheksaks väiksemaks ruuduks – 3×3 ruutu (vaata joonist). Nüüd kirjutati suvalises järjekorras igasse ruutu üks number ühest üheksani. Mängija astus kahe jalaga number ühe peale ja pidi sealt jalgu keeramata hüppama, jalad koos, number kahe peale, ja nii kõik numbrid läbi. Joone peale hüppamine oli „aps“ ning järjekord läks teisele lapsele. See oli osavusmäng. Tuli mitu hüpet ette mõelda: mispidi kasti jääda, et üldse oleks võimalik järgmisele numbrile karata. Muidu võis juhtuda, et pidid tagurpidi üle mitme kasti kargama ja see osutus võimatuks.
KUMMIKEKS
See mäng jõudis meie kanti siis, kui käisin viiendas-kuuendas klassis. Mängisime seda esmalt koolis ja hiljem kodus noorema õega ja minuvanuste või nooremate sõbrannadega. Vajamineva pika pesukummi saime vanade püksikummide kokkusidumise teel. Sobiv lõpp-pikkus oli umbes neli meetrit, selline kumm siis ühendati lõpuks otstest.
Mängu alguses astusid kaks last kummi sisse, eemaldusid teineteisest nii kaugele, et kumm oleks pingul (näod vastamisi) ja maast umbes pahkluude kõrgusel, ning seisid, jalad koos. Kolmas laps hakkas hüppama klassist klassi. Need olid näiteks sellised:
1. Mängija hüppab parema jalaga kummi sisse, vasak jääb välja. Siis parem jalg paremale küljele välja ja vasak sisse. Seejärel hüppab üles ja püüab maanduda nii, et kummagi jala alla jääb kumm (parema jala alla parempoolne, vasema alla vasakpoolne).
2. Hüppaja seisab näoga kummi poole. Hüppab nii, et haarab jalgadega hüppehetkel eesmise kummi kaasa ning maandub teisele poole tagumist kummi. Nüüd taganeb kummide sees veidi maad, astub enda taga oleva kummi peale, hüppab üles ning püüab maanduda endale ligemal oleva pingul kummi peale.
Nii mõeldakse välja hulga klasse. Iga varianti hüpati kolmel erineval kõrgusel. Esmalt nii, et kumm oli hoidjatel pahkluu kohal, siis poole sääre kõrgusel ja siis põlvede kohal (hüppaja põlvede kõrgusel). Apsu korral läks hüppaja hoidjaks ja teine asus kargama. Toas, kui mängijaid oli kaks, asendas teist hoidjat tool.
MATS
„Mats“ on sama mäng, mis mujal tuntud kui „kull“.
Üks laps oli „matsuks“, kes pidi teisi kindlal maa-alal püüdma. Kui mats kedagi sai puudutada, hüüdis ta: "Mats!" ja puudutatu pidi hakkama püüdjaks. Otsekohe ei tohtinud uus mats eelmist püüdma hakata.
PIME RÄTSEP
Tuppa tõmmati üles nöör ja selle külge seoti niidiga kõiksugu väikseid asju. Siis seoti ühel mängijal silmad kinni, anti talle suured käärid kätte, keerutati teda mitu tiiru ringi ja siis pidi ta minema ja lõikama omale ühe riputise. Käega ei tohtinud katsuda, ainult kääridega lõgistada. Kui õnnestus midagi alla lõigata, sai lõikaja selle omale.
Seda mängisime enamasti sünnipäeval külalistega.
LAUAMÄNGUD
Mängisime palju järgmisi lauamänge: „Tsirkus“, „Reis ümber maailma“, „Tõtta-tõtta“, „Trilma“, male, kabe, nips kabenuppudega, doomino.Kaardimängudest olid olemas "Must Peeter" ja "Tihid". "Musta Peetri" kaardid joonistas meile ema, "Tihid" joonistas-trükkis õde Tiiu.
Tavalisi mängukaarte meil kodus polnud ja nende mängimist ei peetud meie peres sobilikuks. Salaja sai naabrilastega siiski mängitud näiteks "Perekonnatola", "Linnade põletamist", "Eeslit".
TRÜKIKODA
Pakuti välja üks pikem sõna, nt. „teerull“. Iga laps kirjutas sõna omale paberile ja nüüd tuli teatud aja jooksul selle tähtedest moodustada võimalikult palju uusi sõnu. Need pidid olema ainsuse nimetavas käändes. Asesõnad, inimeste ja asulate nimed ning nootide nimed läksid samuti arvessse. Kui ühel sõnal oli mitu tähendust, võis need kõik kirja panna ja iga eest sai punktid. Nt."tee" tähendab nii jooki kui jalgrada.
Kui aeg täis, hakati järgemööda sõnu ette lugema. Kui kellelgi teisel oli ka sama sõna olemas, sai selle eest viis punkti, kui mitte, anti kümme punkti. Mängu võitis laps, kes kogus kõige enam punkte.
ÜLESPOOMINE
Seda mängiti kahekesi. Kirjutati paberile sõna algus- ja lõputäht ja teine pidi hakkama arvama, mis sõnaga tegu. Selleks pakkus ta tähti. Kui see oli sõnas olemas, kirjutati see puuduvale kohale, kui mitte, hakati joonistama võllast ning seejärel seal rippuvat kriipsujukut. Iga vale täht karistati ühe joonega võllal. Hästi oli siis, kui sõna suudeti ära arvata enne lõplikku ülespoomist.
SÕNAMÄNG TABELIGA
Seda mängiti mitmekesi. Igaüks joonistas omale tabeli, nt. järgmiste pealkirjadega:
TAIM LOOM LINN RIIK NIMI RAAMAT
Nüüd hakkas üks lastest mõttes tähestikku lugema ja teine ütles mingil hetkel: "Stopp!" Täht, milleni lugeja jõudis, sai algustäheks, ja sellega pidid kõik tabelisse kirjutatavad sõnad algama. Nüüd asuti mõtlema-kirjutama. Kui kellelgi said reas kõik lahtrid täis, pidid kõik lõpetama ja nüüd loeti sõnad ette. Teise mängija sõnaga samasuguse sõna eest sai viis punkti, erineva eest kümme punkti. Rea lõppu kirjutati punktide summa. Nüüd hakkas jälle keegi mõttes tähestikku lugema ja mäng kordus.
Kui tabel täis, arvutati kõik punktid kokku ja selgus võitja.
RAAMATUPEALKIRJADE OTSIMINE
Seda mängisime enamasti siis, kui olime haiged, juba oli hea olla, aga ikka pidime voodis olema. Meil oli toas suur raamaturiiul. Üks meist ütles teisele raamatuseljale kirjutatud pealkirja ning teine pidi selle üles leidma. Kõik käis silmadega, riiulile ligi minna ei tohtinud.
VEEL ERINEVAID TEGEVUSI
Suviti tegime puude otsa onne, kõrkjatest punusime parte ja laevukesi. Kevadiste sulade aegu oli tore põldudelt tulevas ojas paberlaevukesi ujutada. Vanadest vihikutest tegime lennukeid ja lennutasime neid õues ja toas suure lustiga. Õlekõrtega puhusime seebimulle. Isa meisterdas meile kõmbid (kargud), millel kõndimine sai kõigile selgeks, ja muidugi võistlesime ka nendel. Sulgpalli sai mängitud ja korvpalliga pargis erinevaid mänge.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
Märgin siia üles need mängud, mida mängis minu ema Riita Sarv (snd. 1930) lapsena. Ta kasvas üles Tartu linnas aedniku perekonnas. Mängumaadeks olid suured aiad, kus kasvatati linnaelanikele köögivilja ja lilli. Juba kirjeldatud mängudest mängisid nad Tagumist paari, Kapsast, Värvi, Mädamuna, Maade vallutamist, Heeringat, Keerukuju, Trihvaad, Kulli e Matsu, Varast ja Võmmi, Keksu, Pimedat rätsepat. Lisaks neile meenusid talle järgmised mängud:
1) KAALUMINE
Kaks last lepivad omavahel kokku, kumb on „kurat“, kumb „ingel“. Seejärel keeravad end näoga vastamisi ja võtavad kätest kinni. Ülejäänud mängijad võtavad rivvi ja esimene rivis olija hüppab käte peale kõhuli. Ta kaalutakse ära. Ootamatult lastakse käed lahti ja laps kukub maha. Üks kahest, kas kurat või ingel, ütleb (mängija ei tea, kumb on kumb): "Tule minu selja taha." Kui kõik mängijad on kaalutud, siis on nii kuradi kui ingli taga lasterodu. Algab rebimine. Kes enne käed lahti laseb, on kaotaja. See tähendab, et on välja selgitatud, kumb jääb peale, kas taevas või põrgu.
2) MUST MEES
Kolm piiri. Keskmisel seisab „must mees“. Ühe piiri taga seisavad ülejäänud mängijad. Must mees hõikab: "Kes kardab musta meest?" Kõik vastavad kooris: "Ei keegi," ja kohe peavad kõik püüdma joosta üle keskmise piiri mustast mehest mööda teise piiri taha. Must mees peab ühe kinni krabama. Kui see õnnestub, saab ta oma ametist lahti.
3) KNIPSKI
Knipski kive oli valitud 8...10. Need olid umbes viiekopikalise suurused lapikud õhukesed kivid. Knipski oli osavusmäng. Algus: istudes võtsid maast kivi, viskasid õhku ja kui kivi oli õhus, pidid sama käega võtma maast uue kivi ning jõudma kinni püüda õhusoleva kivi. Edasi viskasid juba kaks kivi õhku ja pidid sama käega haarama kolmanda jne.
4) PIMESI LILLEPOTI TABAMINE
See mäng oli ilmsesti ainult aednikulastel võimalik.
Maha pandi tavaline lillepott. Mängijal seoti silmad kinni ja anti kätte puust kaigas. Seotud silmadega pidi ta kõndima umbes nelja meetri kaugusel oleva potini ja selle kaikaga puruks virutama. Enamasti see ei õnnestunud, aga nalja sai palju. Vanemad ei tohtinud mängust muidugi teada.
5) NUMBRITE PEITMINE
Riitast kaheksa aastat vanem vend koos oma sõpradega lustisid vahel pisematega. Selles mängus kirjutasid nad salaja aia erinevatesse kohtadesse numbrid. Seejärel sättisid suured poisid endid kuhugi mõnusasti istuma ja kutsusid pisemad oma juurde. Nüüd öeldi neile esimene number ja selle asukoht. Näiteks number kuus on kasvumaja uksel. Lapsed tormasid otsima. Number oli väga kavalasti ära peidetud (nt. ukse ja piida vahele kirjutatud). See, kes numbri leidis, jooksis kohe ütlema ja sai teada järgmise numbri asukoha. Kes väikestest kõige enne numbrid üles leidis, sai auhinna. Selleks võis olla näiteks üks saiakäär.
6) TÄHELEPANU ARENDAMISE MÄNG
Mängujuht joonistas käega õhus ja samal ajal ütles näiteks: "Ma joonistan kuu, silmad, nina ja suu. Tehke täpselt järele, mida mina teen." Kõik mängijad peavad olema märganud ütleja eranditult kõiki liigutusi, ka nt. ninakirtsutust, ning seda järele tegema. Kes täpselt ei tee, langeb välja.
7) MÄNNIKOOREST LAEVUKESTE TEGEMINE
Kodust mitte kaugel oli saekaater ning sealt sai ilusaid pakse männikorpasid. Nendest voolitud laevukesi ujutati aedade kastmistiikides.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Lapsena mängisime noorema õega palju nukkudega. Meile kummalegi kingiti ühel aastal jõuludeks isa-ema meisterdatud nukumööbel. Seal mängisime tillukeste nukkudega peamiselt kodu. Kui nukkudel oli sünnipäev, tegime moosiga küpsisetorti, võileivakesi jne. Kummalgi meist oli ka üks ilus kammitavate juustega nukk. Nendele sai soenguid teha, riideid õmmelda jne.
Aeg-ajalt tegime nukuteatrit. Triikimislaud sai kaetud tekiga. Ise pugesime selle taha ja laua peal käis näitemäng. Enamasti etendasime mõnda muinasjuttu või "Lastesõnast"[2] lühemaid lugusid.
Vahel mängisime kooli, poodi, arsti jne. Klotsidega oli tore mängida. Pabernukkudele tegime riideid. Mõni auto oli meil ka, aga eraldi mängisime nendega vähem. Suviti ehtisime ennast aiamajas vanade kardinatega ja mängisime printsesse või Tuhkatriinut ja kurja võõrasema.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Õuemänge mängisid kõik lapsed. Keksu mängisid poisid siiski harvem. Kuna meie peres olid ainult tüdrukud ja külas käisid peamiselt ka tüdrukud, olidki toamängud tüdrukute vahel.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Elektroonilisi mänge mulle ei meeldi mängida, pisut proovinud küll olen.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Ei ole mänginud.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Olen mänginud "Aliast". Meeldib mängida malet-kabet. Lastega sai palju mängitud erinevaid lauamänge.
[1] Vinüülplaadid laste laulusaadete "Entel-tentel" (1968–1969) ja "Trika-trei" (1970–1971) lauludega. Laule esitas ETV mudilaskoor. Plaadid olid populaarsed ning neid toodeti üle 10 tuhande.
[2] Laste sõna. Materjali ettelugemiseks ja jutustamiseks koolieelsetele lastele. Koostanud Lea Nurkse. I osa ilmunud 1960, teine trükk 1965.
Mäng, mida sai mängitud Rapla maakonnas Palamulla Algkoolis tundide vaheaegadel kooli koridoris aastatel 1959–1960.
Karu-Jürka
Valitakse Karu-Jürka, kes seisab kinniseotud silmadega seina äärde, seljaga kaasmängijate poole. Kaasmängijad seisavad Karu-Jürka selja taga. Üks mängijatest puudutab Karu-Jürkat õlast ja ütleb: „Karu-Jürka.“
Karu-Jürka vastab: „Kasi nurka!“ (võib öelda ka: „Mine nurka!“)
Sama mängija küsib: „Mitu sammu?“
Karu-Jürka ütleb, mitu sammu peab mängija temast kaugemale astuma (näiteks viis).
Sama dialoog kordub kordamööda kõigi ülejäänud mängijate ja Karu-Jürka vahel. Seejärel hakkab Karu-Jürka kinniseotud silmadega toas ringi liikuma, et mängijaid leida. Mängijad paigalt liikuda ei tohi. Kellegi leidmisel peab Karu-Jürka mängija katsudes ära arvama, öeldes tema nime. Kui Karu-Jürka mängijat ära ei tunne, siis otsib edasi. Kui aga arvab õigesti, siis saab sellest mängijast uus Karu-Jürka ja mäng algab otsast peale.
1960-ndatel aastatel Rapla maakonnas Tapupere, Palamulla ja Kodila külas mängitud mängud:
Pallimängud:
Mädamuna
Mängijad seisavad ringis, üks mängija on palliga ringi keskel.
Mängija, kelle käes on pall, viskab palli õhku ja hüüab kellegi nime. See, kelle nime hüüti, peab palli kinni püüdma; kõik teised jooksevad samal ajal laiali. Kui mängija püüab palli õhust kinni, siis viskab ta palli uuesti üles, hüüdes omakorda nime, kes peab palli püüdma. Kui aga pall kukub maha, võtab mängija palli ja hüüab „stopp!“ või „seis!“ ning kõik peavad jääma paigale. Mängija, kelle käes on pall, läheneb kõige lähemal seisvale mängijale kolme sammuga ning püüab paigalseisvat mängijat palliga tabada (läheneda võib kas käies või pikkade jooksusammudega, olenevalt sellest, kui kaugel on lähim mängija). Kui pall mängijat ei taba, saab viskaja ühe mädamuna. Kui aga mängija saab palliga pihta, saab tema endale mädamuna. Seejärel algab mäng otsast peale. Palli viskab õhku see, kelle käes oli eelnevalt pall. Kellel on kogunenud mängides kolm mädamuna, peab mängust lahkuma.
Siga
Mängijad seisavad ringis ja hakkavad üksteisele palli viskama. See, kes ei püüa palli kinni ja laseb selle maha kukkuda, saab endale „s“-tähe. Kui sama mängija laseb palli teist korda maha kukkuda, siis saab ta sõnast „siga“ teise tähe, s.o „i“ jne. Seega, kui mängija ei ole neli korda suutnud palli kinni püüda, siis ta on „siga“ ja peab mängust lahkuma. Mängitakse seni, kuni selgub võitja.
Jooksu-ja peitusemängud:
Jooksumäng “Hoop”
Üks mängijatest on „hoop“, kes hakkab teisi taga ajama. Kui tagaajaja on saanud kedagi käega puudutada, siis saab sellest mängijast uus „hoop“ ning mäng jätkub.
Peitusemäng – jooksumäng „Uka-uka“
Valitakse mängija, kes on otsija. Ta seisab kokkulepitud paigas näoga seina (posti, puu) poole ja hakkab loendama arve. Eelnevalt lepitakse kokku, mitmeni ta loeb. Selle aja jooksul peidavad teised end ära. Seejärel hakkab lugeja mängijaid otsima. Kui otsija näeb kedagi, siis jookseb ta kokkulepitud kohta, puudutab käega seina (posti, puud) ning ütleb: “Uka-uka ... (mängija nimi ) kinni.“ Mängija võib ka ise võimalusel peidukohast välja tulla, joosta määratud kohta, puudutada käega seina ning hüüda: „Uka-uka, mina prii.“ Kui otsija märkab, et mängija jookseb ja tahab ennast „priiks lüüa“, püüab tema olla kaasmängijast kiirem, et teda „kinni lüüa“. Kui kõik mängijad on end kas „priiks löönud“ või otsija poolt „kinni löödud“, algab mäng otsast peale. Otsijaks jääb see, keda esimesena „kinni löödi“.
1960-ndatel aastatel Pärnu linnas mängitud jooksumängud
Kraavinäkk
Valitakse kraavinäkk, kes on kraavis. Teised mängijad hakkavad üle kraavi hüppama. Kraavinäkk jookseb kraavis edasi-tagasi, et hüppajaid tabada. Keda ta on saanud puudutada, sellest saab uus kraavinäkk. Enne mängu algust määratakse kindlaks mänguala, s.o kraavi pikkus, kus mängitakse.
Puulets või kivilets
Puuletsu saab mängida seal, kus on mahalangenud puu või kännud, ja kiviletsu kivisel maa-alal.
Määratakse „lets“, kes hakkab teisi mängijaid taga ajama. Kui ta on saanud kedagi puudutada, saab sellest uus „lets“. Kui aga mängija on saanud hüpata puu (kivi) peale, siis teda puudutada ei või.
1960-ndatel aastatel mängisid poisid Pärnu linnas, Rääma linnaosas järgmiselt:
Poisid meisterdasid endale käsirattad, millele kinnitasid papi peale kirjutatud numbri. Igal poisil oli ratas ise numbriga. Poisid korraldasid käsirataste rallisid, kus niisama joosti käsiratastega.
Sageli aga korraldati võistlusi. Määrati kindlaks rada, stardipaik, finiš. Rada oli tavaliselt ringikujuline, umbes 100 meetri pikkune looduslike tõusude ja langustega. Määrati kindlaks ringide arv, mis tuli võisteldes läbi joosta käsiratast ees lükates.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Sündisin Tallinnas, kuni viienda eluaastani elasime Veerenni tänaval ehedas agulimiljöös. Väike ahiküttega korter, kahekorruseline puumaja, mille hoovil oli tsementpõranda ja suure katlaga pesuköök ja veel üks "hoovimaja" (tagaküljega hoovi poole? – mäletan, kuidas selle hoovimaja ja plangu vahele jäi kitsas vahe, millest läbi hiilida sai). Hoov oli tallatud rohuga ja tolmune, tagaosas kasvasid sirelid ja marjapõõsad ning olid peenrad, servad laudadega piiratud, sinna aga lastel oma mängudega asja ei olnud – muidu tuli pahandus. Tänaval oli suurtest paeplaatidest kõnnitee, maja ja tänava vahel kõrge plank.
Kui olin viieaastane, kolisime uude neljakorruselisse kolme trepikojaga majja praeguses Uues Maailmas. Rajoon oli endiselt samasugune vana armas agul kui enne, kuni raudtee ja Lilleküla jaamani. Meie maja taga oli suur hoov, mille keskel liivakast, ühes küljes garaažide rida ja tagaosas pesunöörid. Hoovi ümber oli roheline lippidest tara, millest oli päris hea üle ronida, ülemise põikpuu peal sai isegi istuda. Hoovile järgnes lasteaed ja selle hoov, mis õhtuti samuti ümberkaudsete majade laste mängumaaks muutus.
Samal ajal oli mul lapsepõlves paralleelmaailm, kus veetsin kõik nädalavahetused, koolivaheajad ja suved – vanaemade juures Tuhalas Harjumaal. Väike asunikutalu mäekünka otsas, kuiva jõesängi kaldal, allikad, lepik, hobused, lehm, lambad, kanad, heinategemine ja lammaste köietamine. Vanaisa suri, kui olin 10-aastane, vanaema, kui olin 15. Sinnamaani lugesin oma tegelikuks koduks ikka seda paika päikese all. Majal oli puutrepp, kus hea istuda, trepikojast läks lai redel-trepp pööningule ja uks tahatuppa ning sahvrisse, otse uks kööki, mille tagumisest osast pääses vanaema-vanaisa magamistuppa. Põrandad olid laiadest laudadest, seintel ülaosas tapeet, all puitbarjäär. Pliidi ees vanaisa eluajal raiepakk ja haokubu, hiljem vanaema enam hagudega ei kütnud. Maja ümber aed (mille nurgas otsaga vastu küüni vana palkait), sellest väljas kummelise õuemuru ümber kõrvalhooned: küün, tall ja laut – viimased otsakuti koos. Ümberringi metsad ja heinamaad.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Linnakodus oli õhtuti ikka paar tundi mänguaega, kuna õppimine mulle raskusi ei valmistanud. Talvel lumega hoovis väga tihti ei mängitudki, aeg kulus rohkem lugemisele, vahel käidi kelgutamas ja liuväljal.
Maal olid mänguaeg ja -vabadus peaaegu piiramatud. Oma voodi ära tehtud ja toa põrand allikaojasse kastetud lehisvihaga puhtaks pühitud, võis mängudele ja metsaretkedele pühenduda, kuni tühi kõht end meelde tuletas. Tööd olid ikka ka, aga rohkem heinaajal. Muidu vast kokku pool tundi kuni tund päevas: lehmaketti edasi tõsta, tuppa puid tuua, kanadele ja seale kartulitest rohtu kitkuda.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Lugemine, lugemine, .... lugemine. Lisaks "ekspeditsioonid" metsa, onnide ehitamine, ilusate kivide ja kivististe otsimine, ujumine, lugude väljamõtlemine, mida mõttes või tegelikult läbi mängida.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Linnas oli esimeses kodus mängupaigaks hoov, tänavale ei tohtinud minna ja toas oli kitsas, sinna ei saanud kedagi kutsuda. Hiljem oli mängupaigaks oma maja hoov ja lasteaia õu seal kõrval, liivakast. Õues olid tagumiste sissepääsude juures paeplaatidest kattega müüri moodi piirded, seal peal sai istuda-turnida. Korter oli kahetoaline, seal saime küll 5 aastat noorema vennaga mängida, aga mitte sõpru külla kutsuda. Lasteaia hoov kõrval oli karussellide, ronimisredelite ja suurte liivakastide tõttu ihaldatud mängupaik, aga sealt tuli olla valmis kiiresti põgenema – tegelikult seal mängida ju ei tohtinud.
Maal oli mängupaiku lõputult, kuid lemmikuteks olid maja taga kuivas jõesängis kasvav lepik, kus voolas allikas; kunagine hobusetall oma latrite ja põnevate vanade esemete ning tööriistadega; karjamaa kuiva jõesängi nõlvadel, kus all orus kasvasid kullerkupud ja üleval metsmaasikad ja muulukad.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Kooliga ei seostu küll ühtegi mängu, vahetundides pidi jalutama kahekaupa rivis ja peale tunde lidus igaüks koju, et siis hiljem võib-olla uuesti kokku saada. 1. klassis käisin endises 22. keskkoolis, sealt tulles jäi koduteele suur puust liumägi, millest allasõitmine tihti kojujõudmise hilja peale venitas.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Linnas ikka õhtuti, aga pimeda peale jääda ei lubatud, ainult liuväljale vahel. Maal võis mängida igal ajal ja kohas, kuigi talvel pimedas ikka rohkem toas.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Onupoeg, onutütar ja teised sugulaste lapsed ning nende sõbrad sünnipäevadel. Neil oli üks emapoolne sugulane, meist 3–4 aastat vanem tüdruk, kes meile (mäletan seda alates 5–6-aastasest kuni 13–14-aastaseni välja) igasuguseid mänge organiseeris.
Maal mängisime põhiliselt neljakesi: meie onutütrega olime ühevanused, onupoeg aasta noorem, minu vend 5 aastat noorem - eelkoolieas pigem segaja kui mängukaaslane. Kodus kahekesi mängisime ka vennaga, siis teisi lihtsalt polnud.
Linnas hoovis oli meid tosina jagu, igas vanuses ja igasuguseid. Korraga muidugi nii palju tavaliselt õues ei olnud, aga vahel juhtus sedagi. Lapsi oli majas rohkem, aga mõni ei saanud tervise pärast mängudest osa võtta ja mõned olid veel liiga väikesed. Need kes juba liiga suureks said, jäid ka aegamööda mängudest kõrvale.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Osaliselt kattus. Head sõbrad olime onupoja ja onutütrega, kellega koos ka palju mängisime. Linnas kohtusime põhiliselt sünnipäevadel ja perepidudel, maal vanaema juures ka niisama.
Oma klassikaaslastest sõpradega koos eriti ei mänginud, ka pinginaabriga, kellega olime eriti head sõbrad. Käisime kinos, jalutasime linnas, arutasime-jutustasime.
Oma tänava ja hoovi lastega mängisime hoovis ja tänaval, kodus külas käis mul ainult allkorrusel elav paralleelklassi tüdruk. Hoovis oligi ainult mänguseltskond, muul ajal nendega sõprust ega läbikäimist polnud.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Poisid ja tüdrukud mängisid minu mänguseltskondades küll koos, kuid "venelaste maja" lastega koos ei mängitud, pigem kakeldi ja vahel päris tõsiselt. Naabertänavas asus nimelt sama suur neljakorruseline maja kui meie oma. Kuna kortereid sai töökoha kaudu, siis elasid meie majas ainult eestlased, naabermajas aga mingi tehase venelastest töötajate pered. Põhiline lööma käis lasteaia hoovis mängimise õiguse pärast, aga vene poisid kiusasid igapidi ka tänaval. Sõimasid muidugi fašistideks ka!
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Tülid tekkisid põhiliselt siis, kui keegi arvas, et sohki tehti. Vahel oli see tõsi, aga vahel ka mitte. Näiteks keegi piilus peitusemängus või pimesikus, luges "pidamise" ajal valesti – mitte viiekümneni, nagu tavaks vms. Tavaliselt eitas süüdlane kõike, aga kui teised ei leppinud ja jonni edasi ajasid, siis järgnes: "Te olete lollid, mina teiega enam ei mängi!" ja tönnides tuppaminek. Järgmiseks korraks oli kõik unustatud ja mängiti edasi.
Kodus ja maal tulid tülid põhiliselt sellest, et vend oli meist palju noorem, ei suutnud meiega sammu pidada ja virises. Siis vahel panime tema eest plehku, aga saime riielda, sest pidime ju väiksema järele vaatama.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Isa mängis meiega kabet ja käis vahel suusatamas, "maadles" ja müras, eriti vennaga, kui see väike oli. Emaga mängimisest pole küll ühtegi mälestust.
Ise mängisin lastega, kui nad väiksemad olid, igasuguseid ise väljamõeldud muinasjutumänge – filmidest ja raamatutest pärit süžeede edasiarendusi. Saunas käies oli meil abiks kuri nõid tädi Rumpumpel, kes ei näinud lapsi, kui nad olid seebivahuga kokku tehtud või juuksed šampooniga hõõrutud. "Immuniteet" kestis ka pärast loputamist.
Nüüd, kui lapsed suured, mängime perega kokku saades tihti lauamänge, kuna vanem poeg on suur lauamänguhuviline ja tal on neid päris palju.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda mängisin palju. Väikesena karvaste mänguloomadega, nukke mul eriti polnud ja nende riietamine mind ka ei huvitanud – rohkem olid nad koos loomadega mingi loo tegelased.
Maal ehitasin onne ka üksinda, kui teisi polnud, korraldasin 1-liikmelisi ekspeditsioone tundmatutesse metsasügavustesse ja mõtlesin endale kaaslasi ja seiklusi välja.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Linnas tuli keegi õue, siis lisandus veel keegi: "Mängime midagi!" – "Mida?" Keegi tegi ettepaneku ja kui teised nõus olid, siis läks lahti. Kui meid mängu jaoks väheks jäi, siis lasti all selle korteri uksekella, kus mõni mängukaaslane elas, see pistis pea aknast välja ja siis karjusid kõik: "Tule õue mängimaaaa.." Enamasti pistis siis pea välja ka mõni vanem majaelanik ja hakkas hurjutama, et mida te röögite!
Maal olin ettepaneku tegija tavaliselt ma ise, vahel ka teised.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Minu mänguseltskondades mängisid poisid ja tüdrukud koos, tuttavate juures tuli kuulu järgi ette ka seda, et tüdrukud mängisid näiteks ka paberist nukkudega ja poisid midagi muud.
Minu lapsepõlve mängumaa
Veetsin suurema osa oma lapsepõlvest Lüganuse vallas Varja külas oma armsa vanaema talus. Minu vanaisa võitles Vabadussõjas ja talle anti maad, kuhu nad koos vanaemaga ehitasid omale kodu.
Minu vanemad elasid Narva-Jõesuus, kuid kuna ema töötas Narva Kreenholmi vabrikus kolmes vahetuses, jäeti mind juba üheaastasena vanavanemate hoolde. Vanaema maja seisis kõige lähemal maanteele, küla oli tagapool. Minu jaoks oli see talukoht nagu oaas keset karjakoplit. Maja ümbritses lippaed ja kõrged kuused. Kõige enam meeldis mulle käia õunaaias, kus olid sirged, punase peene killustikuga ülepuistatud teerajad ja kahel pool kaunid lillepeenrad. Talu juurde kuulus ka vilja- ja kartulimaa. Mäletan, kuidas lamasin selili viljaväljal ja vaatasin läbi rukkipeade ja rukkilillede taevast.
Kuni kaheksanda eluaastani olin peres üksik laps, siis sain endale õe. Need omapead mängitud mängud olid tulvil fantaasiat ja kujutlusvõimet. Miks mind köitis kuningapoegade ja printsesside teema, ei tea tänini. Kuid kõik minu mänguteemad olid just nimelt muinasjutuvallast. Suviti otsisin aiast ilusaid lilleõisi ning torkasin neid peenikese oksarao otsa ja oligi "Barbie" valmis. Printsessi pea oli äraõitsenud võilille nupust, millel pikad juuksed. Seelikud tegin kord karikakrast, teine kord saialillest. Ballikleitideks kasutasin roosiõisi, aga siis peitsin oma nukke vanaema pilgu eest, sest roose ei tohtinud murda.
Talved olid tollal väga tuisurohked ja pakaselised. Aiaäärtesse tekkisid kõrged hanged, mis tundusid hiigelsuurte valgete patjadena. Kui ilmad läksid sulale, hakkas hange alumine külg tasapisi tilkuma ning sinna moodustus kristallist loss! Imepeened jääpitsid ja klaasjad läbipaistvad seinad andsid toitu lapsemeele loovusele näha seal hoopis kalliskivides säravaid saale… Talvel olid minu võlumaailma tegelased jäätunud puuoksad või pulgakesed, aga ikkagi printsid ja printsessid. Ma elasin enda loodud maailmas ja mängides ei märganud külmetavaid sõrmi.
Minule kingiti ka poest ostetud mänguasju. Sünnipäevadeks sain karvase koera, metallist hoburakendi, millel istus kutsar; mul oli plastmassist paat ja nuku pea, millele vanaema kaltsunuku keha juurde õmbles. Onu meisterdas puidust loomakujukesi ja tegi kondivurri.
Kui kätte jõudis kooliaeg, pidin tagasi koju pöörduma. Mäletan, et tundsin suurt hirmu teiste lastega suhtlemise ees ja hoidusin omaette. Kodumajas elas mitu peret, kus olid minuvanused vene poisid. Kuna ma tookord vene keelt ei mõistnud, ei võetud mind kaua ka omaks. Tasapisi hakkasin mõnda sõna oskama ja vanuse kasvades hakkas minu arglikkus kaduma. Mingil hetkel kutsuti mind juba nende mängudesse kaasa.
Kõige enam mängisid vene poisid sõda. Kõikidel püssi moodi oksarondid käes ning ühed olid venelased, teised sakslased. Mind pandi sanitariks ja pidin haavatuid ravima.
Teine lemmikmäng oli jalgpall, mida tagusime metsalagendikul pimedani, kuni enam palli ei näinud. Poisid ajasid mind tihti väravavahiks. Kui ei viitsinud koduõuest kaugemale minna, mängisime hoovis laua taga kaarte, kabet või doominot. Tuli aeg, kui kõikidele osteti jalgrattad. Kambavaim mängis suurt rolli ja nii me põrutasime ratastel jõe äärde ujuma või sõitsime metsa liivaluidetele rallima. Poisid tuunisid jalgrattaid kodarate külge kinnitatud traadiga, mis tegi mootorratta põrinat matkivat häält.
Üks igavuse peletamiseks sobiv liikumismäng oli meie meelest laptuu. See seisnes selles, et kivile toetuvale lauatükile oli omakorda peale laotud nii palju pilpaid, kui mahtus, ning seejärel lõi mängujuht jalaga vastu lauda. Teised pidid samal ajal laiali jooksma. Kes sai õhkulennanud pilpa või puuoksaga pihta, läks mängust välja.
Kõik meie maja poisid sõitsid kes varem, kes hiljem koos peredega mujale. Mina jäin siia ning elan oma lapsepõlvekodus tänini. Vahel tuleb see kauge aeg meelde, mis on jäänud 50 aasta taha!
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Mina elasin ilusas maakohas, kus läheduses oli kaunis järv ja ümberringi metsad. Ma nautisin seda paika ja mõtlen lapsepõlvekodule sageli. Minu lapsepõlv oli ilus ja põnev. Meil oli emapoolne vanaema, kes elas meiega koos ja laulis meile rahvalikke laule ja rääkis oma lapsepõlvest ja mängudest. Sageli käis meil isapoolne vanavanaema, miljöö oli minu arvates väga hea. Ema ja isa käisid tööl, aga hiljem oli isa kodune, sest ta oli raskesti haige.
Meenutan lapsepõlvekodu tänutundega. Minu lapsepõlvekodu oli kohas, kus praegu asub Maarja küla, seega Haavassaare talus Põlvamaal. Ümber maja kasvas palju põlispuid, kes olid suured ja võimsad, kaks väga suurt kaske õues, ühele oli ümber ehitatud laud. Maja taga olid suured müürid ja küünid, eemal ilus kaskedealune ja teisel pool hobusekoppel. See oli ideaalne paik kasvamiseks ja mängimiseks. Seal oli kõike: avarust, metsailu, uhkeid puid, huvitavaid aiasoppe ja salapaiku. Suvel olid metsad marju ja seeni täis. Naabrid olid toredad, vanapaar, kellel omal lapsi ei olnud, hoidis meid väga. Ma olen uhke, et mulle oli antud võimalus sirguda sellises võrratus kohas, millest on alati midagi meenutada. Kui ma mõtlen oma loovusele ja fantaasiavõimele, mis on mulle antud, siis ongi see kindlasti pärit just sealt.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Mängimiseks oli aega väga palju, kogu aeg, mis oli, oligi meil mängimiseks, õppimiseks ja teleri vaatamiseks. Vahel pidime ka kanakarjas käima. Tegin kodus ka majapidamistöid, aitasin emal nõusid pesta ja kööki korrastada.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Tore oli kodus olla, suvel rohkem järve ääres ja talvel õues ja toas. Suvel mängisime vee ääres, talvel suusatasime ja kelgutasime. Vahel jalutasime niisama ja nautisime loodust. Mäletan, et kui keegi tuli külla, siis jalutasime alati järve äärde. Üldiselt oli meelistegevus alati ikkagi sportlik ja seikluslik. Kodus olla on mulle alati meeldinud, kodu on minu kindlus ja kodus on alati midagi teha. See on tänase päevani nii ka jäänud. Teine meelistegevus oli joonistamine. Ema ja isa ostsid mulle värvipliiatseid, akvarelle, plastiliini, tegin joonistusi ja voolisin. Ema ja isa oskasid headest tavadest ja kommetest lugu pidada ja mind suunata. Vanaemad õpetasid korda ja raamatute ning esemete hoidmist. Meid kasvatati hästi.
2. Mängupaik
Koduõu, järveäärne ala, mets, hobusekoppel, aed. Tuba. Pööning.
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Koduõu oli suur taluõu, kus sai kõike teha. Meil oli kaks kiike, üks võrkkiik ja teine harilik puust kiik. Lisaks tegin ise oma kätega viljapuuaeda ploomide alla ühe kiige, kus sai ka kiikuda. Seda sellepärast, et tahtsin ise midagi teha ja see on siiani jäänud, ise midagi teha ja luua. Olin siis umbes 10–11 aastat vana. Me mängisime palju puude otsas, õuealal kasvasid suured tammepuud ja kased, tamme otsas oli meil kodu. Tuba oli suur ja soe, ahi oli suur, mõtlesime seal igasuguseid huvitavaid mänge välja. Sõprade juures me ei käinud, see oli lubatud hiljem, kui olin juba 10-aastane. Minu isale ei meeldinud, et lapsed oleksid mööda küla kolanud, pidime kodus olema. Tema arvas, et need lapsed, kes mujal hulguvad, ei ole hästi kasvatatud. Olime rohkem oma õues ja metsas.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis mängiti vahetundide ajal, mäletan lotomängu, mis oli väga huvitav ja jooksumängud olid head. Kevadel peale tunde mängisime rahvaste palli. Ka suvel peale aiatööd mängisime poistega mitu tundi rahvaste palli, mis mulle väga meeldis.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Me mängisime kogu aeg, ainult öösel magasime. Ükskord tahtsime Bullerby lapsi matkida ja kavatsesime terve öö üleval olla, kuid see lõppes nagu raamatuski, uni sai meist võitu.
3. Mänguseltskond
Alguses, kui väike olin, mängisin õega ja üksinda, hiljem oli mul kaks mängukaaslast Tallinnast, kes käisid meie juures suvitamas. Sugulastega sai mängitud.
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Mul oli üks õde, minust kolm aastat noorem. Koolikaaslased olid koolis mängusõpradeks, kuna isa ei lubanud peale tunde kolama minna, siis mängisimegi nendega ainult koolis. Klassikaaslased olid mängusõpradeks koolis. Trennis ma ei käinud. Üldiselt olin küllaltki eraklik laps, metsa seest, ei seltsinud väga võõrastega. Mäletan, et meie klassis käis üks mustlasrahvusest poiss, kes ütles, et mina pole meie kooliga ära harjunud.
Kooliteel sai palju mängitud. Kolm kilomeetrit oli mul kaaslastega ühine tee, üks kilomeeter üksinda käia. Kord leidsin metsast plekkvaadi, mis oli kummuli keeratud. Ma mängisin seal iga päev trummi, puupulgad leidsin metsast. See oli nii huvitav, et mul on veel praegu see hääl kõrvus.
Kodus mängisime lauamänge, isaga kabet ja õega ühte hanede mängu, „Reisi ümber maailma“ ja „Tsirkust“. „Tsirkus“ oligi meie lemmikmäng. Ka „Lend Kuule“ oli hea mäng.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Nagu eespool juba mainisin, ei olnud mul eraldi sõpruskonda, lihtsalt sugulased, mõned sõbrad suvel, klassikaaslased. Algkoolis ma peale kooli ei käinud kusagil mängimas. Vahel sai küll suvel peale aiatööpäeva kella neljani rahvaste palli mängitud. Meil elasid tädipojad Tartus, siis sai ka nendega mängitud, nende poole käidud ja nemad käisid meie juures. Kuigi olime palju omaette kodus, oli meil tegelikult palju sõpru ja tuttavaid ja sugulasi.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Jah, koos ikka, kuigi eri rahvusi meil ei olnud peale ühe mustlaspoisi. Rohkem mängisin poistega koolis. Tegelikult tuleb meelde, et ikkagi oli ka ümbruskonnas vene rahvusest poisse, kellega sai ka räägitud ja mängitud. Nad olid sõbralikud.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Ei mäleta, et oleks ette tulnud, olime sõbrad. Küll aga lõi mu pinginaaber mul eelkoolis nina veriseks, lihtsalt lõi. See juhtus teel koolist koju. Kord kuulutasime naaberasula poistele sõja ja selle ka saime. Asi lõppes sellega, et mind isiklikult võeti vangi ja hoiti natuke aega kinni. Vägivalda ei olnud, lihtsalt rääkisime ja siis sain koju. Olin veidi sellest häiritud. Tülisid ei olnud, need olid mängulised, otsitud situatsioonid. Ma hindan neid tagantjärele nii.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Eespool sai nimetatud, et isaga kabet. Vaatasin isaga koos filme, eriti seiklusfilme ja sõjafilme. „Kapten Tenkeš“ ja „Neli tankisti ja koer“, kõiki pealkirju enam ei mäleta. Pärast läksin õue ja matkisin, mida olin filmis näinud. Istusin näiteks suure põllutööreha otsas ja enda arust kujutasin ette, et ma ratsutan. Igasuguseid asju ja tegevusi sai välja mõeldud. Puu otsas oli vaatetorn. Madalas kohas kaevik. Isa muidugi selle mänguga ei liitunud, kuid ta oli meist vaimustatud, ütles, et tema küll lapsena midagi sellist välja mõelda ei oleks osanud.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksi mängisin palju. Mäletan, et „Horoskoobi“ aegadel[i] esinesin, jalas mustad läikivad kummikud. Esinesin laua peal, mikrofon käes ja laulsin „Horoskoobi“ laule. Õde vaatas pealt. Nalja sai palju. See oli üks näide, kõike ei mäleta ka.
Kord leidsime ühe vana masina ja kavatsesime selle lammutada, et ehitada rakett. See oli nii raske ja roostes, et meie jõud ei hakanud peale, aga minu süda ei andnud enne rahu, kui olin ta ikka laiali lammutanud. Siis ehitasime õega raketi ja kujutasime ette, et oleme Totud Kuult. Lasteraamatu põhjal[ii] sai see mäng välja mõeldud. Aga see kasvataski tahtejõudu ja oskust mitte alla anda, kui veel mingi võimalus on. Sellest saan aru nüüd, kui olen 53-aastane. Oskan leida neid seoseid, mida lapsepõlvemängud ja tegevused on mulle andnud.
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Ise mõtlesin. Kuna meie lasteaias ei käinud, siis kuulasime palju raadiosaateid lastele ja lugesime lastejutte, Tähekest, Pioneeri ja Sädet. Mõtlesime ise mänge välja juttude põhjal. Näiteks lavastasime Timbut, Limbut ja Lumemöldrit[iii]. Suvetüdrukud, Inna ja Diana Tallinnast, algatasid palju mänge. Me sobisime ülihästi. Alguses kartsin veidi, et kui me kohtume, kuidas me siis sõpradeks saame jne. Aga kui me Innaga kokku saime, siis hakkasime kohe sõbrustama nagu vanad tuttavad. See oli nii hea tunne, tunda ära hingesugulane.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Me lugesime liisusalme. Arvasime, kummast käest ja nii edasi. Ütlesime ka lihtsalt, et täna alustad sina ja mäng algaski. Mänguseltskond oli meil 2–4-liikmeline, siis ei olnud väga vaja lugeda. Saime väga hästi läbi.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Üks väike valge tuvi lendas üle Inglismaa,
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud,
seda ütled sina,
väike tatinina.
Vanaema Alma õpetas.
Meil väga palju salme ei olnud, sest me lihtsalt liisisime, viskasime kulli ja kirja, et ruttu saaks mängu alustada.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
Meie mängisime palju reketitega sulgpalli. See toimus meil ikka peaaegu iga päev tuulevaikse ilmaga. Siis oli meil tennisemänguvõimalus, meil oli päris laud selleks ja vahendid, reketid ja pingpongipallid.
Suvel mängisime kogu aeg ka järve ääres. Käisime paadiga sõitmas, püüdsime kala, ujusime järves, korjasime marju, päevitasime. Liivast sai ka ehitatud, aga väiksena, 3-aastasena. Hiljem seda enam ei mäleta. Nii me elasimegi: hommikul vee äärde, lõuna ajal sööma, siis sageli tagasi vee äärde, siis õhtusöögile ja peale seda siis olenes ilmast, kas sportmängud, sulgpall ja tennis, vihmase ilmaga joonistasime, mõtlesime niisama midagi järgmisteks päevadeks välja ja veetsime mõnusasti aega. Käisime kaljukoobastes nahkhiiri vaatamas pimedaga. Meil olid kaasas suvitajate vanemad.
Talvel sai mängitud lapsena toas ka korstnapühkijamängu, vanaema õpetas. See on mäng paberil, kirjeldatud eesti rahvamängude raamatus pabermängude all. Siis olid ka kivimängud, näiteks „Kits koopas“, aga kahjuks ma enam ei mäleta, mismoodi seda mängiti. Pidi kivi viskama kuhugi piirkonda, siis sai vist punkte. Uurisin eesti rahvamängude raamatust[iv], aga päris tuttavat kivimängu ei tulnud ette.
Isapoolse vanaema pool mängisime loomapidamist. Meil oli koer lehmaks ja nii me temaga käisime, viisime karjamaale ja koju. Kujutasime niimoodi ette, et me oleme farmerid. Huvitav, et oli selline koer Polla, kes sellega ka nõus oli. Me kohtlesime teda hästi. Sageli käisime vanaemaga kaasas farmis, kus teda aitasime. Isapoolne vanaema elas Valgamaal Sangaste vallas. Vahel olime suvel seal.
Talvel sai veel mängult peenraid tehtud , põrandalaudade peale seemneid külvatud korrapäraselt – seemneteks olid paberist rebitud väiksed tükikesed.
Meie mängud olidki suures osas endi välja mõeldud tegevused, mis meile meeldisid ja milles saime kasutada fantaasiat. Reeglitega mänge oli vähem. Ainult sportmängud koolis ja ka kodus, kui keegi külla tuli; muidugi ka kõikidel neil lauamängudel, mis me mängisime, olid reeglid.
Meile meeldis mänge välja mõelda. Ehitasime tekkidest ja patjadest tuppa onne, olime siis seal ja rääkisime ja naersime. Seal olid meie mänguasjad ja raamatud. Raamatuid kinkis meile üks hea tädi Raissa. Kutsusime teda Marina vanaemaks. Tema oli Tallinnast pärit hea tädi, temaga jalutasime metsas ja järve ääres, ta rääkis väga palju huvitavat.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Pallimängud: Üks lemmikuid oli rahvaste pall, aga ka „Siga“.
„Siga“ käis nii, et kolmekesi mängisime, üks keskel. Viskasime palli temast üle ja kellel pall maha läks, see sai tähe. Keskel oli „siga“ – kui ta suutis palli kinni püüda, siis sai ta järjest tähtedest lahti.
Kord läksin neljandas klassis trenni, seal mängisime laptuud. „Potskat“ sai mängitud.
Viskemängud: Kuuri seina peal mängisime pallikooli. Meil olid erinevad variandid.
Jooksumängud: Koolis mängisime vahetunni ajal kulli. Jooksime tihti võidu.
Peitusmängud: „Trihvaa“, asjade peitus, lihtsalt peitus.
Hüppemängud: keks, hüpitsaga hüppamine. Paaris keerutamine oli väga moes, lihtsalt kätest kinni ja keerutasime ringi, väga vahva oli.
Tasakaalumängud: karkudega käimine, sammukividel käimine, mahalangenud puudel ronimine.
Plaksutamismängud: Plaksutasime vastamisi käsi. Käed plaksuga sõbraga kokku , paremad käed sõbraga, vasakud käed sõbraga, kokku jne. Kellel ennem segi läks, oli kaotaja.
Sõrmemängud: tegime sõrmedega ja kätega seina peale varjuteatrit.
Pandimängud: ei mänginud
Kaardimängud: „Viis lehte“, „Potiknoi“, ennustamine. Enam ma kaarte ei mängi, aga tore oli, trikke sai õpitud poistelt, enam ei mäletagi, kuidas need käisid.
Lauamängud: „Tsirkus“, „Lend kuule“, doomino, kabe, „Reis ümber maailma“.
Paberimängud. Korstnapühkijamäng (vt ka Aleksander Kalamees „Eesti rahvamängud“)
Kõige lihtsam on mängida kahekesi. Ruudulisel paberil valib kumbki mängija endale ülalt alla ühe ruutude rea, märkides selle kohale oma nimetähe. Üks mängijatest võtab pihku väikese eseme (meil oli vanaemaga väike paberist kuulike), peidab käed selja taha ja teeb seal eseme ühest käest teise asetamise liigutusi. Siis toob ta rusikas käed ette, misjärel teine mängija peab arvama, kummas käes ese on. Kui õigesti ära arvab, võib ta ühe oma ruudu ära märkida. Ka saab ta eseme enda kätte. Sooritanud peitmisliigutused ja toonud käed ette, laseb ta arvata vastasel. Arvas vastane samuti õigesti, võib ka tema oma ruutudesse märgi teha. Ühtlasi läheb tema kätte ka peite-ese. Kui arvaja eksib, saab punkti eseme omanik ja tal on õigus eset edasi hoida oma valduses, kuni vastane õigesti arvab.
Ütleb arvaja kahtluse puhul, et eseme omanikul üldse eset käes polegi (selle võib ka selja taha lauale panna), tuleb avada mõlemad käed. Ei ole eset tõesti pihus, saab arvaja punkti ja ka eseme peitmise õiguse.
See mängija, kes enda ruudud esimesena märke täis saab, on võitja. Kaotaja jääb aga korstnapühkijaks. Võitja võib veel ülevalt alla siis kaotanu ruudud läbi tõmmata, vanaema ütles selle kohta: „Tõmban sulle korstna selga“.
Urve |
Milvi |
|
|
x |
x |
|
|
x |
x |
|
|
x |
x |
|
|
x |
x |
|
|
x |
x |
|
|
x |
|
|
|
x |
|
|
|
Antud juhul saan mina, Urve, tõmmata korstna selga Milvile, sest minu ruudud on enne täis saanud. Vanaema õpetuse järgi meelde jäetud ja kirja pandud.
Mängisime ka trips-taps-trulli.
Sõnamängud paberil. Meie lemmikmäng
täht |
lill |
puu |
linn |
film |
riik |
lind |
loom |
näitleja |
kokkuvõte |
A |
aster 15 |
amuuri 10korgipuu |
Amster-dam 15 |
-0 |
Albaa-nia 10 |
-0 |
ahv 15 |
Anne 10Vee- saar |
65 punkti |
K |
kliivia 20 |
kask 10 |
Kohtla -järve 15 |
Kolm karu5 |
Kreeka 15 |
kotkas 15 |
karu 10 |
0 |
… |
E |
0 |
eebeni- puu 15 |
Elva 10 |
Evita 20 |
Eesti 10 |
emu 15 |
eesel 15 |
Ervin Abel 10 |
…. |
…. |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Summa…. |
Punktid: 0 – ei tea;
10 – teistega sarnane;
15 – ise teadsin;
20 – eriti hea vastus;
5 – kahtlane vastus, aga siiski oli.
Mängiti aja peale, üks mängijatest hakkas tähestikku lugema ja keegi ütles: “Stopp!„ Seejärel saadi täht, mis „stopi“ ajal parajasti oli. Tähestikku loeti mõttes. Täht tabelisse ja hakati tabelit täitma: kes enne valmis sai, andis märku, ja teised siis ka enam kirjutada ei tohtinud. Hakati küsima, kõik vastasid ja panid punktid tabelisse. Ühesugused vastused andsid vähem punkte kui erinevad. Võitis enam punkte kogunud mängija. Ma ei tea, kuidas me selle huvitava mängu saime, ilmselt keegi õpetas või tuli see kuidagi meie hulka, hakati lihtsalt mängima. Ise me seda välja ei mõelnud, ma arvan, et seda mängisid sel ajal paljud lapsed. Meeldejääv ja hea mäng oli.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavad esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
Meie kehtestasime ise reeglid, näiteks jooksupiirid ja hüppamise korrad, kellaajad jne. Ma ei mäleta reeglite rikkumist. Esemetest mäletan puust tehtud karke, sammukive, puust kelku, mis isa ise tegi. Kahju, et ma ei osanud seda alles hoida. Lapsena ei teadnud sellistele esemetele tähelepanu pöörata kahjuks. Pealegi ütles üks naabertalu tüdruk, et ta pole eluilmas sellist kelku näinud. Praegu aga meenutan, et see kelk oli tõeline aare, mis oleks praegu sobinud isegi mänguasjamuuseumi või Eesti Rahva Muuseumi. Üleni puust, jalastega, nagu väike saanike. Meil olid reeglid selged ja me neid ei rikkunud, sellest ei räägitud, mängud sujusid.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Kui mängisime mõnda nendest mängudest, siis oli see põhjalik. Rohkem mängisime kooli. Meil olid siis päevikud ja hinnetetabelid, tunnistused. Toimusid tunnid, väga huvitav oli. Õpetaja oli ikka kõige parem olla. Meie unistus oli saada suurena õpetajaks. Meil olid plaanid tehtud, mis riideid õpetaja mis nädalapäevadel kannab ja kõik muu. Hea oli unistada. Huvitav, et minust saigi õpetaja.
Suvel õues sai ka poodi mängitud. Arsti mängisin ise nukkudega. Kui lugesin Tähekesest juttu päevakavast, mille oli teinud väiksena tuntud sportlane Jaan Talts, siis koostasin endale ka suveks sellise kava. Minu eesmärgiks olid kergejõustik ja pallimängud, tõusin iga päev samal kellaajal üles, võimlesin, ujusin, sportisin. Pidasin sellest terve suve kinni ja käisin septembri lõpuni iga päev ujumas, külmemate ilmadega kastsin end kasvõi korraks vette. Talvel ei olnud kordagi haige. Olin siis 13-aastane.
Mängisime postkaartidega, ehitasime kaardimajakesi. Siis võistlesime, kes teatud aja jooksul rohkem ehitab ja kelle majad kauem püsivad.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Me ei ole neil vahet teinud. Oleme mänginud nii nukkudega kui püssidega luuranud metsas. Võib-olla printsessi ja kuninga mäng pööningul oli tüdrukute mäng, poisid seda ei mänginud.
6. Elektroonilised mängud.
Meie neid ei mänginud, neid sel ajal vist ei olnudki, vähemalt meil mitte.
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Arvuti tuli umbes 1998. aastal töö juurde ja koju aastal 2005. Mobiiltelefon umbes 2002. Täpselt ei mäleta, aga ligikaudselt sel ajal. Telefoniga olen ühe korra mänginud, ei tunne enam huvi. Arvutiga ka olen ikka proovinud, aga see ongi proovimiseks jäänud.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Ei ole ja ei tunne millegipärast ka huvi.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Kuna töötan liikumisõpetajana, siis mängin lastega liikumismänge, leian neid raamatutest, koolitustelt, mõtlen ise ja kuulen kolleegidelt. Mängin ka seltskonnamänge, sportmänge ja tantsumänge jne. Minu töö nõuab seda. Arvutimänge ei mängi, ei meeldi. Lahendan ristsõnu, see ka omamoodi mäng.
Mängude kirjeldusi, mida olen ise lastele välja mõelnud seoses oma tööga.
Jänkuke
Meie väike jänkuke
hüppab rõõmsalt metsateel.
Vaatab ette, vaatab taha,
kedagi ei ole näha.
Ja kui keegi krabistab,
jänku hirmust sabistab.
Hüppab ruttu puu taha,
kükitab ta sinna maha.
Mäng on mõeldud noorema ja keskmise rühma lastele metsas mängimiseks. Mängujuht palub kõigil jänkudel endale puu valida ja puu taha peitu minna. Mängujuhi hüüde peale: „Jänkud, metsa hüppama!“, tulevad jänesed oma puude tagant välja ja lagendikule hüppama. Hüpatakse ja koos loetakse luuletust, tehakse vastavaid liigutusi. Hüpatakse, vaadatakse ette ja taha, laiutatakse käsi (kedagi ei ole näha), krabistatakse ja värisetakse hirmust ning siis hüpatakse oma puu taha kodupessa. Mäng kordub.
Lastele väga meeldib, mängisime seda esmakordselt metsanädalal. Vastavalt võimalustele saab seda loomulikult ka saalis mängida. Tuleb kokku leppida, kus on „puu“ ja kus on „metsalagendik“. Mäng on mõeldud välja seoses metsanädalaga.
Autor Urve Vares, oktoober 2013
Mängitakse 4–7-aastaste lastega. Osalejate arv: paarisarv lapsi. Koht on võimla või siseruum, aga ka õu, kui muusikat saab kasutada. Mäng arendab rühmatöö-oskust, kaaslasetunnetust, reageerimisoskust. Eesmärgiks arendada lapsi intellektuaalselt, arendada lapsi sotsiaalselt, kinnistada koostööoskust ja kokkuleppeid sõprade vahel.
Mängu käik: Lapsed on paarides. Lõbusa muusika saatel kõnnivad lapsed ringselt. Muusika katkedes ütleb mängujuht: „Jänes!“ ja lapsed peavad jäneseid matkima. Teevad kätega jänkukõrvu, hüppavad ringselt ümber üksteise, üks ring ühele poole, teine ring teisele poole. Paarilised hüppavad vastassuundades. Kui muusika katkedes mängujuht ütleb: „Muna!“, siis paarilistest üks on muna ja teine värvib teda. Muna võtab toengpõlvituse, laskub seejärel kandadele, teeb endast hästi väikese ja armsa muna, on kägaras. Värvija värvib munakest, tehes kätega pintsliliigutusi ja käies ümber muna, et terve muna saaks värvitud. Mäng jätkub. Kui mängujuht ütleb: „Kevad!“, siis üks paarilistest on lill ja teine on liblikas. Lill võtab põlvitusasendi, seab käed lillelehtedeks ja liigutab end õrna kevadtuule käes, liblikas lendab graatsiliselt ümber lille. Mängitakse mitu korda läbi, paarilised peavad ise osad vahetama, et kõik saaks olla nii lilled kui liblikad, munad ja värvijad. Loomulikult on lubatud ka lastel endil välja mõelda, kuidas paremini antud rolle mängida. Mäng meeldib lastele väga. Mõtlesin selle välja seoses munadepühaga, et saaks liikumistundides kasutada.
Autor Urve Vares, märts 1999
Pesu kuivama panek
Mängitakse teatemänguna. Moodustatakse kaks võistkonda. Kaptenitel on käes korvid, kus sees väike pesu, linik või mingi muu väike riideese. Korvis on ka pesunäpp. Eemal on pesunöör, kuhu tuleb pesukuivama viia. Märguande peale jooksevad esimesed võistlejad ehk kaptenid pesunööri juurde, asetavad korvi maha, võtavad riideeseme korvist, asetavad nöörile kuivama, võtavad pesunäpi korvist ja panevad sellega pesu kinni nööri peale, seejärel korv kaasa ja jooksuga tagasi. Järgmine võistleja läheb pesu ära tooma, korv kaasas, jookseb pesunööri juurde, paneb korvi maha, võtab pesunäpi ära ja seejärel pesu ja paneb korvi. Jooksuga tagasi ja mäng kordub, järgmine läheb jälle pesu kuivama asetama. Kelle võistkond esimesena mängu lõpetab, on võitja.
Autor Urve Vares, kevad 2002
Orienteerumismäng vastlapäevaks
Mõnel aastal võib juhtuda, et vastlapäeval lund ei olegi, nagu see oli 2002. a. vastlapäeval. Siis mõtlesin välja otsimismängu vastlapäevaks, et lastel huvitav oleks. Sadas vihma ja kelgumäele ei saanud. Vahenditeks olid paberile joonistatud vastlakuklid. Vastlapäeva hommikul peitsime need lasteaia ruumidesse. Igale rühmale tegin papist kaardi, kuhu leitud kuklid liimida. Andsin ka lastele orienteerumiskaardid, kuhu oli märgitud, kust otsida ja kui palju peaks leidma. Vastlapäeva hommikul said lapsed orienteerumiskaardi ja aluskaardi. Kokkulepitud kellaajal alustati vastlakuklite otsimist. Noorematel väiksem otsimisala ja kukleid vähem, vanematel lastel vastavalt rohkem. Kui kuklid olid leitud, viisid lapsed need koos kasvatajatega rühma, liimisid oma kaardile, värvisid. Kui olid sellega valmis saanud, siis kogunesime spordisaali, kus tegime vastlapäevale sobivaid mänge ja tantsisime ning lustisime. Lõpuks vaatlesime vastlakukleid: kel oli rohkem, kes hoolikamalt värvis, kes kõik üles leidis jne. Lapsed olid mängust vaimustatud.
Autor Urve Vares, vastlapäev 2002
Orienteerumismäng „Kevadet otsimas“
Mängu eesmärgiks on arendada kiirust, loogilist mõtlemist, sotsiaalseid oskusi. Mängul on keskmine koormus. Osalejateks 3–7 aastased lasteaialapsed.. Mängisime lasteaia õuealal ja ümberkaudses metsas. Vahendiks oli suur kevadpildi näidis lastele. Igale rühmale oli joonistatud pilt ja lõigatud pärast pusleks. Pusletükid pandud kileümbristesse. Rühmadele olid antud alused, kuhu kevadpilt kokku panna, orienteerumiskaardid otsimisabiks ja pusletükkide arv. Noorematele lastele panin terve pusle ühte kotti, vanematele eraldi kottidesse.
Mängu käik oli siis järgmine. Orienteerumispäeva hommikul peitsin pildid õue. Noorematele lasteaiaterritooriumile, vanematele lastele metsa. Kogunesime õue, kus tegime alustuseks soojendusvõimlemist. Siis selgitasin lastele mängu. Alused puslede kokkupanekuks asetasime stardikohta. Lapsed koos juhendajatega läksid pusletükke otsima ja kui olid leidnud, siis tulid tagasi ja asusid kevadpilti koostama. Auhindadeks olid meil kommikotid. Pärast tantsisime õues muusika saatel ja mängisime laste lemmikmänge. Nii võtsime kevadet vastu aastal 2003.
Autor Urve Vares, kevad 2003
Sügismäng
Lõbusa muusika saatel liigume paarides hüpaksammuga lasteaia õues. Muusikalistepauside ajal kuulevad lapsed kolme sõna: sügis, seeneke, kitseke. Kui mängujuht hüüab: “Sügis!“, siis mängivad lapsed tuult ja puud, üks paarilistest on tuul, kes puhub, ja teine on puu, kes tuule käes liigub ja õõtsub. Kui hüütakse: “Seeneke!“, siis üks paarilistest kükitab ja teeb kätega seenekübara, teine korjab seeni, korv käes, kummardub ja paneb korvi ning otsib seeni. Sõna „kitseke“ ajal annavad lapsed paarilisele käed ja tantsivad ringselt kohapeal hüpaksammuga.
Autor Urve Vares, september 2013.
Lõpetuseks
See on väike ülevaade minu lapsepõlvemängudest, tegevustest, minu sõpradest ja miljööst, kus olen üles kasvanud.
Hiljem hakkasin lasteaiaõpetajaks ja töö käigus on väga palju mänge mängitud. Kirja panin omaenda väljamõeldud mängudest need, mis lastele on väga meeldinud ja end õigustanud. Mängude raamatuid on väga palju, kirjeldusi tuhandeid, valik on meie eneste teha. Alati tahaks midagi erilist ja teistmoodi, mida veel pole mängitud. Sõelale jäävad pigem enda ja laste lemmikud, mida küsitakse ja soovitakse jälle mängida. Väikeste laste mängud peaksid olema lihtsad, vahvad, piisava koormusega ja arendama mõtlemist. Mäng peaks innustama last tegutsema ja laps peaks mängu ootama. Toredad mängud on eesti rahvamängud, mis ongi ju põlvest põlve edasi pärandatud, kellegi väljamõeldud ja mängitud. Loodan väga, et meie kõigi abiga valmib kunagi uus kogumik eesti lastemängudest, kus on sees uue ajaetapi mänge meie endi hulgast, samas pole unustatud ka vanu häid mänge. Mängud peavad elama ajas edasi meie kõigi hulgas ja anname nad edasi järgmistele põlvedele. Samuti oleks väga huvitav tulevastel põlvedel lugeda oma esivanemate lapsepõlvemeenutusi ja eredamaid juhtumeid. Me kõik oleme ju pärit oma lapsepõlvemaalt.
[i] Mõeldud on populaarset Eesti Televisiooni telesaadet “Horoskoop” (1968-73), mis pani aluse lauluvõistluste traditsioonile. Mitmed sealkõlanud laulud said väga tuntuks.
[ii] Nikolai Nossovi lasteraamat „Totu kuul“.
[iii] Kalju Kanguri lasteraamat „Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid“, esmatrükk ilmus 1969. aastal.
[iv] „Eesti rahvamänge“, koostaja Aleksander Kalamees (ilmunud mitmes kordustrükis)
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Olen 1961. aastal sündinud naine. Minu lapsepõlv möödus Järva-Jaani lähedal Metstaguse külas. Elasime küla keskel ühes suures majas (kaheksa korterit). Teine samasugune oli kõrval. Üks oli ahiküttega, teine keskküttega. Algselt elasime ahiküttega majas ning kui teine valmis sai, kolisime sinna (olin siis üheksa ja poole aastane). Pidevalt oli majade ümber umbes 10–12 last vanuses kuus kuni neliteist-viisteist aastat. Kui vanemad lapsed kasvasid juba mängueast välja, tuli nooremaid asemele. Poisse ja tüdrukuid oli enam-vähem võrdselt. Kasvasime kõik kodudes, lasteaeda ei olnud. Kui sain juba kooliealiseks, valmis Järva-Jaani alevis lasteaed, kuhu said minna ka kolhoosi lapsed. Osa nooremaid lapsi pandi sinna. Lapsed sisustasid oma päevast aega ise. Kõik külainimesed hoidsid lastel silma peal. Iga väiksemgi pahandus oli vanematel juba õhtul teada (roniti seal, kus ei tohtinud, ei teretatud kõiki jne.).
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Mängimiseks oli aega piisavalt, eriti suvel. Ka talvel mängisime palju väljas, kuid siin pani piirid pimedus. Külma pärast küll toas ei oldud. Suuremana oli vaja rohida oma pere väheseid peenraid. Viiendast klassist alates pidime suve jooksul teatud arvu päevi käima kohalikus kolhoosis tööl . Kuna päevade eest ka maksti, siis sai ikka rohkem päevi tööl käidud. Õhtud olid vabad ja jõudis mängida küll.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Väiksena ikka mängimine, 12–13-aastasena avastasin enese jaoks lugemisemõnu. Igal laupäeval tõin raamatukogust neli kuni kuus raamatut (olenevalt paksusest) ja vahetasin need järgmisel laupäeval uute vastu välja. Tollal oli raamat minu jaoks ainult kõvade kaantega raamat, õhemaid ma ei vaadanud.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Meie põhiline mängukoht oli majade ümbrus ja kuuritagune (olenes mängust). Oli suur kivi ja kuuri taga puuriidad.
Toas mängisime põhiliselt vennaga, ehitasime elutoa suure laua alla koopaid, pimendamiseks olid tekid.
Palju mängisime ka kolimist. Meil oli vahva tigudiivan. Panime diivani asju täis, ise istusime käetoele, vend võttis midagi rooliks kätte, minul oli nukk (laps) süles ja nii me muudkui sõitsime. Mäng seisneski asjade diivanile kuhjamises ning sõitmises, mingit kohalejõudmist ega asjade paigutamist ei olnud (ei mäleta?).
Sõbrannaga mängisime trepikojas kontorit. Meie mõlema emad töötasid kohaliku kolhoosi kontoris ja meie olime palju seal viibinud ning nende tööd näinud. (Meile tundus, et see seisneb paberitele kirjutamises ja paberite üksteisega vahetamises). Meil oli suur hulk aegunud blankette, mis olid lastele mängimiseks antud. Nii me siis tõstsime lauad (taburetid) erinevatele trepimademetele (erinevad toad) ja töötasime: kirjutasime paberitele ja vahetasime neid.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Ma ei mäleta, et meie klass oleks vahetunnil mänginud. Küll mängisime sõbrannaga koolist koju minnes. Põhiline mäng oli see, et murdsime endale teeäärsest pajupõõsast pikad ridvad ja neid siis enda ees kõnnitades matkisime kahte eriti vastikut õpetajat (tänitasime, õiendasime, sakutasime). Konkreetselt meiega nii ei käitutud, aga halb tunne jäi sisse ja me ilmselt ei osanud end muud moodi kaitsta.
Algklassides mängiti pidude ajal laulumänge. „Kes aias“, „Me lähme rukist lõikama“, „Rits-rats rungipung“, „Otsin sõpra“, „Üks peremees võttis naise“.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Peamiselt mängiti suvel, päeval oli üks seltskond, siis mängiti ühtesid mänge, õhtul teisi.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Meie sõpruskonna moodustasime mina oma sõbrannaga ja kaks meist aasta nooremat tüdrukut. Neljakesi moodustasime tuumiku, mille ümber koondusid meist nooremad lapsed. Kui olime ise nooremad, jõlkusime suurematel sabas. Ilmselt tänu sellele, et minu sõbranna õde (neli aastat vanem) ja teise tüdruku vennad (neli ja viis aastat vanemad) kuulusid vanemasse seltskonda, saime ka meie sõbrannaga nende tegemistest osa, nooremaid nad enda kampa ei võtnud, nemad võisid eemalt vaadata. Minul on kaks aastat noorem vend.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Sõpruskond ja mänguseltskond ei kattunud. Lapsed lihtsalt läksid õue (kogunesid), siis otsustati, mida teha (mängida vm.).
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Poisid ja tüdrukud mängisid koos. Vanemaid poisse oli tunduvalt rohkem kui tüdrukuid, vastupidine olukord valitses nooremate hulgas. Nii et ei olnudki valikut – kui tahtsid mängida, pidid sellega leppima. Meil olid peaaegu kõik eestlased, ainult ühes perekonnas oli ema venelane. Selle perekonna vanem laps rääkis natuke vigadega ja aktsendiga eesti keelt, kaks nooremat rääkisid ilusti.
Ühel suvel viitsisid suuremad poisid meie, väikeste tüdrukutega pikemalt tegelda. Nad ehitasid meile mängumaja. Majas oli kaks tuba, uks oli ees ja katus peal. Aknaaugud olid sisse saetud. Maja ei olnud suur ega kõrge, kuid muidu nagu päris. Kahjuks oli ta kuuri taga, akendest suurt midagi ei näinud ja meie ei osanud seal midagi peale hakata. Palju vahvam oli auto, mille nad ehitasid. See nägi välja nagu puukast, millel rattad all. Rattad olid pakust välja saetud, aga rool oli ehtsa auto oma. Autojuht sai ainult rooli keerata ja autot õigel teel hoida, mootoriks oli mõni suurem poiss. Ausalt öeldes ei olnud seal mõnus istuda, sest auto põrutas koledasti. Aga me kannatasime ära, sest tähtis ei olnud mitte auto, vaid suured poisid.
Talvel (ilmselt sellele suvele järgnenud) kaevasid poisid suure lumehunniku sisse koopad, kus sai küünaldega olla. Lumehunnik tekkis platsi äärde traktori poolt teelt kokkulükatud lumest. Sinna lükati lund pidevalt juurde. Ükskord ehitasid poisid tiigile jääkarusselli, kus said jälle väiksemad lapsed sõita.
Aga kui poistel sai väiksematest villand, siis saadeti väiksemad lihtsalt minema, mingit passimist ega nuiamist nad ei tahtnud kuulda.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Konfliktid tekkisid sellest, et ei tahetud reeglitest kinni pidada (joosti üle kokkulepitud joone, valiti ühtesid ja samu lapsi, visati palliga meelega liiga kõvasti). Ega vabandust eriti ei palutud ega oma käitumist muudetud – kellel oli probleem, see lahkus. Vanemad laste tülidesse ei sekkunud, neile ei maksnud kaevata.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Meie ajal vanemad laste mängudes ei osalenud. Küll mängisin vanemana emaga ja vennaga kaarte, doominot, lauamängu „Tõtta, tõtta“.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda mängimist eriti ei olnud. Küll on meeles, et panin nukud magama, riietasin ja käisin temaga jalutamas (lemmiknukk).
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Kui oli paras seltskond koos, siis mõeldi, mida teha. Üks pakkus ühte, teine teist mängu. Milline mäng sobis vastava meeleoluga, ajaga, mängijate arvuga, seda mängiti.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Kui teisi tahtjaid ei olnud, sai selleks see, kes soovi avaldas või keda teised välja pakkusid. Tavaliselt autoriteetsem. Tihti kasutasime liisusalme.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Kaks liisusalmi, mis kõlbasid mitme mängu alustamiseks.
1. Üks helevalge tuvi
lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
Mitu seppa seda peavad parandama,
seda ütled sina, väike tatinina.
See, kes jäi tatininaks, pidi ühe numbri ütlema. Nüüd luges liisusalmi lugeja sealt vastava arvu edasi ja kellele näpp pidama jäi, see oli püüdja, otsija, müüja, perenaine vms.
2. Üks kirju kukk
istus kirikutorni katusel.
Mitut värvi olid tal sabasuled,
seda ütled sina, väike tatinina.
Edasi läheb nii, nagu eelmises liisusalmis.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Lisas
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
Lisas
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Sõbrannaga mängisime väga palju kodu. Alguses puukuuris. Tegime süüa ja käisime külas. Söögiks segasime liiva või saepuru või turvast veega, korjasime sinna sisse väikesi kivikesi. Vasikalaudast saime mõnikord ka lõssi ja praaka. Meie maja juures oli saekaater ja saekaatri juures suur saepurumägi, millel kasvas s...seeni, neid me kasutasime ka mängusöögiks. Salaja käisime kolhoosi väetiselaos, kust tõime punast ja valget väetist, millest sai ilusaid sööke. Maja juurest leidsime ka natuke lupja, millest veega segades tegime piima. Valmistasime (täidetud) kalu: hernekaunte sisse panime turbamöksist täidise. Kalu „püüdis“ meile minu vend: tühjakssöödud hernekaunad viskasime aiamaa kastmisvanni, sealt õngitses vend nad välja.
Kuna elasime maal, siis saime väga harva jäätist. Kuid sellest ei olnud midagi. Lapsed on ju leidlikud. Kurgihooajal asendas jäätist kurk, porgandihooajal porgand. Neid oli meil sõbrannaga mõlemal võtta. Käisime õues ringi, nukud süles, ja „sõime jäätist“. Andsime ka nukkudele: hammustasime otsast väikese tükikese, panime nuku suu juurde ja siis tõmbasime pea kehast veidi eemale ning paluke läks nukule kõhtu. Nii sai nukk terve suve süüa, kuni läks seest hallitama ja haisema. Ema viskas minu nuku minema, ilmselt sõbranna ema tegi sama. Järgmisel suvel hammustas nukk ainult mängult „jäätist“, meie ise sõime ära.
Kümneaastaselt kolisime mõlemad kõrvalasuvasse uude majja ja avastasime sealt keldriboksidest veidi eemal veel ühe ruumi, millel oli ka võti ees. Võtsime selle kohe endale. Seal oli meie kodu päris mitu aastat, kuni me sellest mängust välja kasvasime. Muretsesime koju kardinad, mööbli (päris kodust välja visatud), tegime voodid (saagisime ise pakud parajaks ja lõime lauad peale), lõime vaheseinte jaoks naelad seina. Ega meil kummalgi polnud veel oskust, kuidas naela kiviseina lüüa (et vaja ka tüüblit), meie lihtsalt tagusime haamriga. Kui selgus, et nael ei jää siiski pidama, taipasime, et on segu vaja. „Laenasime“ ühelt ehituselt veidi tsementi ja segasime selle vähese veega pudruks. Saadud segu toppisime koos naelaga auku. Lõpuks kivistus ikka ära, kuid mitte väga ruttu. See kodu oli meie varjupaik, kuhu keegi sisse ei saanud. Seal hoidsime oma salaasju ja rääkisime salajuttu. Eriti huvitas see poisse. Küll käisid nad akna taga ja kolkisid uksele. Võti oli meil kindlas kohas. Kui saime suureks, lõppes meie jaoks see mäng. Jätsime ukse lahti ja võtme ette, et palun, nüüd on teie kord.
Sõbranna vanema õe eestvõttel mängisime „Horoskoopi“[1]. Meie nelja tüdrukuga olime lauljad, tema ja vanemad lapsed olid publikuks. Nuiasime kodudest vanad kardinad ja tegime neist endale esinemiskostüümid.
Mõned nukud olid ka. Mul olid neil kõigil nimed, söötsin nukke ja panin neid magama. Mulle meeldis nimi ANU, see oli lausa kolmel nukul.
Kui olin üheksa-aastane (talvel), nägin kord mänguasjapoes suurt nukku. Ta oli aastase lapse suurune. See nukk meeldis mulle kohutavalt ja ma nuiasin seda vanematelt kangesti. Aga vastus oli, et nii suured tüdrukud enam nukkudega ei mängi. Kuid kui suvel sain kümme, oli mu rõõm otsatu, sest mulle kingiti nukk. Mitte küll see nukk, vaid teine, mis oli ka suur ja armas. See nukk muutus mu lemmikuks. Tal oli palju riideid, käisin nukuga õues jalutamas. Tundsin end emana.
Mängisime sõbrannaga "daamesid" ja „tegime suitsu“. Suitsuks olid parajateks juppideks murtud makaronid, mis mina panin vanaemalt saadud eestiaegsesse maniküürikarpi. Karp ise oli rohelise plüüsiga ja veidi kulunud välimusega. Maniküürivahendid kui mittevajalikud viskasin minema, oluline oli karp ise. Tegime suitsu ja ajasime peent juttu, mõnikord ka "vene" keeles. Kuna makaron läks suus pehmeks, siis hammustasime/sõime otsa ära ja nii sai varsti suits otsa ning võtsime uue.
Tegime endile võilillest pikad juuksed. Pika varrega võilillel lõhestasime varre neljaks, siis läks natukeseks vette, kus need mõnusalt lokki tõmbusid ja siis toppisime need juuksed mütsi või räti alla. Hea tunne oli seljal lokke raputada.
Kurereha kroonlehed kleepisime süljega küüntele – jälle peened daamid.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Liikumismänge mängisid poisid ja tüdrukud koos.
Poisid mängisid palju sõda, kus olid sakslased ja venelased, laskmine ja vangide võtmine. Jooks käis ümber majade, puuriitade ja kuuri. Oli kõva kisa, kõlas vene- ja saksakeelseid käsklusi. Vange natuke ka piinati: seoti käed selja taha kokku ja siis neid käsi tõsteti üles. Päris hulluks asi ei läinud, kui vang ikka hädaldama hakkas, lasti ta käed vabaks. Poistel olid kõigil püssid, valdavalt ise tehtud, sest poest polnud eriti saada. Minu vennale saagis isa lauajupist automaadi, mis nägi päris ehtne välja. Tüdrukutele olisõjamängus ette nähtud sanitari/medõe roll, aga kuna keegi ei tahtnud haavata saada, siis läks tüdrukutel passimine igavaks ja nad lahkusid sellest mängust. Poisse see ei seganud, eks tüdrukud olidki selleks mängu lastud, et nad ei viriseks ja tunneksid end ka osalistena mängus (ise teavad, kas mängivad või ei mängi).
Tüdrukud mängisid ikka rohkem kodu, samuti selliseid mänge, mis poistele tundusid igavad. „Telefon“, „Pallikool“ jt. rahulikud mängud.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Arvuti ja telefoniga ei mängi.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Neid mänge ei mängi.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Praegu, täiskasvanuna meeldivad erinevad lauamängud. Mängime koos abikaasaga, kuid rohkem laste ja nende kaasadega.
LAPSEPÕLVEMÄNGUD
VÄRVID (VÄRVIPOOD)
Üks laps on „müüja“, teine „ostja“, ülejäänud on „värvid“. Värvid istuvad. Müüja sosistab igale lapsele kõrva ühe värvi nime, teised lapsed ega ostja ei kuule. Ostja on üldse natuke eemal.
Mängu käik. Ostja tuleb poodi.
O.: „Tere! Kas teil (nimetab ühe värvi nime) on?“
M.: „On küll.“
Nüüd tuleb nimetatud värv müüja ja ostja juurde.
O.: „Palju maksab?“
Müüja nimetab ühe arvu, ostja tasub müüja peopesale ühekaupa lüües nõutud summa. (Kõige optimaalsem on vahemik 1–20.) Kui kõik on makstud, jookseb värv ostja eest ära, ostja ajab taga. Värv teeb ühe tiiru ja tuleb oma kohale tagasi. Kui ostja püüab enne värvi kinni, saab värvist uus ostja, kui ei püüa, peab vana ostja edasi olema. Müüja paneb mõlemal juhul värvidele uued nimed.
Kui soovitud värvi ei ole, küsib ostja uue värvi. Kui kolmel korral ei ole soovitud värvi, pannakse värvidele uued nimed.
Reeglid:
Lastegrupp valis ise enda seast tegelased kas liisusalmiga või muud moodi (nt. vastavalt mängijate soovidele).
KAPSAS
Üks mängijatest on „kapsaia perenaine“, teine „varas“, ülejäänud lapsed on „kapsad“, kes istuvad aias. Varas tuleb perenaise juurde.
V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu ese) sinu kapsaaeda.“
P.: „Võta, aga ära kapsaid võta.“ (Ulatab vargale võtme.)
V. „Ei võta.“
Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.
Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! aia lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb uuesti perenaise juurde.
V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“
P.: „Võta, aga vaata, et sa nüüd mu kapsaid ei võta.“ (Ulatab vargale võtme.)
V.: „Ei võta.“
Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.
Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb veelkord perenaise juurde.
V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“
P.: „Ma tulen sinuga kaasa.“
Perenaine ja varas jõuavad aeda, seal ütleb varas: „Vaata, siga lendab,“ ja osutab näpuga taevasse. Perenaine vaatab: „Kus-kus?“ ja samal ajal ajab varas ülejäänud kapsad oma koju. Perenaine näeb, et kõik kapsad on kadunud ja läheb varga koju. Varas keedab juba kapsastest suppi, kõik podisevad.
P.: „Mis suppi sa keedad?“
V.: „Kapsasuppi.“
P. :“Kus sa kapsaid said?“
V.: „Turult ostsin.“
P.: „Need on minu kapsad.“ (Maitseb.) (Vaidlevad.) „Lähme kohtusse!“
V.: „Lähme.“
Perenaine ja varas lähevad „kohtusse“ (teistest eemale). Seal ühendavad mõlemad käed ja lepivad kokku, kes on kes vastanditest (nt. lumi ja vihm). Siis lähevad kapsaste juurde ja küsivad: „Lumi või vihm?“ Kapsad vajuvad kergelt nende ühendatud kätele ja ütlevad ühe valikust. Kui kõik on „kaalutud“, siis tehakse teatavaks, kelle selja taha läheb vihm, kelle selja taha lumi. Kui kõik on paigas (hoiavad üksteisest kinni), tuleb vastasvõistkond paigalt tõmmata. Kapsad kuuluvad sellele, kelle võistkond tugevam on.
Reeglid:
TIBU-TIBU, ÄRA NÄITA
Lapsed istuvad rivis, eesmängija käes on väike asi (kivike vm.). Tema seisab teiste ees ja paneb oma pihkude vahelt ükshaaval teiste pihkude vahele asjakese. Asju on ainult üks. Nii peab panema, et teised aru ei saaks. Pannes ütleb: „Tibu-tibu, ära näita.“ Kui kõikidele on pandud, hüüab: „Tibu-tibu, karga välja.“ Nüüd peab see laps, kes asja sai, ruttu rivist välja hüppama, teised püüavad teda tabada. Kui asja saanu jõuab enne püüdmist eesmängija juurde, on tema uus eesmängija, kui ei jõua, on eelmine edasi.
VANAISA VANAD PÜKSID
Üks laps on eesmängija, tema küsib teistelt naljakaid küsimusi, mille kõigi vastus on „vanaisa vanad püksid“. Kui küsitav hakkab naerma, nõuab küsija temalt: „Anna panti.“ Meie mängisime nii, et rohkem kui kolm küsimust (mitte naerjalt) ei küsinud, samuti jagasime pandid lihtsalt tagasi, pantide lunastamist ei toimunud. Pantideks korjasime eelnevalt kivikesi, oksakesi, lilli, kõlbas ka enda king.
HEERINGAS-HEERINGAS, ÜKS, KAKS, KOLM
Eesmängija seisab seljaga lasterivi poole, silmad on kätega kaetud. Sammudega mõõdetakse paras vahemaa laste ja eesmängija vahel. Eesmängija hüüab: „Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm!“ Samaaegselt liiguvad lapsed eesmängija poole. Kui lause on lõppenud, keerab eesmängija end ümber, aga lapsed peavad seisma jääma. Kui eesmängija näeb kedagi liikumas, saadab ta selle lapse algusesse tagasi. Eesmängija pöörab end ümber ja hüüab uuesti. Lapsed lähevad jälle edasi. Milline laps jõuab hüüdmise ajal eesmängijale õlale patsu lüüa, sellest saab uus eesmängija.
MOORAMAA KUNINGAS
Üks laps on Mooramaa kuningas ja istub (natuke kõrgemal). Teised lapsed tulevad kuninga juurde ja kummardavad.
Lapsed: „Tere, Mooramaa kuningas.“
Kuningas: „Tere. Mis te otsite?“
Lapsed: „Tööd otsime.“
Kuningas: „Mis tööd te oskate?“
Lapsed: „Kohe näitame.“
Nüüd teevad lapsed eelnevalt kokku lepitud liigutusi (nt. saagimine, pesu pesemine, kammimine).
Kuningas peab ära arvama. Kui ta arvab õigesti, hüüavad kõik „jaa!“ ja jooksevad minema, kuningas peab ühe lapse kinni püüdma ning temast saab uus kuningas. Kui kuningas kedagi jätte ei saanud, on tema kuningas edasi. Kui kuningas arvab kolm korda valesti või kolm korda järjest kedagi kätte ei saa, tuleb valida uus kuningas ja mäng läheb edasi.
Reeglid:
KEERUKUJU
Eesmängija keerutab käest kinni hoides last ja laseb ta siis lahti. Laps peab võtma mingi asendi ja rohkem ei tohi liikuda. Kui kõik lapsed on „kujuks“ muudetud, valib eesmängija kõige vahvama ja sellest saab uus eesmängija.
Reeglid:
MÄDAMUNA
Eesmängija käes on pall. Lapsed on eesmängija ümber. Ta viskab palli õhku ja samal ajal hüüab mõne mängija nime. Aga kõik lapsed jooksevad viskamise hetkel laiali. Ka viskaja ise. See, kelle nime hüüti, peab palli kinni püüdma ja hüüdma: „Stopp!“ Kõik jooksjad jäävad seisma ja pööravad end palliga lapse poole. Tema valib ühe lapse välja ja küsib: „Mitu sammu?“ Küsitu vastab (nt. viis hiiglase sammu). Nüüd liigub küsija vastavalt lapse juurde (viis pikka sammu) ja küsib: „Leht või puu?“ Mängija vastab. Kui ta valib puu, siis ta ei tohi üldse liikuda, kui valib lehe, tohib liikuda nii, et üks jalg jääb paigale. Nüüd viskab palliga laps teda palliga, püüdes tabada. Kui teine saab palliga pihta või lendab pall üldse mööda, saab viskaja „mäda“ ja peab uuesti palli õhku viskama. Kui tabatav püüab palli kinni, on tema eesmängija.
Mõnikord (omal valikul) võib palli kinnipüüdja (kelle nime hüüti) selle kohe õhku edasi visata ja uue nime hüüda, kuid ära peab ikka jooksma.
Reeglid:
UHKA-UHKA, MINA PRII
Nagu tavaline peitusemäng, ainult et peidusolijad hiilisid peale lugemist välja ja püüdsid jõuda kokkulepitud kohta, hüüdes: „Uhka-uhka, mina prii,“ samaaegselt käega sinna kohta rütmi lüües. Kui otsija nägi hiilijat või ka peidusolijat, jooksis ta ruttu kokkulepitud kohta ja hüüdis: „Uhka-uhka, (nimi) kinni!“ ning lõi käega rütmi. Kui kõik mängijad on käes, valitakse uus otsija.
TALLED-TALLED, TULGE KOJU
Üks laps on „ema“, teine „hunt“, ülejäänud „talled“. Ema seisab mänguväljaku ühes otsas, talled teises otsas. Hunt on mänguväljaku keskel.
Ema: „Talled, talled, tulge koju!“
Talled: „Ei saa tulla, hunt on ees.“
Ema: „Mis ta teeb?“
Talled: „Sööb me liha, joob me vere.“
Ema: „Tulge ikka.“
Talled peavad jooksma ema juurde, hunt peab jooksja(d) kinni püüdma. Iga kinnipüütud tall läheb hundi „koju“. Nüüd läheb ema sinna, kus olid talled, ja mäng jätkub seni, kuni talled on püütud.
Reeglid:
PALLIKOOL
Mängupaigaks oli maja ots, külg, millel aknaid ei olnud. Lapsed läbisid kordamööda palliga visates klassid ja kellel tuli aps, algas algusest. „Kool“ oli maja sein, „õpilased“ seinast eemal joone taga, mille nad olid ise eelnevalt mõõtnud.
Ülesanded olid sellised:
Sellega oli esimene klass lõpetatud.
Teise klassi ülesanded olid samad, ainult nüüd oli vaja enne kinnipüüdmist veel plaks teha. Kolmandas klassis oli vaja kaks plaksu teha. Neljandas klassis pidi pall maas ühe põrke tegema, plaksutada ei olnud vaja. Viiendas klassis põrge maas ja plaks. Kuuendas klassis põrge ja kaks plaksu.
Sinnamaale jõuti väga harva, sest ikka tuli aps ja tuli otsast alustada. Juhtus ka nii, et teised mängijad ei viitsinud eduka sooritaja puhul oma järjekorda oodata, püüti ta tähelepanu kõrvale juhtida, et aps tuleks.
TELEFON
Lapsed istusid rivis, esimene sosistas järgmisele sõna (lause) kõrva ja tema omakorda järgmisele, mida kuulis. Seni, kuni viimane laps ütles kõvasti. Mida rohkem esimene ja viimane sõna (lause) teineteisest erinesid, seda naljakam. Siis hakati „süüdlast otsima“ – iga laps ütles, mida tema just kuulis.
Reegel:
VAATAME TÕTT
Lapsed istuvad rivis. Eesmängija hakkab ühele lapsele (ütleb ka, kellele) pingsalt silma vaatama, see peab vastu vaatama, aga ei tohi pilgutada, grimasse teha ega naerma hakata. Eesmängija võib naeratada ja näomoonutusi teha. Kui laps pilgutab või naerma hakkab, on ta mängust väljas. Kui kuidagi ei õnnestu teist naerma ajada, võetakse ette järgmine laps ja tullakse tema ette varsti uuesti. Kui mitmel korral ei õnnestu teist naerma saada, on see laps võitja.
Reegel:
[1] Populaarne Eesti Televisiooni saade “Horoskoop” (1968–1973), mis pani aluse lauluvõistluste traditsioonile. Mitmed seal kõlanud laulud said väga tuntuks.
LAPSEPÕLVEMÄNGUD
VÄRVID (VÄRVIPOOD)
Üks laps on „müüja“, teine „ostja“, ülejäänud on „värvid“. Värvid istuvad. Müüja sosistab igale lapsele kõrva ühe värvi nime, teised lapsed ega ostja ei kuule. Ostja on üldse natuke eemal.
Mängu käik. Ostja tuleb poodi.
O.: „Tere! Kas teil (nimetab ühe värvi nime) on?“
M.: „On küll.“
Nüüd tuleb nimetatud värv müüja ja ostja juurde.
O.: „Palju maksab?“
Müüja nimetab ühe arvu, ostja tasub müüja peopesale ühekaupa lüües nõutud summa. (Kõige optimaalsem on vahemik 1–20.) Kui kõik on makstud, jookseb värv ostja eest ära, ostja ajab taga. Värv teeb ühe tiiru ja tuleb oma kohale tagasi. Kui ostja püüab enne värvi kinni, saab värvist uus ostja, kui ei püüa, peab vana ostja edasi olema. Müüja paneb mõlemal juhul värvidele uued nimed.
Kui soovitud värvi ei ole, küsib ostja uue värvi. Kui kolmel korral ei ole soovitud värvi, pannakse värvidele uued nimed.
Reeglid:
Lastegrupp valis ise enda seast tegelased kas liisusalmiga või muud moodi (nt. vastavalt mängijate soovidele).
KAPSAS
Üks mängijatest on „kapsaia perenaine“, teine „varas“, ülejäänud lapsed on „kapsad“, kes istuvad aias. Varas tuleb perenaise juurde.
V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu ese) sinu kapsaaeda.“
P.: „Võta, aga ära kapsaid võta.“ (Ulatab vargale võtme.)
V. „Ei võta.“
Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.
Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! aia lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb uuesti perenaise juurde.
V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“
P.: „Võta, aga vaata, et sa nüüd mu kapsaid ei võta.“ (Ulatab vargale võtme.)
V.: „Ei võta.“
Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.
Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb veelkord perenaise juurde.
V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“
P.: „Ma tulen sinuga kaasa.“
Perenaine ja varas jõuavad aeda, seal ütleb varas: „Vaata, siga lendab,“ ja osutab näpuga taevasse. Perenaine vaatab: „Kus-kus?“ ja samal ajal ajab varas ülejäänud kapsad oma koju. Perenaine näeb, et kõik kapsad on kadunud ja läheb varga koju. Varas keedab juba kapsastest suppi, kõik podisevad.
P.: „Mis suppi sa keedad?“
V.: „Kapsasuppi.“
P. :“Kus sa kapsaid said?“
V.: „Turult ostsin.“
P.: „Need on minu kapsad.“ (Maitseb.) (Vaidlevad.) „Lähme kohtusse!“
V.: „Lähme.“
Perenaine ja varas lähevad „kohtusse“ (teistest eemale). Seal ühendavad mõlemad käed ja lepivad kokku, kes on kes vastanditest (nt. lumi ja vihm). Siis lähevad kapsaste juurde ja küsivad: „Lumi või vihm?“ Kapsad vajuvad kergelt nende ühendatud kätele ja ütlevad ühe valikust. Kui kõik on „kaalutud“, siis tehakse teatavaks, kelle selja taha läheb vihm, kelle selja taha lumi. Kui kõik on paigas (hoiavad üksteisest kinni), tuleb vastasvõistkond paigalt tõmmata. Kapsad kuuluvad sellele, kelle võistkond tugevam on.
Reeglid:
TIBU-TIBU, ÄRA NÄITA
Lapsed istuvad rivis, eesmängija käes on väike asi (kivike vm.). Tema seisab teiste ees ja paneb oma pihkude vahelt ükshaaval teiste pihkude vahele asjakese. Asju on ainult üks. Nii peab panema, et teised aru ei saaks. Pannes ütleb: „Tibu-tibu, ära näita.“ Kui kõikidele on pandud, hüüab: „Tibu-tibu, karga välja.“ Nüüd peab see laps, kes asja sai, ruttu rivist välja hüppama, teised püüavad teda tabada. Kui asja saanu jõuab enne püüdmist eesmängija juurde, on tema uus eesmängija, kui ei jõua, on eelmine edasi.
VANAISA VANAD PÜKSID
Üks laps on eesmängija, tema küsib teistelt naljakaid küsimusi, mille kõigi vastus on „vanaisa vanad püksid“. Kui küsitav hakkab naerma, nõuab küsija temalt: „Anna panti.“ Meie mängisime nii, et rohkem kui kolm küsimust (mitte naerjalt) ei küsinud, samuti jagasime pandid lihtsalt tagasi, pantide lunastamist ei toimunud. Pantideks korjasime eelnevalt kivikesi, oksakesi, lilli, kõlbas ka enda king.
HEERINGAS-HEERINGAS, ÜKS, KAKS, KOLM
Eesmängija seisab seljaga lasterivi poole, silmad on kätega kaetud. Sammudega mõõdetakse paras vahemaa laste ja eesmängija vahel. Eesmängija hüüab: „Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm!“ Samaaegselt liiguvad lapsed eesmängija poole. Kui lause on lõppenud, keerab eesmängija end ümber, aga lapsed peavad seisma jääma. Kui eesmängija näeb kedagi liikumas, saadab ta selle lapse algusesse tagasi. Eesmängija pöörab end ümber ja hüüab uuesti. Lapsed lähevad jälle edasi. Milline laps jõuab hüüdmise ajal eesmängijale õlale patsu lüüa, sellest saab uus eesmängija.
MOORAMAA KUNINGAS
Üks laps on Mooramaa kuningas ja istub (natuke kõrgemal). Teised lapsed tulevad kuninga juurde ja kummardavad.
Lapsed: „Tere, Mooramaa kuningas.“
Kuningas: „Tere. Mis te otsite?“
Lapsed: „Tööd otsime.“
Kuningas: „Mis tööd te oskate?“
Lapsed: „Kohe näitame.“
Nüüd teevad lapsed eelnevalt kokku lepitud liigutusi (nt. saagimine, pesu pesemine, kammimine).
Kuningas peab ära arvama. Kui ta arvab õigesti, hüüavad kõik „jaa!“ ja jooksevad minema, kuningas peab ühe lapse kinni püüdma ning temast saab uus kuningas. Kui kuningas kedagi jätte ei saanud, on tema kuningas edasi. Kui kuningas arvab kolm korda valesti või kolm korda järjest kedagi kätte ei saa, tuleb valida uus kuningas ja mäng läheb edasi.
Reeglid:
KEERUKUJU
Eesmängija keerutab käest kinni hoides last ja laseb ta siis lahti. Laps peab võtma mingi asendi ja rohkem ei tohi liikuda. Kui kõik lapsed on „kujuks“ muudetud, valib eesmängija kõige vahvama ja sellest saab uus eesmängija.
Reeglid:
MÄDAMUNA
Eesmängija käes on pall. Lapsed on eesmängija ümber. Ta viskab palli õhku ja samal ajal hüüab mõne mängija nime. Aga kõik lapsed jooksevad viskamise hetkel laiali. Ka viskaja ise. See, kelle nime hüüti, peab palli kinni püüdma ja hüüdma: „Stopp!“ Kõik jooksjad jäävad seisma ja pööravad end palliga lapse poole. Tema valib ühe lapse välja ja küsib: „Mitu sammu?“ Küsitu vastab (nt. viis hiiglase sammu). Nüüd liigub küsija vastavalt lapse juurde (viis pikka sammu) ja küsib: „Leht või puu?“ Mängija vastab. Kui ta valib puu, siis ta ei tohi üldse liikuda, kui valib lehe, tohib liikuda nii, et üks jalg jääb paigale. Nüüd viskab palliga laps teda palliga, püüdes tabada. Kui teine saab palliga pihta või lendab pall üldse mööda, saab viskaja „mäda“ ja peab uuesti palli õhku viskama. Kui tabatav püüab palli kinni, on tema eesmängija.
Mõnikord (omal valikul) võib palli kinnipüüdja (kelle nime hüüti) selle kohe õhku edasi visata ja uue nime hüüda, kuid ära peab ikka jooksma.
Reeglid:
UHKA-UHKA, MINA PRII
Nagu tavaline peitusemäng, ainult et peidusolijad hiilisid peale lugemist välja ja püüdsid jõuda kokkulepitud kohta, hüüdes: „Uhka-uhka, mina prii,“ samaaegselt käega sinna kohta rütmi lüües. Kui otsija nägi hiilijat või ka peidusolijat, jooksis ta ruttu kokkulepitud kohta ja hüüdis: „Uhka-uhka, (nimi) kinni!“ ning lõi käega rütmi. Kui kõik mängijad on käes, valitakse uus otsija.
TALLED-TALLED, TULGE KOJU
Üks laps on „ema“, teine „hunt“, ülejäänud „talled“. Ema seisab mänguväljaku ühes otsas, talled teises otsas. Hunt on mänguväljaku keskel.
Ema: „Talled, talled, tulge koju!“
Talled: „Ei saa tulla, hunt on ees.“
Ema: „Mis ta teeb?“
Talled: „Sööb me liha, joob me vere.“
Ema: „Tulge ikka.“
Talled peavad jooksma ema juurde, hunt peab jooksja(d) kinni püüdma. Iga kinnipüütud tall läheb hundi „koju“. Nüüd läheb ema sinna, kus olid talled, ja mäng jätkub seni, kuni talled on püütud.
Reeglid:
PALLIKOOL
Mängupaigaks oli maja ots, külg, millel aknaid ei olnud. Lapsed läbisid kordamööda palliga visates klassid ja kellel tuli aps, algas algusest. „Kool“ oli maja sein, „õpilased“ seinast eemal joone taga, mille nad olid ise eelnevalt mõõtnud.
Ülesanded olid sellised:
Sellega oli esimene klass lõpetatud.
Teise klassi ülesanded olid samad, ainult nüüd oli vaja enne kinnipüüdmist veel plaks teha. Kolmandas klassis oli vaja kaks plaksu teha. Neljandas klassis pidi pall maas ühe põrke tegema, plaksutada ei olnud vaja. Viiendas klassis põrge maas ja plaks. Kuuendas klassis põrge ja kaks plaksu.
Sinnamaale jõuti väga harva, sest ikka tuli aps ja tuli otsast alustada. Juhtus ka nii, et teised mängijad ei viitsinud eduka sooritaja puhul oma järjekorda oodata, püüti ta tähelepanu kõrvale juhtida, et aps tuleks.
TELEFON
Lapsed istusid rivis, esimene sosistas järgmisele sõna (lause) kõrva ja tema omakorda järgmisele, mida kuulis. Seni, kuni viimane laps ütles kõvasti. Mida rohkem esimene ja viimane sõna (lause) teineteisest erinesid, seda naljakam. Siis hakati „süüdlast otsima“ – iga laps ütles, mida tema just kuulis.
Reegel:
VAATAME TÕTT
Lapsed istuvad rivis. Eesmängija hakkab ühele lapsele (ütleb ka, kellele) pingsalt silma vaatama, see peab vastu vaatama, aga ei tohi pilgutada, grimasse teha ega naerma hakata. Eesmängija võib naeratada ja näomoonutusi teha. Kui laps pilgutab või naerma hakkab, on ta mängust väljas. Kui kuidagi ei õnnestu teist naerma ajada, võetakse ette järgmine laps ja tullakse tema ette varsti uuesti. Kui mitmel korral ei õnnestu teist naerma saada, on see laps võitja.
Reegel:
Meenutusi lapsepõlvest
Siber 1953–1958
Ma sündisin 14. jaanuaril 1953. aastal Siberis, täpsemalt Novosibirski oblastis Novosibirski rajoonis Voronovo külas. Nimeks sain Zoja. Zoja tähendab kreeka keeles "elu" ja see nimi meeldib mulle, sest just nimi on mind inimestele meeldejäävaks teinud ja koos perekonnanimega kasutades pole sellel terves maailmas teisikut. Ajal, kui ma midagi oma elust mäletama hakkan, olin ma eestlaste Adele-Rosalie ja Juhan Pihlaku perekonnas, kes olid 1949. aasta märtsis inimvaenuliku režiimi poolt Viljandimaalt oma Päri-mail olevast talust Siberisse asumisele küüditatud. Me elasime siis Novosibirski oblasti Kargatski rajoonis Pervomaiskoje kolhoosis. Mu vanemad olid töökad ja ausad inimesed ja mis kõige tähtsam – nad ei joonud. Lapsele on see väga tähtis, milliste inimeste perre ta sünnib. Vanemad soovisid panna mu nimeks Salme, kuid külanõukogus nende soovi ei arvestatud, öeldi, et see on koera nimi, ja nii saingi ametlikult nimeks Zoja. Ema ja isa armastasid mind väga.
Siberis möödusid minu elust viis ja pool esimest aastat. Sellest ajajärgust on mul hulganisti mälupilte. Esimene mälestus on selline, et oleme emaga kuskil aias või pargis, seal lähedal on suurem maja ja meie kahekesi jalutame seal. Arvan, et see oli haigla, kus ma bronhiidi tõttu olin, ja kuna oli soe ilm, lubati meid õue minna. Olin veidi üle kahe aasta vana.
Ka meie pere elas väikeses puust osmikus, mille seinad olid kaetud savi ja lehmasõnniku seguga ning mis omakorda olid nii seest kui väljast valgeks või siniseks lubjatud. Katuseks oli paks mullamätaste kiht. Tavaliselt olid venepärased majad ühe-kahetoalised, tähtsamaks kohaks köök suure ahjuga, kus valmistati toitu. Ahjul oli ka nn. ahjupealne, millel sai külmal ajal magada. Meie majake oli ainult ühe ruumiga, tuba ja köök olid eraldatud pliidi ja ahjuga. Kahjuks meie ahjul polnud seda mõnusat "voodit", kuigi mina oleksin väga soovinud soojal ahjul magada. Kui küsisin emalt, miks nii on, vastas tema: "Ega me venelased ole, et ahju peal magame!" Isa oligi meile ilusad puuvoodid meisterdanud. Minu oma oli väike ja võredega ja voodi jalgade all olid loogad, nende abil sain end kiigutada. Kui suuremaks kasvasin, võeti loogad ära. Mina aga tahtsin kiikuda ja nõudsin neid nutuga tagasi. Siis ütles ema, et koer Muri sõi loogad ära. Ma uskusin seda ja olin Muri peale pahanegi.Toas oli veel riidekapp ja väike lauake, mille peal oli raadio ja mis töötas kahe suure patareiga. Mäletan, et raadiost kuulasin hommikvõimlemise saadet, tegin ka harjutusi vahel kaasa, rohkem küll vehkisin niisama käte ja jalgadega. Muidugi olid kõik saated venekeelsed. Köögi poolel oli söögilaud, mis asetses akna all ja pliidi läheduses seisis toidunõudekapike ning välisukse läheduses pink veeämbritega. Kõik need asjad oli isa ise meisterdanud. Ja oligi kogu meie elamine. Meie väikese pere jaoks piisas sellest täielikult, vähemalt mina arvasin nii.
Kuigi meie kodu oli pisike ja vilets, oli seal puhas ja soe. Tänu töökatele vanematele oli kõht alati täis. Meil olid ka loomad, ilma nendeta polnud elu üldse mõeldav, sest poes müüdi ainult elementaarseid asju: tikke, seepi, ämbreid, sitsiriiet, kalosse, viina, harva ka suhkrut. Elumajaga ühise katuse all oli loomalaut, kus olid lehm, siga, kanad.
Vaatamata kehvadele oludele oli minul siiski mitmeid mänguasju. Mul oli nukk, kelle silmad käisid kinni-lahti ja kes ütles "emme", mul olid nukutoidunõud, väike lõõtspill, kolmerattaline jalgratas ja muidugi ema õe, tädi Mahta Eestist saadetud lasteraamatud. Raamatud olid ilusate realistlike piltidega, ka jutud või luuletused neis olid õpetlikud ja lastepärased. Kõik oma raamatud tõin ma Siberist kaasa ja nad on mul veel praegugi alles. Ka mu lapsed, lapselapsed ja lasteaia lapsed on nende vaatamisest-lugemisest rõõmu saanud. Olen imestanud, kui õigesse kohta teadis minu armas tädi need raamatud saata, ja kuigi ta ise on juba pool sajandit mulla all, elavad tema saadetud raamatud ja teised tema poolt tehtud heateod veel kaua minu mälestustes. Raamatuid olen ma elus tõesti väga armastanud.
Siberis oli lapsi, kellel polnud ühtki mänguasja. Näiteks Ljuba, kellega ma sõbrustasin, mängis ajalehe- ja kasetohutükikestega, riideribade ja tühjade suitsupakkidega. Kui Ljuba minu pool käis, soovis ta alati mängida nukkudele toidu valmistamist. Ema andiski meile veidi tumedamat, nn. seajahu, me segasime seda veega ja vormisime väikesteks kukliteks, siis küpsetasime neid pliidil ja hakkasime nukke söötma. Kuid alati sõi Ljuba enamuse kukleid kiiruga ise ära, öeldes, et tema kõht on rohkem tühi kui nuku oma. Ma ei saanud siis veel aru, et inimese kõht võib tühi olla.
Toon ühe näite loost, mille isa mulle aastaid hiljem jutustas. Lähim suurim asustatud punkt meie kolhoosile oli Kargati linnake, kus leidus rohkem toidu- ja tööstuskaupu kui maal, ka mitmeid vajalikke ameti- ja kultuuriasutusi oli seal. Kargatis oli ka fotograaf, kus nii mõnigi minu kullafondis olev pilt tehtud on. Ühel suvepäeval 1956. aastal sõidutati töölised, sealhulgas ka minu isa, lahtisel veoautol sellesse linnakesse. Aeti "asju", käidi poes ja õhtupoole sõideti koju tagasi. Teel hakkasid kõik näitama, mida nad ostnud olid. Ikka magusat saia, tükksuhkrut, naised pearätikuid, sandalette jne. Muidugi ei puudunud meesterahvaste kotist üks või isegi paar pudelit viina, mida peagi ka maitsma asuti. Minu isal olevat kott pungil olnud, aga tema ei rutanud seda avama. Varsti hakati hüüdma: "Ivan Ivanovitš (Juhan Juhani poeg), näita, mis sinul kotis on!" Isa avas koti ja seal sees oli minu jaoks suur ilus nukk, mille eest oleks saanud mitu pudelit viina osta. Autotäis inimesi jäi paugupealt vait, lõpuks sõnas üks mees: "Вот это да!" (See on alles midagi!)
Iseäralisel moel tuli mu ellu veel üks hirm. Nimelt, ema õde, tädi Mahta, saatis meile Eestist jõuludeks paki ja minu jaoks oli seal sees Siima Škopi joonistustega raamat "Lumivalgeke". Mäletan, et istusin isa süles ja ta luges mulle seda raamatut ette ja mina vaatasin pilte. Kui isa selle lehekülje avas, kus oli pilt nõiaks moondunud ja õuna mürgitavast võõrasemast, kes suundub kohe ilusat ja head Lumivalgekest tapma, hakkasin üle keha värisema ja mu hüsteeriline nutt ei tahtnud kuidagi vaibuda. Tänapäeva lapsed, kes telerist palju vägivallafilme näevad, ei saa võib-olla aru, mida kurjus minule tähendas. Lõpuks peitsid vanemad selle raamatu mu eest ära ja uskuge või mitte, uuesti julgesin "Lumivalgekese" kätte võtta alles 12-aastaselt.
Siberi talved olid karmid, lund sadas palju, tihti olid tuisud, mis võisid kesta mitu päeva. Kui ma hommikuti söögilauas istusin ja mannaputru sõin, ei näinud ma tihti aknast muud kui suurt tuisuvaalu, mis maja räästani ulatus. Õhtuti pimedas piilusin kardinate vahelt ja lootsin ka mõnd hunti näha, kuid peale tähistaeva ei paistnud sealt midagi. Hiljem rääkis ema, et harva, öösiti, oli ta siiski hundi ulgumist kuulnud.
Isa tegi mulle puust kelgu ja väikese lumelabida, sain oma õues kelgutada ja lund kühveldada. Ema terane pilk valvas mind toaaknast, sest väravast väljaminek oli mulle rangelt keelatud. Millegipärast tahtsin väga lund süüa, kuid iga kord, kui lund suhu pistma hakkasin, koputas ema aknaklaasile ja viibutas näppu. Vaevasin pead, et kuidas küll saaksin lund nii süüa, et ema ei näeks. Ja mõtlesingi välja! Lasin kelguga ühest lumehunnikust alla, kuid tegin nimelt nii, et kelk ümber kukuks. Selle ajaga, kui lumes sumasin, ahmisin ruttu lund suhu. Küll maitses hea! Eks pärast tuli nii mõnigi päevake köhaga toas istuda.
Suurim püha oli ka Siberis aastavahetus ehk näärid. Jõulusid avalikult ei peetud, sest kristlikud pühad Nõukogude Liidus ei olnud soovitatavad. Meie külas toimus nääripidu koolimajas ja sinna olid oodatud ka kodused lapsed. Ema pani mulle tutid juustesse ja ma olin põnevil, sest käisin suuremas seltskonnas harva. Enamik lapsi olid mulle võõrad, kuid oma sõpra Vasjat ma tundsin ja temaga seal ringi jalutasingi. Olin arg, kuna koolimajas polnud ma veel kordagi käinud. Saalis seisis kuuse asemel kõrge raagus kask, sest meie lähemas piirkonnas kuuski ei kasvanud. Kaske kaunistasid kommid, küpsised ning laste omavalmistatud paberehted. Koolimajas oli ka elekter, kuid see toimis nii: paarkümmend minutit oli valgust, siis see korraks kustus, generaator lülitati ümber ja peagi oli taas valge. Nii oli ka sellel peol. Istusime kõik mõne minuti pimeduses, kuni saabus valgus ja ... suur ehmatus! Vähemalt minu jaoks. Nääripuul, nii kõrgelt kui inimkäsi ulatas, polnud enam ühtki maiustust, vaid mõni paberhelbeke lehvis veel. Siis hakati ringmänge mängima, kuhu Vasja ka minu viis. Ma ei osanud ühtki laulu ega mängu, liikusin lihtsalt teistega kaasa ja maigutasin suud. Peagi saabus näärivana, õigemini külmavana – vene keelest otsetõlkes (Дед Мороз). Kuigi ma vene keelt oskasin, oli ema mulle mitu eestikeelset salmikest õpetanud. Tuli minu kord näärivana juurde minna. Suur mees maani kasukas võttis mu põlvele, lugesin talle ühe oma salmidest ja tema andis mulle selle eest kaks kommi ja kaks präänikut. Kuigi kõik lapsed said ühepalju maiustusi, olin ma ikkagi nii väikese kingituse pärast pisut solvunud. Ütlesin näärivanale, et ehk saan mõne kommi juurde, kui ühe salmi veel loen, kuid tema ainult naeris, viibutas kelmikalt sõrme ning sõnas: "Kaval tüdruk oled! Rohkem ei saa, teised lapsed tahavad ju ka! Järgmisel aastal tulen jälle, siis toon rohkem!" Järgmised jõulud-näärid tulid mulle aga hoopis Lätimaal.
Üks suur arusaamatus tuli mul veel lahendada. Nimelt, mu vanemate jutus kõlas tihti sõna "Eesti". Kui küsisin, et mis koht see on ja kus ta asub, näitas ema käega metsa suunas ja ütles, et seal ongi Eesti. Sain täiskasvanute jutust aru, et Eestis on kõik parem, ilusam, seal elavad tädi Mahta ja vanaema, seal on üldse kõik kõige, kõige, kõige ... Muidugi hakkasin ka mina seda imedemaad igatsema. Iga kord, kui tuli juttu Eestist, jäi aga ema kurvaks. Mina püüdsin teda lohutada nii: "Kui see Eesti selle metsa taga on, läheme siis sinna!" Kuid ema selgitas, et Eesti on metsast palju kaugemal. Sain veel aru, et keegi nagu keelaks meil sinna minna.
Saabuski 1958. aasta suvi ning me saime loa Siberist lahkumiseks.
Lätimaa 1958–1960
Niisiis, 1958. aasta augustikuu Eestis, täpsemalt Viljandis, kus ema õde Mahta meile oma väikeses korteris esmast peavarju andis. Aga minu vanematel polnud kuhugi minna. Tegelikult polnud neil ju Eestisse elama asumise lubagi.
Varsti me asusime elama ema-isa endisesse tallu, mis asus kohe Viljandi külje all Päris ja oli nüüd loomalaudaks kohandatud. Kuid seal oli siiski mõni tuba veel elamiskõlblik ja me asusimegi sinna elama. See oli vanemate poolt läbimõtlematu samm. Aga meil polnud ju kodu. Kui elulugu oleksid kirjutanud minu vanemad, oleks see olnud hoopis teine jutt. Siis oleksid lugejad teada saanud, kui raske oli neil uuesti oma eluga edasi minna, kui palju vintsutusi, alandust ja hingepiina pidid need ausad ja töökad inimesed läbi elama, kuni nad jälle endale kodu said.
Minule saabusid seal head ajad. Olin ju alles viie ja poole aastane, täis elulusti ja mänguhimu. Ma vajasin omasuguseid lapsi. Õnneks leidsin kohe endale sealt mängukaaslase. Ta nimi oli Heino Murumets ja ta oli mõned aastad minust vanem. Heino oli sõbralik, ka ta ema oli väga lahke ja andis tihti mullegi head ja paremat maitsta, mida ta küpsetanud oli. Heino võttis mind kaasa põnevatesse kohtadesse, nagu näiteks Raudna jõe ja Päri häärberi ümbrusesse, lähedalolevasse suurde õunapuuaeda ja mingitesse koobastesse, isegi metsa. Kuigi mängisin seal veel mõne teisegi lapsega, oli Heinoga koos olla kõige huvitavam. Sain esimest korda elus maitsta õunu, tomateid, seeni, metsamarju. Terve päev möödus meil naerdes ja joostes!
Saabus sügis ja koos sellega ka pikad ning pimedad õhtud ja ööd. Ühel sellisel ööl põrutati kõvasti meie uksele. Ärkasin minagi. Unisena topiti mind riidesse, ema nuttis ja isa kordas talle aina: "Ole rahulik, naine, ole ainult rahulik!" Õues seisis veoauto, võõrad mehed tassisid meie voodid, laua ja toolid autokasti. Meie emaga istusime autojuhi kõrvale kabiini, isa kahe vormiriides mehe vahel taha autokasti, algas sõit Lätimaa poole. Nii elasin minagi küüditamise üle. Õnneks lapsena ei saanud ma kõigest aru. Kuid vanematele oli see taas väga raske ja alandav aeg. Sellel ööl vuras veel teisigi autosid Eestist, eriti Viljandimaalt, Läti poole.
Meie koduks sai Lätimaal Valmiera rajoonis Seli külas asuv maja, mis nähtavasti oli kunagi olnud väike häärber ja ka samuti omanikult natsionaliseeritud, nagu minu vanematelt nende Viljandimaa talu. Sellesse majja paigutati nüüd kolm eesti peret. Meie saime esimesele korrusele väikese toa suurema köögiga.
Kas ema ja isa seda koduks pidasid, seda ma ei tea, kuid mina tundsin seal ennast koos oma mänguasjade ja armastavate vanematega hästi. Minu suurim mure oli kodu vahetades alati, et kas mulle mängukaaslasi leidub. Õnneks elasid selles majas kaks poissi – Jaan ja Andrei, esimene eesti, teine vene poiss. Kuna me oskasime Jaaniga ka vene keelt, sest Jaangi oli koos oma emaga Siberis elanud, käiski me mäng vene keeles, sest Andrei eesti keelt ei rääkinud. Poisid olid mõlemad sõbralikud. Kõige rohkem meeldis meile selle elumaja pikast ja käänulisest trepikäsipuust alla lasta.
Mulle meenuvad mitmed lustakad tembud, mida me Jaani ja Andreiga tegime Ühel päeval oli Andrei, kes putru süüa ei tahtnud, oma toas nurka pandud. Ta vanemaid toas polnud, kuid uks oli irvakil. Piilusime Jaaniga ukse vahelt ja Andrei märkas meid ning kutsus tuppa,kus näitas, et laual käteräti all on ema küpsetatud õunakook. Muidugi tegime kolmekesi kiiresti maitsvale koogile "päkad". Meie Jaaniga jooksime oma tubadesse tagasi, sest saime aru, et kooki poleks vist süüa tohtinud. Varsti tuli Andrei ema koju ja üleval algas hirmus kisa ja karjumine. Sellel päeval Andrei nurgast välja ei saanudki.
Lätimaal elades tuli minu ellu muinasjutt. Sellest ajast saadik on see jutustuse liik mind saatnud läbi elu. Asi oli nii. Ühel päeval tuli meie majja üks eesti mees, kes pidi midagi seal remontima. Ema ja isa olid tööl ja meie Jaaniga muidugi kohe juures, et mis onu see on ja mida ta teeb. Onu oli lastesõbralik, tööd tehes selgitas meile kõike, näitas lähemalt tööriistu jne. Järsku aga ütles meile: "Lapsed, kas te Hansu ja Grete muinasjuttu teate?" Meie muidugi ei teadnud. Siis ta rääkiski õest ja vennakesest, kes lumisesse metsa eksisid, koduteed otsides aga piparkoogimajja sattusid, kus kuri nõiamoor elas. Nõid oli inimsööja ja tahtis lapsigi ära süüa, eelnevalt neid paksuks söötes. Oma juttu illustreerides tegi mees mitmeid matkivaid liigutusi: ta lonkas kui nõid ja nuttis kui laps, kord oli ta tooli all, kord peal, siis koputas pahaendeliselt uksele ja naeris ning rõõmustas koos meiega, kui kõik hästi lõppes. No oli selles esinemises alles väge! Me seisime Jaaniga kui lummatult, julgemata õieti hingatagi. Hiljem, töös lastega, püüdsin selle mehe esitatut neile ligilähedaseltki korrata ja üllatusin – laste reaktsioon oli alati samasugune nagu tol korral meilgi Jaaniga.
Hakkasin tasapisi ise jutte välja mõtlema, sest jäin üksi, kuna nii Jaani kui Andrei pered kolisid meie majast ära. Jutustasin emale oma lugusid, kus peategelaseks oli keegi poiss Albert. Mis seal kõik juhtus, ei mäleta enam, kuid lood lõppesid alati nii, et ma abiellusin Albertiga.
Varsti leidis meie pere endale head sõbrad, kohaliku pere, kes elas vaid poole kilomeetri kaugusel meie majast. See oli perekond Mägi. Pereisa Ferdinand (hüüdnimega Ferri) oli eestlane, kuid tema abikaasa lätlanna. Neil oli neli last, vanim neist tütar Mara, ja pojad Aivars, Janis ja Aaris. Mara oli minuvanune, poisid veidi nooremad. Nad olid sõbralikud, eriti Mara ja Aivars, nooremad poisid vahel isegi segasid meie mängu. Läti keelt ma ei osanud ja kuigi uute sõprade isa oli eestlane, rääkisid lapsed ainult läti keeles. Kuid see ei seganud meie mängu ning umbes kahe kuu pärast oli minul läti keel suhtlustasandil selge.
Peagi saime uue "pereliikme", sest meile osteti RAADIO. Kirjutan selle sõna nimelt suurte tähtedega, sest ta väärib seda. Tänu raadiole laienes ka mu muinasjutumaailm. Kuulasin raadiost nüüd lastesaateid, ka kuuldemänge, mis enamuses muinasjutuainelised olidki. Eriti on meelde jäänud kuuldemängud "12 kuud", "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi", "Pöial- Liisi", "Kolm põrsakest", "Kullaketrajad", "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist" ja palju, palju teisi.
Kui olin üksi, ja seda juhtus tihti, joonistasin palju. Võisin tundide kaupa istuda laua ääres ja värvipliiatsitega joonistada. Põhiliselt püüdsin paberile panna oma lemmikraamatutes nähtud pildikesi, kuid alati tegin sinna juurde ka omapoolse lisa: umbes nii, kuidas see lugu oleks võinud edasi minna. Minu joonistuste jutukestes sündisid Lumivalgekesel ja Tuhkatriinul kindlasti pärast pulmi lapsed ja neil kõigil olid ilusad riided ja muud ilusad asjad. Õhtuks üks vihik täis joonistada, see oli minu käes nö. käkitegu. Lugeja ehk märkas, et kujutasin oma muinasjutukangelastele lapsed, ei, mitte ühe, vaid ikka mitu last. Ma olin juba märganud, et minul polnud õdesid ega vendi, olin üksi ja selle üle olin väga kurb.
Saabus 1960. aasta märtsikuu, kui taas pakkisime oma vähesed asjad kastidesse, tõstsime voodid, kapi, laua ja toolid autole ning algas sõit Eestimaale. Vanemad olid uueks elukohaks valinud ikkagi endile koduse Viljandimaa, seekord tolleaegse Abja rajooni, hilisema Viljandi rajooni Lilli küla. Maja, kuhu meid elama paigutati, kutsuti Kõnnu häärberiks. See oli tõeliselt aristokraatlik elamu ning asus vaid kilomeetri kaugusel Lätimaa piirist.
Lilli küla 1960–1963
Siin algas minu kui 7-aastase lapse üks ilusamaid eluperioode, mida olen naljatamisi lausa maapealseks paradiisiks nimetanud, sest nii palju avarust, vabadust ja rõõmu ei ole mul elus enam kunagi olnud. Ja kuigi kestis see kõik vaid kolm ja pool aastat, oli ta minu jaoks piisavalt pikk, et olla õnnelik.
Esimeseks peatuspaigaks sai meie perele ilus Kõnnu häärber, mis asus Läti piirist vaevu kilomeetri kaugusel ja kus meil olid kasutada väike köök ja suur tuba. Minu mureks oli, et kas on siin lapsi, kellega mängida. Õnneks oli. Maapiirkond oli siis veel täies elujõus ja kuigi elu oli keeruline, olid lapsed veel "moes". Selles majas elas perekond Kirbits, kellel oli kuus last – enamik küll juba suured ja kodust läinud, kuid Elfriede (hüüdnimega Riida) ja Valve olid veel kodus. Ja ühel varakevadisel päeval, just nn. munadepühade laupäeval, kui ka minu armas tädi Mahta meil külas oli, kohtusin ma õues oma uute sõpradega. Valve oli veidi minust vanem ja käis juba Nuias koolis, kuid Riidaga olime peaaegu üheealised. Sellest kohtumisest sai eluaegne sõprus, mis ei unune, ja tänu internetile oleme taas kõik kokku saanud ning meenutada on palju! Kuid varsti pidi meie pere siiski sellest majast lahkuma.
Jah, Kõnnu häärberis saime me elada vaid mõned kuud. Siis selgus, et seal polnud vaba lauta, kus loomi pidada, kuid ilma loomadeta maal tol korral üldse võimalik elada polnud. Nii me suundusimegi elama 4 kilomeetrit eemale, Ruhijärve kaldale, kus asus vesiveski. Seal oli ka suur karjalaut, kus mu vanemad tööd leidsid ning ka oma loomi pidada võisid. Kaks tuba ja köök, meie uus kodu, asus veski teisel korrusel. 1960. aasta suvi ja kooli alguski möödusid mul seal.
Ka seal oli ilus loodus, mille tegi omapäraseks muidugi järv, millel oli veski juures pais, kust järvevesi kõva vahu ja kohinaga järsult alla kukkus, et siis edasi voolata juba pika jõena kaugele-kaugele. Paisu kohalt läks ka sild üle, aga see oli tol korral nii halvas seisukorras, et ema keelas mul üksi sellele mineku. Muidugi oli veski lähedal veel metsi ja karjakopleid, viljapõlde ja heinamaid, kus mitut sorti lilli kasvas. Need olid ju meie, laste, põhilised jooksu- ning mängumaad.
Miks kirjutan ma nii palju loodusest? Aga sellepärast, et enamik inimesi elas siis veel käsikäes loodusega. Kuigi tehnikarevolutsioon oli maailmas toimunud vähemalt sajand tagasi, ei jõudnud see nii ruttu inimeste igapäevaellu. Näiteks elektrit polnud maal veel paljudes majapidamistes. Peale selle annab elu ilusa looduse keskel inimesele häid emotsioone, mis muudab nii lapse kui täiskasvanu rahulikumaks ja tasakaalukamaks. Mul on kahju praegustest linnalastest, kes veedavad oma vaba aega kaubanduskeskuste koridorides valjusti kisades või siis toas arvuti taga mõttetuid mänge mängides. Meie olime looduslapsed!
Peale mängumaa oli mulle tarvis ka mängukaaslasi. Kui oli veski, siis pidi seal ju ka mölder olema. Ja oligi. Ta nimi oli Ants Tammist ja tal oli suur pere – naine ja viis last, neist kolm nooremat, Toomas, Reeta ja Silva sobisid parasjagu mulle seltsilisteks. Nagu lapsed ikka, saimegi sõpradeks.
Suvi edenes ja ühel päeval ütles ema, et peame minema kooli mind kirja panema. Peraküla Algkool oli see armas punane puust maja, kus selle piirkonna lapsed õpetust said. Ma kartsin veidi, kuid kui õpetaja Luule Veevo lahkelt minuga rääkis, hirm haihtus. Ma kirjutasin tahvlile oma nime ja veel tähti ja numbreid ja õpetaja kiitis mind, ainult küsis, kuidas ma küll nii väike ja kõhna olen – kas ma söön vähe. Ma ei teadnud, mida vastata, sest ise arvasin enese suure olevat. Ei osanud ma siis uneski näha, et side oma esimese õpetajaga kestab 35 aastat, kuni tema surmani 1990-ndate keskpaigas.
Suvi kestis veel ja meie mängud ka. Enamiku ajast me mängisime Reeta ja Silvaga kodumängu, vihmastel ilmadel joonistasime, ja kuna Reeta oli hea lugeja, luges ta meile muinasjuturaamatutest jutte ette. Kui väljas oli äike, pugesime voodisse ja sosistasime koos väikesi riimuvaid salmikesi, nagu: "Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb!", "Kui välgutab ja müristab, siis vanajumal armastab!" või "Vihma hakkas sadama, lapsed tuppa magama, teki alla pugema, ajalehte lugema!" Kuigi ma kartsin äikest, ajasid lõbusad salmid meid naerma ja hirm oli väiksem. Põhiliselt me mängisime siiski õues, aasal aga liikumismänge, nagu "Laisa püüdmist" – kes kätte saadi, see laisk oli ja teisi püüdma hakkas. Käisime ka jões ujumas. Mina sulistasin kalda ääres, sest ma ei osanud ujuda. Kuid poisid läksid kaugele, vahel olid nad nii kaua vee all, et mul tekkis juba hirm, et nad on uppunud, kuid peagi tõusid nad vett puristades veepinnale ja naersid mu arguse üle.
Jüri ja Toomas tahtsid tihti "luurekat" mängida, siis meie, tüdrukud, pidime end osavalt peitma ja mitte end neile kätte andma. Nemad olid sakslased, meie venelased. Lõpuks leidsid poisid meid ikkagi üles ja viidisid "vangi", kust me ruttu põgeneda püüdsime. Nii võis mäng kesta mitmeid tunde.
Vahel polnud mul aga kellegagi mängida, sest Jüri oli ühes peres karjaseks ja Toomas käis kolhoosi põllul peete kõplamas, ka käisid nad oma emal laudas abiks ning Reeta ja Silva pidid aias peenraid rohima. Kui mul sõpru parajasti käepärast polnud, istusin õues suure kivi peal, vaatasin järve sillerdavat vett, hingasin sisse erilist lõhna, mis tuli järve ääres kasvavatest kalmusejuurtest, ja mul oli palju aega nii omaette mõtisklemiseks ja ilmaelu uurimiseks. Tegelikult on kõik lapsed väga tähelepanelikud ja uudishimulikud, sest nad alles õpivad maailma tundma. Ka mina olin üks selline terane vaatleja.
Üks etapp minu elus oli jälle lõppenud. Kui lugeja arvab, et kõik siinkirjutatu oli liiga ilus, siis vastan: "Jah, see oli minu lapsepõlveparadiis!"