1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin Lahemaa rahvuspargis metsa ääres asuvas eramajas, peres oli ka kolm aastat noorem vend, kellega põhiliselt mängitud sai. Isa töötas kohaliku metsaülemana, ema oli lastega kodune.
1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)?
Mängimiseks oli aega palju.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Kindlat meelistegevust välja tuua on keeruline, aga mulle meeldis väga raamatuid lugeda, millest ka paljud mängud inspiratsiooni ja ideid juurde said.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Mängiti igal pool, nii toas kui õues. Majas oli mängupaigaks oma tuba, mis alguses oli vennaga ühine, ja hiljem, kui saime suuremaks, eraldati tuba kapiga kaheks, nii et kumbki laps sai oma ruumi. Aga mängiti ikka koos. Õues mängiti nii kõrvalhoonetes (kunagine karjaköök, puukuuri pööning), kus vahel ka keelatud kohas viibimise ja tööriistade sassiajamise eest vanematelt pragada võis saada.
Kui olin noor, peeti kodus ka loomi ning üheks toredaks mängukohaks oli heinaküün. Lisaks olid oma mängukohad looduses – maja lähedal (u. 200–300 m kaugusel) metsas asus väike lagendik, mis oli üheks minu ja venna lemmik-mängukohaks. Kevadel käisime alati vaatamas, millal esimesed metsalilled (lepiklilled, kuldtähed, nurmenukud) seal õitsema hakkavad, suvel oli lagendik hea maasikakoht. Lagendiku servas asus üksik vana mänd, mille otsa ronides sai oma julgust proovile panna. Selliseid mängukohti oli väga palju – üks suur rändrahn keset lepikut, väike oja ja selle kaldad, lauda taga asuva maaparanduskraavi kallastele talviti tuisuga kogunenud lumehanged, jne.
Lisaks olid ühtedeks lemmikkohtadeks maaparandusega kokku lükatud kivihunnikud, üks neist asus päris maja juures, teine veidi kaugemal põllu ja metsa piiril. Viimatimainitud hunnikusse oli jäetud ka kivide kokkuvedamiseks kasutatud rauast suur lohistiplaat, mis oli kumeraks paindunud ja ilmselt kasutuskõlbmatuna maha jäänud. Kuna plaat oli kivihunniku peal, mahtusime meie väga hästi selle kumera plaadi alla mängima, see moodustas omamoodi toa, kus keskel oli lapsel isegi võimalik püsti seista. Plaadi all "toa" keskel oli lapik kivi, mis oli lauaks. Põhiliselt mängisime seal kodu, aga samuti oli see raamatulugudest (Astrid Lindgreni "Meisterdetektiiv Blomkvist") inspiratsiooni saanuna "rooside sõja" peakorteriks. Rooside sõda mängiti siis, kui külas olid ka kaks tädipoega, üks neist minu ja teine vennaga ühevanune. Kuna teised polnud nii palju raamatuid lugenud, olin mängujuhiks tavaliselt mina ja ka Valge Roosi auväärse rolli said mängus ikka vanemad endale, nooremad vennad pidid leppima Punaste Rooside osaga. Muidu oli mäng samasugune nagu raamatus.
Igasuguseid jooksu- ja pallimänge mängiti maja ees oleval muruplatsil.
Oma mängupaigad olid ka suviti vanaema juures Harjumaal. Ka seal olid lemmikkohtadeks kolhoosipõllult kokku lükatud kivihunnikud, mille keskel oli kasvama hakanud vaarika- ja toomingavõsa. Sõime vaarikaid ja toomingamarju, nii et suu "paksuks" läks, ja mängisime kividega. Vanaema juures oli suur aed täis vanu õunapuid – ka see aed oli mängukohaks.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis mängiti suvisel ajal vahetundide ajal kummikeksu, mis oli tol ajal (1990. aastate esimene pool) väga populaarne. Pärast tunde mängiti kooli vastas oleval palliplatsil sageli rahvastepalli või võrkpalli.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Enne kooliminekut mängiti hommikust õhtuni välja, niikaua kui parasjagu mängu- ja tegutsemislusti jätkus või kuni ema tuppa kutsus. Koolilapsed mängisid põhiliselt õhtuti, nädalavahetusel ja suvevaheajal.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Põhiliseks mängukaaslaseks oli oma vend, kuna maapiirkonnas polnud teisi sobivas eas mängukaaslasi võtta. Suvel käisid külas tädipojad, vahel harva sattusid külla teised samas eas lapsed. Kui olin 9-aastane, kolis mõne kilomeetri kaugusele perekond, kus oli sama vana tüdruk. Temast sai koolis minu pinginaaber ja ka mängukaaslane. Selleks ajaks hakkas aga lapsepõlvemängude aeg otsa saama
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Kattusid küll, kokkusaamisi oli nii tihti, kui võimalik oli. Traditsioonilised palli- ja võistlusmängud said põhiliselt alguse kooli saabumisega. Enne seda mängisime lihtsalt looduses erinevaid enda välja mõeldud mänge, mis parasjagu huvitavad tundusid. Pigem oli tegemist ikka mingite konkreetsete tegevustega: talvel ehitasime kraavikaldasse lume sisse kindlused, kummalegi vennaga oma, ja siis mängisime lumesõda. Suvel ehitasime ojale kividest ja mudast tammi, nii et tekkis väike bassein, kus sai sees supelda. Mererannas otsisime mingi erilise kujuga kivi, mis visati vette ja mida siis võidu vee all ujudes otsiti. Lauajuppidest ehitasime laevu, mida maja taga tiigi peal ujutasime. Mängiti ka sünnipäevadel, kui oli koos rohkem lapsi.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Poisid ja tüdrukud mängisid koos, kuna erilist valikut polnud. Ilmselt olid "mehise" seltskonna tõttu mul ka mõned lapsepõlvemängud veidi mehisemad kui tüdrukutel tavapäraselt kombeks. Kord juhtus nii, et tädipoeg hakkas tüdrukuid kiruma: "Plikad on igavesed piripillid ja nendega ei saa üldse mängida!" Kui mina selle peale solvunud näo tegin ja ütlesin, et ma ka selle põlatud tõu hulka kuulun, lõi tädipoeg käega: "Ah, Sina oled nagu poiss!" Nii et mingisugune vastasseis poiste ja tüdrukute vahel teatud vanuses ikka välja tuli, aga nagu öeldud, kui teisi sobivaid mängukaaslasi polnud, mängiti ikka koos.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Erilisi konfliktsituatsioone ei mäleta, aga vahel tuli ikka mängu käigus ütlemist, et teine on sohki teinud või parema mänguasja endale valinud vms, aga see konflikt vaieldi tavaliselt omavahel selgeks.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Ema joonistas mulle pabernukke ja riideid, mida ma siis välja lõikasin, värvisin ja millega mängisin. Emaga mängisime veel peitust.
Suvel vanaema juures oli vahva koeraga peitust mängida. Vanaemal oli hästi tark ja tore koer nimega Vudi. Mina peitsin ennast tahatuppa kusagile ära. Vanaema küsis koera käest: "Kus Triin on? Otsi üles!" Koer jooksis kohe tahatuppa. Ju ta ikka lõhnast kohe ära tundis, kus ma parasjagu peidus olin, aga ta mängis ilusasti kaasa. "Otsis" ühest ja teisest kohast, enne kui õige koha juures haukuma hakkas ja mind üles "leidis". See mäng oli üks suuri lemmikuid nii minu kui ka Vudi jaoks.
Isaga mängisime pallimänge – jalgpalli ja korvpalli.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda mängisin nukkudega.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Keegi pakkus mingi mängu mõtte välja, kui teised sellega nõus olid siis hakati mängima, kui keegi seda mängu mängida ei tahtnud, siis pakkus ise mingi muu mängu välja.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Loeti liisusalmidega.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Tüdrukud lugesid põhiliselt ilusaid salme, nagu:
"Üks väike valge tuvi
lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
Ütle: mitu seppa peavad
seda parandama?"
Poisid lugesid põhiliselt:
"Üki, kaki, kommi, nommi,
vanamees hüppas üle pommi.
Pommis käis üks kõva pauk,
vanamees vaatas – püksis auk."
Või siis:
"Punaste pükstega politsei
ütles mulle idi domoi,
mina ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja ja näitasin keelt!"
Tädipojad lugesid vahel ka seda salmi:
"Kapten, kapten, kannan ette:
teie naine kukkus vette,
pea ees, jalad taga,
sina oled mängust vaba."
5. Kirjelda mänge.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Kuuri seinale oli kinnitatud metallist rõngas, seal mängiti korvpalli. Kuna kodus oli mängijaid vähe, siis päris korvpalli enamasti ei mängitud. Vahel tuli küll isa meiega mängima, siis proovis näiteks tema palli korvi visata ja meie vennaga pidime teda "katma" ehk takistama. Või siis vastupidi. Isa õpetas meile selle mängu käigus ka korvpalli reegleid. Sama kehtis jalgpalliga – lepiti kokku kaks väravat ja mängisime siis kahekesi vennaga isa vastu. Kuna isa mängis lastega harva, oli see alati tore vaheldus.
Korvpallirõnga abil mängiti veel sellist mängu, et tõmmati maha jooned – korvirõngast järjest kaugemale – ja siis hakati kordamööda nende joonte tagant palli korvi viskama. Näiteks viskasin kõigepealt mina kõige esimese, korvile kõige lähema joone tegant ja pall läks sisse – siis sain ma uuesti visata järgmise joone tagant, niikaua kui mööda viskasin. Siis oli venna kord: kui tema mõne joone tagant mööda viskas, sain mina jälle proovida sealt visata, kuhu viimati järg pooleli jäi. Kes esimesena viimase joone tagant palli korvi sai visatud, oli võitja
Uka-uka. Üks mängija loeb sajani, teised lähevad samal ajal peitu. Eesmärgiks oli joosta mingi kokkulepitud koha juurde, milleks tavaliselt oli küüni sein, ja lüüa ennast priiks: "Uka-uka, mina prii!" Kui aga lugeja jooksjat märkas ja enne sellessamas kokkulepitud kohas küüni seinal jõudis mängija kinni lüüa, näiteks: "Uka-Uka, Triin kinni!", siis hakkas mäng otsast peale ja kinnilöödud mängijast sai lugeja. Mängiti enamasti siis, kui oli rohkem lapsi.
„Valgusfoor“ oli üks minu lemmikmänge. Maha joonistati kolm joont. Üks lastest läks keskmise joone peale ja hakkas värve hüüdma. Teised olid ühe joone taga. Kui "lugeja" hüüdis näiteks värvi: "Valge!", võisid need mängijad, kellel oli kusagil riietel valget värvi, rahulikult üle platsi teise joone taha jalutada. Kellel valget värvi aga polnud, panid jooksu ja "lugeja" hakkas neid püüdma. Kui neil õnnestus samuti teise joone taha jõuda, läks mäng edasi. Kui aga "lugeja" kedagi kinni püüdis, siis rollid vahetusid ja kinni püütud mängijast sai uus lugeja. Enamasti panid kavalamad mängijad enne valgusfoori mängimist ka kirjud riided selga, kus rohkem värve peal.
Kuna minu lapsepõlves polnud lauamänge saada, välja arvatud „Tsirkus“ ja „Reis ümber maailma“, siis tundus 1990. aastate lõpus linnas elava tädipoja kaasa toodud lauamäng „Monopol“ tõelise imeasjana. Seetõttu liimisin kaks A3 paberit papitükile kokku ja joonistasin tädipoja päris „Monopoli“ mängu eeskujul meile oma "Monopoli". Kuna põhiliselt sattusime lastena maakonnalinna Rakverre, said „Monopoli“ väljad Rakvere tänavate nimed. Mängunuppudeks said teiste lauamängude nupud. Seda oma „Monopoli“ lauamängu mängisime niikaua, kui ta päris ära lagunes.
Vanaisa vanad püksid. Mängujuht küsis kõigilt mängijatelt küsimusi, millele tohtis vastata ainult lausega "vanaisa vanad püksid". Naerma ei tohtinud hakata, kes hakkas sai uueks küsijaks.
Keerukuju. Keegi mängijatest pidi teisi kõvasti keerutama. Kui keerutamine lõppes, pidi jääma samasse poosi, millesse parasjagu jäid. Kes enne liigutas, sai uueks keerutajaks.
Asjade peitus. Teised ootavad kusagil, kuni mängujuht peidab ühes toas mingi kokkulepitud asja ära. Seejärel kutsub ta mängijad, kes hakkavad seda asja otsima. Mängujuht juhendab otsijaid, öeldes "külm", kui nad on peidetavast asjast kaugel ja otsivad valest kohast, "soe", kui jõutakse otsitavale lähedale, ja "tuline", kui otsitakse õigest kohast ja otsitav ese on peaaegu käes.
Pimesikk. Ühel mängijal – pimesikul – seotakse silmad kinni. Teised hiilivad tema ümber, mängija püüab neid. Kui kellegi kätte saab, on see uus pimesikk.
Väiksemate lastena mängisime sünnipäevadel mängu "Tibu, tibu, ära näita!". Mängujuht paneb käed kokku, mingi väike asi peos. Mängijad istuvad reas ja panevad samamoodi käed kokku. Mängujuht käib kõik lapsed läbi ja paneb oma kokkupandud peod nende pihkude peale, nagu annaks neile midagi, ise ütleb: "Tibu, tibu, ära näita!" Ühele mängijale paneb ta tegelikult peos olnud asja pihku. Kui kõik mängijad on läbi käidud, hüüab mängujuht: "Tibu, tibu, lenda välja!" Seejärel peab see mängija jooksu pistma, kellele mängujuht midagi pihku poetas. Teised püüavad. Kui mängija jõuab mängujuhi selja taha, läheb mäng edasi, aga kui ta kinni püütakse, saab temast uus mängujuht.
Suuremana mängiti paberimängu nii, et esimene mängija kirjutas paberi üles äärde ühe lause ja keeras paberi serva kokku, nii et lause peitu jäi. Seejärel kirjutas ta paberi servale oma lause viimase sõna ja andis paberi järgmisele mängijale edasi. Järgmine mängija pidi kirjutama lause, mis läks riimi näha olnud sõnaga. Seejärel peitis ta oma lause paberit edasi keerates ja kirjutas omakorda oma lause viimase sõna järgmisele mängijale nägemiseks. Nii kirjutati luuletusi, aga ka näiteks pilke- ja loriluuletusi.
Laevade pommitamine. Mängiti ruudulisel paberilehel. Ruudukujulise välja servad nummerdati üleval paremalt vasakule tähtedega ja ülevalt alla numbritega. Kõrvale joonistati samasugune ruudustik vastase laevade jaoks. Igal mängijal oli kindel arv laevu, mida kujutati värvitud ruutudena ruudulisel paberil (kõige suurem laev oli neli ruutu pikk, kõige väiksem üks ruut). Oma laevad paigutati ruudustikule, laevad ei tohtinud omavahel kokku puutuda. Seejärel hakkas laevade pommitamise mäng. Kordamööda pakuti vastase laeva asukohta, näiteks öeldi „e5“. Kui selle numbriga väljal asus vastase laev, ütles ta: "Pihtas!" Seejärel oli vastase kord number öelda, näiteks „a3“. Kui sellel ruudul laeva ei olnud, öeldi: "Möödas!" Kui korra juba mõnele ruudule pihta oli saadud, kus asus vastase laev, pakuti juba sellega külgnevaid ruute, et vastase laevale pihta saada. Kui kõikidele ühe laeva ruutudele oli pihta saadud, öeldi: "Pihtas, põhjas!" "Pommitati" kordamööda. Kes esimesena kõikidele vastase laevadele pihta sai, oli võitja.
Kull. Üks mängijatest oli kull ja ajas teisi taga, üritades neid kulliks lüüa. Kui õnnestus kellegile pihta lüüa, kedagi puudutada, oli see uus kull.
Ülespoomine. Mängiti pliiatsi ja paberiga. Üks mängijatest mõtles sõna või lause ja kirjutas mõned tähed sellest sõnast/lausest paberile. Ülejäänud tähtede asemele pandi kriipsud. Teine pakkus tähti ja iga valesti öeldud tähe korral hakati joonistama poodud inimest: esimesel korral võllapuu, teisel korral pea, jne. Kui joonistus enne valmis sai kui sõna pakutud sai, siis oli pakkuja kaotanud.
Koolis mängiti algklassides kehalise tunnis ka mänge "Tagumine paar välja!" ja "Me lähme rukist lõikama".
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Põhiliselt saigi maalapsena igasuguseid fantaasia- ja kujutlusmänge mängitud, kindlate reeglitega palli- ja seltskonnamängud said alguse alles kooli minnes. Mängiti nii kodu kui poodi, igasuguseid raamatutest loetud seiklusi. Väga palju ehitasime onne ja mängisime nendes erinevaid kodu- ja luuremänge. Hiilisime ringi, nii et keegi meid näha ei tohtinud. Mänguloomade ja nukkudega mängisin kodu, katsin neile laua ja mängisime söömist. Kui olin 12–13 aastat vana, ilmusid poodidesse barbie-nukud ja muutusid kiiresti väga populaarseks. Tegin kodus ja suvel vanaema juures väikese taskuraha eest erinevaid töid ja kogusin endale nuku raha kokku. Nukku käisime ostmas koos vanaemaga Tallinnas „Laste Maailmas“, mis tundus mulle, maalapsele, tol ajal tohutu suur pood. Ostsin endale oma raha eest Barbie, mis oli teistest nukkudest väga erinev ja tundus palju ilusam. Kuna nukkudega mängimise iga hakkas selleks ajaks mööda saama, õmblesin ma lihtsalt uuele nukule riideid ja mängisingi põhiliselt nii, et vaatasin nukku ja mõtlesin oma peas igasuguseid lugusid ja muinasjutte välja, milles siis nukk peategelane oli. Samamoodi mõtlesin välja erinevaid lugusid mingite loodusobjektide kohta. Näiteks lugesin M. A. Nummineni raamatut Muinasjutte (1981), kus oli lugu koletisest nimega Ölgömbö. Kodumetsa servas oli üks suur kivi, mida oli kunagi maapranduse käigus tahetud ära lõhkuda, kuid see polnud õnnestunud. Kivil olid seetõttu jäljed peal ja selle ümber oli alati tumeda läbipaistmatu veega lomp. Jutustasin väikesele vennale Ölgömbö loo edasi ja rääkisin, et Ölgömbö elab seal kivi all. Vend hakkas loomulikult kartma ja jooksis koju ja minul lõbu laialt. Hiljem rääkisin seda lugu veel – niikaua, kui jäin ise ka uskuma, et seal kivi all see Ölgömbö elabki. Nii hiilisime mõne aja pärast juba mõlemad sellest kivist suure hirmuga mööda.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Mängiti koos kuna mängukaaslasi oli vähe.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Arvuti tuli minu ellu 1990. aastatel, kui oli võimalik DOS-mänge mängida (Prince of Persia, Agent, Crystal, erinevad rallimängud). Olime vennaga arvutimängudest suures vaimustuses. Mobiiltelefoni sain endale esimest korda ülikooli ajal ja olen algusaastatel paar korda mänginud kõikides telefonides leiduvat "ussimängu". Nüüd ei ole enam ei arvuti ega mobiiltelefoniga mänginud.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Ei ole.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Mulle ei meeldi eriti seltskonnamängud, aga mõnel peol või kokkusaamisel tuleb neid mängida. Erinevaid mängulisi tegevusi on vahel ka mingisuguste koolituste raames läbi viidud. Väga meeldivad mälumängud, mida viiakse läbi igasugustel erinevatel üritustel, pidudel või kutsevõistlustel. Meeldivad ka lauamängud, neid on tänapäeval väga põnevaid ja kaasahaaravaid. Kuna mu vend on suur lauamängude mängija, siis võtab ta alati jõulude ajal vanematekoju ka mõned uued lauamängud kaasa, mida siis koos mängitakse (enamiku nimesid kahjuks meenutada ei suuda – „Katani asustajad“, „Carcassone“ jpm). Tänapäeva lauamängud nõuavad päris palju strateegilist mõtlemist ja on huvitavaks ajaviiteks.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin maal, Jõgeva lähedal, Jõgeva Sordiaretusjaamas. Elasime kahekorruselises nelja korteriga ilusas puumajas. Maja ligidal voolas jõgi, õigemini kaks jõeharu ja nendevahelisel saarel kasvasingi üles. Ümberringi olid külarahva aiamaad ja mitmed kaunid iluaiad. Meil omalgi oli suur iluaed ja tilluke aiamaja ning klaasist kasvuhoone. Läheduses asus mõisapark, vana mõis ja selle juurde kuuluvad moonakamajad. Nendes elas hulga lastega peresid. Ligiduses olid veel majad, kus paiknesid sordiaretajate tööruumid, viljakuivati, linala, paar puust garaaži, puukuurid, suur keldrimägi. Väga korralikult oli hooldatud kogu ümbrus – niidetud muruplatsid, liivatatud teerajad, pügatud hekid. Kaugemal olid katsepõllud, suur laut, karjakoplid. Mets jäi paari-kolme kilomeetri kaugusele.
Allpool kirjeldatud mängude meenutamisel oli suureks abiks minust kolm aastat vanem õde Tiiu. Nimelt pani ta juba 1989. aastal kirja hulga lapsepõlvemänge ja tema märkmete järgi oli palju lihtsam kogu seda vahvat aega meenutada.
1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)?
Mängimiseks oli vaba aega piisavalt. Suvel käisime katsepõldudel tööl, õhtud ja nädalavahetused olid aga vabad. Pärast kooli jäi samuti hulga vaba aega. Nooremana, vast nii kaheteistkümnenda eluaastani, töötasime suviti neli tundi päevas, hiljem lubati juba pikemalt olla.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Koolist ja tööst vabal ajal meeldis lugeda, jalgrattaga sõita, suusatada, uisutada, teiste lastega mängida, käsitööd teha.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Koduõu oli niidetud muruplats, kus oli hea näiteks sulgpalli mängida. Kuna maja juures kasvas hulga puid-põõsaid, sobis see hästi peitusemängudeks. Suurel muruplatsil laborihoone ees mängisime erinevaid liikumismänge. Asfaltteele, mis viis mõisa juurest pargini, oli hea keksu joonistada või rahvastepalli jaoks jooni tõmmata. Pargis olid korvpalli- ja võrkpalliplatsid.
Koduks oli kolmetoaline korter, kus mängisime kõige suuremas toas. Naabrilaste juures käisin harva toas mängimas. Küll tulid nemad sagedasti meie juurde.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis mängisime ainult vahetundide ajal. Peamiselt ilusa ilmaga ja kooli ees platsil. Vahel mängisime kummikeksu ka koridoris, kuid enamasti seda ei lubatud.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Peamiselt mängisime õhtuti pärast tööd ja muidugi nädalavahetustel. Samuti mängisime koolivaheaegadel. Mängisime igal aastaajal, suvel rohkem väljas. Terve suve me tööl ka ei käinud, vaba aega oli palju.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Mängukaaslasteks olid kolmest õest kaks. Üks minust neli aastat noorem, teine kolm aastat vanem.
Lisaks õdedele tegutsesin palju koos kahe umbes minuvanuse tüdrukuga. Kui oli kogunenud rohkem lapsi ja sai hulgakesi mängitud, siis paljud neist poistest-tüdrukutest olid minust kolm-neli aastat vanemad. Kui rohkem lapsi nõudvaid mänge mängisime, oli meid kokku nii 8–12. Nendega sai mängitud umbes minu kolmeteistkümnenda eluaastani, ju olid nad hiljem lastemängude jaoks juba liiga suured. Toas mängisin rohkem noorema õega, aga lauamängudest võtsid aeg-ajalt suure lustiga osa ka kaks vanemat õde (kõige vanem minust kuus aastat ees). Kaks umbes minuvanust naabritüdrukut käisid ka sagedasti meie juures kodus.
Õuemängud käisid muruplatsidel, majade vahel, asfaltteel peamiselt jõesaare keskosas. Klassikaaslastega sai mängitud koolis. Nad elasid kõik kaugemal ning väljaspool kooli me eriti kokku ei puutunud.
Umbes neljateistaastaselt ja vanemalt korraldasime kahe klassiõega aeg-ajalt kaminaõhtuid kas meie aias või pinginaabri kodus. Lobisesime niisama.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Osaliselt kattusid. Kokku saime lähemate mängukaaslastega nii, et käisime üksteist õue kutsumas ja sageli liitusid teised ka, eriti suvisel ajal. Niisama enamasti ei seisnud ega lobisenud. Ikka nuputati midagi põnevat välja. Eestvedajateks olid suurema seltskonna puhul minust kolm aastat vanem õde ja temavanused naabripoisid-tüdrukud. Suuremate mängude puhul oli mängimas nii 3–4 poissi ja 7–8 tüdrukut. Poisid olid minust kõik mõni aastat vanemad, tüdrukuid oli igas vanuses.
Soojemal-valgemal aastaajal võis juhtuda, et saime iga päev kokku. Külmemal ajal harvem. Vahel mängisime sügisõhtutel pimedas puukuurides ja majade vahel peitust ja trihvaad. Talvised mängud olid rohkem tubased ja enamasti saime kokku koolivaheaegadel.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Õues mängisid poisid-tüdrukud enamasti koos, isegi keksu. Toas mängisime õdede ja paari sõbrannaga. Ümbruskonnas elasid ainult eesti keelt rääkivad lapsed.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Kaklusi ei mäleta, et oleks olnud. Sõnadega aeg-ajalt küll. Siis läks solvunu lihtsalt ära või leppis sellega, et seekord ei mängitud tema soovi järgi. Vahel jäi lihtsalt kõrvaltvaatajaks. Mingit pikemat vihapidamist küll ei olnud.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Isa mängis meiega malet. Kui me nukuteatrit tegime, olid isa-ema ikka pealtvaatajateks. Kui vanemad olime, õpetas ema meile pisut tennisemängu. Vahel juhtus, et üks vanapoisist sordiaretaja tuli meiega rahvastepalli mängima.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda sai toas mängitud nukkudega, ehitatud neile nukunurk ja seal asjatatud. Pabernukke tegin ka ja neile riideid.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Keegi tegi lihtsalt ettepaneku ja kui see meeldis, siis läkski lahti. Sageli, kui õue käidi kutsumas, öeldi juba uksel, mida on plaanis ette võtta.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Liisutussalmi abil. Sageli tahtis mõni ka ise olla esimesena „pidajaks“ trihvaamängus või püüdjaks vms.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Liisutussalmid, mida meie kasutasime, olid järgmised:
1) Tita jõi tassi kohvi, vaatas taha, poks.
2) Idina-sudina-sutska-sai, iits-tiits-tibe-tamm kresla.
3) Entel-tentel trikatrei,
punaste pükstega politsei
ütles mulle idi domoi,
mina ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja ja näitasin keelt.
4) Ilus punane kukk istus kirikutorni otsas.
Mis värvi olid tema sabasuled,
seda ütled sina, väike tatinina.
(See, kelleni lugemine jõudis, ütles näiteks "punane". See loeti tähthaaval mänguringis ja kelle peale langes viimane täht, sai lahti.)
5) Üks helevalge tuvi
lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa seda peavad parandama,
seda ütle sina, vana tatinina.
(See, kelleni lugemine jõudis, ütles mõne arvu, mis loeti mängijate ringis. Kellele langes viimane number, sai vabaks.)
6) Vahel leppisime kokku, et igaüks tõstab pärast kolmeni lugemist osa sõrmi püsti. Need loeti kokku ja kellele langes ringis lugedes viimane number, see langes välja.
Kõiki neid liisutussalme kasutasime minu lapsepõlves. Õpetas neid minu ema Riita Sarv (snd. 1930) ja kasutas neid lapsena ise ka. Veel märgin siia üles salmid, mida mina oma kaaslastega ei kasutanud, minu ema aga küll.
1. Entel-tentel-trikatrei,
punaste pükstega politsei
ütles mulle kardavoi,
mina ei mõistnud seda keelt (kasutati ka: vene keelt)
pöörasin selja, näitasin keelt (või – läksin aga oma teed).
2. Iisik-siisik sikermaasik,
kulte-kalte vabarnamalte,
ille-tille tipepoiss.
3. Nipp-napp-null, sina oled selles mängus kull.
4. Torni otsas istus uss,
seda nägi väike Juss.
Ütle, mis värvi on uss?
Selle peale vaatas laps ringi, ütles mõne värvi ja siis loeti edasi:
"Kas sinul seda värvi on?"
Kelle peale nüüd pidama jäädi, see otsis oma riietelt ja kui seal oli seda värvi, siis sai lahti.
5. Mängukirjeldused ja –nimetused
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
PLIKS-PLAKS, TAGUMINE PAAR VÄLJA
Lapsi on paaritu arv. Üks seisab rivi etteotsa. Tema taha seisavad rodus paarikaupa ülejäänud mängijad. Üksik mängija hõikab selja taha vaatamata: "Pliks-plaks, tagumine paar välja!" Kõige tagumine paar laseb kätest lahti ja paarilised jooksevad, üks ühelt, teine teiselt poolt rivi ja püüavad eespool uuesti kokku saada. Hüüdja katsub neist enne ühe kinni püüda. Kui see õnnestub, moodustavad nad uue paari ja lähevad rivis kõige esimesteks. Nende ette seisab üksikuks jäänud mängija ning kõik kordub. Kui hüüdja kumbagi paarilistest kätte ei saa, peab ta seni hüüdjaks jääma, kuni tal õnnestub mõnest tagumisest paarist omale kaaslane saada.
Seda mängu mängisime kodu ligidal suurel muruplatsil, vahetevahel ka kooliõues vahetundide ajal või kehalise kasvatuse tundides.
KAPSAS
Kapsamängus oli väga oluline nii „varga“ kui „peremehe“ sõnaosavus ja näitlemisoskus. Kogu tegevus pidi kõiki mängijaid paeluma, naerma ajama. Varga põhjused lukustatud aeda minekuks ei tohtinud korduda.
Peremees ja varas loetakse välja või on vabatahtlikud. Kõik ülejäänud mängus osalejad on peremehe kapsaaias kasvavad kapsad. Kapsad kükitavad. Varas tahab kapsasuppi teha. Selleks, et peremehe lukustatud kapsaaeda pääseda, valetab ta näiteks, et lapsevanker kukkus teise korruse aknast alla aeda ning see on vaja kätte saada (mida pikemalt varas suudab oma põhjusega teisi naerutada, seda parem, nt. kirjeldab ta vankris olnud imiku kurbust). Peremees tuleb koos vargaga aeda kaasa. Peremehe tähelepanu juhib varas kõrvale nt. hüüatusega: "Siga lendab!" Jällegi on soovitav iga kord midagi uut välja mõelda. Samal ajal, kui peremees lendavat siga otsib, hindab varas kapsaid. Vajutab igale kapsale tugevasti peoga pähe. Kes kapsastest jätab kaela kangeks, selle saadab varas oma koju, sest sel on kõva pea – hea kapsas. Kes laseb katsumise ajal pea longu, see on veel pehme ja ei kõlba. Katsumisel käituvad lapsed vastavalt omaenda soovile, ent kolmandal korral, kui varas aeda tuleb, peavad kõik järelejäänud kapsad katsumise ajal kõvad olema. Nõnda siis käib varas kolmel korral kapsaaia võtit nõutamas. Siis on peremehe aiast kõik kapsad kadunud. Peremees hakkab kapsaid otsima ja tuleb lõpuks varga poole koju. Vargal keeb pliidil kapsasupp (kõik kapsad mulisevad hoolega: mull-mull-mull). Peremees palub vargalt luba suppi maitsta, küsides, kust varas kapsad sai. Varas teatab näiteks, et ostis turult. Pärast maitsmist väidab peremees, et need on tema kapsad. Hakkavad vaidlema, teistel peab kuulates lõbus olema. Siis lähevad kohtusse – teiste kuuldekaugusest välja. Kohtus valivad varas ja peremees endale mõne taimenime – nt. on üks roos ja teine liilia. Seejärel kutsuvad iga kapsa eraldi ükshaaval enda juurde ja pärivad, kumb see tahaks olla (teised ei tohi valikut kuulda). Nõnda koguneb nii peremehe kui varga seljataha lasterodu. Peremees ja varas võtavad kätest kinni ning kumbki rivi hakkab oma poole sikutama. Kes enne kätest lahti laseb, sellele jääb õigus, s.t. kapsad võivad kuuluda nii vargale kui peremehele.
Mängisime suurel muruplatsil. Eriti hästi tuli varga osa välja minust kolm aastat vanemal õel. Vargaks-peremeheks olidki peamiselt suuremad lapsed. Kapsasteks sobisid kõik, ka päris väikesed.
VÄRV
Kapsamängu juurde kuuluv taibukuse-jutt kehtib ka siin.
Loetakse välja „ostja“ ja „müüja“, ülejäänud mängijad on „värvid“. Müüja annab igale värvile nime, ostja ei tohi seda teada. Ostja soovib värvi osta ja põhjendab oma ostusoovi. Kui seda värvi poes on, ütleb müüja hinna ning algab vaimukas tingimine. Selle lõppedes läheb ostetav värv stardivalmis umbes kolme sammu kaugusele tehingu sooritajast või on värvi ja ostja jalad koos (see tähendab, et seistakse küljetsi ja jalalabad puudutavad küljelt teineteist). Ostja hakkab müüja pihku kõva häälega kokkulepitud rublasid lugema, lüües iga kord müüja peopessa plaksu. Viimase rubla juures tormab värv minema. Enne mängu on kokku lepitud distantsi pikkus, mida värv peab läbima enne, kui ta poodi müüja juurde tagasi jõuab. Tavaliselt on see kümmekond meetrit, märgiks nt. puu, mille ümbert peab jooksma. Ostja hakkab värvi taga ajama. Kui ta püüab selle kinni enne, kui värv on poodi tagasi jõudnud, saab värvist uus ostja. Ostjast saab aga uus värv. Kui värvi püüdmine ei õnnestu, kordab ostja oma rolli.
Mängisime suurel muruplatsil.
MÄDAMUNA
Kõik seisavad ringis. Üks mängija on palliga keskel. Ta viskab palli õhku, hüüdes ühe mängija nime. Samal ajal plagavad teised kõik eemale. Hüütu peab katsuma palli kinni püüda. Kui tal see õnnestub nii ruttu, et pall ei ole veel maha kukkunud, võib ta hõigata uue nime (palli tohib ainult otse üles visata). Kui pall on enne maha põrganud, siis püüab hüütu selle kinni ja hõikab: "Stopp!" Selle hüüde peale jäävad kõik mängijad seisma. Palliomanik valib ühe mängija ja küsib sellelt: "Kas kolm sammu või mitu kukesammu?" Küsitav otsustab seda olenevalt enda ja palliomaniku vahemaast . Kukesamme pidi lubatama teha kümme või üle selle. Mida lähemale palliomanikul on võimalik tulla, seda halvem küsitule. Nüüd teeb palliomanik selle mängija suunas lubatud sammud, teised mängijad kogunevad vaatama. Jõudnud lubatud kaugusele, küsib palliomanik: "Püüad või ei püüa?" Kui küsitav vastab "püüan", peab palliga mängija püüdma palli visata niimoodi, et küsitu ei riivaks palli ühegi kehaosaga. Selleks, et see õnnestuks, püüab ta enne tükk aega ärgitada, teha petteviske, tegelikult veel palli lahti laskmata.
Kui küsitu vastab "ei püüa" – see on tavaliselt siis, kui vahemaa on suurem –, peab püüdma visata nii, et see tingimata riivaks küsitut. Vastavalt vastusele ja palliviske edukusele saab "mäda" kas palliomanik või küsitu. Kui keegi on saanud kolm mäda (üldiselt püüti see võimalikult ruttu saavutada), siis kaotas ta oma eesnime. Seejärel koguneti kokku, mädade omanik jäi kuuldekaugusest välja, ja mõeldi talle uus nimi. Tema vana nime selle mängu ajal enam kasutada ei tohtinud. Kes selle unustas ja hõikas välja vana nimega, see sai iseendale mäda ja pidi palli uuesti viskama. Väljamõeldud nimi pidi olema vaimukas, võis koosneda mitmest sõnast, nt. "Traatjalgadega viinervorst". Mädade omanik oli kohustatud reageerima vaid oma uuele nimele.
MAADE VALLUTAMINE
Kõvaks tambitud mullale või liivale joonistatakse pulgakese abil suur ring (läbimõõt 1,5–2 meetrit). See jagatakse vastavalt laste arvule ühesuurusteks sektoriteks. Iga laps valib endale ühe maa ja kirjutab selle nime ringi välisküljele oma sektori kohale (nt. EESTI, ITAALIA jne). Nüüd seisavad kõik oma maa peale. Üks mängijatest viskab palli üles, hõigates ühe maa nime. Selle maa omanik peab palli kinni püüdma, teised silkavad eemale. Edasi kulgeb mäng palliomaniku ja teiste mängijate vahel nii, nagu "Mädamuna" mängu juures kirjeldatud. Palliviske võitja saab kaotanult jupikese maad. Selleks seisab võitja oma maale. Talle antakse umbes seitsme sentimeetri pikkune pulgake. Sirgete jalgadega, põlved sirgu, tuleb tal pulgakese abil piirata kaotanud maa omanikult joonega nii suur ala, kui ta ulatab. See on nüüd tema maa (kui juurdevõidetud maa piirneb vahetult tema maaga, kustutatakse vahepiir maha). Nii jätkub mäng seni, kuni üks mängija on suutnud endale vallutada kõigi teiste maad. Kui mõnel mängijal on maad vaid ühe jala jagu, võib ta teistelt maad vallutades seista ühel jalal, kuid jalg peab ikka sirgu olema. Palli viskamise ajal seisavad kõik oma maa peal. Kellelt kogu maa on vallutatud, langeb mängust välja.
Seda mängisime enamasti oma maja ees, kus ühes servas oli kinnitambitud mullane plats. Mängijaid oli 3–6.
HANED-LUIGED, TULGE KOJU
Mängivad „perenaine“, „hunt“, „haned-luiged“. Mängiti enamasti laiema tee peal, kuhu märgiti kaks piiri. Perenaine seisis ühe piiri taga, linnud teise piiri taga ja hunt keskel. Vahemaa lindude ja perenaise vahel oli umbes kümme meetrit. Kui perenaine hõikas: "Haned-luiged, tulge koju!", vastasid need: "Ei saa tulla, hunt on ees!" Siis hõikas perenaine: "Tulge ikka!" Sellepeale hakkasid linnud perenaise poole jooksma ja hunt pidi ühe kinni krabama. Kui see õnnestus, jäi kinnipüütu uueks hundiks, kui mitte, oli sama hunt uuesti.
HEERING-HEERING, HEIDA MAHA
Jällegi on tee peal kaks piiri umbes kümnemeetrise vahemaaga. Ühe piiri taga seisab silk, olles seljaga teise piiri taga seisvate heeringate poole. Silk loeb pidevalt kõva häälega: "Heering, heering, heida maha, suure silgu selja taha!" Samal ajal liiguvad heeringad ettevaatlikult silgu suunas. Silk võib lugemise ajal suvalisel hetkel selja taha vaadata. Kui ta seda teeb, peavad kõik mängijad jääma liikumatuks. Kui silk märkab, et keegi end liigutab, saadab ta selle piiri taha või ütleb, mitu sammu peab ta tagasi minema. Heeringate eesmärk on jõuda silguni ja teda puudutada, lüües peoga selga. Seda teeb esimesena silguni jõudnu. Tundes puudutust, pöörab silk välkkiirelt ümber ja tormab mõnda heeringat püüdma. Kui see tal õnnestub enne heeringate piirini jõudmist, jääb püütu uueks silguks. Kui ei õnnestu, peab ta jääma vana ameti juurde.
Seda mängu mängisime sageli suurel muruplatsil, kus piirid tähistasime pajuokstega.
KEERUKUJU
Üks mängija võtab teisel käest kinni ja keerutab teda kiiresti ümber enda. Ühel hetkel laseb ta teise käest lahti ja see kukub isemoodi poosis maha või jääb kummalises asendis püsti. Keerutaja keerutab läbi kõik mängijad ja need peavad pärast lahtilaskmist liikumatuks jääma sellesse asendisse, millesse sattusid. Seejärel valib keerutaja kujude hulgast kõige vahvamas asendis oleva. See on võitja ja temast saab ühtlasi uus keerutaja.
Seda mängu mängisime erinevates kohtades – õuel, aias, murul.
KOORDINATSIOONIMÄNGUD ÜKSIKTEGEVUSEGA
a) Ühe käe peopesaga tuleb patsutada pead, teise käe peopesaga teha samal ajal kõhu peal ringe.
b) Peopesade plaks reitele, siis käed risti, üks käsi haarab ninast, teine kõrvast.
Jälle käteplaks ja risti, käed haaravad ninast ja teisest kõrvast. Seda tuleb teha kiiresti. Oskamatuga saab alati palju nalja.
LAULUDE MÕISTATAMINE
Istusime suures toas diivanil. Üks mängijatest läks ukse taha. Teised mõtlesid ühe tuntud lastelaulu (enamasti olid need pärit "Entel-tenteli" või "Trikatrei" plaatidelt[1]). Laulu alguse sõnadest anti järjest igale lapsele üks sõna. Nüüd kutsuti ukse taga ootaja sisse. Ta esitas järjest igale ühe küsimuse, millele pidi ühe lausega vastama nii, et sõna oli selles peidus. Küsija püüdis ära arvata, mis lauluga tegu. Kui ta rea lõppu jõudes laulu ära ei arvanud, alustas jälle esimesest. See peitis lause sisse nüüd laulu tekstis oleva järgmise sõna jne. Kui küsija laulu ära arvas, läks ukse taha kas rea esimene laps või see, kelle lause abil laulule jälile jõuti. Küsija istus rea lõppu ja mäng kordus.
VANAISA VANAD PÜKSID
Üks mängijatest oli küsija, teised vastajad. Vastajal oli õigus vastata ainult kokkulepitud sõna või sõnadega. Näiteks "vanaisa vanad püksid", "vihmauss", "koogel-moogel" jne. Küsitu ei tohtinud naerma hakata. Kui hakkas vastama või vastas mõne teise sõnaga, pidi pandi andma. Küsijana eelistati inimest, kes oli hea huumorimeelega. (Nt. küsis: "Mis sul suus vastamise ajal liigub?" Vastus: "Vanaisa vanad püksid.")
Kui kõigilt mängijatelt (või enamuselt) olid pandid saadud, algas pantide lunastamine. Selleks valiti kas vabatahtlik või vaimukam mängija, kelle selja taga näidati panti (ta ei tohtinud panti näha) ja siis ta andis mõne ülesande. See pidi olema kas osavust nõudev, vaimukas, sageli ka pisut ebameeldiv või alandav. Nüüd olenes mängijast, kas ta näiteks pisut alandava ülesande suutis täita omapoolselt nii vaimukalt, et ei jäänud naerualuseks. Kui ülesanne täidetud, oli pant sellega välja lunastatud.
TRIHVAA
Loeti otsija. See pidi näoga kusagile seina, ukse või puu vastu toetuma ja lugema numbreid kokkulepitud arvuni, näiteks sajani. Kui ta valjuhäälse lugemise lõpetas, hõikas kõvasti: "Tulen!" Kõik ülejäänud mängijad pidid olema jõudnud ennast kokkulepitud piires ära peita. Mängukohana olid eelistatud keerulisemad kohad: majaalused keldrid, puukuurid jne. Puukuurides võis end peita nii talade peale kui lukus uste taha. Kui otsija leidis kellegi üles, pidi ta jooksma lugemiskohani, lööma käega vastu seda ja kõvasti hõikama leitud lapse nime nii: "Tiiu, trihvaa kinni!" Kui peitupugenud Tiiu otsijat õigeaegselt märkas, püüdis ta teda ennetada ja varem lugemiskohani jõuda. Kui see võidujooksus õnnestus, hõikas ta: "Tiiu, trihvaa lahti!" Kui oli veel jäänud viimane mängija, siis oli sellel õigus kõik kinnilöödud ära päästa (muidugi, kui ta enne jõudis), hüüdes kõvasti: "Kõik, trihvaa lahti!" Sel juhul jäi trihvaapidaja teistkordseks otsijaks. Kui päästmine ei õnnestunud, jäi uueks otsijaks esimesena kinni löödud mängija.
Muide, lugemisaega püüti võimalikult lühendada, et peitmine toimuks kiiresti. Peidukohti võis vahetada, liikudes pidevalt trihvaapidamise koha suunas.
LINNUMÄNG
Mängiti muruplatsil. Igaüks tegi omale heintest pesa ja peitis sellesse oma munad, kolm kuni viis kivikest. Pesa pidi hoolega valvama, samal ajal püüdes teiste pesade mune varastada. Kui pesaomanik varast märkas, ajas ta selle kädistades ja tiibu (käsi) lehvitades minema. Kui munavargus õnnestus, kõlas valju võidurõõmus kaagatus.
KIRJADE PEITMINE
a) Kirjade peitmiseks määrati kindlaks maa-ala suurus, kus seda võis teha (nt. 50×50 meetrit või suurem). See oli tavaline asustatud maastik. Valiti kaks võistkonda, tavaliselt omavahel paremini läbisaajad, ja lepiti kokku, mitu kirja peidetakse. Seejärel läksid võistkonnad kirjadele peidukohti otsima ja neid ära peitma. Igas kirjas oli märgitud järgmise kirja peaaegu täpne asukoht, sageli oli plaan joonistatud. Kui mõlemal võistkonnal olid kirjad peidetud, anti vastasvõistkonnale esimene kiri kätte ja otsimine läkski lahti. Mängu algul lepiti kokku ka lõpp-punkt, kuhu viimase kirja kättesaanud võistkond peab jõudma. Kes jõudis esimesena lõppu, näidates muidugi ette kõik kirjad, oli võitja. Kui olid plaanid kirjade juures, oli järgmise asukoht seal ristikesega märgitud. Kirjades võis vastasmeeskonna üle vaimutseda, neid pilgata jne.
b) Kirjade peitmist võis mängida ka selliselt, et üks laps või võistkond kirjutas sellised kirjad, kus järgmise kirja asukoht oli antud mõistukõnes (nt. järgmine kiri asub seal, kus koputatakse – kiri oli siis peidetud uksemati alla). Otsijad pidid siis oma pea tööle panema ja mõistatama, mida peitjad öelda tahtsid. Vahel see ei õnnestunud ja siis tuli peitjalt või peitjatelt veel vihjeid küsida. Mäng sai läbi, kui kõik kirjad leitud. Sellisel viisil sai kirjade peitmist hästi mängida talvel toas ning ka kahekesi, saates otsija seniks teise tuppa, kui sinna oli vaja peita.
VARAS JA VÕMM
Üks või kaks olid „vargad“, teised „võmmid“. Varas jooksis ära, võmmid lugesid nt. kümneni ja asusid jälitama. Enne olid jällegi piirid kokku lepitud. Kui võmmid vargad kätte said, siis osad vahetusid ja mäng algas uuesti.
KINNISIDUMISEGA LUUREKAS
Kaks võistkonda, kokkulepitud piirid. Üks võistkond jooksis ennast peitma, teine ootas pisut (loeti näiteks sajani) ja asus siis jälitama-otsima. Kes vastastest kinni püüti, seoti puu külge kinni ja juurde jäeti valvur. Kinniseotut püüti vabastada, juhtides valvuri tähelepanu kõrvale. Kaotasid need, kes lasid kogu oma võistkonna kinni püüda.
KÜLMATAAT
Valiti üks või kaks „külmataati“, olenevalt mängijate arvust. Need hakkasid teisi püüdma. Külmataadi puudutuse peale oli mängija külmunud ja pidi seisma jääma. Teised mängijad võisid teda oma puudutusega üles soojendada, s.o. ära päästa. Kui kõik olid ära külmutatud, vahetus külmataat. Mängiti väiksel maa-alal, seega nõudis kogu mäng palju osavust ja väledust.
MOORAMAA KUNINGAS
Valitakse „kuningas“, kes istub mingi kõrgema koha peal. Meil istus ta enamasti viljakuivati raudtrepil. Ülejäänud on „tööotsijad“, kes lepivad kuningast eemal olles kokku, mis tööd nad tegema hakkavad. Siis tulevad kuninga juurde, öeldes: "Tere, Mooramaa kuningas. Me tulime tööd otsima." Kuningas: "Mis tööd te oskate? Näidake!" Kuningas püüab tööotsijate pantomiimi põhjal ära arvata, mis tööd nad mõistavad. Kui on õige, hõigatakse: "Jaaaa!" ning pannakse kokkulepitud piiri poole jooksu. Kelle kuningas kinni püüab, sellest saab uus Mooramaa kuningas.
SÖÖDAV VÕI MITTESÖÖDAV
Mängisime seda maja otsatrepil või asfaldil, kuhu oli maha tõmmatud viis paralleelset joont. Seisti kõige ülemisel trepiastmel või viimase piiri taga. Palliviskaja pidi samaaegselt viskega hüüdma mõne nimetuse. Kui oli söödav, pidi püüdma, kui ei, siis ei tohtinud püüda. Kui reageeriti õigesti, sai mängija ühe astme võrra allapoole, s.t. tuli palliviskajale lähemale. Kui ta oli kõik astmed edukalt läbinud, oli ta vaba. Kõige aeglasemalt reageerinu jäi uueks palliviskajaks. Lapsed pidid seisma, käed kõrval. Püüdmiseks loeti ka seda, kui kätega tegid püüdmisliigutuse, kuigi palli ennast kätte ei saanud.
NOOLTEMÄNG
a) Kaks võistkonda. Põgenejatele jäeti teatav edumaa. Põgenejate jälitamisel saadi abi nende poolt maha märgitud nooltest. Tavaliselt pidid jälitajad lugema sajani, enne kui tohtisid järgi minna. Kui põgenikud kätte saadi, siis osad vahetusid. Kõik põgenikud tuli ükshaaval kinni püüda.
b) Kaks võistkonda. Otsijad jäid tuppa või püsisid lihtsalt kokkulepitud kohas. Noolte tegijad tegid vähese maa tagant nooli, mis lõpuks suunasid otsija mingi peidetud aardeni (vahel mõni söödav maius, vahel mingi põnev kivi või lihtsalt kiri). Nooli võis pulgaga teerajale tõmmata, võis meisterdada kividest, käbidest, rohukõrtest jne. Otsijad pidid neid mööda jõudma aardeni, mille said siis omale.
LUMEKUNINGAS
Suur puutumata lumega plats. Sinna tallatakse jooksurajad. Osa on tupikud, osa ristuvad, on ka mõni ringtee. Mängitakse nagu „matsu“ ehk kulli. Tingimuseks on see, et ainult radu mööda tohib joosta. Ühelt rajalt teisele ei tohi hüpata.
UISKUDEGA VÄRVIMÄNG
Valiti püüdja, määrati kindlaks piirid. Püüdja hõikab mingi värvi nimetuse. Selle peale uisutavad kõik lubatud piirides laiali, püüdja peab kellegi kätte saama. Kui kinnipüütul on nimetatud värv olemas, jääb sama püüdja edasi, kui ei, saab kinnipüütust uus püüdja.
KIVIMÄNG
Seistakse tihedalt ringis, näod sissepoole. Üks, kiviomanik, jookseb ümberringi ja poetab salaja kellegi selja taha kivi. See peab kohe märkama ja hakkama jooksma kivipoetajale vastassuunas. Kumb esimesena augu täidab, on pääsenud. Teine jääb kivipoetajaks.
LIPPUDE VALLUTAMINE EHK LIPUKAS
Kaks võistkonda, umbes 20×30 meetrine maa-ala. Meie mängisime suurel muruplatsil. See oli keskelt pooleks jaotatud mahalaotatud pajuokste abil. Maa-ala tagumises servas oli kummalgi võistkonnal oma lipp. Tavaliselt oli selleks mingi umbes 50 sentimeetrine vits, mis oli otsapidi maasse torgatud. Eesmärgiks oli röövida vastasvõistkonna lipp. Kes võõral maa-alal kinni püüti (puudutusega), jäi lipu lähedusse vangi. Teda valvati hoolega. Päästa sai samuti puudutusega. See mäng nõudis palju osavust, samuti meeskonnana koostegutsemise oskust: üks päästab vange, teine katsub lippu kätte saada, kolmas tähelepanu endale tõmmata jne. Lippu tohtis üle tuua vaid üks mängija, käest kätte ei tohtinud anda. Võitsid need, kel õnnestus vastase lipp ära röövida.
PALLIKOOL
Mängiti vastu seina või toas vastu esiku ust. Mõeldi välja hulga viise, kuidas palli vastu seina visata ja seejärel kinni püüda. Näiteks:
1. Viska vastu seina ja püüa kohe kinni.
2. Viska vastu seina, lase üks kord vastu põrandat põrgata ja püüa kinni.
3. Viska vastu seina, tee kätega plaks ja püüa.
4., 5., 6., jne.
Üks mängija viskas seni, kui tal viga tuli, siis oli järgmise kord. Kui järjekord jälle temani jõudis, jätkas ta sellest klassist, kuhu pooleli jäi. Võitis see, kellel kõige enne õnnestus kõik klassid puhtalt ära teha.
KOLLITAMINE
Seda tegi minust neli aastat noorem õde oma eakaaslastega. Pika ridva otsa meisterdati nukk ja sellega kollitati. Tavaliselt kollitati teise korruse elanikke (siis oli lihtsam märkamatult põgeneda). Toimus enamasti pimedatel sügisõhtutel ja oli vanemate poolt keelatud mäng.
KEKS
Asfaldile joonistati kriidikiviga kekskast (vaata joonist). Ristkülik, milles kõrvuti viis väiksemat ristkülikut, kokku kümme kastikest. Igal mängijal oli oma väike, soovitavalt lapik keksukivi. Alustati vasakpoolsest alumisest kastist ja liiguti üles, siis paremale ja alla tagasi. Viimaseks kastiks oli alumine parempoolne. Kivike visati esmalt vasakusse alumisse kasti nii, et see piiri ei puudutaks. (Kui läks piirile, tõmbas keegi näpuga täpselt mööda piiri ja kui kivike liikus sissepoole, võis mängu jätkata. Kui kivike läks kastist mööda, läks mängukord järgmisele lapsele.) Seejärel hüpati ühel jalal samasse esimesse kasti, võeti kivi üles ja hüpati samal jalal läbi kõik kastid. Hüpates ei tohtinud piiri puudutada, see oli aps ning viskekord läks järgmisele. Nii tuli läbi visata-hüpata kõik kümme kastikest. Kui see edukalt tehtud, oli võimalus „kodu“ saada. Selleks kükitati kasti ette, selg keksu poole, ja visati oma kivi üle õla kasti. Sinna kastikesse, kuhu kivi maandus, joonistati mingi kuju (seen, lill, sarv jne). See sai nüüd lapse koduks. Sinna enam kivi ei visatud. Koduomanik võis sellesse oma mängukorra ajal kahe jalaga astuda, teised pidid sellest üle hüppama. Igal lapsel oli oma kindel kodupilt: kui esimesse kodukastikesse joonistasid seene, pidid ka järgmise kodu saamise korral sinna seene joonistama. Mäng kestis seni, kuni kõik kastikesed olid kellegi kodud. Võitis see, kellel oli kõige rohkem kodusid.
Kui mõni lastest ei jaksanud teiste kodudest üle hüpata, joonistati keksu kõrvale üks väike abikast, kuhu hüpates jaksas mängija neist mööduda. Kui kodu viskamise ajal juhtus, et kivike kukkus kekskastist välja või maandus mõnda kodusse, võis proovida veel kaks korda visata. Kui ka siis ei õnnestunud kodu saada, jäid seekord ilma ja tuli uuesti viskamist-hüppamist alustada.
NUMBRIKEKS
Asfaldile joonistati kriidikiviga suur ruut ja see jagati üheksaks väiksemaks ruuduks – 3×3 ruutu (vaata joonist). Nüüd kirjutati suvalises järjekorras igasse ruutu üks number ühest üheksani. Mängija astus kahe jalaga number ühe peale ja pidi sealt jalgu keeramata hüppama, jalad koos, number kahe peale, ja nii kõik numbrid läbi. Joone peale hüppamine oli „aps“ ning järjekord läks teisele lapsele. See oli osavusmäng. Tuli mitu hüpet ette mõelda: mispidi kasti jääda, et üldse oleks võimalik järgmisele numbrile karata. Muidu võis juhtuda, et pidid tagurpidi üle mitme kasti kargama ja see osutus võimatuks.
KUMMIKEKS
See mäng jõudis meie kanti siis, kui käisin viiendas-kuuendas klassis. Mängisime seda esmalt koolis ja hiljem kodus noorema õega ja minuvanuste või nooremate sõbrannadega. Vajamineva pika pesukummi saime vanade püksikummide kokkusidumise teel. Sobiv lõpp-pikkus oli umbes neli meetrit, selline kumm siis ühendati lõpuks otstest.
Mängu alguses astusid kaks last kummi sisse, eemaldusid teineteisest nii kaugele, et kumm oleks pingul (näod vastamisi) ja maast umbes pahkluude kõrgusel, ning seisid, jalad koos. Kolmas laps hakkas hüppama klassist klassi. Need olid näiteks sellised:
1. Mängija hüppab parema jalaga kummi sisse, vasak jääb välja. Siis parem jalg paremale küljele välja ja vasak sisse. Seejärel hüppab üles ja püüab maanduda nii, et kummagi jala alla jääb kumm (parema jala alla parempoolne, vasema alla vasakpoolne).
2. Hüppaja seisab näoga kummi poole. Hüppab nii, et haarab jalgadega hüppehetkel eesmise kummi kaasa ning maandub teisele poole tagumist kummi. Nüüd taganeb kummide sees veidi maad, astub enda taga oleva kummi peale, hüppab üles ning püüab maanduda endale ligemal oleva pingul kummi peale.
Nii mõeldakse välja hulga klasse. Iga varianti hüpati kolmel erineval kõrgusel. Esmalt nii, et kumm oli hoidjatel pahkluu kohal, siis poole sääre kõrgusel ja siis põlvede kohal (hüppaja põlvede kõrgusel). Apsu korral läks hüppaja hoidjaks ja teine asus kargama. Toas, kui mängijaid oli kaks, asendas teist hoidjat tool.
MATS
„Mats“ on sama mäng, mis mujal tuntud kui „kull“.
Üks laps oli „matsuks“, kes pidi teisi kindlal maa-alal püüdma. Kui mats kedagi sai puudutada, hüüdis ta: "Mats!" ja puudutatu pidi hakkama püüdjaks. Otsekohe ei tohtinud uus mats eelmist püüdma hakata.
PIME RÄTSEP
Tuppa tõmmati üles nöör ja selle külge seoti niidiga kõiksugu väikseid asju. Siis seoti ühel mängijal silmad kinni, anti talle suured käärid kätte, keerutati teda mitu tiiru ringi ja siis pidi ta minema ja lõikama omale ühe riputise. Käega ei tohtinud katsuda, ainult kääridega lõgistada. Kui õnnestus midagi alla lõigata, sai lõikaja selle omale.
Seda mängisime enamasti sünnipäeval külalistega.
LAUAMÄNGUD
Mängisime palju järgmisi lauamänge: „Tsirkus“, „Reis ümber maailma“, „Tõtta-tõtta“, „Trilma“, male, kabe, nips kabenuppudega, doomino.Kaardimängudest olid olemas "Must Peeter" ja "Tihid". "Musta Peetri" kaardid joonistas meile ema, "Tihid" joonistas-trükkis õde Tiiu.
Tavalisi mängukaarte meil kodus polnud ja nende mängimist ei peetud meie peres sobilikuks. Salaja sai naabrilastega siiski mängitud näiteks "Perekonnatola", "Linnade põletamist", "Eeslit".
TRÜKIKODA
Pakuti välja üks pikem sõna, nt. „teerull“. Iga laps kirjutas sõna omale paberile ja nüüd tuli teatud aja jooksul selle tähtedest moodustada võimalikult palju uusi sõnu. Need pidid olema ainsuse nimetavas käändes. Asesõnad, inimeste ja asulate nimed ning nootide nimed läksid samuti arvessse. Kui ühel sõnal oli mitu tähendust, võis need kõik kirja panna ja iga eest sai punktid. Nt."tee" tähendab nii jooki kui jalgrada.
Kui aeg täis, hakati järgemööda sõnu ette lugema. Kui kellelgi teisel oli ka sama sõna olemas, sai selle eest viis punkti, kui mitte, anti kümme punkti. Mängu võitis laps, kes kogus kõige enam punkte.
ÜLESPOOMINE
Seda mängiti kahekesi. Kirjutati paberile sõna algus- ja lõputäht ja teine pidi hakkama arvama, mis sõnaga tegu. Selleks pakkus ta tähti. Kui see oli sõnas olemas, kirjutati see puuduvale kohale, kui mitte, hakati joonistama võllast ning seejärel seal rippuvat kriipsujukut. Iga vale täht karistati ühe joonega võllal. Hästi oli siis, kui sõna suudeti ära arvata enne lõplikku ülespoomist.
SÕNAMÄNG TABELIGA
Seda mängiti mitmekesi. Igaüks joonistas omale tabeli, nt. järgmiste pealkirjadega:
TAIM LOOM LINN RIIK NIMI RAAMAT
Nüüd hakkas üks lastest mõttes tähestikku lugema ja teine ütles mingil hetkel: "Stopp!" Täht, milleni lugeja jõudis, sai algustäheks, ja sellega pidid kõik tabelisse kirjutatavad sõnad algama. Nüüd asuti mõtlema-kirjutama. Kui kellelgi said reas kõik lahtrid täis, pidid kõik lõpetama ja nüüd loeti sõnad ette. Teise mängija sõnaga samasuguse sõna eest sai viis punkti, erineva eest kümme punkti. Rea lõppu kirjutati punktide summa. Nüüd hakkas jälle keegi mõttes tähestikku lugema ja mäng kordus.
Kui tabel täis, arvutati kõik punktid kokku ja selgus võitja.
RAAMATUPEALKIRJADE OTSIMINE
Seda mängisime enamasti siis, kui olime haiged, juba oli hea olla, aga ikka pidime voodis olema. Meil oli toas suur raamaturiiul. Üks meist ütles teisele raamatuseljale kirjutatud pealkirja ning teine pidi selle üles leidma. Kõik käis silmadega, riiulile ligi minna ei tohtinud.
VEEL ERINEVAID TEGEVUSI
Suviti tegime puude otsa onne, kõrkjatest punusime parte ja laevukesi. Kevadiste sulade aegu oli tore põldudelt tulevas ojas paberlaevukesi ujutada. Vanadest vihikutest tegime lennukeid ja lennutasime neid õues ja toas suure lustiga. Õlekõrtega puhusime seebimulle. Isa meisterdas meile kõmbid (kargud), millel kõndimine sai kõigile selgeks, ja muidugi võistlesime ka nendel. Sulgpalli sai mängitud ja korvpalliga pargis erinevaid mänge.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
Märgin siia üles need mängud, mida mängis minu ema Riita Sarv (snd. 1930) lapsena. Ta kasvas üles Tartu linnas aedniku perekonnas. Mängumaadeks olid suured aiad, kus kasvatati linnaelanikele köögivilja ja lilli. Juba kirjeldatud mängudest mängisid nad Tagumist paari, Kapsast, Värvi, Mädamuna, Maade vallutamist, Heeringat, Keerukuju, Trihvaad, Kulli e Matsu, Varast ja Võmmi, Keksu, Pimedat rätsepat. Lisaks neile meenusid talle järgmised mängud:
1) KAALUMINE
Kaks last lepivad omavahel kokku, kumb on „kurat“, kumb „ingel“. Seejärel keeravad end näoga vastamisi ja võtavad kätest kinni. Ülejäänud mängijad võtavad rivvi ja esimene rivis olija hüppab käte peale kõhuli. Ta kaalutakse ära. Ootamatult lastakse käed lahti ja laps kukub maha. Üks kahest, kas kurat või ingel, ütleb (mängija ei tea, kumb on kumb): "Tule minu selja taha." Kui kõik mängijad on kaalutud, siis on nii kuradi kui ingli taga lasterodu. Algab rebimine. Kes enne käed lahti laseb, on kaotaja. See tähendab, et on välja selgitatud, kumb jääb peale, kas taevas või põrgu.
2) MUST MEES
Kolm piiri. Keskmisel seisab „must mees“. Ühe piiri taga seisavad ülejäänud mängijad. Must mees hõikab: "Kes kardab musta meest?" Kõik vastavad kooris: "Ei keegi," ja kohe peavad kõik püüdma joosta üle keskmise piiri mustast mehest mööda teise piiri taha. Must mees peab ühe kinni krabama. Kui see õnnestub, saab ta oma ametist lahti.
3) KNIPSKI
Knipski kive oli valitud 8...10. Need olid umbes viiekopikalise suurused lapikud õhukesed kivid. Knipski oli osavusmäng. Algus: istudes võtsid maast kivi, viskasid õhku ja kui kivi oli õhus, pidid sama käega võtma maast uue kivi ning jõudma kinni püüda õhusoleva kivi. Edasi viskasid juba kaks kivi õhku ja pidid sama käega haarama kolmanda jne.
4) PIMESI LILLEPOTI TABAMINE
See mäng oli ilmsesti ainult aednikulastel võimalik.
Maha pandi tavaline lillepott. Mängijal seoti silmad kinni ja anti kätte puust kaigas. Seotud silmadega pidi ta kõndima umbes nelja meetri kaugusel oleva potini ja selle kaikaga puruks virutama. Enamasti see ei õnnestunud, aga nalja sai palju. Vanemad ei tohtinud mängust muidugi teada.
5) NUMBRITE PEITMINE
Riitast kaheksa aastat vanem vend koos oma sõpradega lustisid vahel pisematega. Selles mängus kirjutasid nad salaja aia erinevatesse kohtadesse numbrid. Seejärel sättisid suured poisid endid kuhugi mõnusasti istuma ja kutsusid pisemad oma juurde. Nüüd öeldi neile esimene number ja selle asukoht. Näiteks number kuus on kasvumaja uksel. Lapsed tormasid otsima. Number oli väga kavalasti ära peidetud (nt. ukse ja piida vahele kirjutatud). See, kes numbri leidis, jooksis kohe ütlema ja sai teada järgmise numbri asukoha. Kes väikestest kõige enne numbrid üles leidis, sai auhinna. Selleks võis olla näiteks üks saiakäär.
6) TÄHELEPANU ARENDAMISE MÄNG
Mängujuht joonistas käega õhus ja samal ajal ütles näiteks: "Ma joonistan kuu, silmad, nina ja suu. Tehke täpselt järele, mida mina teen." Kõik mängijad peavad olema märganud ütleja eranditult kõiki liigutusi, ka nt. ninakirtsutust, ning seda järele tegema. Kes täpselt ei tee, langeb välja.
7) MÄNNIKOOREST LAEVUKESTE TEGEMINE
Kodust mitte kaugel oli saekaater ning sealt sai ilusaid pakse männikorpasid. Nendest voolitud laevukesi ujutati aedade kastmistiikides.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Lapsena mängisime noorema õega palju nukkudega. Meile kummalegi kingiti ühel aastal jõuludeks isa-ema meisterdatud nukumööbel. Seal mängisime tillukeste nukkudega peamiselt kodu. Kui nukkudel oli sünnipäev, tegime moosiga küpsisetorti, võileivakesi jne. Kummalgi meist oli ka üks ilus kammitavate juustega nukk. Nendele sai soenguid teha, riideid õmmelda jne.
Aeg-ajalt tegime nukuteatrit. Triikimislaud sai kaetud tekiga. Ise pugesime selle taha ja laua peal käis näitemäng. Enamasti etendasime mõnda muinasjuttu või "Lastesõnast"[2] lühemaid lugusid.
Vahel mängisime kooli, poodi, arsti jne. Klotsidega oli tore mängida. Pabernukkudele tegime riideid. Mõni auto oli meil ka, aga eraldi mängisime nendega vähem. Suviti ehtisime ennast aiamajas vanade kardinatega ja mängisime printsesse või Tuhkatriinut ja kurja võõrasema.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Õuemänge mängisid kõik lapsed. Keksu mängisid poisid siiski harvem. Kuna meie peres olid ainult tüdrukud ja külas käisid peamiselt ka tüdrukud, olidki toamängud tüdrukute vahel.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Elektroonilisi mänge mulle ei meeldi mängida, pisut proovinud küll olen.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Ei ole mänginud.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Olen mänginud "Aliast". Meeldib mängida malet-kabet. Lastega sai palju mängitud erinevaid lauamänge.
[1] Vinüülplaadid laste laulusaadete "Entel-tentel" (1968–1969) ja "Trika-trei" (1970–1971) lauludega. Laule esitas ETV mudilaskoor. Plaadid olid populaarsed ning neid toodeti üle 10 tuhande.
[2] Laste sõna. Materjali ettelugemiseks ja jutustamiseks koolieelsetele lastele. Koostanud Lea Nurkse. I osa ilmunud 1960, teine trükk 1965.
Lapsepõlv on aeg, mille kohta võib öelda: „… kauge aeg, kauge aeg, kaugelt vaadates veel ilusam ta näib.“Oma lapsepõlve ei saa ma samastada tänapäeva laste omaga, sest minul oli see palju kordi huvitavam, sisukam ja teguderohkem.
Minul olid ema, isa ja noorem õde (6-aastane) ning oma maja, kus kasvasin ja käisin koolis kuni keskkooli lõpuni. Minu vanemad olid lapsesõbralikud ja meie kodu õu oli alati avatud ka meie tänava lastele. Oma õega ei saanud ma nii hästi läbi kui minu majas elava onutütrega, kes oli minust 2 aastat noorem. Ta oli minule parim mängukaaslane, sugulane, sõbratar, ning tänase päevani suhtleme väga tihedalt. Alg- ja keskkoolitee oli meil ühine.
Meil oli suur õu ja aed, kus oli ruumi laialt. Meil, lastel, ei keelatud õues joosta, palli mängida, laulda. Minu vanemad olid alati abiks, kui tahtsime midagi ette võtta: näiteks lumememme tegemisel aitas isa suuremad pallid kokku veeretada, ema tõi söed lumememmedele nööpideks, porgandi ninaks ja vana mütsilotu pähe. Isa tegi õue astangutega kelgumäe, et oleks põnevam hoogu võtta ja sõita pikem liug! Sageli sõitis ka ema meiega mäest alla. Kui saabus kevad, oli armsaim tegevus veeojade suunamine mäest alla ja kasetohust laevukeste mööda vett allalaskmine! Kasetohust laevukesed tegi isa. See kevadine veevulin on üks ilusamaid mälestusi, mis minule on armsaks jäänud kuni tänaseni! Unustan praeguseni end veekogu äärde kevadist vetevulinat kuulama.
Kui lumi oli sulanud ja maa juba kuiv, olid väga populaarsed mängud „Kekskasti-kool“, „Hüppenööri-kool“, „Peitusmäng“, „Leka“. „Kekskasti-kooli“ jaoks oli vaja viskamiseks ilusat klaasitükki, kivi või muud. Jälle oli isa abiks seda meile otsimas. Populaarne oli ka “Pallikool“, kus olid teatud harjutused: pallivisked 10 × vastu majaseina otse, ühe käega, käe alt, jala alt, üle pea ja kiire pööre viskel. Kellel pall maha kukkus, oli mängust väljas.
Pallimängudest mängisime „Rahvaste palli“, kus oli kaks võistkonda ja kaptenid. Kaptenitel tuli vastasvõistkonna mängijatele palliga pihta saada. "Rebase palli“ puhul olid ka mängus kaptenid ning igal mängijal oli teatav arv "elusid". Kes palliga pihta sai, pidi lahkuma! Viimane oli võidumees. Vihmase ilma korral mängisime lauamänge: doominot, "Reisi ümber maailma", kaarte ("Must notsu"), „Telefonimängu“, kus sai alati palju nalja, sest kunagi ei jõudnud edasi öeldud sõnad õigel kujul lõpuni. Kooliajal mängisime kabet. Eriti meeldis "Vedelat" mängida, kus ühel mängijal oli üks nupp ja teisel neli nuppu.
Mängisime ka palju nukkudega. Minu esimese nuku tegi minule ema. Nuku keraamiline pea oli ostetud ja ema õmbles nukule keha ja jalad ja ka riided selga. Nukk oli nimega Anni ja minule väga armas. Teine oli riidest nukk Mann. Kuna mänguasju oli väga vähe, siis hoidsin neid väga ja nad olid mulle kallid. Nukumööbli meisterdas isa: voodi, laua, kapi, toolid. Nukkudega mängisin veel kaua, isegi koolis käies. Hiljem tulid moodi pabernukud, kellele oli väga huvitav ise paberist riideid joonistada ja neid iga päev vahetada. Oma tänava lastega vahetasime pabernukkusid. See oli ilus ja meeldiv tegevus, millega tegelesime ka kooliajal.
Olin viieaastane, kui lugesin vabalt aabitsat ja juturaamatut. Meeles on jutud, mida ema jutustas enne magamaminemist: need olid "Punamütsike" ja "Piibeleheneitsi". Aabitsa tõi minule onu, kes oli koolis õpetaja. Minu esimene raamat oli "Üle õue"[1], mille kinkis minule Tartu-onu. Mulle meeldisid raamatud väga ja ka lugemine meeldis! Lugemine oli üks meelistegevusi. Koolis raamatukogust sai raamatuid laenutada. Lugemine meeldib mulle tänaseni.
Oma mängude ja lugemisega sai hakata tegelema siis, kui kodused ülesanded olid tehtud: toad korrastatud, leib poest toodud, jänesed hooldatud, kanamunad pesast korvi korjatud. Meil oli kodus oma majapidamine, millega tegeles ema. Oli suur juur- ja puuviljaaed, olid oma lehm, sead, kanad. Jõudumööda tuli kodustel töödel ema aidata.
Üks lemmiktegevusi oli isale paberosside valmistegemine. Poest oli ostetud spetsiaalsed hülsid, mis tuli täita tubakaga selleks ettenähtud atribuudiga. Töö oli lihtne, kuid nõudis korralikkust. Igal õhtul täitsin ka isa portsigari suitsudega, mille eest sain isa palgapäeval rohkem taskuraha kui õde!
Mängupaik oli ikka minu maja hoov, sest teised lapsed elasid kortermajas, kus ei lubatud lastel õues mängida.
Koolis ning vahetunni ajal ei tohtinud me midagi mängida ega ringi joosta, vaid pidime see kümme minutit mööda saali ringis jalutama.
Koolist koju tulles tegime ikka portfellide peal mäest alla mõned liulaskmised. Üks meie klassi tüdruk, Helve, elas lähedal. Meil olid kõhud tühjad ning läksime tema poole. Laual oli üks päts vormileiba ja me sõime kambaga selle ära. See sõit ei lõppenud minule hästi, sest ema oli väga kuri ja selgitas, et see leib oli nende suurele perele õhtuks mõeldud. Tol korral oli ka toidukraami napilt neil, kellel endal ei olnud kodus oma majapidamist. (See tüdruk on praegu Võrus tubli lastearst!)
Mängiti peale koolist kojutulemist ning suveõhtutel kauem õues. Mängukaaslasteks olid minuvanused meie tänava tüdrukud: Ene, Maie, Helve, Valli, Liina ning minu onutütar Ene, vahetevahel vene rahvusest Anni. Vahetevahel tulid ka teised klassikaaslased külla ja mängima. Alati oli toredam, kui oli suurem seltskond!
Sõpruskond ja mängukaaslased kattusid paljudel kordadel (kinos käies, suusatamas, raamatukogus, üksteise sünnipäevadel, kodulähedastel matkadel). Kokku saades vahetasime muljeid, rääkisime koolist, huvitavast raamatust, kinofilmidest, uutest lauludest.
Tol ajal ilmus ajaleht "Rahva Hääl", kus viimasel lehel tutvustati uusi kinofilme koos filmi peaosaliste fotodega. Kuna meil käis ajaleht kodus (tellitud), siis minul oli kõige suurem kogu selles vallas! Ei kujuta ju keegi praegu ette, et ajalehest sai lõigatud need väikesed reklaamid välja ja kladedesse tehtud lõiked, kuhu sai need sisse pandud nagu albumisse. Neid sai tihti tüdrukutega vahetatud, sest igaüks oli erinevatest lehtedest neid pilte hankinud. Oli vaene aeg ja igaühel ei olnud võimalik lehte tellida. Olin juba lapsest saadik suur "kinohull" – tegin kõik tööd emale enne seansi algust ära, et saada luba kinnominekuks. Armastan kino tänaseni. Väga tihti käisime oma tänava tüdrukutega koos kinos.
Ka salmikud ja laulikud olid moes. Kuna pidime kõik sundkorras laulukooris käima, siis olid meil ka kõik uuemad laulusõnad, mis raadiost kuuldud, laulikutesse üles kirjutatud.
Meil oli tüdrukute seltskond, poisse ei olnud. Naabermaja vene rahvusest tüdruk Anni mängis ka vahetevahel koos meiega. Ta oli sõbralik ja jutt käis nii eesti kui vene keeles.
Mängu käigus tülisid ei tekkinud, ainult „lugeja“ valimisel tahtsid kõik lugejad olla. Kuna mina olin kasvult pikem tüdruk, haarasin selle ameti alati omale ja nii tekkis ka kohe tüli: "Miks sina pead alati lugema!"
Minu vanemad mängisid sageli meiega kabet, lauamänge, "Musta Notsut", doominot, "Reisi ümber maailma".
Üksinda mängisin kaua pabernukkudega ja lugesin palju raamatuid. Oli ju nii palju huvitavaid raamatuid raamatupoes ja raamatukogus. Unistasin lapseeas, et minu kodus oleks tulevikus palju raamatuid. See unistus on täitunud!
Mängualustuseks ütles igaüks ühe soovi, mida hakata mängima, ja kui ühe mängu soovijaid oli rohkem, alustati sellega.
Mängualustuseks oli mitmeid salme, kuid ma ei tea, kust need pärit on ja mis keeles need üldse on. Kuna elame Läti piiril, siis ehk läti–saksa segu. Ka minu ema teadis neid. Praegu tunduvad imelikud, kuid siis olid asjalikud ja kõikidel peas:
1. Idina sudina sutka sai,
fiffen faaren kupper kai,
iist, iist, sibula iist,
kretška.
2. Hangu tangu trilla-truu,
tšetr faafer fiirer fuu,
aam, daam, ritig daam,
u ur vau –
sina oled sellest mängust prii.
3. Üks valge tui lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud,
mitu seppa seda parandama peavad,
ütled õige ruttu sina – vana tatinina!
4. Punaste pükstega politsei
tuli vastu ja ütles mulle
idi domoi!
Mina ei osanud seda keelt,
keerasin selja ja näitasin keelt!
Fantaasiamängudena on meeles ikka kodu mängimine, nii nagu oli oma kodu: toidu valmistamine ikka pliidil (koogid, supp), arsti külaskäik koju. Kujutasime ka ette oma tuleviku-perekonda . Minu unistuseks oli pikka kasvu, lokkis peaga ja tark poiss abikaasaks. Tahtsin, et ta oskaks kodutöid teha sama hästi kui minu isa! Et oleks sõbralik ja heatahtlik. Minu unistus täitus, selleks sai minu klassivend, pikk, lokkis peaga, tark ja heatahtlik, abivalmis, tegi kõiki kodutöid.
Ju siis täituvad vahel ka lapsepõlve ilusad unistused…
Meil olid ainult tüdrukute mängud. Poisse ei olnud.
Arvuti tuli minu ellu umbes 55 aasta vanusena!!! Mobiiltelefon umbes 60-aastaselt!!! Tööl olles olime arvutist kõik vaimustuses ja eriti meeldisid arvutimängud – üks lemmikutest oli „Tetris“! Direktor lubas algul kõikidel mängida, et harjuksime arvutiga. Kuna tollal ei olnud veel arvutikursusi ning arvuti korraldused olid inglise keeles, tõlkisime need endile ära ja iseseisvalt õppisime arvutit kasutama. Kahjuks jäi arvuti paljudele kolleegidele võõraks.
Videomänge ma mänginud ei ole. Täiskasvanuna mängin kabet, arvutimänge ja meeldib ka „Monopol“.
Selline oli minu lapsepõlv ja niisugused olid mängud. Olen õnnelik oma kodu üle, oma vanemate üle, mängukaaslaste üle, kellest on jäänud imeilusad mälestused! Mänguasju oli vähe, kuid hoidsin neid väga ja nad olid minule kallid!
Pallimängudest mängisime "Rahvaste palli", "Rebast", "Pallikooli", "Mädamuna".
„Rahvaste pallis“ oli 2 võistkonda ja 2 kaptenit. Vastasmeeskonna kapten pidi palliga tabama mängijat. Kui mängija palli kinni püüdis, ei kaotanud ta "elu" ja jäi mängu. Kui pall puudutas teda ja mängija seda kinni ei püüdnud, tuli mängust lahkuda.
"Rebase" puhul oli ka 2 kaptenit, kuid mängijad olid neil ühised. Mängiti vähema arvu lastega, igal mängijal oli teatud arv "elusid" (3 või 5).
„Pallikool“ oli puhtalt tüdrukute ala. Seda mängiti nii, et palli visati ja harjutusi tehti vastu maja seina. Kui palli maha lasid kukkuda, olid mängust väljas. Olid näiteks 10 otseviset, vise ühe käega, altkäe-vise, altjala-vise, vise selja tagant ja vise, mille ajal viskaja tegi kiire täispöörde.
"Mädamuna" oli peamiselt jooksumäng. Kõik olid ringis, mängujuht viskas palli õhku ja hüüdis mängija nime, kes pidi palli kinni püüdma ja tabama palliga uut mängijat.
Jooksumäng oli "Leka". Selleks oli mängijatel võimalus mängust momendil loobuda, hüüdes "tšurr!" ja pannes sõrmed risti. Otsija pidi mängijaid taga ajama ja puudutama uut mängijat, kellest sai uus tagaajaja.
"Peitusmäng" – üks loeb kinnisilmi näiteks 30-ni ning kõik teised peavad selle aja jooksul leidma peidukoha. Keda üles ei leita, on võidumees.
Hüppemängudest oli kõige populaarsem hüppenööri-kool, kus tuli teatud arv kordi hüpata kahe jalaga, ühe jalaga, risti jalgadega üle hüppenööri. Tuli hüpata ka tagurpidi ning hüppenöör kokkupanduna jalgade alt vasakule ja paremale hüpates.
Tasakaalumäng. Meil oli 5-meetrine latt, mis oli pandud lilleaia ja õue vahele. Kõigepealt tuli latil kõndida tavaliselt, siis käed kõrval, käed ees, ettesirutatuna, käed puusal! Tüdrukute seas populaarne mäng, sest kõik tahtsid graatsilised olla.
Kaardimängudest olid "Must notsu" ja "Viis lehte".
Lauamängud olid doomino, kabe, "Reis ümber maailma".
Sõnamängud. Mängu juht ütles esimese sõna. Millise tähega see sõna lõppes, sellega pidi edasi alustama uue sõna, jne., jne.
Populaarne oli ka „Telefonimäng“ – see pakkus alati palju nalja, sest see sõna, millega alustati mängu, ei tulnud lõpus kunagi välja.
Oma algatusel tegime õues käte peale hüppamist, jalad üles taeva poole. Kellel olid kõige sirgemad jalad üleval, oli võidumees. Et see hästi välja tuleks, pidime seda iga päev mitu korda treenima.
[1] Johannes Palmi värsiraamat „Üle õue“, ilmunud 1950. aastal.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Minu lapsepõlve neliteist aastat möödusid Märjamaa lähedal Haimres, kus isa oli Haimre 7-klassilise kooli direktor, hiljem paar aastat samas õpetaja. Mängumaaks oli kogu kooli ümbrus ja lähedalolev mets. Kooli ümbrus oli väga ilusasti haljastatud, oli õppe-katseaed, iluaed, mida käidi vaatamas nii kaugemalt kui lähedalt ja meie oma aed õunapuude, marjapõõsaste ja peenardega.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Mängimiseks oli aega piisavalt, kui olid tehtud tööd, mis peres olid igale lapsele ette nähtud. Mõnikord küll oli ka emaga pahandust, sest töö tegemine kippus jääma tahaplaanile, kui mingi tore mäng oli just käsil.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Mina olin suur raamatulugeja. Lugemise sain selgeks väga varakult, sest elasime koolimajas, kaks minu ristiema olid õpetajad ja mulle meeldis väga käia koos nendega tundides kaasas. Segada tundi ei tohtinud, pidin olema vaikselt ja vaatama-kuulama. Järgnevat lugu ma ise ei mäletanud, aga seda rääkis minu ristiema, kes oli 1. klassi õpetaja. Olin vist nii kahe-kolme-aastane ja klassis õpiti tähestikku. Üks poiss pidi tahvlile kirjutama kõik tähestiku tähed. „Ä“ ei tulnud talle aga meelde. Mina olin istunud õpetaja laua taga, võtnud pliiatsi, koputanud selle otsaga lauale ja öelnud: „Kas sul ükskord meelde ei jää, kui „a“-l on täpid peal, siis see on „ä“.“ Teised lapsed olid väga naernud selle peale.
Aabits oli mul viiendaks eluaastaks juba ammu läbi loetud ja igav. 3. klassis oli minu lemmikraamat A. Makarenko „Pedagoogiline poeem“, mis aeg-ajalt minu käest ära võeti ja kusagile peideti kui eale mittesobiv kirjandus.
Lugesin igal pool ja igal ajal, kus vaid sai natuke omaette olla. Üheks parimaks kohaks oli koolimaja pööning, sest sinna ei julgenud ema redelit pidi ronida ega mind otsida, et mingit tööd anda teha. Kui olin 6. klassis, siis näitas mu ristiema mulle salaruumi, mille isa oli ehitanud nõukogude võimu tulles. Ta oli sinna peitnud ajakirju Laste Rõõm, „„Looduse“ kuldraamatuid“ ja muud vabariigiaegset, mida kooli raamatukogus olla ei tohtinud. Sellest salakambrist sai minu lemmik, kus käisin taskulambiga lugemas tundide viisi.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Koolimaja õues olid spordiväljakud, palliplatsid, jooksurajad, ronimispuud, kiik ühe suure papli oksa küljes. Talvel olid eriti populaarsed kohad puidust ehitatud liumägi, kus sai valgest õhtupimedani liugu lasta, ja umbes kilomeetri kaugusel olev väike künkake nimega Oti mägi. See oli läheduses ainus koht, kus sai suuskadega mäest alla lasta.
Meil oli suur ja ilus korter, mille söögituba oli ka meie mängutuba koos paljude mänguasjadega, väikese laua ja toolidega. Mänguasju oli meil tol ajal võib-olla võrreldes talulastega päris palju.
Külas teiste juures mängimas käimist eriti ei olnud. Lähedal olevates taludes ei olnud lapsi. Naabrite juures käisin klassiõe Ehaga, kui ta oli seal oma vanavanematel külas ja seal oli üks tore koht suure reheahju pealne.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Vahetunni ajal sai mängida kooli saalis, mis oli tegelikult küll väike selle laste arvu kohta. Tol ajal oli Haimre koolis ikka oma 130–140 õpilast. Aga ka koridoris sai mängida. Kui ilm oli ilus, siis olime ikka õues nii vahetundide ajal kui pärast tunde. Saalis olid seintele kinnitatud nn rootsi redelid, kus sai turnida, oli lauatenniselaud, pallid.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Meie kool oli hästi sportlik ja igasugused pallimängud olid väga populaarsed. Eriti rahvastepall, laptuu, „Mädamuna“, „Äss-äss, tagumine paar välja“, peitus, võrkpall – neid mängiti tõesti igal vabal hetkel. Suviti olid lapsed kodudes laiali ja abistada tuli vanemaid heinatöödel, karjas käimisel, ka kolhoosis põllutöödel, kooliaias ja ka oma aias. Sel ajal mängisime põhiliselt oma õe, venna ja tädide lastega, kes suveks meie juurde maale saadeti.
Koolis oli internaat ja kui pärast tunde olid õppetükid pikapäevarühmas tehtud, olid ilusa ilmaga kõik õues kuni pimedani välja.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Esimesed mängukaaslased olid kaks ja pool aastat noorem õde, viis aastat noorem vend, pinginaaber, kelle ema töötas koolis koristajana, ja vennaga ühevanused tädipojad.
Õe-venna ning tädipoegadega armastasin mängida kooli, mina olin loomulikult õpetaja ja sel ajal ma ise veel koolis ei käinudki. Olin nii 5-aastane.
Kõige parem sõber oli pinginaaber Meida, aga tal ei olnud väga palju vaba aega mängimiseks, sest kodus oli tal veel kolm õde ja ema pani Meida tööle igale poole, kus ta isegi tööd tegi. Ka koolis ruumide koristamise juures pidi Meida ema aitama. Aga vabadel hetkedel ikka mängisime temaga. Teine mängukaaslane oli Jaan, kes oli minust pool aastat noorem. Jaani vanemad elasid koolimajas ja seetõttu oli ta peale õe-venna kõige kättesaadavam mängukaaslane kuni kooliajani. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud eraldi treeningugruppe. Kõik tegelesid väikeses koolis mingi spordialaga vastavalt oma huvidele. Grupid moodustusid selle järgi, keda just millise mängu juures parasjagu vaja oli.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Kattusid mõnes mõttes küll, sest Meida ja Jaan olid kõige sagedamini kooli juures nii koolitöö ajal kui suvel. Kokku saime tavaliselt ikka kooli õues, kui mingit kodust tööd polnud vaja teha. Väiksemana mängisime liivakastis, suuremana olid ikka pallimängud. Olenevalt sellest, kui palju meid parasjagu oli, valisime mängu. „Mädamuna“ sai ka kolmekesi mängida.
Kuna pidin ka meie lehma karjatama kodust eemal (ja ka Jaani perel oli lehm), siis koplis oli üheks ajaviiteks puude otsa ronimine ja puuladvaga alla kiikumine. Kord läks lepp katki ja prantsatasin üsna kõrgelt alla, hing jäi hetkeks kinni ja pärast seda see lõbu lõppes. Tegime lõket, küpsetasime lõkkel kartuleid ja sõjajärgsete lastena oli siin-seal padruneid, mida loopisime lõkkesse. Niipalju oli meil siiski mõistust peas, et panime piisavasse kaugusesse ühe paeplaadi püsti ja loopisime selle tagant vaadates ja kuulates, kelle padrun kõvema paugu teeb.
Tore aeg oli heinaaeg, sest siis sai heinu lakas vastu võetud ja heinte sisse koopaid tehtud. Oli lubatud lakas värsketel heintel magamas käia ja hüppasime ka heinte pealt lakast alla heinahunnikusse, kui töö veel pooleli oli.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Poisid-tüdrukud mängisid koos. Teistest rahvustest lapsi meie ümbruskonnas ei olnud.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Ei mäleta erilisi tülisid. Võib-olla oli neid noorema õe ja vennaga, kes tahtsid mängu tulla, aga olid meie jaoks liiga väikesed. Väikevend tahtis alati võita ja kui ta seda ei saanud, oli kohe vihane ja keeldus edasi mängimast.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Vanematega mängisime harva ja vaid lauamänge ning sedagi vaid isaga. Isaga mängisin kabet ja ta õpetas mulle ka malet. Samuti oli väga populaarne „Reis ümber maailma“ ja nips. See oli kabenuppudega samal kabelaual teise nuppude maha nipsutamine. Muid mänge küll ei mäleta, et oleks vanematega mänginud.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda oli põhitegevus lugemine. Meil oli kodus üsna suur raamatukogu ja sünnipäevadeks kingiti ikka raamatuid.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Ei mäleta, ju meie õues kokku saime ja vastavalt sellele, kui palju meid oli, valisime mängu.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
See sai selgitatud lugemise abil. Olid teatud salmid, mida kasutasime.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Populaarne oli „Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, mitu seppa peavad seda parandama, seda ütled sina, vana tatinina.“ See oli „Mädamuna“ alustamise salm vist iga kord ja seetõttu kõige paremini meeles.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Pallimängudest oli kõige populaarsem rahvastepall. Oli kaks võistkonda, kapten valis oma meeskonna, igal oli üks elu, kaptenil vist kaks. Piirid märgiti kas joonega, mis veeti lubjaga või lihtsalt tõmmati jooned jalaga. Püüti ikka visata jalgadesse, et oleks raskem püüda või visati nn vindiga palli. Esimesed visked visati ikka üle peade, et mängijaid väsitada.
„Mädamuna“ puhul valiti salmi lugemise teel esimene püüdja, kes viskas palli õhku ja luges numbreid, kuni ta selle kinni püüdis. Sel ajal pidid kõik temast võimalikult kaugemale jooksma. Seejärel valis ta kellegi, kelle juurde numbreid lugedes hüppas või sammus, ja pidi sellele palliga pihta saama. Kui see sai pihta ja ei suutnud palli püüda, oli tema järgmine püüdja. Kui ta aga palli kinni püüdis, siis jäi sama püüdja edasi, kuni suutis kellegi välja visata.
Peituse mängimise puhul tuli eelnevalt kokku leppida, millisel territooriumil võis peita. Kooli õues oli mitu kõrvalhoonet ja kogu ala oli väga suur.
Vihmaste ilmadega ja kui koolis oli vaheaeg või nädalalõpp, siis mängisime peitust ka majas sees või kodus ruumides.
Keks oli hästi populaarne, sest seda sai ka üksi mängida ja nii oli keksukasti joonis kusagil koolimaja õuel kogu aeg olemas. Oli kuus kasti ja lõpus üks suur kast – kodu. Tuli visata kivike täpselt kasti ja ühel jalal hüpata samasse kasti ja siis jälle samamoodi edasi, kuni jõudsid koju. Seal sai ringi pöörata hüppega ja jälle tagasi. Teise jala tohtis maha panna vaid ümberpöördehüppeks kodus. Kõik muu tegevus oli ühel jalal hüpates.
Hüppenöörid olid ka, kui olid üksi ja seltsilisi ei olnud.
„Telefoni“ mängisime ka. Istusime rivis ja esimene ütles mingi sõna või lause, mida siis sosistades järgmisele edasi anti, ja viimane pidi kõva häälega välja ütlema selle, mis siis temani jõudis. Harva, kui esimese ja viimase tekstid kattusid.
Sõnamängud olid sellised, et üks kirjutas tahvlile mingi sõna esimese ja viimase tähe. Vahepeal olid kriipsud ja teisel tuli arvata ära tähthaaval, mis sõnaga oli tegu.
Sõnamängudest oli veel sõna arvamine. Lepiti näiteks kokku, et teema on „loomad“. Keegi ütles esimese loomanime ja järgmine pidi ütlema loomanime selle algustähega, millega esimese öeldud sõna lõppes. See oli huvitav, sest sai erinevaid teemasid valida.
Kuna isa ei pooldanud mängukaartide kasutamist, siis neid mänge ma pole lapsepõlves mänginud.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Kooli mängimine oli meie peres kõige populaarsem. Olid vihikud, tuli kirjutada tähti ja numbreid, meil oli väike mängutahvel, kuhu sai kriidiga kirjutada, ja jalgadel seisev nuppudega arvutuslaud. Minul kui õpetajal oli õpetaja päevik, kuhu kirjutasin igaühe nime ja hinde küsimise järel.
Poodi mängisime vaid paar korda ja seda õues. Rahadeks olid põõsa lehed, koogid sai tehtud mudast. Oma aia marju „müüsime“ ka lepalehtede eest.
Nukkudega ma eriti ei mänginud, ikka olin rohkem ninapidi raamatus või siis õues mingi aktiivse tegevuse juures. Puude otsas ronimine oli üks lemmikuid. Vend mängis autodega.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Võrkpalli mängiti rohkem eraldi poiste ja tüdrukute võistkondades ja vist rahvastepalli ka. Aga alati sõltus see sellest, kui palju oli hetkel osalejaid. Tihti olid segavõistkonnad.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Arvuti tuli alles 1990. aastate keskel, arvutimänge pole kunagi mänginud. Mobiili sain vist 2000. aastate algupoolel ja ka sellega pole mänge mänginud.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Ei ole mänginud.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Oleme sõpradega ja pere väiksemate lastega mänginud ikka seda vana tuttavat „Reis ümber maailma“, trips-traps-trulli ja „Laevade põhjalaskmist“. Ka kabet ja harva malet.